“Aed vajab armastust ja andumusega tööd ehk Eino Peedel 80” näituse avamine Räpina Koduloo- ja Aiandusmuuseumis 25. aprillil 2019 kell 14:00-16:00
Eino Peedeli 60. juubeli puhul kirjutas Liina Valper ajalehes „Võrumaa Teataja“ 24. aprill 1999, kuidas arglikust maapoisist sai tippjuht:
“Eino Peedel on sündinud kodus [20. aprill 1939]. Lapsi – tütart ja viit poega – kasvatas ema üksi. Sõda laastas isa tervise ja ta suri 50-aastasena. Sõjatuli hävitas kodu. Eluasemeks oli ait, mis asus elumajast kaugemal ja pääses tulest.
„Põhiliselt toitsid meid kala, piim ja kartul, alati ei olnud leibagi,“ meenutab Võhandu veeres kasvanud Eino Peedel. Ta räägib sellestki, kuidas poisikesena sai maatööd tehtud – küntud, kartuleid mullatud… Pärast Leevaku 7-klassilist kooli viis Eino Peedel dokumendid Räpina Aiandustehnikumi.
„Olin küllalt arg maapoiss, kaugel käinud ei olnud, kõige ligem kool oli Räpina tehnikum. Enne kui dokumendid sisse andsin, tegin kolm tiiru ümber tehnikumi hoone,“ räägib Eino Peedel muheledes. Hulk aastaid hiljem sai temast selle tehnikumi direktor.
Tehnikumi lõpetas Eino Peedel 1957. aastal. Värske aiandusagronoom asus tööle põllule. Esimene töökoht oli kodukohas, toonases Komsomoli kolhoosis. Suunamine oli küll Kanepi MTJ-i. Sinna pidid nad minema kolmekesi – kaks noormeest ja tütarlaps. Kuna masinatraktorijaama direktor kuulutas, et neiule tööd ei ole, tulid ka noormehed tulema.
„Esimene palk maksti normipäevades. Tasu normipäeva eest oli 20 kopikat ja 80 grammi vilja. Poole aasta teenistuse viisin koju seljas. Ka mõni rubla oli taskus,“ räägib Eino Peedel.
Järgmisel aastal liideti kolhoos Ruusa sovhoosi külge. Eino Peedel jäi Leevakule põllubrigadiriks edasi. Endisest taluaiast oli saanud sovhoosi aed. See oli kuulunud taluperele, kes küüditati. Suur aed oli, 50-60 õunapuuga.
„Mäletan, kuidas õunapuude õitsemise ajal öökülmaga võitlesime, öö läbi põles aias lõke,“ lisab vestluskaaslane mälestuskillu.
Juubilar ütleb, et elus on tulnud mustlase kombel ringi rännata. Paberitest ja arvudest rohkem on olnud töö inimeste keskel, looduses. Südamelähedaseks on jäänud Lõuna-Eesti. Noore perekonnainimesena sai 60-ndate alguses mindud elama ja töötama Väike-Maarja lähedale Vao sovhoosi. Eino Peedel oli seal osakonnajuhataja. Kuid sealne loodus ei saanud omaseks.
„1963. aastal tulime Vana-Antslasse, kuhu vajati õpetajaid. Abikaasa oli vene filoloog. Mulle pakuti põllumajandusettevõtte organiseerimise ja ökonoomika õpetaja kohta. EPA kaugõppes käies ei olnud ma selle õppeaineni veel jõudnud, kirjandus oli üksnes venekeelne,“ räägib Eino Peedel eluperioodist, mida peab üheks raskemaks. Iga päev koolis kaheksa tundi, teist samapalju kulus tundide ettevalmistamisele. Magama sai alles pärast südaööd.
„Kord tuli õppealajuhataja minu tundi kuulama. Jutt sai otsa enne tunni lõppu. Kuna olin tootmisest tulnud, rääkisin jätkuks oma töökogemusest. Arvud olid peas. Õppealajuhataja kiitis pärast, huvitav tund olnud.“ Hea sõna andis õpetajatööks uut kindlust.
