Neljapäeval, 8. septembril 2016 kell 15:00 avame Räpina raamatukogus näituse
„Valter Preeden – tuletõrje ja kodukoha tulihingeline patrioot“
**********
Valter sündis 2. augustil 1922. aastal Räpina lähistel talupidajate Johannes ja Emma Rosalie Preedeni peres esimese lapsena. Kooliteed alustas ta Räpina 6-kl algkoolis ja jätkas Petseri reaalkoolis. Tema töömehetee algas 1940. aastal Narva Kreenholmi Manufaktuuris. 1941. aastal mobiliseeriti Nõukogude armeesse. Sõjas sai ta kaks korda haavata. Sõjajärgsed töökohad olid Räpina Metsamajandis, Räpina tööhoiukassas ja Riikliku Kindlustuse Räpina Inspektuuris. Seejärel jõudis ta oma kire ja kutsumuse juurde – tuletõrje ühingusse.
Tuletõrjes hakkas Valter Preeden kaasa lööma 13-aastaselt, olles valitud noorte komandöriks Räpinas. 1947-1959 tegutses ta väljaõppe alal Räpina tuletõrjeühingus. 1959. aasta märtsist oli Valter Preeden Räpina Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu nõukogu esimees. Nagu teada, likvideeriti 1961. a Räpina rajoon ja liideti Põlva rajooniga. Räpina VTÜ tegutses aga oma energilise esimehe Valter Preedeni juhtimisel omaette ühinguna edasi kuni 1965. aastani, millal ühines Põlva VTÜ-ga. Põlva VTÜ nõukogu esimeheks valiti Valter Preeden. Alates 1973. aastast oli Preeden Eesti Vabariikliku Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu [EVVTÜ] nõukogu ja presiidiumi liige. Vanaduspensionile jäi ta 1982. aastal.
Autasustatud:
Kuldne teenetemärk
medal „Eeskujulik tuletõrjuja“
medal „Vapruse eest tulekahjul“
medal „Eeskujulik tuletõrjuja“
Gruusia NSV
Poola Rahvavabariigi
Tšehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi
NSV Liidu Siseministeeriumi
EVVTÜ auliige
mitmed rajooni ja EVVTÜ aukirjad
Valter Preeden oli tuletõrje ja kodukoha tulihingeline patrioot. Töökaaslased mäletavad teda kui alati abivalmis inimest. Iseloomult oli äkiline, kuid viha ei jätkunud kellegi vastu kauaks. Oli sõnapidaja mees, kui midagi oli lubanud, siis tegi selle kindlasti teoks. Ka pensionil olles olid tema päevad pidevalt töid ja tegemisi täis lähtudes soovist oma lähedasi ja sõpru aidata. Kahjuks sundis parandamatu haigus teda 69-aastaselt kõigest loobuma…
******************************
Kroonikaraamatus on kirjutatud:
Räpina rajooni VTÜ esimesel konverentsil 1957. a aprillis valiti Räpina VTÜ nõukogu, kelle esimeheks valiti Leo Johanson. Instruktoriks sai Heldur Kingla.
Eesti Vabariikliku Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu presiidiumi koosolekul 19. juulil 1957 (protokoll nr 1) kinnitas EVVTÜ esimehe Jäämeri ettepanekul Räpina Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu piirkonnaks Räpina rajooni.
Räpina VTÜ II konverentsil 1959. a aprillis valiti uus nõukogu, mille esimeheks sai andekas ühiskondliku töö organisaator, võimekas majandusjuht ja tuletõrje spetsialist Valter preeden. VTÜ instruktoriks sai J. Laan. Nüüdsest alates tõhustus tunduvalt tuletõrjealane tegevus, elavnes kolhooside ja sovhooside ning asutuste ja ettevõtete VTÜ salkade tegevus.
