Ago Ainelo pärand

15. novembril 2019 algusega kell 13:00 muuseumis näituse avamine

“Ago Ainelo pärand”

Üritust toetab Eesti Endiste Metsavendade Liit.

Vaata näituse avamise pilte https://pitkarelvavennad.ee/2019/11/01/15-nov-rapinas/

Ago Ainelo /15.11.1924 – 24.02.2013/ on kirjutanud oma kooliaastatest, vangistusest, metsavenna elust ja autoõpetusest Räpina Keskkoolis, mida siinkohal lahkesti lugeda pakume:

Meenutame Poikat
Mõni aeg tagasi rääkis mulle Uno Uiga, et ta oli käinud Riia tänaval endises Tartu Poeglaste Gümnaasiumis – Poikas. (Kooli täielik nimi oli Tartu I Gümnaasium, I Progümnaasium, I Reaalkool, Tehnikum ja Tehnikakeskkool). Nüüd on sealt vene õppekeelega kool välja kolinud ja koolis valitseb eesti võim ja vaim.
Praegu [2007] on kooli ruumides täiskasvanute gümnaasium. Kooli direktriss olnud huvitatud sellest, et endised Poika poisid aitaksid koostada kooli ajalugu ja kujundada ajaloonurka. Meie ühenduses on mitmeid endisi Poika poisse. Uiga arvas, et me peaks looma midagi endiste Poika poiste klubi taolist, kutsuma kaasa lööma ka teisi Tartus elavaid koolivendi. Tuleks kirja panna mälestusi, mis on seotus kooliajaga ja hea oleks neid illustreerida fotodega. 1931. aasta kevadel sooritasin ma sisseastumiseksamid Poika reaalharru ja sügisel olin I b klassi õpilane. Klassijuhataja oli bioloogia-keemia õpetaja August Reeben, hüüdnimega Kont. Klassis oli 42 õpilast. Olin klassis kõige noorem, sest mind oli kooli pandud 6-aastaselt. Koolikohustus algas Eestis 8-aastastele. Kui õpetaja Sutt meid võimlemise tunnis üles rivistas, ei olnudki ma kõige lühem.
Koolivorm oli kohustuslik ja selle kandmine auasi. Ülikond oli marengo riidest [valgete kiududega tihe pehme harilikult must villane riie] särk helehall, lips tume. Müts tumesinine, oranži kandiga. Õppemaks oli aastas 70 krooni, igal õppeveerandil tuli tasuda 17.50.
Õpetajate eesnimesid ei mäleta, perekonnanimed on meeles. Eesti keelt õpetas Laugaste, matemaatikat Sulla, füüsikat Maasing alias Sini, maateadust Laarens, ajalugu Konks, laulmist Nieländer, joonistamist Haamer, inglise keelt Bruus, saksa keelt Pärli ja sõjalist õpetust leitnant Otsing. [Leitnant Edgar Axel Otsing oli üks esimestest eestlastest, keda väärindati Raudristiga, suri Inglismaal.] Kooli direktor oli Viktor Neggo, inspektor Karl Maasik.
Kooliteenijaid, Vaskasid, oli kolm: suur, väike ja valge peaga Vaska. Igal oli koristada ja kütta üks korrus. Neil tuli ka istuda direktori kabineti ees valvelauas, seljas sinine kollaste lampasside ja kuldnööpidega munder. Mõned õpetajad on jäänud meelde isemoodi käitumisega. Meie klassijuhatajal Kondil oli omapärane hindamissüsteem. Kui vastasid kehvalt, punkti ei saanud, rahuldava vastuse eest said punkti. Hea eest 2 või 3 punkti. Rahuldava veerandihinde saamiseks pidi olema Kondi märkmikus vähemalt 2 punkti.
Füüsika tunnis pani Sini hindeid null kahe miinusega kuni viis. Kui ta jagas kätte kontrolltöid, siis nendele, kelle hinded olid head ja väga head, viis vihiku kätte. Kolmemeeste vihikud pani õpetaja laua nurgale, kust see tuli omal ära tuua. Kui hinne oli kaks või veel vähem, siis viskas vihiku õpilase suuna kommenteerides: „Theil phole ashjast ülephea arushaamist, the minghe khartuleid khoorima.“
Kord sain hindeks kahe ja Sini pani vihiku lauanurgale selle asemel, et saata vihik mulle „õhupostiga“. Tõin vihiku ära ja võrdlesin oma tööd Juhan Langi füüsikaõpikus kirjas olevaga. Olin sealt maha kirjutanud, muutsin ainult sõnade järjekorda. Kui tund läbi sai, läksin Sini juurde selgitust saama, miks on hindeks 2. Sini vastas, et ta ei olegi mind süüdistanud. Et autor eksis, siis mulle ka hindeks kaks.
Selgus, et mingi füüsika teooria kohta Sini arvamus ei langenud kokku Langi arvamusega. Ta oli sellest tunnis rääkinud, kuid mul olid vist tollal muud tegemised, Sini jutt oli mu kõrvadest mööda jooksnud. Kui veerandi lõpus mindi Sini juurde hinnet parandama, siis vahel saatis Sini soovijad minema, öeldes, et hinne ei ole vana saabas, mida parandatakse.
Huvitavad olid kevadised klassieksursioonid. Kont viis meid Vabadussõja lahingupaikadesse, kust leidsime kaevikutest isegi padrunikesti. Kont oli õppur-sõdur ja kasvatas meid isamaalises vaimus. Et ta oli Vabadusristi kavaler, seda ta kunagi ei maininud.
Kevaditi olid riigikaitse õppused, need viidi läbi Tartus asuvates kasarmutes. Juhendajateks olid Tondi Sõjakooli kursandid. Vintpüssist käisime laskmas Tähtvere metsa all, kuulipildujast kasarmute laskeväljakul.
Oli võimalik osa võtta õpilasringide tööst. Koolil oli puhkpilliorkester. Poika võrk- ja korvpallimeeskond tuli järjekindlalt Tartu koolinoorte meistriks. Olin noorkotkas ja käisin võimlemas Leonhard Kuke noorkotkaste sportvõimlemise rühmas, minu lemmikalad olid rõngad, hobune ja põrandvõimlemine. [Kaitseliidu Tartu Maleva spordiinstruktor Leonhard Kukk oli üheksakordne Eesti meister tõstmises ja üks kolmest tõstmise kuldmärgi omanikust. Ta oli saavutanud 15 aasta jooksul esikohti: tõstmises 98, maadluses 8, poksis 13, kergejõustikus 6, jalgrattasõidus 14, suusatamises 3. Tema kohta kehtis ütlus: „Siil ajest, uma ne nado“. Liikus kõlakas, et oli mootorratturi teooriaeksami sooritanud kümnendal katsel. 1940. aastal oli üks riigipöörajatest, 1941. aastal hävituspataljonis. Arreteeriti ja sakslased lasid ta maha.] Võimlemise tunnis pani Sutt meid kõrgust hüppama, teised hüppasid sise- ja välisjalga, mina haugi. Sain kõige parema tulemuse, aga Sutt protestis ja ütles, et see ei loe, tuleb hüpata nagu teised. Sutiga vaidlemise tulemuseks sain veerandi hindeks kolme.
Ilmus õpilaskonna ajakiri „IIL“, mille kujundas ja illustreeris tulevane tipparhitekt Mart Port. Kolme õppeaasta jooksul oli väljalangevus suur. 1940. aastal lõpetas meie klassi 23 poissi, mõned olid loobunud õppimisest, osa jäi sitsima, paar poissi läks üle tehnikaharru.
Gümnaasiumi pääsemiseks sooritasin edukalt eksamid. Suvel tuli võimule uus valitsus, kes nimetas meie kooli Tartu I Keskkooliks. Olin nüüd X klassi õpilane. Kooli direktor Neggo oli arreteeritud, samuti tema mõlemad pojad. Kõigile mõisteti surmaotsus. Ülejäänud pereliikmed aeti kooli ruumides asuvast korterist välja. Kooli direktoriks määrati Karl Maasik, inspektoriks Juhan Käosaar.
Et uus koolisüsteem ei näinud ette üleminekueksameid, said ka need, kes kevadel konkursi tõttu ukse taha jäid, õpinguid jätkata. Meie klassi oli toodud „ümberkasvatamisele“ kaks suurkaupmeeste poega – Ilmar Malin [hiljem tuntud kunstnik] ja juut Aleksander (Shapse) Goldberg [ta küüditati 14. juunil 1941 ja suri Siberis nälga.] Klassis oli üle 40 õpilase.
Esimesel koolipäeval kontrollis klassijuhataja Reeben õpilaste kohalolekut. Kui jõudis juut Joosep Kokinini, tõusis poiss püsti ja teatas, et tema nimi on Jossif – sama, mis meie kallil juhil ja õpetajal seltsimees Stalinil, palun ära parandada. Ta oli meie klassis ainuke komnoor.
Uus õppeaine oli vene keel, seda õpetas juut Jerzy Kaplinski. Meie klass asus alumisel korrusel paremas tiivas. Istusin viimases pingis, minu pinginaaber oli Viktor Laats, hilisem tuntud korvpallur. See oli hea koht, kohe ukse juures. Vahetunnil pääses kiiresti välja suitsu tegema. Kui hiljaks jäid, võisid sattuda Kaameli (Helmi Ottas) kätte, kes kiirustajaid peatas järgmiste sõnadega: „Tere hommikust, armas poiss, palun tulge ja hingake mulle näkku,“ kui olid suitsulõhnaga, viis Käosaare juurde kohvile.
Oktoobri keskel oli meie klassi õpilane Vello Arak kaasa võtnud ajakirja „Pilt ja sõna“ 1938. a vabariigi XX aastapäeva numbri. Seal olid leheküljesuurused Pätsi ja Laidoneri portreed. Vahetunni ajal hakati tegutsema. Tahvli kohalt võeti maha Lenini ja Stalini pildid, asemele pandi Päts ja Laidoner. Kokinil on päeviku vahel väike foto Stalinist. Panin selle ukse kõrval asuvasse süljekaussi, oli võimalik oma viha Stalini vastu välja elada talle näkku sülitades.
Tund möödus rahulikult. Õpetaja ei pannud tähele portreede vahetamist. Järgmisel vahetunnil kutsusime ka teiste klasside õpilasi vaatama meil toimunud „riigipööret“. Vahetunni lõpuks oli keegi sellest kooli juhtkonnale ette kandnud. Joostes tuli kõige ees Karla, siis Kont ja Käosaar. Kiiresti taastati nõukogude võim.
Algasid ülekuulamised. Peaorganisaatorid – Laatsi Ats, Ilmar Malin ja Friedrich Suur visati koolist välja. Aasta lõpul said nad amnestia ja kolmandal õppeveerandil olid koolis tagasi. Õige mitmel alandati käitumise hinnet. Mina pääsesin tänu Laatsi Atsile terve nahaga, ta oli jõudnud Stalini süljetopsist ära koristada.

1941. aasta kevadel lõpetasin X klassi, Poika jäi mul lõpetamata, sest 14. juunil küüditati mind Siberisse.


***************************************************

Paldiskis 1940. aasta suvel
1940. aasta suvel olin Paldiskis ehitamas sõjalise tähtsusega objekte. Tulin siia täitma luureülesannet, minu kohus oli kindlaks teha , mida ja kus ehitatakse. Veel pidin hoidma silmad lahti ja nägema, kus asuvad sõjaväeüksuste ajutised laagid ja milline on seal tehnika.
Ülesande sain Tartu linna noorkotkaste juhilt Elmar Valdaselt, ta oli reservohvitser ja töötas tütarlaste gümnaasiumis geograafia õpetajana. Mind juhendas Karl Hintzer, samuti üks noorkotkaste juhtidest, ametilt H. Treffneri gümnaasiumi võimlemisõpetaja. 1941. aasta kevadel ta lahkus Saksamaale, hiljem kuulsin, et ta oli olnud Tartus Saksa luure resident.
Nad tutvustasid mulle kaardil Pakri poolsaart ja Paldiski linna. Ühtegi märget paberile ei tohtinud teha, pidin kõik meelde jätma ja hiljem nendega kohtudes paberile kandma.
Paldiskisse saabusin Tartust värvatud „mustatööliste“ grupi koosseisus, oli ilus suvehommik juuni lõpus. Jaamas võtsid meid vastu meie töödejuhataja, juut Maizel ja majandusmees, kes pidi meid paigaldama ja meie eest hoolitsema.
Olin natuke pettunud, minu teada pidi Paldiski linn olema, aga siin ma mingit linna ei näinud. Vasakul paistis eemal meri, paremal loopealsed ja võserikud, põhjasuunas umbes kilomeetri kaugusel olid hoonete kontuurid.
Mind võeti rivvi, leoti üle ja nüüd marssisime labidad seljas, Tartus oli antud käsk tööriistad kaasa võtta, ja kompsud käeotsas majandusmehe järel jaamast paremale ida suunas. Mingit teed ei olnud, läksime mööda jalgrada. Haritud maad ei näinud, võib-olla sellepärast, et sügisel olid maad võõrandatud ja inimesed ümber asustatud.
„Päevaleht“ 26. juunist 1940 tõi mõningaid andmeid seoses baasidega. Likvideerida tuli 1300 majapidamist. 80% ümberasustatuist leidsid ise endale uue elukoha, ülejäänuid abistas riik, põhiliselt lahkunud sakslaste maade ja hoonetega. Sakslastelt oli omandatud 12.000 hektarit maad. Ümberasujatele anti 150 riigi ehitatud asundustalu.
Kõndisime vast paar kilomeetrit ja jõudsime keskmise suurusega talu juurde, mis sai meie elupaigaks. Elumaja oli juba hõivatud, seal elas ka meie majandusmees. Me hõivasime kõrvalhooned enamus mahtus ära suurde küüni. Öeldi, et siin tuleb elada kuni septembrikuuni, siis saame korterid majades, mida praegu ehitatakse.
Magada tuli põrandal. Anti magamistarbed, madratsi ja padjapüüri toppisin õlgi täis, õlgi panin ka madratsi alla muldpõrandale. Magamisasemed olid reas küüni seina ääres. Anti ka naelu seina sisse löömiseks, et sinna rõivaid ja muud trääni riputada.
Kui olime end enamvähem sisse seadnud, ilmus Maizel, koostas brigaadi nimekirja, meid oli umbes paarkümmend meest, korja propuski jaoks igalt foto ja ütles, et oleme vabad kuni hommikuni, siis tuleb tööle minna. Hoiatas veel, et ilma propuskita liikuda ei tohi.
Siirdusin ümbrust uurima. Paarisaja meetri kaugusel talust avastasin sõjaväelaste telklaagri, seal jagati parasjagu välikateldest lõunasööki. Kuna ma kuigivõrd valdasin vene keelt, läksin kokkadega tutvuma. Olid noored poisid, ajateenijad, minust paar aastat vanemad. Sain ka portsu hirsiputru, millele teelusikaga pandi poslamaslat. Leib ja tsäivesi olid vabalt võtta.
Vaatamata sellele, et oli rahuaeg, oli laager kaitstud õhurünnakute eest. Nägin mitut alusele paigaldatud neljatorulist õhutõrjekuulipildujat.