Eino Peedel on seisnud kahe sovhoostehnikumi loomise juures. 1965. aastal loodi Antsla sovhoostehnikum, kus Eino Peedelist sai direktori asetäitja tootmise alal. 1968. aastal loodud Räpina Sovhoostehnikumis oli ta algul õppemajandi juhataja, hiljem direktori asetäitja tootmise alal ning lõpuks sovhoostehnikumi direktor. Ühtekokku töötas Eino Peedel Räpinas 19 aastat.
Pärast EPA lõpetamist tuli Räpinasse õpetajaks Malle, kunagine õpilane Antsla tehnikumis ja praegune abikaasa,“ meenutab Eino Peedel elukäänakut. Räpinast saadeti Eino Peedel taas tootmisse – Valgamaale Hummuli sovhoosi direktoriks. Abikaasa Malle kodupaik jäi samuti sinnakanti. „Malle tahtis kooli tagasi, tema on sündinud õpetajaks. 1988. aasta sügisel kutsus direktor Heino Kuusik Malle Väimela Näidissovhoostehnikumi õpetajaks ja praktilise väljaõppe korraldajaks. Ise jõudsin siia 1989. a veebruaris,“ on Eino Peedeli jutujärg Väimelani jõudnud. Ta alustas siin direktori asetäitja ametikohalt. Eino Peedel tunnistab, et tulek tähendas talle elu raskeimat otsust. Ent nüüd ei kujuta ta oma elu ette mujal kui Väimelas. Siin on kõik, mis hingele tuge annab: aed, vesi ja kool.
Aiad jäid õitsema kõigis neis kohtades, kus iganes elada ja töötada on tulnud. 40. tööjuubel jääb aastasse 1997, pedagoogitööd saab ühtekokku 35 aastat, nendest 30 aastat koolijuhi või asetäitjana. Kooli tippjuht on Eino Peedel olnud 15 aastat.
Pedagoogitööd on sageli võrreldud aednikutööga. Õpilast, noort arenevat inimest on tulnud turgutada samamoodi kui taime. Sellepärast võtkem jälle lahti „Aedniku aasta“ ja lugegem: „Ühel ilusal päeval avad sa silmad ja näed, et aed haljendab. Kõrge rohi sädeleb kastes ja tihedast roosipõõsast vaatavad välja prisked lillakaspunased õienupud. Puud on hakanud kasve ajama, sirutavad oksi, muutuvad tihedamaks, loovad raskeid kroone ja nende niiskes varjus hõljub määndumise lõhna. Ja sa ei mäletagi enam möödunud päevade armetut, paljast, halli aeda, esimesi arglikke rohuliblekesi, esimeste pungade hädist avanemist- kõike seda äsja rajatud aia mullast, viletsat ja liigutavat ilu.“
Mida juubilar ise peab oma elu suurimateks õnnestumisteks?
„Just seda, et minust – tagasihoidlikust ja arglikust maapoisist on tippjuht saanud. Usun, et olen ka toime tulnud. Teiseks seda, et olen noortele töökust sisendanud. Mul on palju häid ja abivalmis sõpru. Mul on lapsed – kolm täiskasvanud peoga esimesest abielust. Kõik perekonnainimesed, kel kodu Lõuna-Eestis – Räpinas, Väimelas ja Antslas. Olen kuuekordne vanaisa. Hea, et igal pool, kus on tulnud töötada, on minust midagi püsivat maha jäänud. Ja lõpuks teeb rõõmu, et mul on meeldiv pere ja kodu, abikaasa, kes toetab mind teos ja mõtetes,“ tõmbab Eino Peedel joone alla kuuekümnele aastale.”
“Aedniku aasta algab kevadel,” tõdes Eino Peedel. 20. aprillil 2019 oleks ta tähistanud 80. sünnipäeva, kuid lahkus igavikuteele 2011. aasta novembris.