Alates 1957. a viidi igal aastal läbi tuletõrjealane ülevaatus. Nii näiteks 1960. a novembrikuus läbiviidud tuletõrjealase ülevaatuse peamisteks ülesanneteks olid rahvamajandusobjektide ja elamufondi tuletõrjeline ettevalmistamine 1960-1961. a talveks ning tuleohutusliku seisukorra parandamine. Eesmärgiks oli ka vabatahtliku tuletõrje edasine organisatsiooniline tugevdamine ning üldsuse kaasatõmbamine tuletõrje-profülaktiliste ürituste elluviimisele ja tulekahjude vastu võitlemisele. Ülevaatuse käigus kontrollisid ühiskondlikud komisjonid koos tuletõrjeorganite ja vabatahtlike tuletõrjujatega objektide tuleohutuslikku seisukorda ja valmisolekut talveks ning vaatasid üle enamiku elumaju. Avastatud puudused kõrvaldati suures enamikus Stalini-nimelises ja „Rahvaste Sõpruse“ kolhoosis, Räpina Paberivabrikus ja mujal.
Kuid osa komisjone, nagu alaküla külanõukogu ja Kingissepa-nimelise kolhoosi komisjon, ei ole seni veel suutnud tööle asuda, kuigi majandis on tulekaitseline olukord halb. Eriti passiivselt suhtuti ülevaatuse käiku Laane kalurikolhoosis, kus ei võetud vaevaks isegi moodustada vastavat komisjoni. Nõrgalt töötab ka „Zarja“ sovhoosi komisjon, vaatamata sellele, et sovhoosi tootmishooned ei ole ette valmistatud töötamiseks talvetingimustes. Vähe pööratakse tähelepanu tulekaitselisele olukorrale ka kohaliku majanduse kombinaadi Niitsiku tsehhis. Tsehhi elektrijaamal on lagi krohvimata, gaaside väljaheite summutuskaev on ehitamata. Kõige imelikum on aga see, et naftabaas on viidud elektrijaama ligidale. Kui naftabaasis tekib tulekahju, valgub põlev nafta kõigi tootmishoonete juurde.
Tehes kokkuvõtet 1960. a tuletõrjesalkade sotsialistliku võistluse tulemustest, märkis Räpina Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu esimees Valter Preeden järgmist: „Novembrikuu esimesel poolel sai rajooni tuletõrjesalkade vahelise sotsialistliku võistluse kontrollkomisjon andmed salkade tegevusest. Esialgsete kokkuvõtete põhjal tuli põllumajanduslikest majanditest esimesele kohale Ruusa sovhoosi Rõsna osakonna tuletõrjesalk, järgnevad „Räpina“ sovhoosi Võhandu osakonna, „Noorte Tahte“ ja „Rahvaste Sõpruse“ tuletõrjesalgad.
Tõepäraste andmeet saamiseks kontrollisid kontrollkomisjoni liikmed salkade tegevust kohal, selgitasid välja puudused ning andsid nende kõrvaldamiseks näpunäiteid. Kontrolli tulemusena muutusid mõnevõrra madalamaks salkade tööle antud esialgsed hinded. Üldkokkuvõttes jäi aga kehtima esialgne salkade paremusjärjestus.
Asutuste ja ettevõtete grupis omandas parima salga nimetuse kohaliku majanduse kombinaadi trikotaažitsehh, teiseks jäi Räpina Aiandustehnikumi tuletõrjesalk ja kolmandaks kohaliku majanduse kombinaadi Veriora tsehh. Neljanda koha omandas Räpina Tehnikajaama tuletõrjesalk.
Paljude tuletõrjesalkade töös oli põhiliseks puuduseks tuletõrje-profülaktiliste ürituste nõrk ellurakendamine, seda eriti elumajades. Mitmete ettevõtete ja majandite tuletõrjesalgad lülitusid sotsialistlikku võistlusse alles aasta lõpul, mille tõttu jäid nigelaks ka salga töötulemused. Muret teeb see, et rajooni 49 tuletõrjesalgast jäid sotsialistlikust võistlusest eemale 5 salka. Nendeks olid rajooni tarbijate kooperatiivi, „Zarja“ sovhoosi Värska osakonna, „Pobediteli“ kalurikolhoosi, Veriora sovhoosi Vinso osakonna ja Laane kalurikolhoosi tuletõrjesalgad. Nende majandite juhid ja vabatahtliku tuletõrje salgaülemad alahindavad sotsialistliku võistluse edasiviivat jõudu või ei ole suutelised tööle rakendama tuletõrjesalku. Tulekaitseline seisukord nendes majandites on aga allpool igasugust arvestust.