Esimene tööpäev. Marssisime paarkümmend minutit ja jõudsime mahamärgitud trassile. Maizel selgitas, et hakkame ehitama raudteed. Meie esmaseks ülesandeks oli teha raudtee alus ehk muldkeha. Madalamatele kohtadele tuli kaevata kraav ja selle muld pilduda raudteetammiks. Kohati tuli kaevata meetrisügavune kraav küllalt suure kaldenurgaga, et perved ei variseks. Kõrgematel kohtadel tuli pinnas tasandada. See oli brigaaditöö, maksti teetammi iga meetri eest. Tööpäeva pikkus oli 10 tundi, puhkepäev pühapäev.
Hiljem õnnestus mul näha Maizeli kaarti, kuhu see raudtee oli peale märgitud. Raudtee tegi poolkaare Pakri poolsaare otsas. Sain teada, et poolsaare tippu ehitatakse kolm kauglaske patareid ja raudtee on vajalik laskemoona ja muu varustuse juurdeveoks.
Kui muldkeha valmis, panime maha liiprid ja kinnitasime rööpad. Neid kandsid laiali sõdurid, ühte rööbast tassis 24 meest. Siis tõime vagonettidega liiva, et tõsta madalamaid kohti tampides liiva liiprite alla.
Olime vast nädal aega tööd teinud, kui Maizel tuli tehtud töös vastu võtma. Ta oli lühinägelik, kandis tumedate jämedate raamidega prille. Kutsus mind appi, torkas toki muldkehasse ja näitas kuidas tuleb mõõdulinti hoida. See oli 50 meetrit pikk, pehmest materjalist. Mehed õpetasid mind, et korja osa linti pihku. Seni, kui Maizel jõudis lindi pingule tõmmata, oli mul juba 5 meetrit linti peos, nii et 10% mõõtsin juurde. Maizel jäi minu tööga rahule ja ka edaspidi kasutas mind abilisena.
Brigaad oli meil sõbralik. Enamvähem kõik olid kõvad töömehed ja rahateenimisel väljas. Brigaadi koosolek määras igale töömehele koefitsiendi vastavalt tema tööpanusele. Kehvemad mehed said 0,9 või veel vähem. Minu koefitsient oli kogu aeg 1.
50 minutit tehti hoolega tööd, siis peeti 10 minutit suitsutundi. Kuna mina ei suitsetanud, siis öeldi mulle, et mis sa poiss niisama istud, võta viil kätte ja lase labidad üle, või siis leiti mõni teine töö. Mina tahtsin ka puhata ja tuli panna suits ette. Alguses võttis jalad nõrgaks ja pea hakkas pööritama, aga varsti harjusin ära. Nüüd võisin ka rahulikult istuda. Põhiliselt suitsetati vene mahorkat „Ekspress“, mille pruunikale pakendile oli trükitud punase värviga vedur. Mahorkat ja maisipaberit sai osta sõjaväelaste poest. Seal leidus alati ka neid, kes soovisid raha vahetada. Ühe krooni eest sai 10 vene rubla. Vahel ostsin odavaid pehmes pakendis paberosse „Belamorkanal“. Palgapäevadel võtsime kamba peale suuremate sakste suitsu „Kazbek“. Ka sigareid müüdi, neid oli kuus tükki ilusas klaaskaanega karbis. Vene soldatid käänasid mahorkast plotski ajalehepaberi sisse. Proovisin ka, kuid ei meeldinud.
Palka maksti iga nädala lõpul. Teenisin kuus umbes 300 krooni, samal ajal, kui minu isa, kes oli kõrgharidusega kooliinspektor, sai palka umbes poole võrra vähem.
Olime ehitanud raudteed umbes kuu aega, kui Maizel teatas, et on vaja kümmekond meest teisele tööle. Tuli Kurkse ja Laoküla vahele ehitada midagi muuli taolist. Meile kamandati appi viis ZIS-5 tüüpi veoautot ajateenijatest sohvritega. Viis meest jäi kruusaauku laadijateks, viis meest sõitis autoga kaasa koormat maha laadima. Kolm-neli kilomeetrit eemal kruusaaugus laeti autole koorem kive ja kruusa. Auto sõitis tammile, kus sohver ja kaasasõitja koorma maha ajasid. Siis loputasime end meres higist puhtaks ja sõitsime uue koorma järele. Sohver oli tore noor mees, tahtis minust autojuhti koolitada.
Mõni aeg tagasi oli torm ära lõhkunud 16 vesilennukit, millised olnud ankrustatud Laoküla alla paesele merepõhjale. Tormi ajal andnud ankrud järgi ja laine uhtnud lennukid kaldale, kus nad purunesid. Kaks kõike Kurkse poolsemat lennukit oli jäänud terveks seal oli merepõhi liivane ja ankrud pidasid vastu. Lendurid olid antud kohtu alla ja mõistetud surmaotsus, mis ka täide viidud.
Need vesilennukid olid huvitava konstruktsiooniga. Mootor oli nagu tünn lenduri pea kohal, propeller tagapool. Maandus kõhule, tiiva all olid väikesed pontoonid, mis hoidsid lennukit uppi minemast. Meie poolt ehitatav muul pidi tulevikus hoidma lennukeid looduslike pahanduste eest.
Vahel kamandati meie autokolonn paariks päevaks ehitusele. See tuli Vana sadama ja Laoküla vahele, Koha asula juurde. Arvan, et juba Eesti valitsuse ajal oli kavas siia ehitada sadam, sest raudteeharu oli rajatud.
Kord sõitis sadama ehitusele uus must „Ford“ V-8, kust astus välja mitu mereväevormis asjameest. Minu töökaaslane, soldatist sohver osutas ühele neist, see olevat natšalnik stroitelstva, insener Šaposnikov.
Meie autokolonn osales ka kahe lennuvälja, Laoküla ja kui ma ei eksi, siis oli see Harmaküla, maandumisradade korrastamisel ja laiendamisel. Koorisime ära mätastega pinnase, laadisime autole ja vedasime sadama muulidele.
Mingeid lennujuhtimise ehitisi seal ei olnud, lennukid seisid lihtsalt võsa ääres lageda taeva all. Laokülas oli kuus hävituslennukit. Need olid lühikese kehaga, kahe kandepinnaga ja jämeda esiosaga. Kere sõrestik oli tehtud puidust ribidest ja üle löödud, ei saanud aru, kas vineeriga või pahteldatud presendiga. Lennukite juures mingit valvet ei olnud. Harmakülas lennukeid ei näinud.
Sel ajal, kui meie seal töötasime, lennukid õhku ei tõusnud, küll nägime neid lendamas õhtul pärast tööaega ja varahommikul. Paistis, et olid võimsa mootoriga, treeninglendude ajal ronisid taevasse päris terava nurga all.
Augustis hakkas meie brigaad lagunema. Paar meest läksid ehitustele abitöölisteks, seal oli füüsiliselt kergem, aga palk umbes sama. Endine allohvitser Purre sai kontoris arveametniku koha. Pidevalt meelitati tööle Pakri saartele, lubati 25% palgalisa. Paar meest jäi nõusse, kedagi vägisi ei saadetud.
Kui kuu aega oli tööd tehtud, hakkasid „haigused“ mehi kimbutama. Kellel jalg või käsi paistes, kellel palavik, mõnel arstidele seni tundmatu haigus. Ka minu asemenaabril Õkval läks käsi paiste, ise arvas, et paranemine võtab aega paar nädalat. Lubas paariks päevaks koju Tartusse sõita. Haigusraha maksti 100%. Nurusin Õkvat, et ta mulle ka midagi sellist õpetaks, et saaks paar päeva puhata. Töö oli raske, tööpäev 10 tundi pikk. Õkva ütles, et paar vaba päeva võid saada, lõikas oma seebi küljest väikese tüki ja andis mulle. Ütles, et hommikul pool tundi enne arsti vastuvõttu söö see tükk ära ja oledki haige. Ühel neljapäeva hommikul kugistasin seebi alla, jõin vett peale ja läksin linna arsti juurde. Juba teel hakkas halb, külmavärinad tulid peale ja süda kloppis. Kui arst sisse kutsus, läks iiveldus nii suureks, et hakkasin oksendama. Arst mõõtis palavikku, seda oli rohkem kui norm ja kirjutas mulle nädala lõpuni vabaks. Ise pahandas kõva häälega, et Tartu on saatnud siia ainult sante ja lapsi.
Õhtuni põdesin, siis istusin rongile ja sõitsin Tartusse, sain üle anda kogutud luureandmed ja kodus korralikult puhata. Pühapäeva õhtuks olin Paldiskis tagasi. Kuni Paldiskis oleku aja lõpuni töötasin lennuradade ehitusel autokolonni peale-mahalaadijana.
Sõjalise tähtsusega objektid – siia alla kuulusid kõik, mille ehitusel osalesin: raudtee, vesilennukite sadam, uus sadam ja lennurajad. Vana sadama ala oli piiratud okastraadiga, väravatel seisid relvastatud madrused.
Kui olime raudtee ehitusek jõudnud sadama kohale, sinna jäi umbes kilomeeter maad, otsustasime paari noormehega, et käime lõunavaheajal sadamas ära. Võtsime labidad selga, näitasime väravas madrusele propuskit ja ütlesime, et na rabotu. Saime sisse. Aega oli meil vähe, vast pool tundi, aga ega seal midagi erilist vaadata ei olnudki. Paar transportlaeva, siis mõned kaatrid ja üks päevinäinud välimusega aurik. Hiljem kuulsime, et see olnud seesamune „Metallist“, mille eelmise aasta septembri lõpus tundmatu allveelaev Narva lahe piirkonnas põhja lasknud, kusjuures hulka meremehi olla surma saanud. See provokatsioon andis venelastele õiguse nõuda Soome lahe suudmes laevu kaitsva sõjaväebaasi rajamist. Välja tulime teisest väravast, madrusele ütlesime, et na obed.
Vene sõjalaevad asusid tollal Tallinna reidil, käisin ka neid vaatamas. Oli kaks suurt ristlejat „Kirov“ ja „Marat“, allveelaevu oli kümmekond, ilma nimedeta, ainult numbrid.
Sõjaväe tarbeks oli veel vähe ehitatud, uusi hooneid oli näha Pakri poolsaare otsas, umbes pool kilomeetrit enne tuletorni. Seal asus baaside ehituse keskus, ka meie kontor oli seal. Ka Põllkülas oli näha uusi hooneid, seal oli sõjaväelaste telklaager ja hulk kaugelaskekahureid. Need olid haagitud roomikveokite taha. Umbes samasuguse tehnikaga laager oli ka poolel teel, kui minna meie elupaigast otse Paldiski linna. Jalaväelaste laagreid oli mitu, üks nendest oli meie elukoha vahetus läheduses. Kõik laagrid olid kaitstud neljatoruliste õhutõrjerelvadega.
Ka sõdur oli sõjaline objekt. Kuigi Pakri poolsaar oli täielikult muust maailmast eraldatud, olid seal tarvitusele võetud kaitsemeetmed. Liikumas ei näinud kunagi üksikut sõdurit, alati olid nad grupis.
Vahel saatis Maizel mind poolsaare otsa kontorisse pabereid viima. Hääletasin auto peale, proovisin rääkida sõduritega, kuid paistis, et neil oli keelatud rääkida eraisikutega. Kui pakkusin suitsu, siis raputati pead. Paldiski linna komandant oli maaväe mundris major Oppermann, tema kasutuses oli vene sõiduauto „Emka“. Vahel käis ka ehitusobjektidel. Seisis, vaatas, kuidas töö käib. Üks meestest väitis, et Oppermann olevat 1918. aastal Venemaale läinud eesti soost kommunist. Nüüd teeskleb vaatamist, aga ise kuulab, mida räägitakse.
Augusti lõpupoole toodi Harmaküla lennurajale moodsamaid lennukeid, need olid sama tüüpi, mis Laokülas, aga ühe kandepinnaga.
Elasime küünis, meid oli seal paarkümmend inimest. Küüni uksed olid lahti, muidu oli pime. Tuld ei lubatud kasutada, ka petrooleumilampi. Ka küünis ei tohtinud suitsetada, sellepärast oli palju pahandust. Majandusmees ähvardas suitsetajatelt propuski ära võtta ja mehi koju saata.
Asjade jaoks mingeid kappe ega hoiukohti ei olnud. Riided rippusid seinal naelte otsas, muu oli küüni põrandal. Mingit valvet ei olnud. Vargusi oli vähe, enne Paldiskist lahkumist varastati minult padjapüür. Lõpparve tegemisel arvestati selle väärtus minu palgast maha.
Sauna ei olnud, selle aset täitis meri. Ilmad olid juulis ja poole augustini soojad. Enne merre minekut pesime riided ära ja panime kuivama, siis poolkuivad riided selga ja kodu poole minek.
Igaühel oli oma väliköök, kogu õu oli neid täis. Võeti paar tellist, asetati nad väikese vahega üksteise peale ja pliit oligi valmis. Kuivi puid tuli ise varuda, võserikus oli neid piisavalt.
Hommikuti käisin söömas sõjaväelaagris. Kui töötasime linna ligiduses, käisime seal sööklas söömas. 50 sendi eest sai korraliku kõhutäie. Õhtusöögi valmistasin ise, praadisin kartuleid ja tegin pulbrist jõhvikakisselli. Kõiki toiduaineid sai Paldiski poodidest, millestki puudus ei olnud, ostsime kroonide eest.
Rublade eest ostsin sõjaväelaste poest lühikeste käistega futbolka, mille kaelus oli nööritav nagu saabas. Veel ostsin Spartaki embleemiga punase spordidressi ja emale ning proua Rauale kinkimiseks lõhnaõli „Krasnaja Moskva“.
Küünis, minu kõrval, magas üks abielupaar – mees oli kõhetu kuju, vanust natuke üle 40-ne, naine aastat 15 noorem. Magama heitsid nad vastakuti, ümber kaela kinni. Mees varsti norises ja siis hiilis mõni noormeestest neile teki alla, naise selja taha. Tegi tagant oma töö vaikselt ära, mees ei teadnud midagi sellest, millega tema kallis kaasa tegeles.
Ka raha eest võis seksi saada. Üks naistest, Paula oli end väiksesse aita sisse seadnud ja võttis seal mehi vastu, 2 krooni lugu. Oli kena brünett, pruunide silmadega, pikkade lokkis juustega, parasjagu ümmargune naine. Igal hommikul viis Paula läbi meeste peibutamise seansi. Kui mehed keetsid hommikusööki ja valmistusid tööle minema, siis Paula istus särgiväel aida trepile ja hakkas oma lokke kammima. Kummardas pea nii alla, et rinnad ronisid välja särgi peale, raputas need tagasi ja hakkas jälle otsast peale. Mõni mees ei saanudki pärast sellist vaatepilti tööle minna ja jäi päevaks Paula juurde end maha jahutama. Mehed ristisid ta Paugu Paulaks, võib-olla oli ta juba enne selle nime all tuntud.
Nädalavahetused veetsin enamasti Nõmmel. Sõitsin ära laupäeva õhtul oma ema kooliõe, Lea Raua poole. Ta oli kirjanik Mart Raua lahutatud abikaasa ja elas seal oma poja Enoga. Käisin koos Enoga saunas, uurisin läbi nädala ajalehed, pühapäeval lõime aega surnuks Tallinnas.
Vahel sõitsin pühapäeval koos nooremate meestega Tatari tänava kanti, ühte nõndanimetatud punase laternaga asutusse. Edasi liikusime mõnda restorani. Enne sisenemist andsid mehed osa raha minu kätte ja hoiatasid, et kui nad purju jäävad ja minu käest raha küsivad, siis ma mitte mingil juhul ei tohi neile raha anda. Kui läks raha pärast tüliks, läksin välja ja ootasin neid seal. Järgmisel päeval, kui pead olid välja magatud, sain kõvasti kiita.
Paldiskis mingit meelelahutust ei olnud peale sõdurite vabaõhukino. Mõned olid hästi igavad filmid, suures plaanis mõtlikud näod. Ka sellest pikast venekeelsest jutust, mis seal räägiti, jäi palju arusaamatuks. Meeldisid muusikalised komöödiad „Lõbusad semud“, „Volga-Volga“ ja „Tsirkus“. Näidati ainult vene filme.
Kuni augusti lõpuni kiideti uut korda. Siin oli tööl vaesem, professionaalse väljaõppeta nn mustatööliste seltskond. Said oma töö eest kõva palga ja kunagi varem ei olnud nad materiaalselt nii kindlustatud olnud.
Rahulolematus tekkis siis, kui ilmad läksid külmemaks ja vihmaseks. Küüni all, kus elasime, oli jahe, vihmast märjad riided ei kuivanud ära. Ennast pesta ei saanud, sest sauna ei olnud. Merevesi oli jahe. Eriti ebamugav oli vihma ajal õues söögi tegemine. Ka pliidipuud, mis tuli väljast korjata, olid märjad. Küünis oli pime, petroolilampe ei lubatud kasutada, üksainus tormilatern oli kogu küüni peale. Raudtee-ehitajatel tuli jala järjest kaugemale tööle marssida.
Poliitikast jäime eemale. Ajalehti ei loetud, raadiot ei olnud, poliitiliste päevaprobleemide vastu huvi ei tuntud. Juulis toimusid Riigikogu valimised, kuid meie rahvas jäi sellest kõigest eemale. Mingit valimiskampaaniat siin läbi ei viidud, sest keegi ei saanudki valida. Valimised toimusid elukohajärgselt, meie rahvas pidanuks valima Tartus.
Selle puhul, et Eesti viid 6. augustil 1940. a NSVL koosseisu, hurraa ei hõigatud. Siin, Paldiskis, meie elus ja töös midagi ei muutunud. Nii, nagu praegugi, saabus ka tollal kuu aja pärast sügis kõigi oma pahedega ootamatult. Baaside juhtkond ei olnud selleks ett valmistunud. Töölised hakkasid lahkuma, ka mina tulin ära.
Kõik, mida meenutasin ja kirja panin, juhtus ammu, ligi 63 aastat tagasi. Sellepärast võivad esineda mõned ebatäpsused ja puudused. Siiski saab ülevaate, kuidas ja millistes oludes ehitati baase.
[Kirjutatud 2003. aastal]

********************************************************

Kaevuri elu

1943. aasta kevadine mobilisatsioon tunnistas mind kõlbmatuks, sest oma 172 cm pikkuse juures kaalusin 42 kg. Sügiseks kosusin ja mind mobiliseeriti tööle sõjatööstusse. Esialgu töötasime Novosibirskis, sealt saadeti meid edasi Kemerovo oblasti Prokopjevski linna. Elu muutus tsipa paremaks, sest võeti riigi toidule, anti riided selga ja ei pidanud enam käima paljajalu.
Prokopjevskis uuriti, milline on eriala. Maa alla minna ei tahtnud, ütlesin, et olen lukksepp. Meie pundis oli kaks juuti. Üks ütles, et on juuksur, teine – kokk. Said tööle vastavalt öeldus ametitele. Mind saadeti mehaanikatsehhi, põhiliselt tuli keermestada polte ja mutreid ja viimastele lõigata või viilida kandid.
Seda tööd jätkus paariks kuuks, siis hakati rajama kaevanduse uut osakonda ja sinna oli vaja läbijaid. Töötasime 220 meetri sügavuses ja rajasime kaevanduse käiku laiusega umbes kolm ja kõrgusega kaks meetrit. Kivimisse tuli puurida poolteise meetri sügavused augud, mille põhja pandi lõhkelaeng, tambiti saviga kinni ja lõhati. Kivipuru tuli laadida vagonettidesse ja saata üles maa peale. Käik tuli kindlustada, et ei tekiks varingut.
Puurimishaamer töötas suruõhuga ja puurimise ajal oli käik paksult tolmu täis. Ette oli nähtud puurimishaamer ühendada veevoolikuga. Puuri keskel olevat kanalit mööda pidi vesi minema puurimise ajal augu põhja ja ära hoidma tolmu tekkimise. Seda luksust meil ei olnud ja 12 tundi kestnud vahetuse lõpuks oli kops tolmu täis ja seljal paks tolmukiht. Puhkepäevi ei olnud.
Ainuke võimalus sealt kasvõi ajutiselt pääseda oli jääda haigeks. Üks meie poistest oli töölt vabastatud haige käe tõttu ja ta oli käinud ümbrust uurimas. Viie-kuue kilomeetri kaugusel oli ta avastanud kartulikuhjad. Läksime ühel kuuvalgel ööl soomust tegema. Valvur tulistas meid eeslaetavast püssist, aga see meid ei häirinud. Sain ka paar haavlit selga. Tagasiteel tegime väikese puhkuse. Olin higine ja võtsin ülakeha paljaks, lootes et saan kerge külmetushaiguse. Keha jäi kangeks ja tulid külmavärinad. Hommikuks olin omadega täiesti läbi ja mind viidi haiglasse, kus diagnoositi kopsupõletik. Palju ei puudunud, et oleksin läinud teise ilma. Põdesin mitu nädalat ja tuli jälle tööle minna. Enesetunne oli veel sant ja otsustasin haigust pikendada. Panin kuuma keedetud kartuli kaenla alla ja läksin õhtul esmaabipunkti. Palavikku mõõdeti ligi 40 kraadi, järgmisel päeval sain arstilt veel paar vaba päeva.
Olin tollal suitsumees ja läksin turule tubakat „ostma“. Turg asus keset linna, pindalalt suurem kui Tartu raekojaesine väljak. Pinnas oli küngaste ja lohkudega. Kust süsi oli välja kaevatud, seal oli maapind sisse langenud. Tubakamüüjaid oli palju, erinevaid tubakasorte kottide viisi. Klaasitäis maksis 10 rubla. Võrdluseks teistest hindadest: pangetäis kartuleid 100 rubla, kahekilone leivapäts 200 rubla, pudel Moskva erilist viina 400 rubla.
Küsisin ühel müüjalt tubakat proovida. Käänasin sõrmejämeduse pläru, tõmbasin paar mahvi, raputasin pead ja kõndisin edasi. Kustutasin pläru ära, raputasin tubaka taskusse ja läksin järgmisest kotist proovi võtma. Samas vaimus nii kaua, kuni vajalik kogus tubakat oli taskus.
Nüüd oli aeg turul ringi vaadata. Müüdi igasugust kaupa alates lehmadest ja lõpetades nööpnõeltega. Võis proovida õnne täringut visates, sõrmkübara-, või siis sinise-punase mängus. Viimane käis nii, et mehel oli kaks liistukest, ühel keskel sinine, teisel punane ruut. Neid ta liigutas edasi-tagasi, pani tagurpidi lauale ja tuli ära arvata, kumb neist on punane, kumb sinine. Kui arvasid õigesti, said nii palju raha, kui palju peale olid panuse teinud. Kui eksisid, olid rahast ilma. Vahel harva mõni võitis.
Üks mees teenis kenasid summasid mängukaartidega. Segas kaardipaki ära ja laskis siis pakist kolmandiku kõrvale tõsta. Siis laskis selle peale panna ühe kuninga, sellele kolmandiku pakki, selle peale teise kuninga ja seejärel ülejäänud kaardid. Küsis, kas kuningad on pakis lahus või kõrvuti? Kõik arvasid, et lahus ja tegid panuse. Hakkas kaarte altpoolt tõmbama ja tuli välja, et kuningad olid kõrvuti. Panustajad olid rahast ilma. Taipasin ära selle triki olemuse ja see aitas mind alati, kui raha oli otsas.
Nägin turul karmi omakohut. Üks kleenuke taskuvaras oli turskele mehele käe taskusse ajanud. See võttis poisi käe ja lõi selle vastu laua serva, nii et käeluu pooleks, Lohutas poissi öeldes, et tal läks veel hästi, vanasti oleks käsi maha raiutud.
Tahtsin osta „katjuušat“ – komplekt koosnes tulerauast ja -kivist ning torujupis hoitavast tahist. Panid tahi kivi kõrvale, lõid rauaga ja taht hakkas hõõguma. Nii sai suitsu peale tuld. Vaatan, üks müüb kraadiklaasi, saime kaubale ja ostsin ära.
Seadsin palaviku 37,7 peale ja läksin arsti vastuvõtule. Õde andis kraadiklaasi, lasksin selle särgi vahele ja andsin enda oma. Arst mulle enam vabastust anda ei saanud, saatis komisjoni. Rääkisin seal, et olen haige sellepärast, et töötan tolmuses keskkonnas. Komisjon andis veel paar vaba päeva ja kirjutas mind tööle, andes paberi, et võin tööd teha ainult tolmuvabas keskkonnas.
Mind määrati teise brigaadi. Pidime läbima vertikaalse 220 meetri pikkuse käigu, mis oli planeeritud söevagonettide maa peale tõstmiseks. Sinna pidi paigaldatama kaks lifti. Üks viib täis vagoneti üles, teine toob tühja alla. Käik oli ümmargune, läbimõõt 6-7 meetrit. Allasõiduks ronis neli meest suurde metallist tünni, mida kutsuti badjaa. Sama tünniga vinnati ka kivipuru üles, töö tehnoloogia oli sama, mis horisontaalkäigus. Tuli puurida, õhata ja kivipuru badjaaga üles saata. Veesoontest tuli pidevalt vett kaela. Töökoht tuli hoida kallakuga, siis kogunes vesi ühte serva, kust ta maa peale pumbati. Pumbaga oli jama – iga õhkimise eel tuli lahti monteerida ja üles tõsta, pärast alla lasta ja torustik kokku monteerida, Kui olime läbinud umbes kolmandiku, puuriti 5 cm läbimõõduga kanal alumise horisondini ja vett enam ei olnud. Aga mitte kauaks, kivipuru ummistas kanali ja jälle segas vesi töötamist.
Kanal puhastati, sealt tõmmati tross läbi alumise horisondini, üles ja alla seati vintsid. Ummistuse korral tõmbasid vintsid trossi edasi-tagasi ja vesi pääses minema. Meile anti kummeeritud riided, kuid need pidasid vett poole vahetuseni. Tööpäev oli 12 tundi ja ilma puhkepäevadeta.
Aeg läks, oli 1944. aasta suve algus. Tervis oli korras, jõudu oli. Ka söögil polnud viga. Kaevuri leivaports oli 1 kilogramm. Hakkasin plaani pidama, kuidas saaks vabu päevi. Töö ajal oli läinud kivitükk saapasse ja labajalg punetas. Üks meie poistest õpetas, et võta pael, tõmba jalg altpoolt põlve kinni ja hommikuks on jalg nii paistes, et saad kindlasti kolm vaba päeva. Nii tegingi. Jalg paistetas ja punetas, lonkasin karguga kirurgi vastuvõtule. Too jaatas jalga, tõstis mu püksisääre üles ja nähtavale tuli paela jälg. Nüüd kukkus sõimama. Kutsus kohale komandandi ja teatas, et olen töölt vabastatud kolmeks päevaks ning need kolm päeva tuleb mul istuda kartseris. Kartserisse tuli minna pügatud peaga.
Kartser oli laudadest kokkulöödud putka, palaval päeval nagu saunas. Öösel oli jahe ja lutikaid tuli igast kandist. Nari tõsteti päevaks üles ja pandi lukku, asjaajamiseks nurgas parask. Esimesel päeval süüa ei antud, järgmisel sain vett ja leiba.
Kui vabaks sain, jätsin tööle minemata, võtsin oma kraadiklaasi ja läksin sisehaiguste arsti juurde. Õde andis mulle kraadiklaasi ja näen, et sellel on ots katkine. Minutaolised simulandid olid lasknud otsa peale nippi, mis tõstis elavhõbedasammast. Minu kraadiklaas oli terve. Kui vabastust ei saa, on kirjas tööluus ja kohtu alla minek. See ehmatus lõi südame kõvasti põksuma ja naha kuumaks. Hoidsin hinge kinni ja pingutasin lihaseid, süda hakkas veel kõvemini taguma. Kui palju kraadiklaas näitas, mulle ei öeldud, igatahes tunnistati mind haigeks ja kästi paari päeva pärast tagasi tulla.
Kaks päeva tegin hoolega trenni, tulemused paranesid. 37,5 mis oli vajalik vabastuse saamiseks, tuli pea igal katsel välja. Arsti juures rääkisin ikka sama juttu – halb on olla, nõrkus, pea valutab ja käib ringi. Arst üle nädala ei saanud vabastust anda, saatis komisjoni ette. Ka seal tulin oma osaga toime. Komisjon võis anda, kui mälu ei peta, kuni kaks nädalat vabastust.
Kui olin üle kuu aja „haige“ olnud, tekkis probleem. Haigus oli, aga diagnoosi ei mõistetud panna. Komisjon saatis mind haiglasse uuringutele. Seal oli päris mõnus olla, ainult igavavõitu. Haiglas mind uuriti, tehti igasuguseid proove. Palavik oli, aga seda tekitavat põhjust ei leitud. Õde istus mu voodi kõrval ja valvas, et ma midagi palavikku tekitavat sisse ei võtaks ja kõik mulle määratud rohud alla neelaks. See „haige“ mängimine väsitas ära ja lasksin ennast välja kirjutada.
Pidin jälle tööle minema, mind määrati brigadiriks ühte horisontaalkäiku. Mitte sellepärast, nagu oleksin olnud kõva töömees, vaid puudu oli kirjaoskajatest. Brigadir pidi mõistma välja kirjutada nõudelehti vagonettidele, kindlustusmaterjalidele ja tsemendile. Ta pidi kulutatud materjalid maha kandma. Brigaadi liikmed olid venelased, oma maa patrioodid. Pidevalt arutasid, et mida teha selleks, et pääseda rindele. Olid käinud sõjakomissariaadis, kuid seal oli neile öeldud, et siin on ka rinne, töörinne. Vehkisid kõvasti tööd teha, et normi täita. Vahetuse lõpedes andsin tööd üle mäemeistrile. See mõõtis ära tehtud tööde mahu ja teatas, milline on plaani täitmise protsent. Kui plaan oli täidetud, anti igale mehele talong, mille eest sai sööklas lisaks põhitoidule 100 grammi viina, tüki leiba, pekki ja suhkrut. Võis ka nii teha, et andsid ära viis talongi ja viin kallati pudelisse. Turul sai selle eest 300 rubla.
Üks meie poistest oli nii teinud. Teel turule oli kiusatud peale tulnud ja õige mitu korda pudelist rüübanud. Laskis turul kraanist pudeli täis ja pani müüki. Ostja oli korgi maha võtnud, nuusutanud ja siis maitsnud. Öelnud, lisades hulgaliselt „matte“, et sa tahad vee eest 300 rubla saada ja virutanud pudeliga otsaette. Pudel puruks ja poisil pikk lõikehaav otsa ees, riided verised.
Kaevandusse rajati uusi käike ja suurendati suruõhuhaamrite arvu, kuid kompressori võimsus jäi samaks. Augu puurimiseks kulus kaks korda rohkem aega. Mehed sõimasid kaevanduse juhtkonda, kuna neist mitteolenevaid põhjusil jäi norm täitmata. Oli vaja raha teenida, sest juba ammu olime üle viidud isemajandamisele. Tasuta söögi aeg oli läbi. Anti söögitalongid ja kõik tuli oma raha eest välja osta.

