XIX sajandi esimesel poolel ostis Räpina mõisa Gustav Cristoph Eduard von Richter. Heal järjel oleva mõisa omanikuna, haritud ja varaka mehena ehitas ta Alamõisas asuvale häärberile lisaks esindusliku Mäemõisa härrastemaja.
Hoone kummalgi fassaadil olid sammastikuga keskosa, tiibhooned ja neid ühendavad vaheehitused. Kesk- ning külgosad olid kahe- ning vaheosad ühekorruselised. Mõis müüdi 1855. aastal Peter Anton von Siversile, kes hea peremehena lõpetas pargi ja mõisasüdame kujundamise.
Aastal 1920, kui selja taha olid jäänud Esimene maailmasõda, Eesti Vabariigi moodustamine ja Vabadussõda, sai selles hoones uut õppeaastat alustada Räpina reaalgümnaasium.
Enne koolitöö algust tehti hädavajalik remont, sest äsja lõppenud murrangulised aastad pärandasid koolile põletatud aknaraamide ja -luukidega, katkise katuse ja lagunenud treppidega hoone. 1924. aastal muudeti kool avalikuks ühis-põllumajandusgümnaasiumiks ja sellel ning järgnevatel aastatel remonditi koolimaja veelgi.
Aasta 1935 vihmasel augustikuul, enne uut õppeaastat, mil kool pidi aianduskeskkoolina tööd jätkama, hakkasid koolimaja lameda katusega osad vett läbi laskma. Kool oli Räpina vallal ülal pidada, kuid remondiks vajaliku raha puudumisel pöörduti haridusministeeriumi poole. Asuti katust uuendama ning hoonet ümber ehitama. Koolimaja vajas koridor- süsteemi, paljud läbikäidavad toad tuli klassiruumideks ehitada. Räpina saeveskisse parvetatud okaspuupalkidest saadi puitmaterjal, Valgast osteti tellised ning 1937. aastal alustati töödega. Samal ajal lammutati Räpina vana postijaama, mille kasutuskõlblikud maa- ja telliskivid taas müürideks laoti. Kogu koolimaja sai uue tsinkplekist katuse. Hoonet seni kütnud ahjud-kaminad asendati radiaatoritega, sisse seati elekter ja veevärk.
Ehituspraht sobis hästi pargiteede aluspõhja täitma. Selle laialivedamisega andsid koolimaja uuendamisse oma panuse õppurid. Viimaste jaoks korraldati õppetööd remonditavas koolimajas ja 1938. aastal lõpetati ehitustööd. Maja keldris alustas tegevust puuvilju ümbertöötlev õppetöökoda.
1940ndad aastad oma okupatsioonidega ei lasknud ilusast koolimajast rõõmu tunda. Sakslased seadsid siin 1941. aastal sisse sõjaväelaatsareti ja valged välisseinad kaeti maskeeringutega. 1944. aasta sügis tõi kaasa nõukogude võimu ja temale omase koolikorralduse. Aianduskool muudeti peagi sovhoostehnikumiks, kus õpetati aiandusagronoome. 1984. aasta sügisel alustati õppetööd uues koolimajas. Mõisahoone jäi remondi ootele, mis 1989/90 aastal parandas tema välisilmet.
Mõisa peahoonesse koliti Räpina Sovhoostehnikumi kontor. Iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis hakati nõukogulikke suurmajandeid kaotama ning 1991. aastast jäi siia sovhoos-tehnikumi ühe tootmisüksuse baasil moodustatud põllumajanduslik osaühing. 1990ndate aastate haldusreform tõi siia ka vallavalitsuse. Valla ja linna ühinemisele järgnes kolimine uuendatud haldushoonesse.
Sillapää lossis alustas 1994. aastal tegevust Räpina Vabaharidusühendus ja 1995. aastal avas uksed Räpina Koduloo- ja Aiandusmuuseum. 2009. aastal remonditi, restaureeriti ning renoveeriti hoone II korrus ja novembrikuus kolis siia muusikakool. Auväärne hoone on nüüdseks täidetud kaunite helide, meeldiva tegevuse ning ajaloolise mälu kogumise, säilitamise ja jagamisega.
“Aga ilus on Räpina oma jõekeerude ja poolsaartega, oma vana lossihoone ja pargiga. Peab märkima, et lossi ja tema pargi eest on räpinlased hästi hoolitsenud: kõik on seal puhas ja korras, vahest rohkemgi kui vanasti, “Siivesti” ajal,“ kirjutas Jaan Vahtra 1935. aastal.