Tarbijate kooperatiivi käsiprits vedeles oktoobripühade eel autogaraaži ees, pühade ajal aga seisis käsiprits Võõpsu ja Mitšurini tänava nurgal. Kingissepa-nimelises kolhoosis on peidetud käsiprits hoopis heinte alla. Suurematel objektidel ei ole tuleohutuse eeskirjade nõuded välja pandud, puuduvad loomade evakueerimise plaanid. Ka tuletõrjealast selgitustööd tehakse elanikkonna hulgas äärmiselt ebarahuldavalt.
Kuidas edeneb noorte tuletõrjesalkade töö rajoonis, sellest kirjutas Räpina VTÜ instruktor J. Laan ajalehes „Sotsialistlik Räpina“ 1. detsembril 1960 järgmist: „Täisealiste tuletõrjujate kõrval võtavad innuga tuletõrjetööst osa ka noored. Nad töötavad vanemate tuletõrjujate juhtimisel, valvavad tuleohutuse eeskirjade täitmist kodus, koolis, lastekodudes, internaatides ja muja. Noorte tuletõrjujate salgad kontrollivad tulekustutusvahendite korrasolekut, abistavad tulekahjude kustutamisel, esmaabi andmisel, evakueerivad varandust ja abistavad jõukohastel töödel.
Väga hästi töötab rajoonis Räpina Aiandustehnikumi noorte tuletõrjujate salk. See salk esines tublilt tuletõrje rakendusspordivõistlustel. Ka isetegevuses annavad aiandustehnikumi noored tuletõrjujad vanematele tuletõrjujatele eeskuju. Hiljuti moodustati noorte tuletõrjujate salgad Värska Keskkoolis, kuhu astus 22 õpilast. Leevaku 7-kl. Koolis avaldas tuletõrjujate ridadesse astumiseks soovi 15 noort, Leevi 7-kl. Koolis 15 noort ja Viluste 7-kl Koolis 14 noort.
Nendest Räpina rajooni tuletõrjejuhtide kirjutistest saab teatud ülevaate Räpina rajooni VTÜ tegevusest aasta enne rajooni likvideerimist.
Räpina rajooni vabatahtlike tuletõrjesalkade sotsialistliku võistluse võitjateks tulid:
1957. aastal
1. V. I. Lenini-nimelise kolhoosi vts
2. „Rahu võit“ kolhoosi vts
3. Mäe kolhoosi vts
1959. aastal
1. Ruusa sovhoosi Rõsna osakonna vts
2. Võhandu kolhoosi vts
3. Räpina sovhoosi Mäe osakonna vts
1960. aastal
1. Ruusa sovhoosi Rõsna osakonna vts
2. Räpina sovhoosi Võhandu osakonna vts
3. „Noorte Tahte“ kolhoosi vts
Viiekümnendatel aastatel sai alguse ülerajoonilise tuletõrje rakendusspordi võistluste läbiviimine. Kuna siinkohal ei ole võimalik peatuda kõigil nendel võistlustel, siis kirjeldaksin, kuidas need võistlused 1956. aastal läbi viidi.
… Pühapäeval, 12. augustil oli kavas läbi viia tuletõrjujate võistlused mootorpritsi, samuti ka käsipritsi käsitsemises, köieveos, köieronimises, teatejooksus. Ja juba enne keskpäeva hakkas Räpnasse jõudma võistlevaid kollektiive, isegi puhkpilliorkester tuli kohale.
… Algab tuletõrjujate pidupäev. Orkaster mängib hoogsat marssi. Marsisammul astuvad võistlusväljakule tuletõrjesalgad. Kohal on tuletõrjujad Räpina alevist, „Rahu Võidu“ kolhoosist, Ruusa sovhoosi Rõsna osakonnast, Räpina masina-traktorijaamast, J. V. Stalini-nimelisest, Lenini-nimelisest ja teistest kolhoosidest. Ka pealtvaatajatest pole puudus.
