Kell seitse hommikul kõlas Räpina kohal puhkpillimuusika. Kes tahtis, tuli vaatama, kuidas tuletõrjeplatsil peolipp masti tõmmatakse, kes pani omas koduski rahvuslipu lehvima, kes lükkas akna lahti ja lihtsalt kuulas. Oli võidupäeva hommik. „Üks traditsioon on nüüd jälle taastatud,“ rõõmustasid kirikutornist laskuvad pillimehed. Eakamad neist mäletavad kindlasti veel võidupäeva tähistamist pool sajandit tagasi.
Reede keskpäev oli kõige väiksemate päralt. Kenasti rahvariietes, nii kasvatajad kui mudilased, asus külakosti pakkuma Räpina lasteaed. Esitati häid koduseid laule-tantse meeldivate vahetekstidega. Lõpuks kutsuti pealtvaatajadki kaasa mängima. Seejärel esinesid Värska noored võimlejad Eva Peebo juhendamisel ning Riiklik Nukuteater andis „Karjapoiss on kuningas“ etenduse.
Päevad avati pidulikult sovhoostehnikumi aulas teaduskonverentsiga „Räpina läbi ta inimeste“. Ürituse hing Lembit Rohtmaa ütles avaettekandes, et Räpina päevade korraldamine otsustati veebruaris. Moodustati komisjon, kuhu kuulusid kõigi piirkondade asutuste-ettevõtete, majandite ja liikumiste esindajad. Otsustati haarata mitte kunagist Räpina rajooni, vaid kihelkonda. Rajoon tunnistas ettevõetut ja eraldas heakorra tarvis 100.000 rubla (eelnevatel aastatel 35-40 tuhat), Räpina asutused-ettevõtted 50 tuhat. Palju sai tehtud alevi heakorrastamisel, mõndagi jäi veel teha. Ometi tehti rõõmustavalt palju. „Täna, võidupäeval, kokkuvõtet tehes loodan, et inimeste aktiivsus kasvab; et tulevikus võtavad kohalikud võimuorganid heakorrastamisel juhtohjad enda kätte, et jälle ei peaks moodustama erikomisjone; et kõik liikumised, kõik me teeniksime üht eesmärki: kodualevi elu edendamist.“
Janhard Kaldoja rääkis inimestest, kes on kultuuriellu palju andnud eelmisest sajandist peale; meenutas mitte ainult üldtuntuid, vaid neidki, kes teenimatult unustusehõlma on vajunud. Oskar Tuviku ettekanne hõlmas kihelkonna haridustegelasi alates sajandi algusest ja lõpetades tänaste tublide pedagoogidega.
„See on Räpina suurim au, et oleme suutnud lossi säilitada,“ arvas Bernhard Kärbis, andes ülevaate aianduse õpetamisest Räpinas. 1924. a rajati väike, 15 õpilasega koolike, et rahuldada maad saanud talupoegade vajadust spetsialistide järele, Sovhoostehnikum tähistab oma 65. aastapäeva. 1935. aastast, Räpina Aiatööstuse kooli asutamisest, saab siin omandada keskharidust. Kõneleja meenutas tublisid õpetajaid ning palus saalisolijaid leinaseisakuga mälestada manalateelisi.
Õhtupoolikul koguneti „Horoskoobi“ laule kuulama. Tuju oli hea ja esinejad suutsid rahva kenasti kaasa elama panna. Hardi Tiidus ennustas vana horoskoobi järgi tulevikku ning soovis, et eelolev suvi viiks meid suure sammu edasi sõltumatuse teel.
Võidutuli süüdati trompetihelide saatel Puuaiasõja mälestusmärgi ees ning viidi hobusega tehnikum i parki. Päike oli selleks ajaks madalale vajunud ning rippus otse lõkkeks kuhjatud puude kohal. Hetkeks tundus, et lõkke süütamisel need kaks tuld ühinevad üheks suureks ja kauniks. „Põhjamaa, mu sünnimaa…“ laulsid ühendkoorid. Etteloetud aastakümnete tagusest üleskutsest jäid hinge praegugi väga aktuaalsed sõnad: „Kutsugem välja kõik haldjad, et eesti ema ei väsiks soojust jagamast oma lastelastele.“
Teine lõke süüdati samaaegselt järvele viidud parvel. „laulud nüüd lähevad…“ jätkasid koorid pidu. Reede õhtul esinesidki enamasi oma kihelkonna koorid ja kapellid, seda nii eeskavas kui tantsuks, Pidu kestis kaugelt üle kesköö.
