Raha trükkimine olnuks mõeldamatu ilma vastava eripaberita. Rahapaberi valmistamisest Räpinas võib lugeda Ivar Leimuse raamatust „Eesti vabariigi rahad 1918–1992”. Soomest tellitud kassa- ja pangatähed valmistati sealsele Tervekoski paberile. Ebaselgem on lugu samal ajal Eestis ilmavalgust näinud rahasedelitega. Vähemalt osa neist – 50-pennised, 1- ja 1000-margased kassatähed trükiti Räpina vabrikus toodetud paberile. Tõenäoliselt ei hakatud kallist importmaterjali kulutama ka 5-, 10- ja 20-penniste rahamärkide tegemisel. Räpinas paberi valmistamise kohta on säilinud leping Riigikassa Peavalitsuse ja vabriku omaniku Leo Mirwitsi vahel 27. augustist 1920. Sellest nähtub, et viimaselt telliti 6000 puuda (s. o. ligi 10 tonni) valget kaltsupaberit väärtmärkide trükkimiseks hinnaga 2985,45 marka puud. Paber pidi sisaldama vesimärki EV, mida leiamegi Eesti 1000-margalistel ja osal 500-margastel (seeriad A,B, D) kassatähtedel. Rahapaberit hakati Räpinas valmistama 23. septembril 1920. aastal vabriku direktori Supprase juhatuse all. Alguses valvas tööd üks Riigikassa ametnik, hiljem toodi lisaks kaks Riigikontrolli töötajat. Järelevalve oli range. Isegi rikkiläinud paber jahvatati kontrollija juuresolekul uuesti läbi. Valmis paber pidi olema vastavalt eeskirjadele pakitud ja plommitud. Kuni Tartuni vastutas rahapaberi eest vabrik, Tartu jaamas võtsid saadetise vastu Riigikassa ametnikud, kelle valve all väärtuslik pagas erivagunis plommitud uste taga Tallinna reisis. Paraku ei jäänud tellija Räpina paberi kvaliteediga rahule. Paber oli rabe, täis augukesi ja musti täppe, plekiline ning ebaühtlase paksusega. Sageli puudusid vesimärgid või olid ebaselged. Uus leping Räpina vabrikuga sõlmiti alles 28. septembril 1925. aastal. Tellimuse maht ulatus 245 000 poognani hinnaga 2600 marka puud. Paber pidi sisaldama vähemalt 75 protsenti linaseid või kanepist räbalaid, olema valge, ühetooniline ja -paksune, ühtlaste vesimärkidega, hästi silutud ja kaaluma 80 g/m2 . Paberi vastupidavust kontrolliti Schopperi aparaadil, millel see pidi välja kannatama 200 topeltmurdu. Kokkuleppega fikseeriti ka tehnoloogilist laadi näitajad nagu lehtede suurus (51×71 cm) ning nende arv riisis (500). Rahapaberi valmistamist jälgisid Riigi Trükikoja valveametnikud, kellele vabrik pidi kindlustama tasuta korteri ja kütte. Tulemus oli seekord märgatavalt parem. Sellele EV vesimärki kandvale paberile trükiti 1927. aastal Eesti 100-margased kassatähed. Paberi tiraaži ülejääk kasutati sama, kuid ületrükiga ÜKS KROON varustatud kassatähtede seeria algusosa valmistamiseks. Need olid viimased rahamärgid, mis trükiti kodumaisele paberile.
Toivo Lees, muuseumiõpetaja