Pealtvaatajad on kogunenud tiheda müürina jooksuraja juurde. Siin toimub 10 x 60m teatejooks. Võistlevad meeste- ja naistesalgad ning noortemeeskonnad. Rajal on „Rahu Võidu“ kolhoosi ja Räpina alevi teatejooksjad. Mõlemad teatejooksukollektiivid on tublid, kuid võitjaks tuleb siiski alevi meeskond. Edasi võistlevad kollektiivid Värskast, Mehikoormast ja mujalt. Esikoha saab teatejooksus endale Räpina alevi meeskond, teisele kohale tulevad „Rahu Võidu“ ja kolmandale V. Kingissepa-nimelise kolhoosi tuletõrjujad. Ka naisliikmete osas tuleb esikohale Räpina alev, teisele kohale „Rahu Võidu“ kolhoosi tuletõrjujad.
Huvitavaks kujuneb võistlus paremini mootorpumpa käsitseva tuletõrjesalga nimele. Siin saab teenitult esikoha Ruusa sovhoosi Rõsna osakonna võistkond. Neil kulub 32 sekundit mootorpumba täielikuks tööle rakendamiseks. Murdosa sekundist jäi ruusalastest maha V. Kingissepa-nimeline kolhoos, järgneb „Lembitu“ kolhoos. Noorte kollektiividest osutub mootorpumba käsitsemisel paremaks J. V. Stalini-nimelise kolhoosi kollektiiv, järgnevad Räpina alev ja „Rahu Võidu“ kolhoos.
Ega naisedki jää mootorpumba käsitsemisel meestest maha. Tublilt esinesid Räpina alevi naised, andes mõnelegi meestesalgale „silmad ette“. Teiseks jäid võõpsulased, kolmandaks lintelased.
Köieronimine ja köievedu kujunesid samuti paeluvateks. Kiiremaks köieronijaks osutus Räpina alevi meeskonna liige Heino Konsap, tugevamaks kollektiiviks aga Räpina alevi kollektiiv. Köieveos sai aga esimese koha Räpina masina-traktorijaam.
Tuletõrjujate päev kujunes üldkokkuvõttes huvitavaks ja mitmekesiseks ning demonstreeris tuletõrjujate osavust.
1960. aastal olid Räpina rajoonis järgmised kolhooside ja sovhooside tuletõrjesalgad:
1. „Pobediteli“ kalurikolhoosi vabatahtlik tuletõrje salk
2. Stalini-nimelise kolhoosi vts
3. Kingissepa-nimelise kolhoosi vts
4. „Noorte Tahte“ kolhoosi vts
5. „Lembitu“ kolhoosi vts
6. „Rahvaste Sõpruse“ kolhoosi vts
7. „Uus Ilm“ kolhoosi vts
8. „Ühistöö“ kolhoosi vts
9. Laane kolhoosi vts
10. Lenini-nimelise klhoosi vts
11. „Peipsi“ kalurikolhoosi vts
12. „Räpina“ sovhoosi Mäe, Toomasmäe ja Võhandu osakonna vts-d
13. Veriora sovhoosi Vinso ja teiste osakondade vts-d
14. Ruusa sovhoosi Rõsna ja teiste osakondade vts-d
15. Zarja sovhoosi Värska, Saatse ja teiste osakondade vts-d
Peale selle veel asutuste ja ettevõtete vabatahtlikud tuletõrje salgad, nagu
Räpina alevi vts
Võõpsu aleviku vts
Räpina Aiandustehnikumi vts
Kohaliku majanduse kombinaadi Veriora ja trikotaaži tsehhi vts-d
Räpina Tarbijate Kooperatiivi vts
Räpina Paberivabriku vts
Kohaliku majanduse kombinaadi Niitsiku tsehhi vts
ja teised
***********************
Nagu teada, likvideeriti 1961. a Räpina rajoon ja liideti Põlva rajooniga. Räpina VTÜ tegutses aga oma energilise esimehe Valter Preedeni juhtimisel omaette ühinguna edasi kuni 1965. aastani, millal ühines Põlva TÜ-ga. Põlva VTÜ nõukogu esimeheks valiti Valter Preeden ja tema abiks Arnold Aarna, abikäitiste tsehhi meistriks Ralf Räni.