1945. aasta jaanuaris mindi üle 8-tunnisele tööpäevale ja anti hajutatud graafiku alusel üks puhkepäev dekaadis. Brigaadi anti juurde üks mees, kes rääkis teistele Eestist imelugusid. Oli 1944. aasta sügisel osa võtnud „vabastamislahingutest“ ja hiljem paar kuud Võru lähistel teeninud. Seal oli ta tegevteenistusest maha kantud ja saadetud siia tööle. Rääkis, et Eestis ei teatud, mis on nälg, kuid samal ajal nälgis pool Venemaad. Imestas, et talude juures teeotsas seisid täis piimanõud ja keegi neid ära ei varastanud. Ka eestlaste riietus olnud hoopis teistmoodi, vatijopesid ei kantud.
Eestlaste ridu kaunistas nüüd üks stahhaanovlane. Pärnumaa poiss E. J. hõikas üle baraki kõva häälega, et tema on stahhaanovlane ja näitas kõigile ajalehte, kus oli artikkel ja foto brigaadist, kus ta töötas. Praegu on ta Tallinnas Memento aktivist, sai omandada kõrghariduse ja pääses 1950. aastate represseerimistest, sest andis allkirja koostööks KGB-ga.
Minu töössesuhtumist näitab iseloomustus, mis on antud julgeolekuorganitele 1945. aasta mais ja asub minu toimikus Tõnismäe arhiivis.
„Iseloomustus. Molotovi-nimelise kaevanduse ehitusvalitsuse mäeosakonna nr 2 tööline Ago Ainelo töötab osakonnas alates 1943. aasta novembrikuust. Selle aja jooksul ta näitas ennast kui distsiplineerimatut töölist. Kaks korda rikkus töödistsipliini. Olles brigadir, lahkus töölt enne vahetuse lõppu, innustades kaasa tulema brigaadi liikmeid, sellega laostades kogu brigaadi. Töö tehnilisi norme täitis viimase kolme kuu jooksul keskmiselt 99%. Mai 1945. Osakonna ülem /allkiri/“
Jäin haigeks. Jalasäär oli paistes ja punetas, palavik üle 38 kraadi. Kirurg uuris jalga ja veendus, et seekord ei simuleeri. Pidavat olema roos ja paranemine nõuab aega. Et režiim oli vaba, lonkasin turule. Seal kuulsin, kuidas kaks noormeest omavahel eesti keeles vestlesid. Selgus, et olid teeninud Saksa sõjaväes ja 1944. aasta sügisel Eestis vangi langenud. Olid siia tööle saadetud ja praegu vabakäiguvangi staatuses. Üks neist oli minust poole pea jagu pikem, nimi Samarüütel. Nägin teda umbes 30 aastat tagasi Pärnus. Ajasime juttu ja ta tundis huvi, kust ma teda tunnen. Valetasin, et olime Prokopjevskis koos sõjavangis. Ütles, et ta on küll Samarüütel, aga ta ei ole Saksa sõjaväes ega sõjavangis olnud. Ei tea, mida ta kartis?
Turul juhtus alati midagi sellist, millest sobiks Õhtulehes kirjutada. Naine läks, padjapüür kaenla all ja sellest kukkusid välja rahatähed. Taga kõndisid poisikesed, kes raha tähed üles korjasid. Naine vist tundis, et padjapüür jäi õhemaks, vaatas taha ja pani karjuma. Poisikesed kadusid rahva hulka. Naine oli müünud lehma ja saanud selle eest padjapüüritäie raha. Poisid arvatavasti nägid raha üleandmist, lõikasid žiletiga selle „rahakoti“ katki ja korjasid maast üles mitu tuhat rubla.
Sageli piirasid siseväelased turu ümber ja iga väljuja pidi esitama isikut tõendava dokumendi. Kahtlased anti üle miilitsale.
Paari nädala pärast kirjutati mind tööle. Nii lollilt, et tuli minna pühapäeval õhtusesse vahetusse. Otsustasin, et võtan oma kraadiklaasi, lähen esmaabipunkti ja „kraadin“ end töölt vabaks. Kraadiklaas oli välja laenatud ja hakkasin seda otsima. Selgus, et kraadiklaas oli ära lõhutud. Palavikku välja pingutama ei riskinud minna, sest ei olnud ammu sellega tegelenud. Sain kirja tööluusi. Kaevanduse administratsioon tegutses kiiresti. Esmaspäeva hommikul teatas usbekist tabelipidaja komandandile, et olen luuser. Too viis mind kohtu ette. Seletasin, et olin haige, kuid see ei aidanud. Kohtuotsuse kohaselt arvestati minu palgast maha kolme kuu jooksul 20% ja sain „püksid“. Leivakaart, mis anti välja kümneks päevaks, nägi välja selline: kuupäev – 330 – 200 – 500. Karistus vähendas kolme kuu jooksul minu leivanormi 200 grammi võrra päevas. Keskmised 200 lõigati kaardilt välja ja alles jäid 300 ja 500 grammi ribad, mis moodustasid nagu püksisääred.

1945. aasta kevadtalv oli suurte lumesadude ja tuiskudega. Ühel hommikul saabusid meie komandandi juurde kaks mundris meest järelvalvekomandatuurist. Kõik järelvalve all olevad eestlased, lätlased, leedulased ja moldaavlased, kokku ligi 50 inimest, võeti rivvi ja koostati nimekiri, et keegi ära hüpata ei saaks. Marssisime komandantuuri, kus igale anti allkirja vastu lumelabidas ja meid saadeti raudteele lund rookima. Töötasime söömata pimedani. Kuna pidime öisesse vahetusse tööle minema, nõudsime paberit, et oleme oma tänase töö juba ära teinud. Mundrimees ütles, et rindel sõditakse elu kaalule pannes ilma vahetusteta. Teie töötate ainult kaheksa tundi ja ülejäänud aja magate. Kas teil häbi ei ole?. Kõigil tuleb öisesse vahetusse tööle minna.
Kevadel jäin päris haigeks. Silmavalged olid kollased, kui astusin sammu, siis oli rinnakorvi all valu. Palavik. Läksin arsti juurde, kes diagnoosis kollatõve ja mind viidi kiirabiautoga haiglasse. Seal oli spetsiaalne kollatõvehaigete palat kaheksa voodikohaga. Lesisin mitu nädalat. Hakkasin jälle „palavikku“ pingutama. Välja ei julgenud arstid mind kirjutada, sest kollatõbi on ohtlik haigus. Minu haiglas oleku ajal suri kolm haiget.

9. mail 1945 oli ilus päikesepaisteline soe ilm. Palatisse tuli delegatsioon eesotsas peaarstiga, kes tervitas kõiki võidu puhul. Lõunaks oli pidusöök, välja arvatud kollatõbistele, sest meile anti ainult mannaputru ja suhkrut. Haiglast sain välja paberiga, et ei tohi teha kolme kuu jooksul rasket füüsilist tööd.
Minu uus amet oli kaevurite lampide akude vahetamine. Vanemad akud ei pidanud vahetuse lõpuni vastu. Sain akulaadimise töökojast kuus akut ja sõitsin nendega alla. Kõndisin mulle ettenähtud piirkonnas ja neil, kel lamp nõrgalt põles, vahetasin aku. Nii vahetuse jooksul kolm korda. Töö ei olnud kerge, sest akud kaalusid kokku paarkümmend kilo.
Ilusad suvised ilmad meelitasid „puhkust“ võtma. Läksin arsti juurde ja „kraadisin“ vabastuse saamiseks vajaliku temperatuuri. Rääkisin arstile, et olen määratud kerge füüsilise töö peale, aga pean tegema rasket tööd, sellepärast haige olengi. Olin „haige“ terve suve.
Kaevuritele anti kaardiga kuu jooksul lisaks 3 kg liha. Liha asemel võis võtta Ameerika abina saadetud sealihakonserve. Ühe kaardiga sai kolm purki ja 600 g jäi üle. Nelja mehe kaartide jääkidega sai veel kolm purki. Otsustasime need konservid turul maha müüa ja raha omavahel ära jagada. Et mina tööl ei käinud, läksin turule konserve müüma. Võtsin kolm purki kotiga selga. Teel tuli vastu miilits ja uuris, mis mul kotis on. Selgitasin, et on kamba peale konservid ja lähen neid müüma. Viis mind miilitsajaoskonda ja küsis, mis on ülejäänud kolme nimed. Paari tunni pärast olid ka nemad miilitsasse toodud. Rohkem meiega ei tegeldud ja öö magasime nari peal.
Hommikul hakkas ülem uurima, mille eest istume. Meie ei teadnud. Korrapidaja raamatust selgus, et olime murdnud sisse söökla lattu ja varastanud mitu kasti konserve. Samas raamatus oli kirjas, et kaks päeva varem oli ühte sööklasse sisse murtud. Tuli välja, et ainult ühte. Mind ja sõpru kinni nabinud miilits oli oma püüdlikkusega üle pakkunud ja meid lasti tulema. Marssides tagastatud konservidega turule, tuli pähe, et võiks tõepoolest mõnda lattu sisse murda.
Olin ikka „haige“ ja mul oli aega ringi vaadata. Leidsin sobiva väikese lao, kus hoiti Ameerika abina saadetud varustust. Koos sõbra Margusega saigi selles loos tehtud väike „inventuur“. Et sügis oli tulemas, võtsime kumbki kolm paari pühvlinahast sõdurisaapaid ja kummeeritud jopesid. Kaup tuli kohe realiseerida. Prokopjevski turule ei julgenud müüma minna, sõitsin lähedal asuvasse Kisseljovskisse. Linnalähedastele rongidele sai pileti osta ilma miilitsa loata ja neid ronge kontrolliti harva.
Saabastest sain lõunaks lahti, jopesid osteti kehvalt. Käisin väljakäigus ja igaks juhuks peitsin saabaste eest saadud raha jalarättide vahele. Jätkasin kauplemist ja olin just ühe jope maha müünud, kui minu juurde ilmusid kaks meest ja uurisid, kui palju joped maksavad. Nimetasin hinna. Ütlesid, et hind on normaalne, kuid nad tahavad teada, kust ma joped olen saanud. Üks neist näitas mulle miilitsa töötõendit ja nõudis minult isikut tõendavad dokumenti. Et mul neile midagi näidata ei olnud, viidi mind miilitsajaoskonda. Valetasin neile, et olen lätlane ja töötan Stalini-nimelises kaevanduses. Mind otsiti läbi. Võtsid ära jope eest saadud raha ja müümata joped. Magasin arestikambris.
Hommikul teatati, et mind viiakse Prokopjevskisse, kus tehakse kindlaks minu isik ja jopede päritolu. Läksime rongile, kaks miilitsat ja mina. M eile eraldati kupee. Istusin pingil kahe miilitsa vahel, kott müümata jopedega süles. Poolel teel hakka suks miilitsatest suitsetama, läks akna juurde ja tõmbas selle lahti. Ise seisis seljaga minu poole. Kargasin püsti ja hüppasin pea ees aknast välja, maandusin kukerpalliga raudteetammi kallakule. Käed-jalad jäid terveks ja panin jooksu päästvasse võssa. Olin mitu aastat noorkotkana võimelnud Tartus Leonhard Kuke rühmas, nii et selline hüpe ei olnud mulle uudis. Kui olin jooksund vast veerand tundi, jõudsin maanteele, tee oli auklik ja autod sõitsid aeglaselt. Nii sain üle tagaluugi ronida ühe veoauto kasti.
Pugesin presendi alla ja esimene asi, mida nägin, olid kastid „Moskva Erilisega“. Võtsin pudeli ja jõin paar suutäit. Tuju paranes, närvipinge langes. Autos oli kaste ja kotte mitmesuguste toiduainetega. Oli ka Ameerika abina saadud kandilisi viineripurke, neid oli hea avada, nuga ei olnud vaja, võtsid plekiriba otsast kinni ja tõmbasid purgi pooleks. Panin nahka purgitäie vorste, sest olin terve päeva söömata, rüüpasin peale veel suutäie viina ja enne Prokopjevskit hüppasin autolt maha. Olin järjekordselt lootusetust olukorrast terve nahaga pääsenud.
Käisin linnapargis aega surnuks löömas. Tuli sõita trammide lõpp-peatusse ja minna paremale, kus paiknesid kino ja tantsupõrand. Vasakul asus neljakorruseline hall sünge maja – piirkondliku julgeoleku residents. Sellest tuleb veel juttu.
Kinos näidati lõunani vanu filme, hilisematel seanssidel uusi. Õhtuti mängiti tantsuplatsil plaadimuusikat. Tantsisid põhiliselt tüdrukud, poisid istusid ja rüüpasid vaadiõlut. Istusin eemal, õllekruus nina all. Tantsima minna ei saanud, sest ei olnud vastavat riietust ja jalanõusid. Sõjaväest naasnute moeriietus oli ilma paguniteta sõjaväevorm, rinnas paar medalit ja kaardiväemärk.
Otsustasin hakata kokkuhoidlikult elama ja ülikonna ostmiseks raha koguma. Laost varastatud kraami eest saadud raha oli juba peaaegu läbi löödud, õigemini öeldes maha joodud. Turul müüdi trükikojast kümnepäevaku leivakaarte hinnaga 30 rubla leivakilo. Turul oli leiva hind 100 rubla kilo. Selle kaardiga leiba poest osta ei saanud, sest kaardi tagaküljel ei olnud kaupluse templit. Õhtuhämaruses võtsin kartseri aknast välja ühe ruudu, turult ostsin tindipliiatsi ja tihedamat paberit. Baraki taga võsas panin oma leivakaardi aknaklaasile, hoidsin seda vastu päikest ja kopeerisin templi paberile. Nüüd tegin paberi niiskeks ja vajutasin kopeeritud templi leivakaardi tagaküljele. Sain korraliku templijäljendi ja selle kaardiga leiva ostmisel ei olnud mingeid probleeme.
Põlve otsas templi kopeerimine ei olnud lihtne töö, kogu aeg tuli valvel olla, et keegi peale ei satuks. Ühte templijäljendit sai kasutada ainult üks kord. Ühe templi tegemiseks kulus pea terve päev.
Tutvusin ühe korraliku vanapaariga, kes elas individuaalmajas. Aitasin neid aiatöödel ja maja remontimisel. Nad andsid mulle kasutada väikese toa, kuhu seadsin sisse „laboratooriumi“. Konstrueerisin laua, mille plaadi sisse tegin ava ja sinna paigaldasin elektripirni. Peale panin klaasi ja nüüd sain rahulikult templeid kopeerida. Ostsin laifilmi trofeefotoaparaadi ja see tuba sai mulle pimikuks.
Igal asjal on algus ja ots ning nii sai ka minu „haigus“ otsa ja tuli tööle minna. Kord lifti juurde minnes nägin haruteel vagonette. Vagonettidel olevad lipikud teatasid, et kahes neist on tolm ja kahes tsement. Tolm oli samasugune hall pulber nagu tsement ja seda kasutati kaevandusgaasi metaani neutraliseerimiseks. Naistebrigaad kõndis kõik käigud läbi ja seda tolmu raputati igale poole, eriti kohtadesse, kus ei olnud tuuletõmmet. Tõstsin tsemendivagonettidelt lipikud tolmuvagonettidele ja sealsed lipikud tsemendile.
Kaevanduses oli spetsiaalne majandustööde brigaad, kelle ülesanne oli laiali vedada ja ladustada alla tulnud materjalid. Hakkasime betoneerima käigu lõppu. Laes olid suured tühimikud ja need täitsime kivimitükkidega. Nii läks vähem betoonisegu ja töö sai kiiremini valmis. Kui töö oli tehtud, siis nädala pärast lammutasime šaalungid ja toimus käigu pidulik avamine. Peeti kõnesid, kiideti suurt Stalinit ja innustati andma rohkem toodangut sõjajärgseks taastamistööks. Miitingulised astusid kõrvale ja urjää-hüüete saatel sõitis vastavatud käigust välja söerong. Miiting jätkus ja kõnelejad tulid tagasi käigu keskele, rongi tekitatud vibratsiooni tõttu tuli neile pähe kogu lae betoneering. Kaks meest sai surma, kümmekond vigastada, nende seas ka mina. Seisin küll seljaga vastu seina, aga üks kamakas kukkus mulle jala peale. Olin haiguslehel mitu nädalat.
Ekspertiis tegi kindlaks, et käik oli betoneeritud tsemendi ja tolmu seguga. Uurijad käisid kohal betoneerijaid üle kuulamas, Ka minul kui brigadiril tuli aru anda. Ei jõutudki selgusele, miks nii juhtus. Minu brigaad saadeti laiali ja meid anti kaevanduse ehituskontori alt üle söetootmise osakonnale. Mind saadeti tööle laavasse, võtsin paari meheks sõbra Marguse. Laava oli kõige ratsionaalsem ja odavam tootmistehnoloogia. Söekiht oli umbes kaks meetrit paks ja 45-kraadise kallakuga. Raiuma hakati altpoolt paarikümne meetri laiuselt ülespoole, paarisaja meetri ulatuses. Kindlustamiseks tuli panna iga paari meetri järel vastu lage üks post. Laes ei olnud pragusid ja varingut ei olnud vaja karta, sest töö käis ilma õhkimiseta.
Kui süsi oli eelmainitud ulatuses välja raiutud, tuli venekeelse termini kohaselt „asadit lavu“, tõlkes umbes et laava alla istutada. See töö oli vabatahtlik ja enne võeti allkiri, et oled tuttav ohutusnõuetega ja vastutad tagajärgede eest täielikult. Tasu oli korralik, rahasummat ei mäleta. Lisaks kummalegi pudel viina, pekki ja leiba. Tööriistaks oli meetripikkuse varrega poolepuudane vasar. Tuli hakata keskelt pihta ning altpoolt ülespoole eemaldama kindlustusposte. Andsin vasaraga hea matsu posti alumise otsa pihta ja post lendas alla. Mina võtsin ette ühe rea, Margus teise. Mida kaugemale keskelt jõudsime, seda raskemaks posti väljalöömine muutus. Kui jäi eemaldada veel rida või paar poste, hakkas lagi ragisema ja allapoole vajuma. Nüüd pidid valvel olema, et lae varisemise korral jõuaks ohutusse kohta kõrvale põigelda. Vahel oli mitu valehäiret ja postide väljalöömist tuli jätkata. Lõpuks vajus lagi kogu laava ulatuses suure raginaga alla. Tolmu oli nii palju, et tuli hingata läbi taskurätiku.
Omavahelistes jutuajamistes kirusime nõukogude korda ja lootsime „valgele laevale“, mis pidi meid varsti päästma kommunistide võimu alt. Samal ajal oma naiivsuses ei osanud me arvata, et mõned meie seast on nii alatud, et kannavad julgeolekuorganitele meie mõttevahetuse ette.