„Paarkümmend aastat küll pole tehnikumi pargis sellist pidu olnud. Vähemalt sellest saadik, kui rajoon likvideeriti,“ arvutas nii mõnigi piduline aega tagasi.
JAANILAUPÄEVA üritused algasid üheaegselt nii Ristipalos kui sovhoostehnikumis. Kalmistu on saanud uue näo. Valged punasest kivist katusega väravad paistavad juba kaugelt silma: Lõpuks on Räpinal taas ka oma kalmistumaja ja pole vaja kembelda Põlvaga, et too vana maja endale sai.
Räpina koguduse õpetaja Andres Põder pidas päevakohase jutluse. Seejärel suunduti väljapoole väravaid. „Ma olen hämmastunud neil päevadel Räpinas ja siin kalmistul teie suurest energiast. Olete näidanud, et tahate midagi korda saata,“ ütles A. Põder. Samuti tänas ta ehitajaid suure töö eest. Kabelimajast, väravatest ja uuest surnuaiaosast rääkides soovis ta, et need poleks ainult mure, vaid ka lootuse, usu ja armastuse väravad, et need juhataksid mitte ainult valu ja leina, vaid ka tänuliku meele juurde. On oluline, et inimene asuks viimsele teele kaunist kalmistumajast. Surnuaed on rahva hingeelu peegel,“ ütles kõneleja. „Lagunenud kalmistuvärav näitab rahva nõrkust, ilus ja puhas pühapaik tema elujõudu.“ Seejärel õnnistas ja pühitses Andres Põder kalmistumaja, uued väravad ja uue surnuaiaosa. Maja sisemus võlub stiililt ühtse teostusega. Meeldib seegi, et orkester ei pea mängima kirstu kõrval leinajate seas, vaid võib seda teha eraldunult.
Sovhoostehnikumi kogunesid samal ajal vilistlased. „Ma laulan Räpinast, mis saanud kalliks…“ – selle laulu saatel toodi saali kooli lipp. Kuulati kontserti praegustelt õpilastelt, öeldi pidupäevasõnu, vaadati filme. Olgu allpool üks mõte 1950ndate aastate õppealajuhatajalt Ermi Ulpuselt. Ta rääkis nimelt Räpina vaimust ja sellest, et tehnikumi lõpetanud on milleski teistest erinevad, on inimlikud. Aktuse lõpetas õppedirektor Toivo Niiberg. Laulu saatel viidi lipp saalist välja.
Tehnikumi õuel sain jutule 1954. aastal lõpetanute, Põltsamaal aiandust edendava Ilmar Laanese ja Eesti Maaviljeluse Instituudi teaduri Leonhard Kevvaiga. Laanes ütles end vähemalt kord aastas Räpinas käivat (viimati oli mai lõpul), toovat siia põltsamaalaste ekskursioone ja vajadusel juhendavat neid. Kevvai saavat siia harvemini, ent siiakanti sattudes astuvat alati läbi. „Täiesti teistsugune,“ arvasid mehed õppehoone esist muru kaedes. „Varem oli siin kolm kasvuhoonet. Kõik on edasi läinud, midagi pole siin sama, mis meie ajal. Suure majandi värk…“
„Kui 1949. aastal siia tulin, seda maja veel ehitati,“ osutas Laanes puuhoonele üle muru. Ja avastas äkki: „See kollane roos on küll minu ajast siin. Ja kääbusõunapuud. Ja okaspuud, mida veel Buldurist toomas käisime…“ Mehed meenutasid oma toredat kursust, kooli seekordsele juubelile sõitis 28-st tervelt 20. Ühtlasi tähistatakse lõpetamise 35. aastapäeva (lõpetati lennuna).
Kohal on kõige esimese lennu lõpetaja tartlane Albert Liiv (lõpetas 1939. a). „Kui kooli tulime, oli meid üle 40, lõpetas alla 30. Mäletan kõigi nende nimesid. Praegu töötab aianduse alal umbes vii, kolm jäid sõjakeerisesse…“ meenutas ta. Liiv ise oma erialal enam ei tööta, ent rakendab teadmisi koduaias. „Peenrad tulevad temal hoopis sirgemad kui minul,“ naeris abikaasa Virve Liiv. Temagi on tehnikumiga seotud, töötas 1956/57 õa saksa ja inglise keele õpetajana. Siis asus tööle ülikooli, kus on tänaseni ametis. Siinsetest õpilastest on tal head mälestused.