Energilise tuletõrjealase töö juhina suutis Valter Preeden Põlva rajooni VTÜ töö ja tegevuse viia vabariigis esirinda. Kuna tuletõrjealane tegevus üha hoogustus, siis langes eriline vastutus salganõukogu esimeestele.
Põlva VTÜ vaneminstruktor Arnold Aarna kirjutas ajalehes „Koit“ 16. novembril 1963: „ … Tuletõrjesalga nõukogu esimeestel on kohapeal suured ülesanded. Nendele on pandud tuleohutuse kindlustamine ning tekkinud tulekahjude kustutustööde organiseerimine ja juhtimine. See näitab, et vabatahtliku tuletõrjesalga nõukogu esimees peab olema suur organisaator, mõistma värvata omale aktiivi. Salganõukogu esimees, kes ei hinda aktiivi tähtsust, ei oska või ei taha seda organiseerida, ei saa oma tööga kunagi hakkama. Üksinda ta vahest suudaks oma salga territooriumil asuvad objektid ja elamud tuletõrjeliselt teenindada, ja sedagi ainult ühekordse ülevaatusega. Alalist järelkontrolli tuleohutusnõuete täitmise üle ei oleks ta suuteline objektidel looma. Salganõukogu esimeestel tuleb tingimata pöörduda rahva poole ja leida nende seast paremad, kes vabatahtlike tuletõrjujatena võtaksid osa profülaktilisest tööst.
Vabatahtliku tuletõrje tööst osavõtmiseks on elanikkonna tarvis kujundatud mitmesuguseid vorme. Tähtsaim nendest on vabatahtliku tuletõrje salk, kuhu salganõukogud värbavad proovitud ja läbinisti tuntud inimesi. Instrueerides ja õpetades neid, loob vabatahtliku tuletõrje salga nõukogu esimees oma piirkonnas võrgu, kelle kaudu ta on allati kursis tulekaitselise seisukorraga salga teenindada olevaletl objektidel.“ Need olid õigeaegsed ja vajalikud näpunäited kohalikele tuletõrje juhtidele tuletõrje töö tõhustamiseks.
1. aprillil 1967. a esitas „Räpina“ sovhoosi vabatahtlik tuletõrjesalk sotsialistliku võistluse üleskutse kõigile rajooni kolhooside, sovhooside ja sutuste tuletõrjesalkadele.
1. jaanuaril 1967 oli Põlva rajoonis
A grupi komandod: Põlva keskkomando
Räpina keskkomando
Põlva Toorlina vabriku komando
Kanepi alevi komando
B grupi komandod: Mooste sovhoosi komando
NLKP XXII Kongressi-nimelise kolhoosi komando
Orava sovhoosi komando
Ruusa sovhoosi komando
„Räpina“ sovhoosi komando
Sassi-nimelise sovhoosi komando
Veriora sovhoosi komando
Veski sovhoosi komando
Värska sovhoosi komando
Räpina Metsamajandi komando
C grupi komandod: Erastvere Invaliidide Kodu komando
Pikajärve Invaliidide Kodu komando
Ruusa sovhoosi Rõsna osakonna komando
„Räpina“ sovhoosi Võhandu osakonna komando
1. jaanuariks 1967 oli Põlva VTÜ-s: 1 allühing (Räpina alevi VTÜ) 11 salga ja 1103 liikmega, 103 salka 6006 liikmega, nendest 5663 eestlast, 379 venelast ja 19 muust rahvusest. Ühingu juures tegutses 17 ühiskondlikku instruktorit.
Ühingul oli 19 tuletõrjeautot, 104 mootorpritsi, 84käsipritsi, 4236 vahtkustutit, 29 köetavat depood, 63 mitteköetavat depood, 172 veehoidlat.