1945. aasta novembris arreteeriti minu paarimees Margus, Hillar P. ja üks meie leedulasest mõttekaaslane. Margus suri laagris. Hillarit kohtasin, kui Eesti oli vaba ja üritasin teada saada, milles neid süüdistati ja kes olid pealekaebajad. Ta vastas, et räägime parem millestki muust…
Otsustasin „haigeks jääda“ ja kaduda pikemaks ajaks vaateväljast. Parim haigus oli düsenteeria või mõni muu kõhuhaigus, neid haigeid isoleeriti kuni kaheks kuuks. Kaebasin arstile, et kõht valutab ja on lahti. Lasti teha väljaheite proov. Valmistasin potis vedela segu, sülitasin sinna ka igemest imetud verd ja arst leidis, et minu kõhuga on asjad väga halvad. Mind hospidaliseeriti. Lootsin, et kui jälgin hügieenireegleid ja pesen hoolikalt käsi, ma kõhuhaigusesse ei nakatu. Lesisin haiglas ligi kaks kuud.
Kui olin „kõhuhaigusest“ paranenud, tuli minna tööle. Otsustasin edasi „haige“ olla ja läksin sisehaiguste arsti vastuvõtule. „Kraadisin“ palavikku ja kaebasin halva enesetunde üle. Sain töölt vabastuse ja olin „haige“ mitu kuud, elasin päris lahedalt. Teenisin raha igasuguste templite valmistamisega, ostsin kingad ja ülikonna. Oli ilus ja soe kevad. Käsin õhtuti linnapargis, kus kohtasin sageli ka „saksa poisse“, ka nemad olid majanduslikult kosunud, mõlemal olid seljas ülikonnad. Tegime mälestuseks mitu fotot. [September 1946] Oli vaja kindlaks teha need sõbrad, kes tegid koostööd julgeolekuorganitega. Kui kedagi taheti üle kuulata, tuli kutse komandandi kätte, kes selle edasi andis. See oli kõigile teada. Tuli välja selgitada, kes käivad julgeolekumajas oma algatusel.
Sõitsin hommikuti trammide lõpp-peatusse ja istusin halli majja viivast teest natuke eemal olevale pingile, võtsin ette ajalehe ja selle tagant jälgisin trammilt tulijaid. Päeva jooksul vahetasin paar korda kohta. Nädalase istumise järel nägin, et Olev S. suundus julgeolekumaja suunas. Mõni nädal tagasi oli ta seal käinud kutsega. Mulle oli ta rääkinud, et nende perekond saadeti Siberisse eksituse tõttu. Ta isale olla mõistetud kaheksa aastat, samal ajal kui meie enamiku isad olid maha lastud. Võttes seda arvesse, ei olnud ma tema kuuldes midagi riigivastast öelnud.
Jätkasin istumist ja paari päeva pärast üllatusin, kui nägin et julgeolekumaja suunas astus minu mõttekaaslane Raimond S. Ta oli pidevalt kirunud nõukogude võimu. Temale olin ma öelnud usinate töömeeste kohta, et neil on vastastikune armastus – loll armastab tööd ja töö armastab lolli. Juba mõnda aega ei elanud ta meiega koos barakis, sest oli leidnud endale venelannast elukaaslase. Ka kaevanduses ta enam ei töötanud. Tema elukaaslane, kes oli ühe lasteaia juhataja, oli ta võtnud enda juurde tööle muusikaala kasvatajaks. Aeg-ajalt külastas meie barakki ja uuris, kuidas on lood „valge laevaga“. Tema ettekannete põhjal olidki julgeolekuorganid teinud järgmised täielikult salastatud järeldused. Toon paar näidet (tõlked vene keelest):
„Asumisele saadetud eestlaste hulgas on Ago Ainelo meie menetluses kui kodanlik-demokraatliku orientatsiooniga nõukogudevastase grupi liige.“ (Parteiarhiiv, Fond 6R, säilitusühik 1044-P, leht 14)
„Ago Ainelot, s 1924. a iseloomustatakse asumisele saatmise kohast kui saboteerijat, kes desorganiseerib ümbritsevat keskkonda (toimiku leht nr 1) ja kui „nõukogudevastaselt häälestatud isikut“ (toimiku leht nr 14; fond 6K, säilitusühik 1044, leht 19)
Seda, et minu kohta nii palju kompromiteerivat materjali on kogutud, ma tollal ei teadnud. Taipasin, et on vaja võimalikult kiiresti jalga lasta. Minu „haigusega“ olid lood nii, et arstide komisjon määras mulle kolmenädalase taastusravikuuri Zenkovo sanatooriumis. See oli väga ilus koht Prokopjevsist lõunas – künkad kasesaludega, järved, hoolitsetud park sanatooriumihoonetega. Söök oli väga hea. Raviks muda- ja muud vannid. Tegelikult mul midagi ravida ei olnud, kuid protseduurid tuli läbi teha. Pidasin plaani, kuidas jalga lasta. Omavoliliselt lahkujad kuulutati tagaotsitavateks ja kinninabimise korral ootas viis aastat laagrielu. Otsustasin, et lähen õppima kohalikku tehnikumi ja nii saan töölt vabaks.
Olin arstid oma „haigusega“ ära tüüdanud, sest nad ei mõistnud diagnoosi panna. Lõpuks leiti mingi südamerike ja mind saadeti komisjoni, kus mind tunnistati kolmanda grupi invaliidiks, kes ei tohi teha füüsilist tööd. Tööpäeva pikkus võib olla kuni kuus tundi. Mulle pakuti mitut valvurikohta, kuid igal pool tuli istuda üle kuue tunni. Ükski töö mulle ei sobinud, nii jäin edasi logelema.
Et minu äraolekul oli kaks võõrast meest mind küsimas käinud, siis pidasin vajalikuks barakist kaduda ja läksin erakorterisse. Tegin endale ja veel paarime poisile koolitunnistuses ja üritasime tehnikumi sisse saada. Tulime sisseastumiseksamitega toime ja alates 1. septembrist 1946 olime tehnikumi õpilased. Õppetöö algas majandite abistamisega, koristasime hirssi ja nisu, võtsime kartuleid.
Naabermajas elas sõjast naasnud ohvitser, rinnas rida ordeneid. Pärast sõda oli teeninud Austrias, Viinis. Võrdles sõjas purustatud Saksamaad ja õitsvat Austriat, kiitis sealselt elu ja kultuuri. Tegin temaga kaupa ja ta ostis mulle pileti Leningradini. Ohvitserid said pileti väljaspool üldjärjekorda. Piletile märgiti vaguni number ja kõikides rongides oli ohvitseride vagun kolmas. Siseväelased kontrollisid teistes vagunites sõidulubasid, kolmandasse ei olnud neid asja.
Ühe päevaga jõudsin Novosibirskisse, siin ootasin paar päeva Vladivostokist tulevat kiirrongi „Sinine Ekspress“, sest sellega sai kõige kiiremini Moskvasse. Rongi ootasin jaama üldsaalis, ohvitseride ooteruumi ei julgenud minna, sest seda külastas aeg-ajalt komandantuuri patrull. Nägin, et ohvitseride kassa juures ostis või komposteeris pileti vahel ka mõni erariides mees. Nüüd läksin julgelt kassa juurde ja minu pilet komposteeriti.
Pool päeva kulutasin Moskvaga tutvumiseks ja sõitsin edasi Leningradi. Järgmise päeva varavalges jõudsin ma nn tööliste rongiga Narva, linnast oli järele jäänud rusuhunnik. Tallinna Balti jaama ooteruumis kohtasin ma oma klassivenda Tartu „poikast“ – Martin Abelit, oli sõjaväevormis ja vanemleitnandi pagunitega. Ütles, et tema teada mind 1941. aastal küüditati ja ma olevat surnud. Ei mäleta, mida talle vastasin, igatahes katsusin ruttu tulema saada.
Sõitsin Pärnumaale, kus elasid mu ema õed ja vennad, nad kõik olid ära hirmutatud ja keegi ei julgenud mulle peavarju anda. Üks mu tädidest elas talus keset metsi, seal sain paar päeva rahulikult puhata ja magada. Mulle anti kaasa leivakott ja tädimees viid mind metsa, kus ühe heinaküüni juures andis mind üle kohalikele varjajatele. Ütles neile, et mind pole vaja karta. Nii algas 1946. aasta oktoobris minu metsavennaelu. Elasin vaba mehena 1949. aasta veebruarini, siis mind arreteeriti.