„Mina tegin ka muud tööd kooli ajal,“ meenutas A. Liiv. „Olin tehnikamees, parandasin elektriseadmeid. Tehnikumi ümber olid suured põõsad, neid juurisin… Koolis töötasid isetegevusringid. Igal reedel oli tantsuõhtu, mis täpselt kell üheksa lõppes. Kui kell kukkus, oli rahu majas.“ Majaümbruse praeguse haljastuse hindab ta heaks, ei heida ette vana amortiseerunud viljapuuaia mahavõtmist.
Liiv mäletab sedagi, et nende kooli õpilased käisid Vabadussõja mälestussamba ümbrust planeerimas. Samba ümbrus oli alati väga korras, ümbritsetud paljudest lilledest. Tollast lagedat platsi katavad nüüd kõrged puud.
Aga mingem nüüd Räpina päevadega edasi. Keskkoolis peeti vahepeal lõpuaktus ning võeti vastu kaugeimad külalised – noortekoor Norrast. Selliseid kahekordseid busse, mis koolimaja ette sõitsid, pole Räpina küll varem näinud. „Kui Kungla rahvas kuldsel a’al,“ laulsid arvukad vastuvõtjad. Väikesed rahvarõivaid tüdrukud ulatasid igale külalisele karikakra- ja rukkilillekimbu. Koolisaalis lõunasöögil said norralased tuttavateks majutajatega. Nad hakkasid elama kodudes ja vastu võtma pidi tulema vähemalt üks pereliikmeist.
Nagu traditsiooniks saanud, hakkas enne Vabadussõja mälestusmärgi avamist sadama, ent sadu lõppes õnneks ruttu ja jäi nende päevade ainsaks. Kogunenud rahva rohkus näitas, kui suurt austust rahva vabaduse eest võitlejate ees tuntakse.
„Kaunimad laulud“ naiskoorilt avas tseremoonia, toodi rahvuslipud. Avasõnad Räpina Muinsuskaitse Seltsi esimehelt Valve Tambetsilt. Sambalt eemaldasid katte Vabadussõja veteranid Otto Tigane ja Eduard Lohv. Seejärel said sõna kirikutegelased. Räpina koguduse õpetaja Andres Põder pühitses ja õnnistas samba. Mälestati sõjas langenuid ja kõiki neid, kes on kaitsnud Eesti vabadust ning kes on kannatanud vägivalla all. Sambale asetati lilled. Sõnavõttudes räägiti rahva mälust ja iseteadvusest, kõneldi käimasolevatest võitlustest ja eesmärkidest. Ühislaul „Mu isamaa on minu arm“ lõpetas avamise.
„Kallid õed ja vennad. Näete enda ees sadat noort 13-18-aastast inimest Norrast. Tahaksime täna teiega jagada miskit, mis on meile väga tähtis…“ Nende sõnadega alustas Norra noortekoor esinemist Räpina kirikus. Lauldi armastusest, usust, vabadusest. Lauldi loomulikult ja vabalt. Igaüks oli see, kes ta oli. Just siirus oli see, mis kuulajaid otsekohe võitis. Ja meisterlik esitus samuti. Kontsert alustati ja lõpetati norra rahvalauluga.
Räpina päevade eel kerkis korraldajatel probleem: kuidas esinejaid tänad? Mujal maailmas kirikus plaksutatakse, aga meil pole see tavaks. Arvan, et publik ise lahendas küsimuse algul argliku, siis üha tugevama aplausiga.
Viimase laulu laulsid külalised tänuks ja kingituseks küllakutsujaile. Kõik kuulajad tõusid ja hoidsid nagu esinejadki üksteisel kätest ning kiigutasid endid muusika rütmis. Kogetut on võimatu sõnades väljendada. Kingituseks andis Andres Põder külalistele ilusaima, mis meil anda – meie rahvuslipu, mõne raamatu Eestist ja lilled. Kahjuks ei pidanud mõned põhjamaa lapsed nende jaoks tavatule kuumusele vastu ja neile tuli anda arstiabi.
„Juba kaasikud kajasid,
poisid rõõmsalt rõkatelid.
Tulge nüüd jaaniku tulele,
lähme tulda tõstamaie,
leeki suurta süütamaie,
suve kangust kasvatama,“
Kõlas tuletõrjeväljakul kutse. Kahe tunni jooksul said esinemisjärje nii rahvatantsuansambel „Kandali“ Tallinnast, Harju rajooni „Rahva Võidu“ kolhoosi rahvatantsijad kui ka Räpina kihelkonna tantsurühmad. Mõnda tantsu kutsuti pealtvaatajadki kaasa lööma. Seejärel süüdati jaanituli ja kapellimuusika saatel said nüüd juba kõik soovijad jalga keerutada.