Ühingu juhatuse presiidiumi kuulusid Valter Preeden, Johannes Häelme, Arnold, Aarna, Albert Laanemäe, Osvald Mangus.
1968. a 17. aprillil tähistati laialdaselt nõukogude tuletõrje 50. aastapäeva. Põlva Tuletõrje Ühingu nõukogu esimees Valter Preeden kirjutas selle tähtpäeva puhul ajales „Koit“ (16. aprill 1968) muuhulgas: … käesoleval momendil oleme suutnud oma komandode väljasõidu raadiuse viia peaaegu 10 kilomeetrini. …. Põlva TÜ-sse on koondunud üle 5000 inimese, tuletõrje tugevneb iga aastaga. Kui 1940. a oli meie rajoonis põhiliseks kustutusvahendiks käsiprits ja mõni mootorprits, siis praegu on meie rajoonis üle saja mootorpritsi. 1040. a ei olnud ühtegi spetsiaalset tuletõrjeautot, praegu on 16-s komandos neid 20. tuletõrjujad näevad oma peamist ülesannet ka selles, et rahvamajanduse kaitsmine tule eest saaks täielikuks ja üldrahvalikuks ülesandeks.“
Põlva Tuletõrje Ühingu viiendal konverentsil võeti kokku tuletõrjealase töö tulemused aastail 1967-1970. aruandega esines ühingu nõukogu esimees Valter Preeden: „Möödunud nelja aasta jooksul on vähenenud tulekahjude arv ja tule läbi tekkinud kahju koguni mitmekordselt. Ühing on hästi täitnud võetud kohustused. Kõik tuletõrjesalgad on lülitunud sotsialistlikku võistlusse. Vabariigi paremate seas on Räpina komando. Hästi on organiseeritud töö Põlva ja Kanepi A-grupi komandodes. B-grupi komandodest on olnud paremad Räpina Metsamajandi, Ruusa, Veriora ja Võhandu sovhoosi komandod.
Enamikes majandites, ettevõtetes ja asutustes on loodud tuletõrjesalgad. Suurt abi on andnud salkade töö parandamisel ja tuleohutu olukorra loomisel Võhandu sovhoosi direktor E. Kägu, Ruusa sovhoosi direktor G. Sahtel, Põlva Kolhooside Ehituskontori juhatuse esimees I. Simson, Räpina Paberivabriku direktor H. Vahenurm ja endise Lauristini-nimelise kolhoosi esimees N. Stanevits. Sootuks vastupidine näib olevat olukord Värska, Orava ja sassi-nimelises sovhoosis.
Sotsialistliku võistluse mulluste tulemuste põhjal olid põllumajandusettevõtete tuletõrjesalkadest paremad Võhandu sovhoosi Mäe salk, endise Lauristini-nimelise ka Kalinini-nimelise kolhoosi salk. Kehvade killas on aga „Sõpruse“ kolhoosi, sassi-nimelise sovhoosi Lume-nimelise osakonna ja veski sovhoosi Prangli osakonna tuletõrjujad.
Ettevõtete ja asutuste tuletõrjesalkadest tuliesikohale Põlva KEK-i salk, teiseks Räpina Paberivabriku ja kolmandaks tekstiilivabriku „Areng“ Räpina tootmisjaoskonna salk. Viimstele kohtadele jäid Räpina sidejaoskonna, teeninduskombinaadi „Põlva“ Räpina piirkonna ja Jõgearu tootmispunkti ning Põlva Tarbijate Kooperatiivi tuletõrjesalgad.
Hästi on töötanud tuletõrjeühingu abikäitised. Pottseppade, kortsnapühkijate, piksekaitsmete ehitajate plaanilised ülesanded on täidetud. Plaanipäraselt on läinud ka vahtkustutite laadimine.“
Konverents valis Põlva TÜ nõukogu. Esimeheks valiti taas Valter Preeden ja aseesimeheks Arnold Aarna.