*******************************************************

Vangi elu

1949. aasta 5. veebruari hommikul toodi mind Kompanii t 8 asunud eeluurimisisolaatorisse. Siin tegi korrapidaja tühjaks kõik minu taskud, võttis ära püksirihma, kaelasalli, mütsi, kindad ja saatis teisele korrusele kambrisse. See oli ilma akendeta ruum, tagaseinas nari, laes hämarat valgust andev elektripirn. Paari tunni pärast viidi mind alla uurija juurde – kaptenipagunitega karmi näoga mees. Jutt käis tõlgi vahendamisel vene keeles. Sain teada, et mind süüdistatakse asumiselt põgenemises, mis tähendas, et kulun karistamisele § 182 alusel. Mainisin, et valdan vene keelt, kuid selle peale käratas uurija, et olge vakka ja ärge segage uurimist, vastake ainult küsimustele. Võeti allkiri selle kohta, et kui proovin takistada uurimist valeandmete esitamisega, siis ootab mind kolmeaastane vanglakaristus.
Olin jalga lasknud söekaevandusest Kemerovo oblastis, kuhu olin mobiliseeritud 1943. aastal Tomski oblastist, kus olin asumisel. Kaevanduses olin välja teeninud paragrahvid 58-10.11 ja vist 13. Kirjakeeles oleks tegemist nõukogudevastase agitatsiooniga, kuulumisega nõukogudevastasesse organisatsiooni ja sabotaažiga. Arreteerimisest pääsesin tänu põgenemisele.
Tundsin end uurija juures kaunis kindlalt, sest mul oli kehtiv pass, mille olin saanud osta aasta tagasi tutvuse kaudu Tartu passilauast 1200 rubla eest. Rääkisin oma põgenemisloo osalt nii, nagu see tegelikult oli olnud, osalt valetasin. Selle jao, mida valetasin, pani tõlk vene keelde selliselt, nagu ma oleksin end põgenemisest täielikult süüdi tunnistanud. Ülekuulamisel lõppemisel teatas uurija, et kuna ma olin asumisele määratud kahekümneks aastaks, siis asendatakse asumiselt põgenemise korral asumisele määratud aastad sunnitööga. Seega ootaks mind karistus 20 aastat sunnitööd.
Uurija käskis protokollile alla kirjutada ja teatas, et on vaja kindlaks teha, millega olen tegelenud 1946. ja 1947. aastal. Seda pidid tegema teise ametkonna mehed. Ütlesin uurijale vene keeles, et keeldun protokollile alla kirjutamast, sest ma ei ole selliseid tunnistusi andnud, need on tõlgi väljamõeldised. Nüüd sain sõimata, et miks ma ei ole öelnud, et valdan vene keelt. Tuletasin meelde, et olin seda teinud ja tõin näiteid, missugused olid olnud minu ütlused ja kuidas nad muutusid pärast tõlkimist. Uurija saatis tõlgi minema, sõimas mind veel korralikult läbi, tõmbas jalast sääriku, andis mulle sellega paar korda vastu pead, rebis ülekuulamisprotokolli katki ja viskas prügikasti.
Nüüd valetasin uurijale, et olin saanud Kemerovo oblastis passi ja loa sõita Eestisse, sest soovisin siin õppida. Ükskord jäin vihma kätte, pass oli taskus, sai märjaks ja riknes. See tuli Tartu passilauas ümber vahetada. Lootsin, et Tartu passilaud ei anna uurijale sellist tõendit, et nad on mulle passi müünud. Mu lootus osutus õigeks. Hiljem nägin oma toimikus Tartu passilaua tõendit, kus kinnitati, et Ago Ainelole on 1948. aastal riknenud passi asemele väljastatud uus pass ja vana pass on hävitatud vastavalt kehtivatele eeskirjadele. See paber andis mulle järgnevatel ülekuulamistel kindla enesetunde.
Istusin veel päevakese isolaatoris, Selle aja jooksul oli saadud prokurörilt sanktsioon minu pikemaajaliseks kinnipidamiseks, seda juba Tartu vanglas. Seal aeti pea paljaks, fotografeeriti, võeti sõrmejäljed ja pandi kirja kõik isikut iseloomustavad andmed. Edasi kamandati rõivad seljast ja need otsiti läbi. Rõivad saadeti rõngasse aetuna täitappu, ise läksin sauna. Uueks koduks sai üldkamber vangla teisel korrusel. Mehi oli seal paarkümmend. Uuriti, kes oled, kust tuled, mille eest. Õhtul koputati andmed minu kohta kõrvalkambritesse. Kogu aeg oldi kursis sellega, keda on juurde toodud, keda ära viidud.
Vanglasse sattus ka positsiooniga kommuniste. Mõne aja pärast „telegrafeeriti“, et istub minu kunagine klassivend Tartu Poikast, punaarmee koosseisus sõja läbi teinud vanemleitnant Martin Abel. Tartu Spordikomitee juhatajana oli ta ostnud spordivarustust, kuid varustuse asemel võtnud poest sularaha ja selle läbi löönud. Istuma tuli ka Tartu sotsiaalosakonna juhataja, ühe jalaga sõjainvaliid Kaljola Kirt. Tema olevat võltsinud surmatunnistusel surmaaega, pikendades nii kadunute eluiga, nendele määratud pensioni aga võtnud endale.
Uurija ei olnud rahul minu väitega, et oli Kemerovo oblastis passi saanud. Ütles, et see, mis ma räägin, on puha vahe, sest ei olnud ühtegi alust mulle Kemerovos passi väljastamiseks. Käskis lõpetada valetamise ja ära rääkida, kuidas tegelikult oli. Mina jäin kindlaks oma versioonile, sest valetamise eest oleks saanud kolm aastat, õiguse väljaütlemise korral 20 aastat sunnitööd. Nii et tuli edasi valetada.
Et uurija ei saanud minult vajalikke ülestunnistusi, siis anti mind üle tugevamate küsitlejate kätte. Mind pandi istuma kahe toa vahele toolile, kummastki toast lasti prožektoriga valgus näkku. Ühest toast küsitles Tartu prokurör Rohlin, teisest tema abi Ananjeva. Küsitlesid kordamööda, käskisid kiiresti vastata. Mõnda küsimust korrati viis-kuus korda. Eriti närviline ja hüsteeriasse kalduv oli Ananjeva. Ta tuli minu juurde, vehkis rusikatega mu nina all ja karjus, et kaua ma mõtlen valetada. See ülekuulamine kestis neli tundi, ka lõunaaeg läks sisse, nii jäin lõunasöögist ilma. Mul oli oma osa nii hästi ära õpitud, et vastates ei teinud ühtegi viga.
Olen läbi lugenud kümneid arreteeritute toimikuid ja sama süsteemi on alati kasutatud. Igal ülekuulamisel küsimusi korratakse ja nende esitamise järjekorda muudetakse. Üpris sageli on saadud arreteeritult erinevaid vastuseid. Seda oligi uurijal vaja küsitletava vahele võtmiseks.
Ega see kambrielu nii igav olnudki. Oli häid jutuvestjaid, kes rääkisid uskumatutest seiklustest, sai mängida malet ja kabet. Kaotaja pidi kuke moodi kirema või pardi moodi kõndima, sisalikuna roomama, mõnda roppu laulu lugema või laulma, nari all istuma ja lugema teatud arvuni jne. Uute kambrikaaslaste arvel tehti vahel päris sündsusetut nalja. Näiteks kambrivanema valimine. Keegi vanadest olijatest kuulutas, et kuna kambris on palju uusi asukaid, tuleb valida uus kambrivanem. See toimus järgmiselt: Võeti kaks tikku, üks neist lühike ja teine normaalse pikkusega. Need tikud pandi kahe kamalu vahele, valijal seoti silmad kinni ja ta pidi sealt hammastega ühe tiku välja tõmbama. Kui tõmbas lühikese tiku, langes konkurentsist välja. Uus vang vaatas seda kõike pealt ja kui tuli tema kord tikku tõmmata, siis ajas keegi, kes peeretada tahtis, püksid maha, ajas tagumiku nari ääres urvakile ja uus vang suunati tuharate vahelt tikku otsima. Tiku asemel sai kõva peeru näkku ja teistel nalja kui palju.
„Lennuk“ oli natuke viisakam. Istepink keerati tagurpidi, „lenduril“ seoti silmad kinni ja ta seisis pingile. Nüüd tõsteti pink meeter, poolteist kõrgemale, raputati pinki ja anti „lendurile“ käsk hüpata. Uue mehe korral tõsteti pink põrandast kõrgemale ainult paar sentimeetrit ja tal tuli hüpata. Hüpe lõppes kukkumisega, sest oli arvestanud, et hüppab palju kõrgemalt. On meelde jäänud õige mitmed kambris toimunud sündmused. Kambris oli mees, maksuametnik kusagilt Jõgeva kandist. Ta oli toonud Tartusse maksuraha, umbes 8000 rubla ja tahtnud seda panka ära anda, kuid seal olnud lõuna. Läinud siis sööklasse, kus tema lauda istunud kena näitsik. Tehtud paar napsi ja näitsik kutsunud ta ühte kortersisse omaette aega viitma. Kui mees ärganud, olnud näitsik koos rahaga kadunud.
Talle toodi padajanni kord üle mitme nädala. Sigaretid raputati pakist välja, need olid peenemat sorti. Tõmbas taskuräti ribadeks ja sidus sigaretid silindriks. Küsisin talt suitsu, ei andnud. Ütles, et tuleb mitu nädalat läbi ajada. Ka teised, kes temalt suitsu küsisid, said sama vastuse. Sõi kõhu täis kodust toodud heast-paremast ja jäi naril istudes magama. Kasutasime juhust, ruttu suits hambusse ja et mees ikka magas, siis ka teine. Sigarettide silinder oli kenasti kahanenud ja võis tulla suur pahandus. Keegi tegi ettepaneku: teeme nii, nagu rahvakeeles öeldi – ma olin puu otsas kui pauk käis, meie ei tea midagi. Lae all oli ventilatsiooniava. Tegime püramiidi, mustlaspoiss ronis lae alla ja pildus kõik ülejäänud sigaretid ja konid ventilatsiooniavasse. Kui mees ärkas ja avastas sigarettide kadumise, hakkas kohe lärmama. Koridori valvur tuli kohale uurima, mis lärmi põhjuseks. Mees kandis valvurile ette, et sigaretid kadunud. Valvur soovitas sigaretid tagastada, kuid me vastasime kooris, et ei tea midagi. Poole tunni pärast oli kohal läbiotsimismeeskond, kõik kamandati koridori ja otsiti põhjalikult läbi. Samal ajal tuhlati kambris. Paraša kallati valvurite juuresolekul tühjaks, kusagilt sigarette ei leitud. Umbes tunni aja pärast tehti uus läbiotsimine, nüüd oli kohal ka vangla operatiivvolinik, töö käis tema juhendamisel. Tulemus oli sama – ei sigarette ega konisid! Ooper uuris, kui suure summa eest oli sigarette, pani raha lauale ja teatas: „ Kui ütlete, kus sigaretid on, võite võtta raha endale ja hüvitada selle eest kannatanule ta sigaretid.“ Teda kui operatiivtöötajat huvitavat, kuidas sai nii palju sigarette kaduda. Et neid ei ole ära suitsetatud, tõestavat see, et ei leitud ühtegi koni. Meie vastus oli sama: „Me ei tea midagi.“ Võttis oma raha ja läks ära niisama targalt, kui oli tulnud.
Natuke mustlaspoisist. Ta oli 14-15 aastat vana, oma ea kohta lühikese kasvuga, kitsaste õlgadega. Kinni oli pandud varguste eest. Pidanuks istuma alaealiste kambris, kuid too oli ülerahvastatud ja nii ta toodigi meie kambrisse. Oli elava iseloomuga, lõi tantsu ja laulis mustlaslaule. Suurema osa ajast veetis ukse juures kükitades ja uuris ukse luugi praost, mis koridoris toimub. Kui koridoris otsiti läbi naisvange, kutsus ka teisi vaatama. Vangil tuli rõivad seljast võtta, panna need koridori põrandale hunnikusse ja alasti seistes oodata läbiotsimisjärjekorda. Kui läbiotsija tuli, siis jalad harki ajada, maha kükitada ja nii kaua hüpelda, kui palju seda nõuti. Pärast seda otsis valvur rõivad läbi ja need võis selga panna.
Kord pärast lõunat teatas mustlaspoiss oma „valvepostilt“, et grusiin magab. Koridori otsas oli korrapidaja laud ja valvur, pikkade vuntsidega grusiin magas seal laua taga õndsat und. Võtmekimp oli laual. Mustlane urgitses vist kääridega (neid anti kambrisse kasutamiseks) luugi lahti ja ronis koridori. Varsti oli kambris tagasi, võtmekimp käes. Nüüd jälgis läbi luugi, mis hakkab edasi toimuma. Grusiin ärganud, avastanud, et võtmed on kadunud ja hakanud närviliselt koridoris pendeldama. Mustlane koputas uksele ja teatas grusiinile, et too võib saja rubla eest tema käest võtmed välja osta. Grusiin oli õnnelik, et asi nii lihtsalt lahenes. Ta oli arvanud, et keegi vangla personalist oli uinaku ajal võtmed ära võtnud ja nüüd tuleb tal minna vangla ülema juurde aru andma. Lubas järgmisel päeval mustlaspoisi arvele raha kanda ja seda ta ka tegi.
Mind kuulati asumiselt põgenemise asjas üle juba kolmas kuu ja mul sai isu täis sellest režiimist. Ühel meie kambri mehel oli kõrge palavik ja ta viidi ära haiglakambrisse, kus ta oli ligi nädal aega. Tagasi tulles rääkis sellest elust nagu muinasjuttu. Söögid toodud linna sööklast, lõunaks vahest mitu rooga. Kui sisenes valvur või ülemused, ei olnud vaja isegi püsti tõusta. Koristaja pesi põranda ja kloppis voodipesu. Otsustasin end sinna sokutada ja hakkasin vaikselt simuleerima. Köhisin üpris sageli ja käisin paraskisse sülitamas. Mul oli üks haige hammas, imesin sealt keelega verd ja sülg oli kergelt verine. Seda märgati ja kutsuti kohale arst, noor juuditar. Ta laskis mul sülitada valgele paberilehele, sülje sees olid mõned verepiisad. Sellest aitas, et tunnistada mind tuberkuloosihaigeks. Määras kohe ravi: kolm korda päevas sisse võtta korraga kuus tabletti kaltsiumglükonaati. See pidi kinni kasvatama mu kopsude „augud“.
Samal päeval viidi mind kolmandale korrusele haiglakambrisse, see oli nelja reformpõhjaga voodiga ilus puhas ruum. Seal oli kaks asukat ja nad rääkisid minuga üpris ebaviisakalt, käänasid selja minu poole. Uurisin, milleks selline käitumine ja sain vastuseks, et nad kardavad tuberkuloosi nakatumist, kuigi nad olid samuti arsti poolt tunnistatud tuberkuloosihaigeteks. Tuli välja, et olime kõik simulandid.
Aprilli lõpul toodi kambrisse neljas haige, kopsupõletikuga endine metsavend. Oli end kodus peidikus varjanud, kuid 25. märtsil oli kogu pere küüditatud. Tema oli esimene, kellelt kuulsime sellest kuriteost eesti rahva vastu. Paari päeva pärast olid talu hõivanud sotsialismile ustavad kodanikud ja tal tuli metsa pageda, kus jäi kopsupõletikku. Metsas ilma arstiabita surra ei tahtnud, andis end miilitsas üles, sest kõigile, kes vabatahtlikult metsast välja tulevad, oli lubatud amnestia. Amnestiat ta ei saanud, sattus Tartu vanglasse. Oli uurijalt küsinud, miks teda amnestia asemel arreteeriti ja saanud vastuseks, et ta võib amnestia saada, kuid enne tuleb kindlaks teha, kas ta kuulub amnesteerimisele. Oli meiega umbes nädal aega, siis tunnistas arst ta terveks ja ta viidi metsavendade kambrisse. Riia tänava hall maja oli ülerahvastatud ja osa metsavendi istus vanglas. Nende kambrid olid suletud kahe lukuga. Ühe luku võti oli korruse valvuril, teise luku võti korpuseülemal. Mõne aja pärast viidi ära ka kaks minu kambrikaaslast ja ma jäin üksi ligi neljaks kuuks.
Asumiselt põgenemise asjas kuulati mind veel paar korda üle. Mina uurijate kurvastuseks oma ütlusi ei muutnud ja see segane asi saadeti lahendada Moskvasse Erinõupidamisele.
Ülekuulamistele viimine oli omaette tsirkus. Vangla kolmandalt korruselt viidi uurimisosakonda. See asus kõrval olevas majas, kus praegu on Kaitsepolitsei. Kui kuulsid koridoris või trepil samme, tuli kohe seisma jääda näoga vastu seina, käed kuklal. Sama lugu oli jalutama minnes, sain iga päev pool tundi värsket õhku.
Mind oli ravitud mitu kuud, aga kopsudel ikka „augud“ see ja süljes punased plekid. Juuditar otsustas, et ma ise takistan paranemist sellega, et suitsetan. Järjekordse paki saamisel vaatan, mulle toodud asjade nimistust olid sigaretid maha tõmmatud. Saatsin toodu tagasi ja nõudsin, kas kõik või mitte midagi. Ühtlasi kuulutasin välja näljastreigi ega võtnud vastu lõunasööki. Varsti oli kohal juuditar ja hakkas mind veenma, et hakkaksin elama tervislikult ja enam ei suitsetaks. Tegin talle selgeks, et sellises närvilises õhkkonnas on võimatu suitsetamist maha jätta. Lõpuks tegime rahu ja sain kätte kõik, mis mulle toodud.
Nüüd tegelesid minuga teise ametkonna mehed. Need olid eestlased, minuealised, erarõivastes. Julgeolekumees ütles, et ta ei saa aru minu käitumisest. Uurimistoimikus olen ma kinnitanud, et tulin ära Kemerovo oblastist kõikide vajalike dokumentidega. Selle asemel, et leida töökoht ja hakata inimese moodi elama, läksin metsavennaks. Selgitasin talle et ma tulin siia sooviga õppida, kuid jäin hiljaks. Kõikides õppeasutustes, mis oleksid mind vabastanud mobilisatsioonist, olid õppegrupid komplekteeritud ja õppetöö alanud. Sellepärast ei saanudki ennast kuhugi registreerida, sest ma ei soovinud minna ei sõjaväkke, ei taastamistöödele, ei kaevandustesse. Tegin taludes juhutöid, mis ei olnud seadusega keelatud. Järgmisel aastal, kui ma enam ei kuulunud mobilisatsiooni alla, läksin õppima ja võtsin end arvele. Pidin veel selgitama, kus ma olin töötanud ja mida teinud.
Võeti kasutusele uus taktika. Ülekuulamisprotokolli ei tehtud, allkirja ei võetud. Põhiliselt uuriti, kes on sõbrad ja kellega koos olen olnud. Üks küsis, teine kuulas. Esitas vahel mõne küsimuse, nagu: Kust saite relva? Kust saite süüa? Kus relv praegu on?
Järgmisel ülekuulamisel hakati mind värbama. Lubati, et mulle makstakse välja palk istutud kuude eest, lisaks kuupalk „valurahaks“. Kästi mõelda. Mõtlemisaeg oli paar nädalat. Nüüd proovisin talle selgeks teha, et ma ei sobi sellesse ametisse, sest olen riigivaenlase poeg. Hakkas selle peale naerma, öeldes, et palju suuremate vaenlaste pojad teevad nendega koostööd. Tõi näiteks Tiefi valitsuses sotsiaalministri poja, kes oli Tartu I Keskkooli, mille olin kevadel lõpetanud, komsomolikomitee sekretär. Käskis jälle mõelda.
Järgmisel korral avaldas minu värbaja arvamust, et ma võib-olla kardan, et saan liiga raske ülesande. Tema teada varjavat endid Tartu linnas kümmekond metsavenda. Mul oleks vaja nad üles leida ja teatada, kus on võimalik neid tabada. Väitsin, et ma ei ole metsavend olnud ja mul ei ole nendega sidemeid. Soovitas jälle mõelda.
Uuel kohtumisel pakkus lihtsa ülesande. Siberist oli ametlikult Eestisse tulnud hulgaliselt noori ja mõned neist ei ole end siin arvele võtnud. Mina kui Siberis olnu peaksin vähemalt mõnda neist tundma. Samuti on Siberist põgenenuid, nende kohta on vaja andmeid. Ta andis mulle nimekirja paarikümne nimega. Vastasin, et mitmeid ma tunnen, kuid ei ole neid siin kohanud. Mind jäeti jälle mõtlema.
Umbes samas stiilis oli veel paar jutuajamist, mis alati lõppesid ühtmoodi, kästi veel mõelda. Nende mõtlemistega oli aeg jõudnud juba suve lõppu, käes oli septembri teine pool ja minu viimane kohtumine värbajatega. Üks neist võttis taskust postkaardisuuruse foto, näitas seda mulle ja küsis: Kas tunnete seda meest? Fotol oli Heino Lipp. Vastasin, et ei tunne. Oli üllatunud, kuidas te Lippu ei tunne. Vastasin, et ma tean, et see on Heino Lipp, kuid ma ei tunne teda. Enne arreteerimist olin näinud teda üpris sageli uue Pobedaga ringi sõitmas, paaril korral olin trehvanud koos Lipuga vorsti ostma Kroonuaia tänaval endisest Nuti lihakarnist. Lipp võttis alati terve kangi teevorsti, mina 100 grammi.
Värbaja jätkas: Lipp on kurjategija ja tema õige koht oleks siin vanglaas, kuid Lipp on väljas. Ta on meie vaateväljas, kui tekib vajadus, saame ta kinni võtta. Nii on Lipul hea ja meil on hea. Teie olete praegu vangis ja teil on halb, meil samuti. Kui te saaksite välja, oleks teil hea ja meil samuti. Samas stiilis püüdis mind veenda ka teine mees. Lükkasin ettepaneku viisakalt tagasi ja sellega olid lõppenud meievahelised neli kuud kestnud kõnelused. Enam mul mõelda ei kästud. Paari päeva pärast hõigati mind kambrist välja koos asjadega ja viidi Veski tänava tapivanglasse.
„Ringi vaadata ei tohi, rääkida ei tohi, midagi maha visata ei tohi, maast üles võtta midagi ei tohi. Samm paremale ja samm vasakule loetakse põgenemiskatseks. Konvoi avab tule ette hoiatamata. Šagom maršš.“ Ja meie vangidekolonn marssis koerte lõrina ja valvurite karjumise saatel Veski tänavalt raudteejaama. Perroonil kamandati meid rätsepa moodi istuma ja ootama rongi, mis peagi saabus meile vajaliku Stolõpini vaguniga.
Tallinn oli lipuehtes, pidi olema möödunud viis aastat Tallinna vabastamisest saksa okupantide võimu alt. Paar päeva istusin Lasnamäe vanglas ja siis läks sõiduks Venemaa suunas. Sõitsime jälle stolõpinis. Kupee oli ette nähtud kaheksale inimesele, kuid meid oli seal kaks korda rohkem. Põhiliselt metsavennad, kõigil 25+5. Rakveres oli pikem peatus, osa vange viidi ära, asemele toodute hulgas oli kaks Saksa kindralit. Et tollal rääkisin veel rahuldavalt saksa keelt, vestlesin nendega. Nad tõestasid mulle, et nende üle peab kohut mõistma rahvusvaheline kohus, mitte Vene sõjatribunal. Nende teada viidi neid Leningradi, kus nende üle hakatakse kohut mõistma. Olin nendega nõus, kuid sain neid toetada ainult moraalselt.
Leningradis viidi meid „rongaga“ Krestõ vanglasse. Kui Tartu vanglas olin harjunud sellega, et ei tohtinud midagi näha ega kuulda, siis siin oli hoopis teine kord. Kambrid olid suured, vange umbes 40, puudus koridoripoolne sein. Selle asemel oli metallsõrestik, nagu loomaaias kiskjate puuril. Mind lükati ühte sellisesse puuri, kus keegi ei tundnud huvi, kes sa oled ja kust sa tuled. Mis toimus vastaskambrites, oli kõik näha. Kamber elas oma elu – mängiti kaarte, tätoveerija juures oli järjekord. Tätoveerijal olid võrdlemisi kehvad joonised, pakkusin oma abi ja joonistasin neile mõned kotkad, alasti naisi ja ankruid. Need võeti hea meelega vastu ja sain ka tasutud. Olin tollal suitsumees ja peotäis sigarette oli parim palk.
Üks platnoi oli kaartidega kõik oma riided maha mänginud. Meie puurist viidi ta ära, ega see teda päästnud. Kui olid end maha mänginud, siis ka teise ilma saadeti. See käis väga lihtsalt – une pealt suruti padi näole ja paari minutiga oligi käes lämbumissurm. Oli 1949. aasta ja kehtis 1947. aasta mai seadus, mis oli ära kaotanud surmanuhtluse. Nii, et tapa palju tahad, üle 25 aasta ikka ei saa. Seadus kehtis kuni 1950. a jaanuarini.
Leningradis olin paar nädalat, siis kamandati vangla õue, anti kätte kolme päeva söögiports heeringat ja leiba. Vett võis juua nii palju kui tahad. Üks asjamees võttis toimiku ja hõikas perekonnanime. Ise pidid ütlema ees- ja isanime, sünniaasta, paragrahvi ja määratud karistusaja. Mõnel vangil oli mitu perekonnanime, ühel koguni neli. Ka tätoveeringud olid kirjas ja neid kontrolliti. Kui see protseduur läbi, tuli ronida õues ootavasse „ronka“. Kuna see toiming kestis küllalt kaua, siis paljud sõid ajaviiteks ära kogu kolme päeva portsu. „Ronk“ topiti täis, tõstsin jalad põrandalt üles ja ei vajunud sugugi allapoole.
Stolõpini kupees ronis üks platnoi lae alla riiulile, viskas kummikud põrandale ja käänas end seal magama. Kupees paraskit ei olnud, tualetti ei lastud ja mehed kasutasid neid kummikuid paraski asemel. Õhtul hakati kahekaupa tualetti laskma. Ülal riiulil maganud platnoi ronis alla, lükkas jala saapasse ja pressis sealt sisu põrandale. Vaatas teist saabast, too ka täis lastud, ja virutas sellega kõige lähemal seisnule vastu pead. Nüüd läks kismaks ja karjumiseks. Valvemeeskond viis nad tualetti, kus neilt voolikuga suurem mustus maha pesti ja nad pandi põrandat koristama. Kupee haises koristamisele vaatamata.
Saabusime Kirovisse, siin toimus sorteerimine. Kümme vangi, nende hulgas ka mina, viidi tapivanglasse. Siin olid pikad ühekordsed ristpalkbarakid. Kambri tagaseinas oli kahekordne nari, mehi jätkus nii naridele kui ka nari alla. Viimased kohad olid rohkem hinnatud, sest kui kambrisse anti 40 portsu kuuma suppi, siis see küttis kambri nii kuumaks, et üleval istusid kui saunalaval.
Õnneks siin ei tulnud pikali olla. Järgmine peatus oli Sverdlovskis, siin oli suhteliselt uus, nõukogude korra ajal ehitatud mitmekorruseline kivihoone. Kambrid olid suured ja kõrged. Aknad olid väikesed, ruum oli hämar, narid kahekordsed. Söök oli parem. Kui seni olin saanud gorbušasuppi, kus olid ainult pead ja sabad, siis siin trehvas mitmel korral kala keskosa. Ranget korranõudmist ei olnud, päeval võisid rahulikult magada, keegi ei ajanud üles ega ähvardanud kartseriga.
Vast nädala pärast kutsuti tappi, seekord viidi lahtisel veoautol, jälle stolõpinisse ja ida suunas edasi. Reis lõppes Novosibirskis, siinne vanglakompleks meenutas Kirovit. Samasugused vanad barakid, uued administratiivhooned, jalutusaiad, väljakäigud väljaspool hooneid.
Sattusin samasse kambrisse endiste poliitvangidega, nad olid neile määratud 10 aastat ära istunud ja nüüd viidi neid tapikorras asumisele. Ilmaelust ei teadnud nad midagi. Ütlesid, et neil ei lubata ajalehti lugeda. Et olid loodud Saksa Demokraatlik Vabariik ja Hiina Rahvavabariik, kuulsid nad minult kui suurt uudist. Tundus, et nad olid toodud siia erinevatest laagritest, sest arutasid enda ja tuttavate arreteerimisi. Jõudsid otsusele, et kes mitte midagi ei ole teinud, nagu nemad, sai 10 aastat, kes oli midagi öelnud, sai 25 ja see, kes midagi teinud – lasti maha.
Varsti viidi mind Tomski vanglasse. Vastuvõturuumis olid piki seina kapid, kuhu kogu meie saabunud seltskond ära mahutati. Kapp oli tehtud väikese Vanka jaoks, hädavaevu mahtusin sinna istuma. Paari tunni pärast viidi sauna ja sealt kambrisse. Kamber oli suur, mehi paarkümmend, narid ühekordsed. Keset kambrit pikk laud, mille taha mahtusid kõik sööma. Vangid olid kohalikud ja lähemast ümbruskonnast. Tollal oli selline kord, et töökohta võis vahetada ainult juhtkonna loal. Kui lahkuti töölt omavoliliselt, ootas karistusena 2 või 3 kuud vangistust. Pärast oli mees vaba ja võis tööle minna, kuhu tahtis. Olidki sellised enam-vähem minuvanused omavoliliselt töökohta vahetanud mehed. Üks meist kümmekond aastat vanem mees oli kambri vanem. Ta kamandas, kes välja majandustöödele, kes põrandat pesema. Kes sai paki, andis talle andamit – kõigest, mida oli toodud, sai natuke.
Pärast hommikusööki asuti põrandat pesema, oli laudadest värvimata põrand. Sellele tööle määras kambrivanem neli meest. Üks tegi põranda lapiga märjaks ja nühkis seda natuke, kaks meest hakkasid kraabitsaga mustust lahti kraapima. Neljas pidi lapiga mustuse pange koguma, kuid selle käigus see lahtikraabitu põhiliselt hõõruti tagasi laiali. Põrand sai natuke puhtamaks, kuid see ei rahuldanud korpuseülemat. Käskis veel kord pesta, vahel jäi rahule alles pärast kolmandat pesemist. Mind tüütas see jama ära ja ütlesin kambrivanemale, et lasku mind üksi põrandat pesema. Lahtikraabitud mustuse tõmbasin lapiga prügikühvlile, põrand sai täiesti valge. Tuli korpuseülem, vaatas põrandat, siis meie rivi, jälle põrandat ja oli tükk aega vait. Siis käratas, et kes täna põrandat pesi? Kambrivanem osutas minule. Nüüd kamandas rivi ette ja teatas, et alates tänasest olen mina kambrivanem.
Enam põrandapesuga probleeme polnud, ka ülema suhtumine muutus leebemaks, ei norinud enam iga tühja asja pärast. Oli päris kena amet, ka suitsunälga ei tundnud. Üks asi siiski häiris. Barakid olid ehitatud tsaariajal ja alumised palgid pehkinud. Mõned kambrikaaslased ronisid nari alla ja kraapisid lusikaga läbi seina augu. Nüüd sai kõrvalasuva kambri naistega juttu ajada, pidada kirja- ja kaubavahetust. Kui asi oleks avalikuks tulnud, tulnuks kambrivanemal vähemalt kümme päeva kartsas istuda. Pääsesin sellest loost, sest mind võeti tappi.
Ees ootas umbes 450 km matka põhja suunas. Vanglast anti mulle jalga vanad õmmeldud taldadega vildid ja pähe vangi vateeritud talvemüts. Arreteeritud oli mind uutes kõva säärega ohvitserisäärikutes ja kaabuga peas. Huvitav on märkida, et minu säärikute vastu ei olnud üheski vanglas huvi tundnud platnoid. Platnoi säärik oli pehme säärega, mis lükati alla kokku nagu lõõts.
Konvoiülem, kes pidi kõik vangid elusalt ja tervelt toimetama järgmisse vanglasse, keeldus mind vastu võtmast. Põhjendas seda väitega, et mu vildid lagunevad poolel teel ära. Nõudis korralikke vilte ja mulle toodi laost uued lubjavildid. Oli detsembri teine pool, külma 30-40 kraadi.
Vange oli umbes 50, linna piiri taha viidi meid „rongaga“. Konvoiülem oli ratsahobusel, konvoisõdureid kümmekond, kõik jalamehed nagu meiegi. Koeri ei olnud. Kompsud sai panna reele. Hommikuti saime kätte päeva söögiportsu, mis koosnes 700 grammist leivast ja tükist soolahaugist. Igal hommikul loeti peale tuttavad sõnad: Maha visata midagi ei tohi, maast üles võtta midagi ei tohi, ringi mitte vaadata, mitte rääkida, samm paremale, samm vasakule loetakse põgenemiskatseks ja konvoi avab tule hoiatamata.
Päevas tuli läbida umbes 30 km, selline oli keskmiselt ühe küla kaugus teisest. Ööseks paigutati meid kolhoosnikute majadesse. Magasime põrandal, ühes majas umbes 10 vangi ja 2 valvurit.
Teisel rännupäeval sõitis minu kõrvale konvoiülem ja ütles, et kui jääme öömajale, siis müü oma vildid majaperemehele. Ma ei saanud aru, mis ma siis hommikul jalga panen? Nüüd selgitas, et müü vildid ära pangetäie keedetud kartulite eest ja küsi vanad vildid asemele. Ma hoiatasin peremeest, et ei tohi midagi vangidelt osta ja midagi neile müüa, hommikul nõuan su vildid tagasi. Nii müüsin vilte kuni Kalpaševo vanglani, siin pidime saama kolm päeva puhkust ja sooja toidu. Üle poole maa oli läbitud.
Minu puhkus venis jupp maad pikemaks. Hommikul olid jalad paistes, punetasid ja valutasid. Vuntsidega juuditarist korpulentne vanglaarst mingit rohtu ei andnud, ütles, et vaja vähemalt nädalake lesida. Sain kargud, nendega komberdasin, kuhu vaja. Tapp läks edasi, jäin maha ootama järgmist.

******************************************************

Traktori-autoõpetusest Räpina Keskkoolis

Nikita Hruštšov leidis, et keskkooli lõpetanud noored on saanud hea hariduse, kuid nad on eluvõõrad. Otsustati, et keskkool peab andma teadmised ka mingist elukutsest. Keskkoolides rakendatud tootmisõpetus võimaldas õppida üle saja elukutse. Iga kool valis nendest endale sobivad.
Räpina Keskkool oli valinud järgmised tootmisõpetuse erialad:
• taimekasvatus – õpetaja Elle Mälberg;
• ehitus – õpetaja Heikki Kull;
• traktoriõpetus – õpetaja Arvo Kikas;
• karjafarmide mehhaniseerimine vene õppekeelega klassidele – õpetaja Arvo Kikas;
• süvendatud keeleõpe (saksa keel) – õpetaja Meeta Kristel.

1960. aastal minu klassivend Tartu I Keskkoolist, Arvo Kikas, kutsus mind Räpina Keskkooli mehhaniseerimise õpetajaks. Tollal ei olnud see võimalik, sest olin 1959. aastal pääsenud Siberist tulema ilma Eestis elamise loata. Siin tuldi mulle vastu ja mu passi löödi tempel, et võin elada Veriora asulas ja pean töötama Veriora metsapunktis. Olin arvel kui kinnipidamisosakonnast vabanenud kurjategija ja kohalik miilits Riba oli määratud mind valvama.

Olukord muutus 1962. aasta sügisel, kui maja, kus elasin, põles. Tegin avalduse, et mu pass hävis tulekahjus ja mulle väljastati Põlvas uus piiranguteta pass. Nüüd võisin elada ja töötada kus tahan ja esimese õppeveerandi lõpul vormistasin end tööle Räpina Keskkooli poiste tööõpetuse ja karjafarmide mehhaniseerimise õpetajaks.

Järgmisel aastal Arvo Kikas loobus traktoristide õpetamisest ja kogu mehhaniseerimine anti mulle üle. Õppeklassi ei olnud, oli vaid komplekt tabeleid traktori DT-54 ehituse kohta. Tuli võtta vajalikud tabelid ja tund läbi viia suvalises vabas klassiruumis. Õppesõidu läbiviimiseks oli kaks bensiinimootoriga traktorit HTZ-7. Põllutööde tegemiseks vajalikke haakeriistu polnud.

Haridusministeerium eraldas koolile veoauto ühest Tartu autobaasist. Sain vana, oma aja ära elanud ZIC-5. Sellega Tartust Räpinasse sõitmiseks kulus pool päeva. Viisin auto Võrru vanametalli kokkuostupunkti. Auto eest sai niipalju raha, et selle eest ostsin traktorile adra.

Vesteldes põllumajanduslike majandite juhtidega, selgus, et nemad olid nõus koolile hea meelega üle andma traktoreid ja veoautosid. Nõukogulik plaanimajandus määras kindlaks majandi traktorite ja veoautode arvu. Kui nad mõne vana ära andsid, oli neil õigus uus asemele osta. Nii sain koolile veel kolm traktorit HTZ-7 ja Veriora sovhoosist veoauto ZIS-150. See ei olnud hea tehing, sest 100 km läbisõiduks neelas ta 40 liitrit bensiini.

Ilmatsalu sovhoosist sain puitsõrestik-kabiiniga veoauto GAZ-51. Mootor töötas hästi, kuid kohalt võtmisega oli raskusi, sidur libises. Tartust läbi sõites tuli sidurit korduvalt lahutada ja see suurendas siduri libisemist. Enne Võnnu teeristi liikus auto jalakäija kiirusega, pöörasin sisse ühte tallu ja selleks korraks sõit lõppes. Järgmisel päeval võtsin Hugo Tali abiliseks ja tõime auto ZILi slepis Räpinasse.

1963. aastal hakkasin organiseerima vanaraua kogumist, mille andsime üle Võru varumispunkti ja raha kanti üle kooli erivahendite arvele. Raskusi oli autole varuosade hankimisega. Pidi olema limiit, siis said kaubabaasist osta. Aega läks, aga sain auto korda – uus metallist kabiin, rehvid, aku jm. Koolimaja kõrval asuvas abihoones sain ruumi traktoriklassiks. Klassiruumist avanes uks ruumikasse garaaži, mille olid hõivanud kooli ratastraktorid, Arvo Kikase Volga ja õppealajuhataja Aino Mähari abikaasa Akseli Moskvitš. Kooli veoautod ZIS-150 ja AZ-51 seisid väljas.

Traktoristide klassis olid enamuses tütarlapsed. Elukutse nimetus oli vist aiatööde mehhaniseerimine. Poistele meeldis rohkem tulevase elukutsena ehitaja amet.