Tehes kokkuvõtet X viisaastaku plaanide täitmisest, märkis Põlva TÜ nõukogu esimees Valter Preeden ajalehes „Koit“ antud intervjuus 10. aprillil 1980 järgmist: „…Põlva Tü võitis vabariiklikus sotsialistlikus võistluses rändpunalipu. … Tuletõrjet tuleb vaadelda ka majandusorganisatsioonina. Kuigi meie tööd on tihedas seoses tuletõrjega: pühime korstnaid, laeme vahtkustuteid, ehitame piksekaitseid, ahjusid ja pliite ning katame tulekaitsevõõbaga hoonete puitkonstruktsioone. Viisaastakuks ettenähtud plaaninumber oli 1.335.000 rbl, sellest üle poole moodustavad pottsepatööd, ligi viiendiku tulekaitsevõõp, edasi peaaegu võrdselt pottsepatööd ja korstnapühkimine ning viimasena vahtkustutite laadimine. Kõige paremini tegime tulekaisevõõpamist, viisaastaku plaan täideti 111,2%, ka korstnapühkimise viie aasta plaan on ületatud, tänu neile ka kogu ettevõtte viisaastaku plaan. Võõpajate brigaadi juhib Jaan harak, nende käsutuses on eriseadmetega autod ja tööpiirkonnaks kogu Lõuna-Eesti ja osalt ka Läti. Tublid on pottsepad Enn Padar ja Karl Muntaniol, vahtkustutite laadija Nikolai Kevak, tulekaitsevõõpajate brigadir Jaan Harak ja piksekaitseehitajate brigadir Bernhard Lehiste. …..“
23. aprillil 1981. a toimunud EVVTÜ IV kongressil valiti 19-liikmelisse tööpresiidiumi ka Põlva TÜ nõukogu esimees Valter Preeden. EVVTÜ nõukogu esimehe V. Nirgi aruandes toodi mitmel korral kiitvalt esile Põlva TÜ töid ja tegemisi. Sõnavõtuga kongressil esines Põlva TÜ delegaat, Põlva Rajooni RSN TK aseesimees Johannes Häelme, kes tõi esile, et:
Põlva TÜ on praegu, 1981. aastal, tugevamaks ühiskondlikuks organisatsiooniks rajoonis, kuhu kuulub 16% elanikkonnast.
Tänu hästi organiseeritud tuletõrjetööle rajoonis vähenes tulekahjude arv X viisaastakul 50% võrra.
1980. aastal ei olnud põllumajandusettevõtetes ühtegi tulekahju.
X viisaastakul tuli Põlva TÜ vabariigi tuletõrjeühingute vahelises sotsialistlikus võistluses neljal korral esikohale.
Suur on aga tulekahjude arv elumajades, 71% rajoonis puhkenud tulekahjudest. Eriti palju tulekahjusid saab alguse katkistest elektrijuhtmetest. Need on vanad, kuid juhtmeid uutega asendada pole võimalik, sest kaubandusvõrgus neid müügil ei ole.
Palju tulekahjusid puhkeb Räpina Tarbijate Kooperatiivi objektidel. Hooned, laod ja kauplused on vanad ja amortiseerunud. Uute ehitamiseks ei jätku vahendeid.
Ühingu abikäitised teevad tuleohutuse tagamiseks suurt tööd. Praegu lasub kogu rajooni pottsepatööde maht tuletõrjeühingul. Sellega on hästi toime tuldud. Tihti käiakse abistamas ka naabreid. Raskusi on aga ehitusmaterjalide hankimisega, sest fondidest ei piisa. Šamotttelliseid ja ahjupottide täitekive pole kuskilt saada. Raskusi on ka hankimisega tsentraliseeritud korras. Seetõttu tuleb leida võimalusi ehitusmaterjalide saamiseks fondidega.
Tuleb läbi vaadata ka korstnike töö tasustamine. Praeguste töötasuhinnete alusel ei leia enam terveid noori mehi, kes seda tööd teha tahaksid. Teatavasti on aga korstnikest kõikjal suur puudus.
Tuletõrjeühing võttis oma õlgadele ka signalisatsioonisüsteemide ehitamise ja hooldamise. Kuid ka siin esineb raskusi: ei suudeta hankida nii palju ja vastava kvaliteediga juhtmeid ning muud vajalikku. Vabariigi varustusorganid peavad lahendama ka selle probleemi.
Põlva TÜ nõukogu presiidiumi koosseisus on rajooni parteikomitee sekretär ja rajooni täitevkomitee esimehe asetäitja. Seetõttu oleme neid küsimusi lahendanud nii ühingu nõukogu presiidiumil kui ka rajooni parteikomitee bürool ja rajooni täitevkomitees. Koos oleme suutnud lahendada nii mõnegi kitsaskoha ning parandanud tuleohutust rajoonis… Tuletõrjeühingute majandustegevust tuleb aga igati arendada ning tugevdada.
1. jaanuaril 1981. a oli Põlva TÜ-s
79 salka 6101 liikmega, nendest 1261 noorliiget
20 komandot, 28 tuletõrjeautot
Põlva TÜ on tulnud Eesti NSV tuletõrjeühingute vahelise sotsialistliku võistluse võitjaks viis korda järjest:
1975. a
1976. a
1977. a
1978. a
1979. a
Vabatahtlike tuletõrjekomandode vahelises sotsialistlikus võistluses on A-grupi komandodest võitja au kõige sagedamini pälvinud Räpina komando (komandoülem Ants Tolmusk)
B-grupi komandodest on viimasel kümnel aastal tulnud kolmandale kohale Räpina Metsamajandi komando (komandoülem O. Õnnepuu)
Ka tuletõrjeühingute vahelises majandusalases sotsialistlikus võistluses oli X viisaastakul parimaks Põlva TÜ (tsehhi meister Ralf Räni)
X viisaastakul püsis stabiilselt vabariigis kolmandal kohal allühingutest Räpina TÜ (esimees Ralf Räni).
Hinnatavad on olnud ka tulemused tuletõrjespordis. Räpina komando on aastast 1963 olnud järjest kaheksa aastat vabariigi parim. Asso Krieger Räpinast on meistersportlane, 5 meest meistrikandidaadid, poolsada täitnud I järgu nõuded. Need on saavutused, millele ei ole võrdset vastu panna vabariigi ühelgi tuletõrjeühingul.
On arusaadav see uhkus ja rahuldustunne, mis kõlas Põlva TÜ esimehe hääles, kui ta 1977. a aprillis vastas küsimusele: „Kuuldavasti tuleb põlvalastele veel kaks vabariiklikku lippu, peale sotsialistliku võistluse võitja lipu ja preemia?“ – „Jah, nii paremale A-grupi komandole (Räpina) kui ka tublimale ühingule tuletõrjespordi viljelemisel määratud lipud jäävad taas meie rajooni tuletõrjujatele. Vaid neljas rändpunalipp läheb mujale, meie parim B-grupi komando platseerus vabariigis kolmandale kohale.“
Ja lõpetaksin tuletõrjealase tegevuse käsitlemise Põlva rajoonis Eesti NSV Tuletõrjemuuseumi direktori J. Vaarmanni sõnadega: „Saavutatu pole tulnud kergelt, vaid väga paljude inimeste tõsise töö ja pingutusega. Ikka on leidunud eestvõtjaid ja tagantlükkajaid. Igasse töölõiku on enamuses leitud teotahtelised, võimekad ja ausad inimesed, kes teevad oma tööd entusiasmi ja vastutustundega. Teistest raskem ja vastutavam osa on täita tuletõrjeühingu nõukogu esimehel. Ei ole lihtne juhtida nii mitmekülgse tegevusega suurt ühiskondlikku organisatsiooni. Olla üheaegselt andekas ühiskondliku töö organisaator, võimekas majandusjuht ja tuletõrjespetsialist, see pole kaugeltki jõukohane igaühele. … Paljud on juba aastaid ühingu tegevust juhtinud. … Põlva TÜ nõukogu esimees Valter Preeden 1959. aastast.
Valter Preeden oli EVVTÜ III kongressil valitud EVVTÜ nõukogu presiidiumi liige. Ta valiti ka EVVTÜ IV kongressil Eesti NSV Tuletõrjeühingu presiidiumi liikmeks 1981. a.