Uurisin, millistele nõuetele peab vastama autoõpetuse klass. Peab olema kaks ruumi, üks teooria ja liikluse õpetamiseks, teine praktiliste tööde jaoks agregaatide lõigetega ja käivitatava mootoriga. Õpetaja pidi omama autoinspektsiooni poolt välja antud kutsetunnistust ja vähemalt tehnilist keskharidust.

Olin Venemaal Tomski oblastis õpetanud autojuhte ja mul olid seal välja antud liiklus- ja sõiduõpetaja tunnistused. Eesti NSV autoinspektsioon ei aktsepteerinud neid, sest tollal olid igal vabariigil ja ka oblastil omad liiklusreeglid.

Liikluse- ja mootorrattajuhi õpetaja tunnistuse sain pärast vastava eksami sooritamist vabariiklikus autoinspektsioonis. Autosõiduõpetaja tunnistuse saamiseks pidin läbima spetsiaalse kursuse.

Garaaž oli vaja kohandada autoõpetuse praktiliste tööde klassiks. Direktor Evald Kehman tegi mulle ettepaneku, et ma maksaks omast taskust kinni garaaži juurdeehituse projekteerimise kulud. Projekteerima oli nõus ehituse õpetaja Heikki Kull. Tööõpetuse õpetajana maksti mulle iga kuu 30 rubla ruumide hooldamise ja tööriistade teritamise eest. Aasta jooksul andsin selle raha Heikki Kullile. Ehitas Põlva KEK ja kui mu mälu ei peta, siis 1965. aasta sügiseks valmis juurdeehitis. Seejärel ehitati kuur, kuhu mahtusid Kikka Arvo Volga, kooli traktorid, üks auto, põllutööriistad ja Elle Mälbergi aiatöö inventar.

Et traktoreid oli rivis kuni viis, siis võimaldas see kokku hoida õppesõiduks ettenähtud raha. Tasu oli tunni eest. Ükskõik, kas sõitmas üks või viis traktorit. Õppesõit toimus kooli õppeväljakul. Kui kõik viis traktorit sõidus olid, mida juhtus harva, tuli ruumist puudu. Õppeväljakuks võis siis kasutada koolimaja vastas teisel pool teed asuvat tühja platsi.

Traktorid lagunesid, bensiini kulus palju. Vast nelja aasta jooksul said kõik traktorid Kanepi remonditehases kapitaalselt remonditud ja neile paigaldati diiselmootorid. Üks diiselmootorite variantidest oli kõige praktilisem – käivitus bensiinil vändaga ja siis tuli diislile üle viia. Teistel traktoritel akusid ei olnud, neid tuli slepis käima tõmmata.

Tunde oli mul alla normi. Et saada minimaalpalka, töötasin poole kohaga internaadis kasvatajana. Õppesõitu sain teha nädalas kolmel korral, kolm tundi päevas. Kahel päeval pidin juba kell kaks olema internaadis. Arvo Kikas avaldas soovi, et tema hakkab nädalas kahel korral juhendama õppesõitu. Kell kolm tegi ta kuuri ukse lahti ja läks koju. Poisid võtsid traktorid ja hakkasid rallitama. Paaril korral pidas miilits traktorite kolonni kinni Leevakul, korra Mikitamäel. Vaieldi, kelle traktor on tugevam. Tagurdati traktorid kokku ja prooviti, kumb teise ära tõukab. Traktorid kaevusid maasse, lõhuti haakeseadmeid ja rehve, ükskord ei pidanud isegi sidur vastu. Katkine traktor veeti kuuri alla. Kikka Arvole midagi ei öeldud. Kell kuus pani Kikas kuuri ukse lukku. Remonti tuli teha minul.

Ajavahemikus, kui mälu ei peta, 1965-1969, nägi sõjalise õpetuse programm ette kevaditi kaks tundi nädalas tutvumist sõjaväes kasutatava tehnikaga. Peale teoreetilise osa pidi ka iga õpilane paari tunni jooksul istuma rooli taga ja harjutama sõitu. Mõned olid väga aeglased ja saamatud. Üks nendest oli praegu tuntud kunstnik Leonhard Lapin. Ajas segi gaasi- ja piduripedaali ning põrutas vastu koolimaja ust. Sain viimasel hetkel pidama, nii et pauk väga kõva ei olnud. Koolimaja uks ja auto jäid terveks. Võibolla mina ajasin ta närvi, sest liiga palju õpetasin. Panin talle ja ka teistele instruktoriks Laanetu Kolla, kellega neil sõit paremini klappis.

1965. aasta kevadtalvel põles ära Rahumäel asuva autoremonditehase üks hoone. Hulk mootoreid ja agregaate said kuuma ja muutusid vanarauaks. Võtsin traktorile käru taha, kaasa pudeli Moskva erilist, traktoristiks õpilase Nikolai Laanetu ja sõitsin Rahumäe tsehhi meister Väino Vare jutule. Kui viin joodud, muutus meister lahkeks ja lubas meil kärule laadida kõike, mida soovisime. Saime lõigete valmistamiseks mootori, esi- ja tagasilla, käigukasti, kardaani, rooliseadme ja muud.

Lõiked mootorist ja agregaatidest valmisid poiste tööõpetuse ja traktoristide lukksepatöö tundide ajal. Rauasaelehti kulus sadu, töö venis nende puuduse tõttu. Tollal ei tuntud sellist tööriista kui ketaslõikur. Aastaga valmisid agregaatide lõiked ja nende alused. Puudusid tabelid-plakatid autode ehituse ja tehnilise hoole kohta.

Sõitsin direktor Kehmaniga Pihkvasse. Kehman oli Venemaa eestlane ja oskas venelastega asja ajada. Kaasas oli pudel Vana Tallinnat ja Pihkva oblasti haridusosakonna õppevahendite baaskaupluse juhataja viis meid lattu, kus valisime Räpina Keskkooli jaoks vajalikke õppevahendeid.

Enda jaoks sain sõiduauto Volga, veoautode ZIL ja GAZ-51 ehituse ja tehnilise hoole, taimekasvatuse ja karjafarmide mehhaniseerimise tabelid. Nüüd võisin kohale kutsuda vabariikliku autoinspektsiooni eksamikomisjoni esindaja, kes otsustas, et võib õpetada tolleaegses väljenduses amatöörautojuhte (praeguses mõistes B- kategooria), samuti mootorrattureid.

Alates 1967. aastast hakkasin Räpina Keskkooli autoklassi baasil välja õpetama ALMAVÜ kursustel B-kategooria autojuhte. Need, kes õppisid traktoristideks, said võimaluse sooritada ka mootorratturi ja amatöörautojuhi eksamid. Elukutseliste (C-kategooria) autojuhtide väljaõppeks vajaliku sõiduõpetaja tunnistust mul polnud. Tahtsin end registreerida Tallinnas sõiduõpetajate kursusele, kuid mind ei võetud vastu, sest sõiduõpetaja pidi olema vähemalt II liigi autojuht. Kuid II liigi autojuhtide kursusele ma ei saanud, sest nõuti automajandi suunamiskirja. Võtsin Räpina Keskkoolist suunamiskirja, kuid seda ei loetud kehtivaks, sest Räpina Keskkool pole automajand. Siis andis Räpina Tarbijate Kooperatiiv mulle fiktiivse tõendi ja 1971. aastal sain sõiduõpetaja tunnistuse.

Moodustasin koolis noorte liiklusinspektorite rühma. Et ergutada osavõttu, ehitasime lukksepatöö tundides väikeauto, millega poisid sõita said. Ostsin odavalt 125 cm3 mootorratta, ka selle andsin poistele kasutada. Kui nad said 16 aastat vanaks, oli kooli juures võimalus sooritada mootorratturi eksam.

Noorte liiklusinspektorite rühm muutus aastatega väga populaarseks ja selle töös osalesid nii poisid kui ka tütarlapsed. Nad aitasid läbi viia jalgratturite kursusi ja jälgisid liiklusreeglite täitmist, patrullides kooli juures ja alevis. Tollal pidi jalgrattur, nii suur kui ka väike, omama jalgratturi tunnistust.

Üleliidulises noorte liiklusinspektorite sotsialistlikus võistluses tulime auhinnalisele kohale. Meile saadeti Moskvast pakk võitja karikaga ja hinnaliste suveniiridega. Noorte premeerimiseks oli 30 noore liiklusinspektori märki, neist 15 hõbedast ja 15 kuldset.

Mulle anti medal „Eeskujuliku teenistuse eest ühiskondliku korra kaitsel“. Soovides ära kasutada noorte liiklusinspektorite rühma populaarsust, kehtestas kooli parteialgorganisatsioon tingimuse, et rühma liikmed võivad olla ainult pioneerid ja kommunistlikud noored. Kooli partorg Virve Tsahkna tegi mulle ettepaneku, et ma veenaksin noorte liiklusinspektorite rühma liikmeid astuma pioneeri- ja kommunistlike noorte organisatsiooni. Ma ei olnud sellega nõus ja loobusin rühma juhendamisest. Et ma polnud partei liige, siis ei saanud nad mind kohustada rühma juhtimist jätkama. Rühm anti üle ehitusala õpetajale, kommunist Heikki Kullile. Poole aastaga rühm lagunes ja lõpetas tegevuse. Üheks põhjuseks võis olla see, et väikeauto oli ehitatud mul oma raha eest ostetud osadest, samuti mootorratas oli minu isiklik ja nüüd ma neid enam kasutada ei andnud.

Õpetasin traktoriste ka EPT poolt organiseeritud kursustel. Ühel aastal Räpina Sovhoostehnikumi, teisel Veriora sovhoosi ruumides. Nüüd nägin, millised olid eksamikomisjoni poolt esitatud nõuded. Traktoriklassis oli palju tüdrukuid, ja nad närveerisid enne eksamit. Lohutasin neid rääkides, kui leebelt olid eksamineerijad suhtunud eksamineeritavatesse. Eksam toimus harilikult märtsis-aprillis kooli ruumides, kuhu eksamikomisjon sõitis kohale. 1970. aastal sain Võru sõjaväeosast autoklassis seni puuduvad agregaadid: ZIL-i kaheastmelise reduktoriga õhkpiduritega tagasilla, roolivõimendajaga rooliseadme ja 5-käigulise käigukasti.

1970. aasta kevadel teatati 8. klassi lõpetanuile, et sügisel komplekteeritakse autoklass, kus saab õppida kutseliseks autojuhiks. Rühmas pidi olema vähemalt 12 õpilast. Esimene grupp autojuhte lõpetas 1973. aasta märtsis. Eksam tuli anda Tartus, sest kui grupis oli alla 30 õpilase, eksamikomisjon kohale ei sõitnud. Edaspidi olin targem, õpetasin pidevalt autojuhte ka ALMAVÜ liinis ja kui grupp oli väike, määrasin eksami ALMAVÜ kursuslastega samale päevale.

Järgmistesse autoõpetuse gruppidesse tuli poisse ja tüdrukuid nii palju, et ma üksi ei suutnud neid kõiki õpetada. Õppealajuhataja Aino Mähar soovitas mul sõiduinstruktoriks mu endist õpilast Madis Metsa. Ta sai seda ametit pidada ehk kuu aega, jäi vindisena vahele ja juhiload võeti ära.

Mul oli veel igasuguseid lisakohustusi: tuli vedada õpilasi spordivõistlustele, teatrisse, ekskursioonidele, kooli ja haridusosakonna kaubasaadetisi transportida. Kõige tüütumad olid Tallinna kaubareisid, sest GAZ-51 oli aeglane masin. Alguses toimus õpilaste vedu veokasti paigaldatud vineerist putkas. Lahtises veokastis oli õpilaste vedu keelatud.

1969. aastal sai kool bussi TA-6. Neli aastat olin ka bussijuht. Ega sel ametil viga polnud, sai maid ja ilma näha. Põhilised ekskursioonide sihtpunktid olid Pärnu, Narva-Jõesuu, Tallinn, Saaremaa, Pihkva, Leningrad, Karjala, Riia, Kemeri, Palanga.

Kord oli Saaremaa ekskursioonil nii palju rahvast, et sõitsime kahe bussiga. Teine buss oli metsamajandist, bussijuht Voldemar Kõlli. Ta uuris, milles seisneb minu töö peale bussijuhi ameti. Rääkisin, et tööd on nii palju, et üksi ei jõua kõike ära teha. Hakkas oma poega, kes oli hiljaaegu lõpetanud Tihemetsa tehnikumi, meile tööle sokutama. Nii saigi Koit Kõlli tööle võetud. Õppesõidu autoks sai ta kalluri GAZ-93. Seoses tema tööle asumisega tekkisid uued probleemid.

Olime koolile saanud sõiduauto Moskvitš-furgooni ja ma tegin seda töökorda. Paigaldasin autole puuduvaid osasid ja Kõlli Koit oma esimesel tööpäeval kruttis neid autolt maha. Oli minu peale pahane, mis ma õiendan, see on kooli värk ja kui vaja, leitakse uued osad asemele. Tal on remonti võetud kooli katlakütja Sultsoni Moskvitš ja need osad on puudu. Käskisin kõik mahakrutitud osad tagasi panna.

Kõlli korraldas kooli autoklassis pidusid. Tollal oli akude saamisega raskusi. Olin Pihkvast ostnud oma Volgale aku, 60 ampertundi. Siis maksis üks ampertund rubla. Seega oli aku hinnaks poole kuu palk, 60 rubla. Peo käigus tuli neil joogist ja rahast puudu ja otsustati minu aku maha müüa, seda ka tehti. Minu küsimusele, kuhu kadus aku, vastas Koit, et ta ei tea midagi. Et üks pidutseja oli Räpina miilitsa uus piirkonnavolinik Oksar, siis ütlesin Kõllile, et teatan vargusest Põlva miilitsaülem Salmile. See ütlus pani ta mõtlema. Lubas nädala jooksul mulle aku asemele osta. Kord tulin, kui mul tunde polnud, kooli juurde ja nägin, et tuletõrjemehed tõstavad autole mootorit, mille olin ostnud aiatraktori jaoks. Nad selgitasid mulle, et olid mootori ostnud Kõlli Koidult. Käskisin mootori tagasi garaaži viia.

Olin ostnud hobukartulivõtumasina, kohandanud selle traktori haakesse ja sellega võtsime kooli kartuleid. Seda hoidsin ühes kooli kuuris. Ka selle parseldas Kõlli Koit maha. Väiksemaid asju kadus nii palju, et neid ei jõuagi üles lugeda.

Üks Kõlli Koidu afäär oleks peaaegu lõpetanud Räpina Keskkooli autoõpetuse. Mind kutsuti ametliku kirjaga Tartu autoinspektsiooni eksamikomisjoni ülema juurde ja ta süüdistas mind dokumentide võltsimises. Nimelt oli tulnud Tartusse eksamile Räpina Keskkooli õpilane Auser, kelle dokumendid olid võltsitud. Iga grupp tuli eelnevalt registreerida. Eksamikomisjoni esimeest pani mõtlema see, miks ta ei olnud tulnud eksamile Räpinas koos grupiga. Kontrollides gruppide registreerimist selgus, et Auserit ei olnud nimekirjas. Kõlli Koit oli talle tasu eest väljastanud fiktiivse koolitunnistuse ja aidanud võltsida isiklikku kaarti. Kõlli grupi õpilased kurtsid mulle, et neil on veel palju tunde sõitmata, sest õppesõitu ei toimu. Asi oli selles, et Kõlli vedas küttepuid Kolpino saarele. Tal olevat koostatud graafik ja sellest peab kinni pidama. Kui puud veetud, hakkab tegelema õppesõiduga.

Kõllil oli raskusi distsipliiniga. Poisid teda tunnis ei kuulanud ja lärmasid. Põhjuseks omapärane õppemetoodika. Selle asemel, et selgitada tabelitel ja mudelitel, milline on auto osade koostöö, luges ta neile ette III liigi autojuhi õpikut. 1976. aastal olin saanud täiskomplekti mudeleid, õppevahenditest puudu ei olnud. Ühe klassiga oli tal lugu nii hull, et loobus selle õpetamisest. Direktor käskis mul klassid ära vahetada. Mina sain tema halva klassi ja tema minu hea klassi. Varsti oli minu hea klass muutunud tal halvaks klassiks.

Haridusosakond eraldas koolile bussijuhi koha ja sellesse ametisse võeti Aadu Tuuling. Sõidud rajoonis ja lähimatesse linnadesse tegi ta ära, kuid kaugemale sõita ei julgenud, Tallinna sõidust keeldus. Midagi polnud parata, mul tuli sõita. Peagi ta uppus ja järgmiseks bussijuhiks võeti Arno Järveküla. Ta töötas üle aasta, siis läks liiklusmiilitsaks. Nüüd võeti bussijuhiks Sulev Roos.

Õppesõiduautol oli kolm peremeest. Üks olin mina kui õppesõiduinstruktor. Teine oli kooli direktor Oskar Tuvik. Kooli majandusjuhataja Sanderi arvamuse kohaselt oli õppeauto direktoril jalgratta eest. Kolmas peremees oli Arvo Kikas. Üpris sageli oli olukord, et määrasin kella kolmeks õppesõidu, kuid autot ei olnud. Kui auto oli direktori käsutuses, siis vahel ilmus ta tagasi alles järgmisel päeval. Kord oli Arvo Kikas autot kasutanud ja kabiin oli heinu täis. Soovitasin tal järgmine kord vedada heinu veokastis. Kooli katlakütja Meensalu pidas lehma ja tõi heinaveo eest Kikkale piima.

Auto oli vanana saadud, küllalt sõitnud, kulunud ja vajas kapitaalremonti. 1974. aastal sain Tartu Autoremonditehasesse remondilimiidi ja ühel ilusal augustipäeval sõitsin Tartusse autole järele. Kui sõitsin Räpina poole, nägin Tartu bussijaamas oma õpilast Mati Tiigimäed. Kutsusin ta peale ja sõit läks viperusteta pea Mellisteni. Siis suri mootor välja põhjusel, et karburaatoris ei olnud bensiini. Lõin käsihoovaga karburaatori täis, sai sõita vast 100 meetrit ja jälle karburaator tühi. Nii mitu korda. Et ilm oli soe, tegin Matile ettepaneku, et ta istuks poritiivale ja pumpaks käsitsi bensiini. Kapott oli üles tõstetud, nähtavus nullilähedane. Orienteerusin parema teepeenra järgi. Räpina piiril sõitis meile vastu ja pidas kinni autoinspektsiooni ülem Kodusaar ja lubas mõlemaid trahvida. Kui sai teada, et bensiini pumpaja on Tiigimäe, rahunes maha, sest Mati isa oli Sillapää vahtkonna metsnik, kellega ei tohtinud suhteid rikkuda.

Autoõpetus oli populaarne. Räpinasse tulid poisid, kes pidanuks õppima Põlva, Värska või Ahja keskkoolides. Tuli tööle võtta veel kolmas õpetaja, Madis Punson, 1979. aastal. Õppesõidu auto oli tal pikendatud kabiiniga GAZ-52. Saime veel ühe auto. Lätis, Dobeles, asus Baltimaade suurim sõjaväe autobaas-väljaõppekeskus. Sealt tõin maasturi GAZ-66. Seda autot koolil vaja ei olnud, anti ära Veriora sovhoosi taimekaitsetöödeks.

Esialgu maksti mulle sõidetud tundide eest. See summa oli väga väike. Kooli raamatupidaja Turi oli küsinud Ranna kolhoosist, milline on neil kõige madalam autojuhile makstav tunnitasu ja rakendas seda. Mujal autokoolides oli tasu poole võrra suurem. Kuulutasin välja streigi ja enne ei alustanud õppesõitu, kui tariifi tõsteti. Hiljem sai kool õppesõidu meistrite kuupalgalised kohad.

Et olin auto- ja liiklusreeglite õpetaja, siis oli mul ka igasugu ülesandeid väljaspool kooli. Osa neist ühiskohdlikus korras, osa tasulised. Olin rajooni koolides organiseerinud noorte liiklusinspektorite rühmi ja korraldasin neile 1966. aastal suvelaagri. Iga osaleja sai minu kujundatud riidele trükitud käiseembleemi. Nelja aasta jooksul viisin läbi ajalehe Koit veergudel liiklusviktoriini. Vastata tuli nelja vooru küsimustele. Võitjaid premeeriti. Ise osalesin ETV liiklussaates.

1968. aastal kuulusin Põlva ÜAI autoralli organiseerimiskomiteesse. Kujundasin ralli märgi, sest kunstnikud küsisid selle töö eest hinna, mis oli võrdne minu kuupalgaga. Sain autoinspektsioonilt loa autojuhtide kursuste läbiviimiseks majandi keskuses. Mina õpetasin autojuhte piirkonnas, mis jäi Põlvast itta – Moostes, Ruusal, Verioral, Lintes, Mikitamäel, Värskas. Põlvast lääne suunal tegeles kursustega Põlva autoinspektsiooni ülem Kreem. Mitmed tema poolt alustatud kursused tuli mul lõpetada.

Räpina Keskkooli autoõpetuse klassi baasil oli võimalik koolitada kutselisi juhte, kuid Põlva rajooni ALMAVÜl ei olnud selleks litsentsi. Kutseliseks autojuhiks õppida soovijaid oli nii palju, et kõiki ei saanud vastu võtta. Kutsusin teooriat õpetama Põlva EPT autobaasi juhataja Kriisk Ennu, samuti otsisin õppesõidu instruktorid. See ei meeldinud Põlva partei rajoonikomiteele. Kohalik ALMAVÜ ei saa tulu, raha läheb Võrru. Nad soovisid, et Põlvas oleks samasugune autokool.

1972. aastal oli võimalus minna teisele tööle ja saada paremad elutingimused. Elasin Räpinas kahetoalises ahiküttega korteris, peres oli viis liiget – minu abikaasa, tütar ja kaks poega. Lapsed olid juba suured ja me elasime äärmiselt kitsastes tingimustes. Minu juurde tulid kaks Põlva partei rajoonikomitee tegelast ja pakkusid mulle ALMAVÜ esimehe kohta. Lubasid Põlvas kolmetoalise keskküttega korteri, palk suurem kui koolis, asjaajamiseks ametiauto. ALMAVÜ aastakoosolekul valitigi mind esimeheks, kuid ametist jäin ma ilma, sest ma ei olnud partei liige ja keeldusin kandidaadiks astuma.

Miilitsa piirkonnavolinikud, sovhooside-kolhooside ja igasugused muud asjamehed sõitsid ringi veoautodel, omades B-kategooria juhiluba. 1975. aasta liiklusseadus nägi ette, et veoautot võib juhtida ainult C-kategooria juht. Kõigil tuli minna täiendõppele ja see tuli läbi viia minul. Rahvast oli palju – Moostest Saatseni. Kõigepealt tuli kontrollida sõiduoskust ja seda Tartu linnas. Järgnesid liiklusreeglite tunnid Räpina Keskkooli liiklusklassis ja seejärel pääses eksamile. Eksamikomisjon sõitis kohale. Kord oli range – kes liikluseksamil läbi kukkus, pidi otsast alustama. Esimeses grupis oli mul kaks meest, kes olid Jõgeval läbi põrunud. Räpinas said õnneks kõik load kätte.

Kui haridusminister oli Elsa Gretškina, tuli kooli kiri, kus kohustati aineõpetajaid tundides ülistama vene ja nõukogude kultuurilisi ning tehnilisi saavutusi. Asusin seda direktiivi täitma. Küsisin, kas nad teavad, kus võeti kasutusele esimene pooljuht? Mõned tarkpead teadsid, et pooljuhtide uurimisele panid teoreetilise aluse Nobeli preemia laureaadid itaalia füüsik Fermi ja inglise füüsik Dirac. Vastus oli vale. Esimene pooljuht võeti kasutusele Venemaal, kui Ivan Sussanin juhtis tatarlased metsa ja jättis nad sinna. Järgmisel korral küsisin, kes leiutas röntgeni aparaadi? Vastus oli ühine – saksa füüsik Wilhelm Röntgen. Ka see vastus oli vale! Ajaloolistes ürikutes on kirjas Peeter I lause: „Kuule, Katja, sa lits, vaata ette, ma näen sind läbi.“ Sellist tüüpi küsimusi oli mul mitmeid, kuid tuli lõpetada, sest minuga tuli vestlema seltsimees kompetentsetest organitest ja tahtis teada, miks ma naeruvääristan venelaste saavutusi.

Õppesõidu ajal juhtus nii mõndagi, mis tänaseni meeles. Sain endale metsamajandist kuus ruumimeetrit kahemeetriseid küttepuid. Sõitsime minu poole Piiri tänavale, roolis praegune riigikogulane Urmas Klaas. Manitsesin teda tasemini sõitma, kuid ta ei teinud väljagi. Pöörasime Raigla teelt paremale Räpina suunas ning inertsi tõttu maandus kogu koorem Võõpsu maanteele. Klaas oli hea organisaator – peagi oli kohal kraana ja puud laaditi tagasi autokoormasse.

1988. aastal mind rehabiliteeriti. Et olin viimane kord arreteeritud Tartus, oli mul õigus Tartusse korter saada. Saingi Mõisavahe tänavas uues majas neljatoalise korteri. Olin kaks korda represseeritud, seega anti mulle 600 rubla „valuraha“. Tol ajal oli see suur summa ja selle eest ostsin Räpina kooperatiivist Tartu korterisse mööbli. Seda sai mitu koormat ja igal Tartu reisil oli mul sohveriks Urmas Klaas.

1989. aastal lõpetasin töö Räpina Keskkoolis ja läksin pensionile. Ka Kõlli lahkus koolist ja aasta pärast oli vaja õppesõidu instruktorit. Töötasin veel aasta ja 1991. jäin lõplikult vanaduspuhkusele.

Ago Ainelo, Räpinas, 5. mail 2009

*******************************************************

TRANSPORDIST PÕLVAMAAL

Koostas AGO AINELO
Tartus 1999 – 2002

Uhke postipoiss sõitis kord maanteel…

Postihobusega sai taksost tunduvalt odavamalt sõita
Sajandi algul oli põhiliseks aastaringseks transpordivahendiks hobuveok. Põlvamaal läbisid postitrassid Võru – Varbuse – Maidla – Tartu ja Võru – Leevi – Räpina. Vabade kohtade korral võeti postitõlda ka reisijaid. 1923-24. aastal avati reisijate paremaks teenindamiseks veel postijaamad Erastveres, Kõllestes, Varbusel, Põlvas, Moostes, Oraval. Postihobuseid kasutati põhiliselt sõitmiseks asulatesse, mis asusid eemal bussiliinidest ja talvel, kui teed olid bussidele läbipääsmatud.
Sõit postihobusega oli tunduvalt odavam kui taksoga. 1929. aastal oli taksosõidu kilomeetri hinnaks kinnitatud 30 senti. Samal ajal olid postijaamade sõidutariifid järgmised: sõit ametnikele ja eraisikutele maksis ühe hobuse korral 12 senti kilomeeter, kahe hobuse pealt 18 senti ja kolme hobuse pealt 24 senti kilomeeter. Ametisõitudeks oli hobuse saamise õigus vastava ametitunnistuse ettenäitamisel.

1929. aastal vedas Eestis posti ja reisijaid 177 hobupostijaama. Kolmekümnendatel aastatel, seoses mootorsõidukite arvu kasvuga suleti palju postijaamu, eespool loetletuist jäi tegutsema ainult Põlva.
Põlva postijaama tallid asusid pastoraadi hoovis, postipoiste ruumid olid pastoraadi keldris. Postijaamal oli sõitudeks kuni kuus hobust. Põlva postijaama sulges nõukogude võim 1940. aastal.

Kaup ja inimesed rataslaevaga Taaralinna
Maist novembrini sai Räpina – Võõpsu – Värska kandi rahvas ühenduseks Tartuga kasutada veetransporti. Reisijaid ja kaupa vedasid põhiliselt madala süvisega lameda põhjaga aurujõul töötavad rataslaevad. Neil puudus sõudekruvi, külgedel asusid sõuderattad.
Suuremad kaubakogused olid Räpina Paberivabrikul ja Leevaku tellisetehasel. Nemad kasutasid oma toodangu äraveoks lotjasid ja suuri paate, need pukseeriti aurulaevadega Tartusse. Vaesemad lodja- ja paadimehed sõitsid Tartusse omal jõul. Räpinas Lämmijärveni pärivoolu, edasi purjedega. Emajõel vastuvoolu tiriti lotjasid ja paate kallastpidi, köitega nagu Repini maalil.

1924. aastal ostis Leevaku tellisetehase omanik Artur Reinomägi aurulaeva Karl-Gustav ja toimetas selle üle Räpina paisu. Laev ristiti ümber Leevakuks ja see hakkas vedama puksiiris olevate kahe suure paadiga telliseid Leevakult Räpinasse. Siin kanti inimjõul tellised üle paisu lotja. Aurulaeva oli võimalik rentida ekskursioonideks ja lõbusõiduks. Veetransport oli tollal kõige odavam.

… andsin viimase kopika parvemehele, kes mind üle viis …
Jaan Vahtra “Minu noorusmaalt”
Üle väiksemate jõgede olid ehitatud sillad, kuid laiemad jõed tuli ületada parvega. Parve puudustaks olid selle liikumine valgel ajal ja jõe ületamiseks kuluv küllaltki pikk aeg. Parv töötas järgmiselt: üle jõe oli veetud tross või kett, millega oli liigendatud parv. Parv tõmmati kaldast kaldasse inimjõul. Sõites Räpinast üle Võnnu Tartusse, tuli esmalt Läänistes Ahja jõgi ja hiljem Luunjas Emajõgi ületada parvega. Petserimaale sõiduks tuli kasutada Võõpsu parve. Parvedega juhtus sageli avariisid. Kui tross tuli kaldalt lahti või läks katki, ujus parv allavoolu, saatjaks naiste kisa.

31. augusti 1929. aasta ajaleht Elu kirjeldab autoõnnetust Kahkvas. Pühapäeval, 25. augustil sõitis Räpina näituselt Pintmani autoga Kahkva valda seltskond lõbusõitjaid. Kahkva vallast taheti üle Võhandu jõe Lokuta külla minna, milleks kasutati Sülgoja külas Ritsingu parve. Jões oli vett vähe ja parv sellepärast kaldast palju madalamal. Auto sai õnnelikult parvele. Parvelt äraminekul said ainult auto rattad kõrgele kaldale, kuna tagumised rattad ümberkäies parve äärest ära lükkasid ja auto niiviisi jõkke kukkus. Ei olnud muud pääle hakata, kui Räpinast veoauto kohale kutsuda, mis kaaslase külmast saunast välja tiris. Sõitjad pääsesid ehmatusega.

1935. aastal oli Paul ja Otto Kirotosk toonud Petserimaalt oma veoautoga O-82 hauakivitööstuseke kive. Sõites Võõpsus parvele, ei saanud Otto Kirotosk autot pidama ja teekond lõppes Võhandu jões. Kirotoskid pääsesid eluga, süüdistasid parve rentnikku ja nõudsid kahju hüvitamist.
Auto tõmmati jõest välja parvemehe nõudmisel ja tehti ekspertiis. Selgus, et süüdi olid Kirotoskid. Vanematel autodel olid mehhaanilised pidurid. Kui auto koormati, siis piduritrossid jäid lõdvaks, trosse tuli pingutada. Selgus, et Kirotoskid olid jätnud pidurid “peale käänamata” ja sellepärast ei olnudki parvel võimalik autot pidurdada.
Kui sooviti sõita Võõpsus teisele poole Võhandu jõge, tuli parvemehele maksta bussi üleveo eest 30 ja iga reisija eest 2 senti. Teised üleveo hinnad: sõiduauto 20, hobune 5, mootorratas 4, jalgratas 3 senti.

Raudtee rajamine ajas Põlva ja Räpina tülli
Tartu – Petseri raudtee ehitamine oli kavas juba tsaarivalitsusel. Raudteetrass oli projekteeritud enam-vähem paralleelselt Tartu – Petseri maanteega, läbi Kauksi, kuid 1914. alanud Esimene maailmasõda lõpetas selle projekti elluviimise.

1926. aastal tõusis uuesti päevakorda raudtee ehitus, millega seoses tekkis vastasseis Räpina ja Põlva vahel. Põlvalased nõudsid projekti ümbertegemist nõnda, et raudtee läbiks Põlvat. Asja pani paika sõjaministeerium, kus leiti, et Põlvat läbiv raudtee on riigikaitse seisukohalt õigem. Sellise otsuse tegemiseks andis omapoolse panuse Mammastes sündinud kolonelleitnant Oskar Kurvits (1888 – 1940).
Tartu – Petseri raudtee avati liikluseks 1931. aasta 1. novembril. Ronge vedasid aurujõul töötavad vedurid, kütteks kasutati põlevkivi.

Autobussiliini Võõpsu – Räpina – Võru pidajaks oli Ristipalo kiviraiumistöökoja omanik Paul Kirotosk. Esialgu sõitis Kirotoski buss Võrru läbi Leevi. Kuna sellele liinile ei jätkunud reisijaid terveks nädalaks, laiendas Kirotosk liini ja hakkas kolmel päeval nädalas sõitma Võrru ka läbi Põlva.

1929. aasta 24. augustil Võru ajalehes Elu on kirjas, et Räpina – Põlva – Võru omnibuss sõidab igal esmaspäeval, neljapäeval ja laupäeval ja toodud täpsed ajad. “Omnibuss peatub Võrus Aleksandria võõrastemaja ees pool tundi enne ärasõitu. Omnibuss sõidab ka tellimise pääle igal ajal välja,” teatab liinipidaja P. Kirotosk.

Omnibusside vahel kange konkurents
Kuna Põlva – Võru liin ei olnud hõivatud kõikidel nädalapäevadel, siis taotles samale marsruudile liiniluba ka V. Rosenberg. Kahele bussile samal marsruudil ei jätkunud reisijaid ja nüüd hakkas V. Rosenberg organiseerima kaebekirju P. Kirotoski peale.

1931. aasta 2. septembri Elu kirjutab korratustest Võru – Räpina omnibussi liinil. Võru maavalitsusele on tulnud järjekordseid kaebusi Võru – Räpina omnibussi liinipidaja peale: liikumisaeg polevat sugugi täpne, tihti jäävat omnibuss hiljaks. Hilinemist põhjustab masina vanadus – seda parandatakse teinekord teel tundide kaupa. Nurisetakse ka selle üle, et tihti juhib omnibussi liinipidaja poeg, kellel selleks õigused puuduvad. Maavalitsus on probleemile juhtinud ministeeriumi tähelepanu.

12. septembri 1931. aasta ajaleht Elu teatel läheb sõit omnibussiga odavamaks. Korratu liinipidamise ja sagedaste masinarikete tõttu tühistas teedeministeerium lepingu Kirotoskiga ning andis liini üle härra Rosenbergile, kelle käes ka Võru raudteejaama ja teisi liine. 15. septembril hakkab Võru – Räpina liinil ühendust pidama V. Rosenbergi autobuss. Tuleb märkida seda, et senise 2.25 asemel maksab Võru – Räpina ainult 1.25 ja Võõpsu – Võru 1.50, seega umber poole odavam. Väljasõidu ajad jäävad endiseks.
Räpina – Võru oli hästitasuv liin. 1934. aastal oli buss liinil 202 päeva ja vedas 2821 reisijat. Samaaegselt Põlva – Võru liin töötas 211 päeva ja vedas 2012 reisijat. 1936. aasta 8. mai Elu teatel avati omnibussiliin postiveoks Võru – Võõpsu vahel. Elu vahendas ka seda, et Valter Rosenbergi arreteeris Tallinna kriminaalpolitsei 16. märtsil 1934. aastal. Ta olevat lasknud ära lõhkuda konkureeriva kino Gloria lae. Pärast sekeldusi ja kahjude hüvitamist pääses varsti vabadusse.

Volbrecht Tatsi – bussiliikluse pioneer, kes lõpetas Kanepis
Valdeko Vende on tsiteerinud Volbrecht Tatsi kirja Tallinna Linnavalitsusele, mis märgib, et kui Tatsi 1921. aastal esimese bussiühenduse linna ja Kopli vahel käima pani, siis oli autobuss Tallinnas ja Eestis üldse alles tundmata asi. “Kuivõrd seda väidet uskuda võib, on raske öelda, sest peaaegu ühel ajal hakkasid niisugused veoautodest kohandatud “bussid” liikuma mitmel pool. Erinevalt teistest hoidis Tatsi oma liini algusest peale kindlalt käes ega katkestanud ühendust ka talvel. Alustas ta oma tegevust samuti ainult ühe veoautoga, millele present peale tõmmatud ja mille rahvas varsti ristis koerakongiks,” on kirjas V. Vende raamatus “Esimesest autost viimase voorimeheni”. “Kusagilt oskas Tatsi kokku osta vagunitäie vanu autoosi ja sellel tehnilisel baasil, pärit umbes nagu laste mängukastist “Noor konstruktor”, hakkasid sündima järgmised bussid. Meetod oli üsna lihtne: pikemaks keevitatud Benzi raamile pandi Fordi mootor, Fiati käigukast, Renault’ tagasild ja poole tosina autofirma masinate osi.”
Tatsi bussid pidasid vastu ligi kümme aastat. Kuna ta bussiparki ei uuendanud, ei olnud need bussid enam konkurentsivõimelised ja nii müüs Tatsi kogu oma Tallinna majapidamise 1931. aastal bussifirmale Mootor.
Tatsi oli loonud Kanepisse uue kodu ja tegutses siin väiksema mastaabiga. Tema buss sõitis Kanepi – Tartu liini. Omas sõidu- ja veoautot. 1940. aastal natsionaliseeriti Kanepis kaks Tatsile kuuluvat maja, Weizenbergi 21 ja Jüri 2. 1932. aastal andis ta liini üle G. Jeretile. Tatsi elas üle küüditamise ja suure sõja. 1954. aastal jäi kodu ligidal auto alla ja sai surma.

Segabuss vedas nii reisijaid, kaupa kui posti
Võru – Põlva liinipidaja Valter Rosenberg teatas, et omnibuss sõidab igal argipäeval alates 1. maist 1930. aastal. Väljasõit Võru turuplatsilt on 15.30, Põlvasse jõutakse kell 17.00. Kilomeetreid tuleb kokku 26 ja täisotsa hind 1.40. Peatused on Võru, Väimela, Koiola, Meemasküla ja Põlva. Kuna buss väljub Põlvast Võrru enne Kirotoski bussi, siis Kirotosk loobus sellest liiniharust ja sõitis Räpinast Võrru ainult üle Leevi.aasta septembris sai Rosenberg enda valdusse seni Kirotoskile kuulunud Võru – Leevi- Räpina – Võõpsu liini. Pärast Tartu – Petseri rongiliikluse avamist pikendas Rosenberg Võru – Põlva liini Põlva raudteejaamani.

aastast alates avas Rosenberg veel seitse väga erinevat liini, näiteks Võru – Kaagvere ja Veriora – Petseri. Reisijate arvu kasvu tõttu pani V. Rosenberg 1936. aastal Võru – Võõpsu liinil sõitma veel ka teise, nn. segabussi, mis vedas posti, kaupa ja reisijaid.
Võru – Põlva liin pidanuks töötama kõikidel nädalapäevadel, välja arvatud riigipühad. 1935. ja 1936. äriaastal võimaldasid teeolud olla bussidel liinil 320 päeva. Talvel põhjustasid seisakuid tuisud, kevadel ja sügisel pori. V. Rosenberg teatab 29. märtsil 1939. aastal Elu veergudel, et Põlva ja Räpina omnibussid on halbade teeolude tõttu katkestanud ajutiselt liikluse.

31. mai 1939. aasta Elu kirjeldab üht bussidega juhtunud äpardust. 30.mai liiklusõnnetus Põlva – Võru maanteel lõppes võrdlemisi õnnelikult. Nimelt jooksis kraavi liiniomnibuss 15 sõitjaga, kellest kaks said tõsiselt vigastada.
Rosenbergi omnibuss O-102 oli teel Põlvast Võrru. Hommikul kella 8.20 ja 8.30 vahel lendas sõiduk Võru valla piirides Kirumpää silla kurvil maanteekraavi. Masinat juhtis Elmar Ojasoo. Omnibuss kannatas võrdlemisi vähe. Küll aga said sõitjad peale üldise ehmatuse põrutada ja kriimustada. Kaks sõitjat toimetati Võru linnahaiglasse.

Alanud maailmasõda sundis kütusekulu vähendama

1939. aasta septembris puhkenud sõda ei võimaldanud enam osta vajalikul hulgal kütust. Vabariigi valitsus kohustas bussifirmasid vähendama kütusekulu vähemalt 20 protsenti. Rosenberg sulges esialgu Võru – Vastse-Kuuste raudteejaam ja Veriora – Petseri liinid. Võru – Põlva liinil jäeti ära hommikune reis. Veriora – Räpina – Võõpsu senise kuue reisi asemel tehti nädalas kaks reisi.
Eesti Vabariigi lõpuaastal oli Rosenbergi omanduses ligi 50 bussi. Firma peakontor oli kolinud Võrust Tartusse Riia tn 80 ja tegutses T/Ü Rool V. Rosenberg ja KO ning liinipidaja Valter Rosenbergi nimede all. 1940. aasta sügisel kõik Rosenbergide bussid võõrandati.

1928. aastal taotlesid Erastvere Invaliididekodu juhataja Richard Lehtnet (hiljem nimi Lehtmets) ja hambaarst Voldemar Daiber liiniloa marsruudil Kanepi – Võru. Teenindas autobuss Stewart O-70. Pileti hinnaks oli üks kroon. 1933. aastast võeti bussile uus number O-45.

1928. aasta 21. detsembri hommikul juhtus Kanepi omnibussiga õnnetus, milles sai kuus sõitjat vigastada. Õnnetus juhtus Erastvere asunduses, kirjutab Võru ajaleht Elu. Libeda tee tõttu sõitis omnibuss vastu puud ja sõidukil purunes pealmine osa. Raskelt sai vigastada Paul Jõgi, kel purunes sääreluu. Kooraste mehel Kornelius Põderil tekkis raske haav pähe. Kergemaid vigastusi said autojuht Frisch, Kooraste õpetaja Aleksander Ots, Autobussi omanik Lehtmets jt.

1928. aasta 23. juuni ajaleht Elu kirjutab huvist autode vastu Põlvas. “Praegu leidub Põlva alevikus neli kergesõiduautot ja kõige lähemas ümbruskonnas niisama palju. Kõikidel on teenistus hää ja sõitude rohkuse tõttu jäävad mõnikord paljudki tellimused täitmata. Autosid tarvitab kohalik rahvas pääle lõbusõitude rohkesti linnasõitudeks, eriti Tartu ja Võrru.”

1938. aastal oli Põlvas registreeritud neli taksoomanikku. Artur Neuman, auto O-75, ostetud Verioralt Rudolf Rüsterilt. Johannes Ratas, esialgu auto O-81. Hiljem ostis uuema, mille numbriks O-85. Selle auto müüs Osvald Raudsepale, kes samuti tegeles taksondusega. Aado Raudsepp sõitis alguses autoga O-53, hiljem moodsamaga O-178. Veoteenuseid pakkusid veoauto O-9 omanikud Ruuben Kolk ja Aleftiina Rakso Põlgastest. Põlva jaoskonna loomaarstile Dimitri Dubkovskile kuulus sõiduauto
O-242.

Limonaaditöösturi auto põles maha
Kaupmees ja seltskonnategelane Ernst Kriiva, kelle majas Kesk 1 asus temale kuuluv limonaaditööstus, omas sõiduautot O-61. Sellega juhtunud õnnetusest kirjutab 1935. aasta ajaleht Elu.

1934. aasta ööl vastu 29. detsembrit süttis teel põlema Põlva kaupmehe Ernst Kriiva sõiduauto. Täiesti põles ära auto ülemine osa, alles jäi vaid kere. Omanik hindas kahjuks 2500 krooni. Autojuht kallas teel seisma jäänud masinasse bensiini, mis plahvatas ja põletas sõiduki. Kindlustusselts võttis põlenud vraki endale ja ostis Kriivale samaväärse auto.

Bensiinikallamine lõppes tuleroaga
Samasugusest juhtumist kirjutas Elu ka 29. jaanuaril 1930. aastal. Hommikul umbes kella kuue ajal süttis Võru – Põlva teel kergesõiduauto O-9 ja põles peaaegu täielikult ära. Sõitja ning juht pääsesid. Vanematel autodel asus bensiinipaak kapoti all mootori kohal ja bensiin voolas karburaatorisse isevoolu teel. “Kui sellise öise bensiinikallamise peale auto ära põles, ei ole see sugugi ime,” kommenteeris Elu.
Harald Kiristaja Metstes Soe talus omas sõiduautot O-79. Veoautod O-94 ja O-128 kuulusid Voldemar Kaasikule, kes omas Mammastes telliskivitehast ja Põlvas rohukauplust. V. Kaasik arreteeriti 14. juunil 1941. aastal, hiljem mõisteti surma. Põlva Majandusühistu omas veoautot O-181.
Varsti pärast Tartu – Petseri raudtee avamist ostis Rudolf Rüster sõiduauto O-74 ja registreeris selle taksoks aadressil Veriora raudteejaam. 1939. aasta Elu teatab, et Veriora taksoomanik, nüüd nimega Roomets, on ostnud endale uue tugeva luksusauto. Vana auto peideti sõja ajal kuuri heinte alla, kus see tulekahjus hävis. 1939. aastal lisanud teine takso omanik Ilmar Vare. Veriora kaupmees-kokkuostja Georg Kass omas sõiduautot O-139. 1938. aastast on auto omanikuks märgitud Leili Kass. Veriora teemaja pidaja Eduard Vare tegi temale kuuluva sõiduautoga O-263 1940. aasta kevadel purjus peaga sõites avarii, milles sai kannatada kaassõitja. Karistuseks võeti Varelt eluks ajaks autojuhtimise õigus.
Veriora kaupmees Arnold Ebber omas veoautot O-67 kandejõuga kaks tonni. 1937. aastal ostsid veoauto Veriora viinakaupmees Eduard Hirv ja ettevõtha Gustav Tobre. Hirvel O-232 (kandejõud kaks tonni) ja Tobrel O-225 (kandejõud viis tonni). 1938. Aastal ostsid veoautod talunikud Ferdinand Salf Verioralt ja Jaan Alaver Leevilt.

1928. aastal ostis Metskülas elav Jaan Tälli veoauto Chevrolet, millel kandejõudu kaks tonni. Autole anti numbrimärk VÕRU 25 MAA. 1929. aasta kevadel hakkas kehtima uus jõuvankrite seadus, millega said maakonnad ja linnad tunnustähe. Võrumaa ja linna tunnustäheks määrati O. Tälli sai nüüd registreerimismärgiks O-63. I maailmasõja ajal oli Tälli rindejuhataja kindral Brusilovi autojuhiks.
Kauksi kaupmehele August Pärandile kuulusid 1935. aastal veoautod O-34 ja O-127. Viimase müüs ta 1937. aastal Koiolasse Matsinile ja ostis asemele suure Opeli O-185, mille kandejõud viis tonni. Pärandile kuulus ka seitsmeistmeline sõiduauto. Sama võimsa Opeli omanikuks oli Võukülas ka Juhan Suurmann. 1938. aastal müüs ta oma Opeli O-53 Eduard Vardjale Kauksis.

Inimesed jäid terveks aga 2000 muna sodistusid
Sõiduauto omanikud olid Kauksi veski rentnik Herman Visk, auto O-17, talunikud Eduard Suurmets Jaanimõisast – auto O-154, Eduard Vahtra Kaarukülast, Elmar Kooskora Metskülast, Paul Mälberg Kanasaarest, Mooste vallasekretär Erich Naruson, auto O-130 ja Kauksi rätsep Osvald Hilkja.

16. novembri 1936. aasta Elu kirjutab õnnelikult lõppenud koomilisest liiklusõnnetusest. Mooste vallas juhtus kanamunade kokkuostja Valter Matsini autoga õnnetus. Auto oli Mooste asundusest mune toomas ja Kooskora veski silla juures lendas auto veksi silla juures umbes viie meetri kõrguselt alla ojasse. Autol olid rattad taeva poole ja sõitjad, kolm naist ja autojuht, ei pääsenud kabiinist välja. Veski juures olevad inimesed päästsid autosolijad, tõsisemaid vigastusi keegi ei saanud, kuid umbes 2000 muna oli sodiks.

Veriora ja Orava kandi sõidukiteloost
Leevi postijaamas seisis postivankritega samas reas ka puukodaratega sõiduauto, mille oli saanud kaasavaraks postijaama rentniku Eduard Leetuse abikaasa Alviine. 1927. aastal lahkusid nad Petserisse, kus E. Leetus hakkas leiba teenima takso- ja bussijuhina.

1929. aastal omas Viluste kaupmees Paul Parson sõiduautot O-91 ja veoautot O-78. 1935. aastaks oli sõiduauto müüdud Võrru Alaverile ja veoauto Räpina Vabatahtlikule Tuletõrjeühingule.

1926. aastal avas tartlane Simm bussiliini Tartu – Põlva. Esialgu tegi buss nädalas kaks reisi, hiljem kolm. “Buss” oli sõiduautost “Ford” ümber ehitatud veoauto, millel olid veokastis pingid. “Buss” oli kaetud presendiga, et reisijale vihm kaela ei sajaks. Buss väljus Tartust Peterburgi võõrastemaja eest, Põlvas härra Lattiku maja eest. See maja asus kohal, kus praegu on Põlva kaubanduskeskuse parkla. Ehitustööde käigus tõsteti Lattiku maja teisele kohale. Pärast Tartu – Petseri raudtee avamist 1931. aasta novembris lõpetas bussiliin tegevuse.

Parvega tuli ületada Ahja jõgi ja Emajõgi
Tartu – Räpina – Võõpsu liinil algas reisijatevedu 1926. aastal. Sõidumarsruute oli mitu. Kui sõideti läbi Võnnu, oli kaks võimalust, kas Läänistele või Ahjale. Lääniste kaudu oli sõit kallim ja võttis rohkem aega, sest parvega tuli ületada lisaks Emajõele ka Ahja jõgi. Sõideti ka nii, et ühtedel nädalapäevadel Ahjalt Räpinasse üle Kauksi, teistel üle Rasina ja Meeksi. Vabariigi lõpuaastatel, kui Emajõele oli ehitatud sild, hakkas buss sõitma Räpinasse kaks korda päevas. Hommikunereis tehti Meeksi kaudu. Liinipidajad olid A. Kook ja D. Simm, hiljem J. Matt. Firma kontor asus Tartus Narva 78. Samast väljusid ka bussid.

Reisijad ja kaup veeti ühe autoga
Kahkva kaupmees Paul Birnbaum vedas autoga O-94 reisijaid ja kaupa liinil Orava – Kahkva. Richard Birnbaumile kuulus sõiduauto O-238. Jakob Trummel ja Otto Saar Lepasaarel olid ostnud ühiskasutusse veoauto O-19. Veoauto omanikud olid veel Orava kaupmees Lill ja Rudolf Piller, auto O-153.
Kanepi ärimehele-majadeomanikule Volbrecht Tatsile kuulusid veoauto O-117 ning sõiduautod O-133 ja O-245. Apteegi- ja majaomanikul Richard Sachsendahlil oli kaks autot, veoauto O-199 ja sõiduauto O-76. Kahe auto omanikud olid veel ärimees Karl Jürgenson, sõiduautod O-93 ja O-233. Kaupmees Kornelius Edesi nimel oli veoauto O-16, pojal Voldemaril sõiduauto O-245. Kaupmees-majaomanikul Eduard Vaheril oli kaks sõiduautot, O-68 ja O-169. Veoauto O-107 kuulus 1936. aastani Valter Müürsepale, hiljem müüdi majaomanik Peeter Jürgensonile. Kanepi pastor Friedrich Heimann (nimi pärast eestistamist Manivald Heinam) omas sõiduautot O-87. Talunik Feliks Mõistusel oli veoauto O-182.

Autode omanikud vahetuvad tihti
Koorastes oli veoautol O-30 ajavahemikus 1934 – 1939 järgmised omanikud: Hugo Viin, Hans Põder, Oskar Ermel, uuesti Hugo Viin ja Hans Ermel. Veoauto O-157 kuulus Jaan Mandelile ja veoauto O-107 omanik oli 1938. aastast alates Gustav Maat.
Kõllestes Valter Viinal oli kaks veoautot: O-179 ja O-266, Priidu Valgel veoauto O-92 ja Peeter Karul sõiduauto O-68. Valgjärve veoauto omanik O-39 omanik oli Richard Liiv, sõiduauto O-69 omanik Linda Tenno.
Põlgastes oli Osvald Vedel oma veoauto O-38 müünud samas Alfred Sillale. Ka Konrad Valgele kuulunud veoauto O-153 vahetas omanikku, müüdud Rudolf Pillerile Orava valda.
Kiomas omas Voldemar Haidak sõiduautot O-114. Arreteeriti nn nõukogudevastase tegevuse pärast 25. septembril 1945. aastal. Karistus: viis aastat vabadusekaotust. Kristjan Jahul oli veoauto O-40, Friedrich Hussaril sõiduauto O-140 ja Johannes Turil veoauto O-147.
Koiolas omas Adolf Matsin sõiduautot O-75 ja veoautot O-127. Alfred Valgele kuulus veoauto O-153, veoauto omanik oli ka Rudolf Pikk. Põlva Majandusühisus omas veoautot O-181.

Haisev ja põrisev hobustehirmutaja
Räpinasse ilmus esimene iseliikuv vanker, haisev ja põrisev hobustehirmutaja, veel enne I maailmasõda. Räpina mõisahärra Alexander von Sivers ei tahtnud teistest Võrumaa härradest, Mõniste ja Rõuge mõisnikest, kes olid juba autoomanikud, kehvem olla ja ostis seitsmeistmelise Fiati. Autot juhtis tema noorem vend. Ka teisi, mujalt tulnud sõiduautosid nähti Räpinas tiirutamas, need tõid külalisi mõisasse, paberivabrikusse, pastoraati.
Eesti Vabariigi ajal olid siinkandis esimesteks autoomanikeks Jaan Narusk Jaama külast. Temale kuulunud väikese Fordi mootor töötab tänaseni Ala asunduses aiatraktoril. Friedrich Meenov Sülgojalt sõitis ringi autoga, millel käigukang ja seisupidur asusid väljaspool autokabiini. Samuel Raudbergil Leevakul oli väike lahtine auto, vihma korral tõmmati present peale. 1929. aasta oli Kaitseliidu Räpina Malevkonna sanitaarlaager Köstrimäe metsas. Fotodele on jäädvustatud Karl Suiki veoauto O-41, millele tõstetakse “haavatuid” ja Jakob Paabuski sõiduauto, staabiauto.

Autopalavik ähvardab Räpinat pärislinnaks muuta
Esimene veoteenuse pakkuja, 4-tonnise kandejõuga veoauto O-6 oli Räpina kaupmehel Paul Loderaudil. Autojuhiks Jaan Oiov. Esimene takso, O-91, kuulus Johannes Konsapile, aadressiks Alamõisa.

1935. aasta 12. aprilli Elu teatel vallutavat Räpinat nagu mingisugune autopalavik, mis ähvardavat Räpinat sellepärast pärislinnaks muuta. Juba nüüd olevat ta Võõpsust selles mööda läinud, sest seal ei ole veel ühtegi autot. Leht tutvustab autoomanikke ja on mures hobusemeeste pärast, sest need on nüüd jäänud tööta.

1939. aastal oli Räpinas registreeritud kolm taksot, J. Konsapil oli nüüd teine auto, O-146, ostetud Kõnnust Viktor Suikilt. Vana auto müüs Sülgojale F. Meenovile. Jaan Kuus Jaama asundusest alustas vana autoga – 145. Selle ostsid Tooste mehed Viktor Puksoo ja Otto Zernask. J.Kuus ostis moodsa auto O-224. Olen sõitnud sellega Räpinast Veriorale ja teel kuulasin autoraadiost hoogsaid saksa marsse. Olev-Martin Mälbergiloli takso O-73, seisukohaks registreeritud Kiudoski maja hoov (Tartu mnt.1).
Lisandunud oli veoteenuseid pakkuvaid autoomanikke. Karl Kärsin juhtis ise temale kuuluvat veoautot O-84. Gustav Valge Ala asundusest oli kahe auto omanik: Chevrolet O-34 kandejõud kaks tonni ja Mossis O-1947 kandejõud neli tonni. Autojuht Julius Korb.
Leevakul omasid veoautosid kaupmees Eduard Peedosk O-55, kandejõud kaks tonni, Osvald Otsing O-69, kuuetonnise kandejõuga Morris. Jüri Reinomägi, O-254 kandejõud kaks tonni. Samuel Raudberg ostis avariilise auto raudtee-ehitajatelt, auto jäi arvele Tartu linna ja kandis registrimärki B-263. Ka Leevaku veskiomanikul Voldemar Tammanil oli veoauto.

Bussist sai kivivedamise auto
Kui Kirotoskil 1931. aastal võeti ära bussiliini pidamise õigus, siis ta ehitas bussi ümber veoautoks O-82 ja hakkas sellega oma kivitööstusse kive vedama. Oma tarbeks kasutasid veoautot O-28 Räpina Paberivabrik ja kaupluse ning limonaaditehase omanik J. Loderaud. Tema omas tollases kõnepruugis kergeveoautot O-88. Juht Robert Jõgi. Viktor Suik, kes oli leidnud, et sõiduauto O-146 omamisel ei olnud mõtet, oli selle ära müünud ja ostnud samasuguse väikese veoauto, millega hakkas vedama Linte piimaühistu võid Veriora jaama. Linte kaupmees Osvald Tooding vedas kauplusse kraami seitsmeistmelise Fiatiga, millel tagaistmed väljatõstetud. 1939. aastal ehitas Tammistu meistrimees E. Kübbar selle ümber veoautoks. Linakaupmees Jaan Roosal olid sõidu- ja veoauto. Jaoskonnaarst Georg Kangro sõitis haigeid külastama sõiduautoga I-250. Ka jaoskonna loomaarst J. Värnik omas sõiduautot O-47. Räpina eraarst Klaudius Bucholz, kes pani paika nihestusi ja lappis luumurde, ostis Põlva kaupmehelt E. Kriivalt sõiduauto O-61, aasta pärast müüs ta auto Tooste külla Leonhard Zängovile. Leevakult Aleksander Raudberg omas sõiduautot O-111. Räpina kaupmehel Otto Pintmannil oli kaks sõiduautot: O-62 ja O-89, viimane neist ostetud ühisomandisse notar Elmar Kruuviga. Toostes taluomanik Jakob Paabusk omas sõiduautot juba 1929. aastast. 1938. aastal müüs ta auto Räpina teemeistrile Arnold Põdrale ja ostis Räpina Paberivabriku direktorilt Voldemar Paalilt sõiduauto O-216. Paal ostis asemele Vauxhalli O-252. 1938. aastal ostsid sõiduauto Paul Loderaud – seitsmeistmelise Studebakeri O-279, E. Peedosk Essexi ja Karl Lepson Kuuksist Adleri O-234. Tammistult Ed. Kübbar ostis Kõnnu mehelt Karl Suikilt Wippet-Overlandi O-167.

Vanainimene jäi linaauto alla
Kuna Räpinas oli autosid palju, siis olid õnnetused sagedased. Kraavisõitmisest koos plekimõlkimisega. Kraavisõitmisest koos plekimõlkimisega võib lugeda mitmetest Elu numbritest. Juhtunud on ka tõsisemaid õnnetusi. Elu teatab, et 2. mail 1935. aastal juhtus Räpinas õnnetus, kus linakoormaga veoauto O-54 tagurdas peale 75-aastasele Gustav Leplandile. Mehel murdus jalaluu, sai muljuda ja viidi dr. Bucholzi juurde, kes tunnistas vigastuse raskeks.
Ühest surmaga lõppenud õnnetusest kirjutab 1940. aasta 31. juuli Elu. Laupäeva öösel sõitnud kindlustusseltsile oma kuulunud sõiduauto O-8 üle talupidajast Richard Piibelehest, kes oli arvatavasti kukkunud jalgrattalt masina ette. Seda juhtis Keermaa. Ta märganud kukkujat liiga hilja ega suutnud enam midagi ette võtta. Kannatanu viidi kohe dr. Bucholzi juurde, kes saatis Piibelehe Tartusse, kus ta suri.

Arreteerimisvikat autoomanikke ei säästa

1940. aasta uued võimumehed represseerisid paljusid Räpina autoomanikke. Räpina Paberivabriku töölised kuulutasid direktor Voldemar Paali rahvavaenlaseks ja ta arreteeriti 18. jaanuaril 1941. aastal. Sama aasta 14. juunil arreteeriti Vabadusristi kavalerid Jakob Paabusk ja Gustav Valge. Samal päeval arreteeriti ka J. Värnik. Kõigile surmaotsus. Pärast sõda arreteeriti E. Peedosk, Karl Suik, E. Vare, Paul Loderaud ja Leo Zängov.
Mitmed Räpina ja selle ümbruse noormehed valisid omale elukutseks autojuhi ameti. Autojuhina töötasid vennad Jaan ja Eduard Oiov, Oskar Kirillov-Kiviloo, Robert Jõgi, Otto Heimola Toolamaalt, Daniel Siilanarusk Rahumäe-Rõsnalt.
Nooremad ja jõukamad mehed kasutasid liiklusvahendiks mootorratast, Oli autost odavam ja sellega pääses läbi ka sealt, kuhu autoga ligi ei saanud. Ajaleht Elu andmeil toodi 1939. aasta aprillis Räpinas ülevaatusele umbes 40 mootorratast.

Läbivaatus maksis ühe krooni
Autojuhtidele ja mootorratturitele korraldati juhiloa saamiseks kursusi kohapeal keskustes – Põlvas, Räpinas, Kanepis jne. Loa taotleja pidi kinnitama oma allkirjaga, et ei põe langetõbe ega ole alkohoolik. Pärast seda vaatas arst ta läbi ja pani foto tagaküljele oma allkirja. Läbivaatus maksis ühe krooni. Juhilubasid väljastas Võru Maavalitsuse teede- ja tehnikaosakond. Riigilõiv 1 kroon 80 senti tasuti tempelmarkides (kehva töömehe päevapalk). Isiklikuks otstarbeks võis autot juhtida alates 18. Eluaastast, palgaline juht pidi olema vähemalt 20-aastane. Reisijateveo loa sai 23-aastaselt. Sõjaväes kehtisid teised vanusemäärad.
Jõuvankri maksuaasta olid aprillist aprillini. Igal aastal väljastati uus, aastanumbriga registreerimismärk, mille põhja värv igal aastal vaheldus: ühel aastal must, järgmisel valge.

1939. aastast pidid kõikide busside küljed olema värvitud kinaverpunaseks, katus hele. Reisijateveol pidid olema oksekotid kättesaadavas kohas. Pimedal ajal pidi olema bussis reisija soovil selline valgustus, mis võimaldas lugeda.

Bussiga sõites hambad plagisesid
Esitatud fotodelt on näha, et 70 aasta jooksul on palju muutunud autode välimus, samuti tehniline teostus. Näiteks paarkümmend aastat tagasi oli auto käivitamine talvel külma ilmaga suur probleem. Täiustatud on vedrustust, kabiin on soe. Rool ja pidurid on saanud võimendi. 1931. aastani ei olnud õhkkummidega rehvid kohustuslikud, võis sõita täiskummist rehvidega. Sellepärast ei meeldinud mulle 70 aastat tagasi sõita bussiga, sest istepink oli kõva ja sõidu ajal hambad plagisesid. Eriti väristas munakivisillutisega teel. Palju mugavam oli sõita voorimehega, troskal oli hea vedrustus, iste pehme. Bussid olid talvel külmad, sest bussi kere oli tagant lahtine, seal oli trepp peale- ja mahaminekuks. Voorimehega sõites hoidis paks saanitekk alakeha sooja.
Otsustasid tollal salamisi, et kui suureks saan, hakkan voorimeheks, Rohkem meeldis küll autojuhi amet, kuid kartsin, et minu pea seda autot ei jaga. Autojuht sebis kõik aeg käte ja jalgadega, voormees hõikas nõõ ja sõit läks lahti.
Vaatamata tehnilisele täiuslikkusele on Eesti Vabariik kehtestanud autodele asulates lubatud piirkiiruseks 50 km tunnis. Vene ajal võis sõita 60 km tunnis. See on täiesti mõttetu kiirusepiirang, sest seda ei täideta. Sõidan Põlvas Jaama tänaval enam-vähem lubatud kiirusega, kuid kuni Põlva keskuseni sõidab ainult minust mööda 4 – 5 autot. Sama lugu on Võrus, Tartus jne. Korra proovisin sõita teiste autodega sama kiirusega, kuid sain kohe trahvi. Nüüd enam ei ürita.

3,7 inimese kohta tuleb auto

1940. aastal oli Võru maakonnas 400 autot. Nüüd, 60 aastat hiljem 1. jaanuari seisuga oli Põlva Autoregistri juhataja M. Pintsoni andmetel Põlva maakonnas 14 453 sõidukit. Nendest sõiduautosid 10 354, eravalduses 9611. Põlva maakonnas elab umbes 35 000 inimest, seega umbes 3,7 inimese kohta üks sõiduauto. Statistiliselt peaks igas perekonnas olema auto. Veoautosid oli 2533, eravalduses 50, haagiseid 1144, mootorrattaid 279. Ainult mootorrattaid on umbes niisama palju kui 60 aastat tagasi.

Kõige rohkem VAZ-i toodangut ja Forde
Sõiduautod on põhiliselt Vene omad, neid on 3695, lisaks GAZ ja UAZ maasturid. VAZ-i tehase toodangut 2224, Moskvitše 905, sapakaid 419, Volgasid 191. Teisel kohal on Ford 1046 autoga, Opeleid 816, Volkswageneid 415, Audisid 402, BMW-sid 356 ja veel paarkümmend autofirmat vähema autode arvuga. Üle kümne aasta vanuseid sõiduautosid on 78 protsenti, veoautosid 70 protsenti.
Autode tehnoülevaatusele esitatud autodest suunati kordusülevaatusele 1999. aastal 11 protsenti. Sõidukõlbmatuks tunnistati 24 autot. Aasta jooksul said esmase juhiloa 459 taotlejat. Enamik andmeid autode kohta on pärit Võru Maavalitsuse arhiivist.

Järellooks
“Transpordist Põlvamaal” aitasid materjali hankida R. Vill ja M. Pintson Põlvast,
A. Mikkelsaar Võrust. Suur tänu neile. Fotograafid olid Bleier Põlvast, Zopp Võrust, Häelme Kanepist, Keerd ja Tolster-Arupõld Räpinast. Tänu neile võime elada mõttes minevikus 60 ja enam aastat tagasi.

Comments are closed.