Ka tehnikumi pargis süüdati pimeduse saabudes jaanituli – oma rahvale ja vilistlastele. Tuldi sälgati, istuti vaikselt tule ääres, meenutati…. „Oo, Eestimaa, oo, isamaa, kuni elab sinu küla, elas sina ka,“ laulsid lõkke juurde istunud noorukid kitarri saatel. Oli jaaniöö, rõõmu ja imede öö. Kella kahe paiku käis tuletõrjeväljakul tants veel täies hoos, tegutses küünlakaubandus (limonaadi müüdi klaasidesse asetatud küünalde valgel).
PÜHAPÄEVA üritused algasid orelikontserdiga kirikus. Iga inimene sai hetkeks iseendaga olla, kaunist muusikat kuulates peosaginast puhata. Musitseerisid Rolf Uusväli ja Laine Mustasaar. Ja taas oli pidu lastele. Tuletõrjeväljakul sai iga soovija jõudu proovida. Ikka kiiver pähe ja aja peale üles torni, seal kompvekid pihku ja alla tagasi. Paremaid ootasid ka autasud.
Tuletõrjetehnika demonstratsioon sai Räpina päevade lõpuürituseks. Oma võimeid demonstreerisid nii sajandi alguse traktor, kui moodsaim AKP-30. Esimene neist puukasti ja -vaadi ning käte jõul töötava pumbaga, teine üheksanda korruseni küündiva tõstukiga. Näha võis veel kolme autot. Kes end hoida ei osanud, sai märjaks kastetud. Kahju ainult, et vesi heledatele riietele plekid jättis. Laste suureks lõbuks võisid nad tõstukil kõrgustesse tõusta.
NÄITUSED
Nagu ürituste ülevaade, nii jääb lünklikuks ka näituste oma – igale poole lihtsalt ei jõudnud. Näitustest üllatavaim oli vist Martin Aruküla oma. Paljud põlised räpinlased imestasid: kas see mees tõesti ka maalib, ja veel nii hästi. Tööd olid küll enamasti varasemate dateeringutega. Sovhoostehnikumi aastapäevanäitus andis ülevaate kooli arengust. Meelde jäi üks fakt: 63 kooli lõpetanut on tehnikumis edasi töötanud. Tehnikumis võis vaadata veel käsitöid.
Keskkoolis oli väljas kooperatiivi naiste käsitööringi taieseid, Enno Ootsingu akvarellid, „Haridus läbi aegade“ ja fotonäitus, kus eksponeeritud enne Räpina päevi alevis ja selle ümbruses viibinud pressifotograafide tööd. Meeleolu andsid eksliibrised Olev Toometi kogust. Kultuurimajas võis näha Ado Jõksi karikatuure ja laste joonistusi.
Räpina päevad on tänaseks möödanik. Mida nad meile andsid? Korrastatud bussijaama ja kalmistu, asfalteeritud tänavad. Võimaluse end tutvustada kodurajoonist kaugemale (külaliste hulgas oli „Kodukandi lugude“ võttegrupp, saade peaks eetris olema juuli lõpul.) Räpinlasele veel võimaluse ühe nädalavahetuse mõnusalt puhata, ja seda koos perega – meelelahutust leidus küll igale maitsele ja eale. Igaüks sai selga panna rahvariided, kel need olemas (liigutavalt kaunid on rahvarõivaid pisikesed tüdrukud). Inimesed kogesid, et kui midagi ette võtta ja hästi tahta, saab see ka teoks. Tunti kohtumis- ja äratundmisrõõmu. Aga on veel midagi rasklesti tabatavat. Nimetaksin seda ühtsustundeks. Kusagil laupäeva lõuna ajal hakkasin järsku tundma, et inimesed mu ümber on äkki hästi kenad ja heatahtlikud. Teretasid ja naeratasid needki möödujad, kellega seni vaid väga põgusalt kokku puutunud. Kõigile tahtnuks äkki sina öelda, kõiki rõõmustada. Kui teisedki pidulised seda tundsid, arvan ürituse kordaläinuks.
Tõsi, oli ka vajakajäämisi. Osa näitusi polnud kõigil päevadel avatud ning mõnigi kaugemalt sõitnu pidi pettunult koju naasma. Üksikute ürituste ajad ei läinud plaanis olevatega kokku. (Näiteks laste esinemiste kohta võis erinevatest reklaamidest lugeda mitut algusaega 12-st 14-ni, kui algas kell 13. Ja mida tähendas „23.06 kell 12.30 avakontsert k/m“ mitmel kuulutusel?) Aga need olid tõesti vaid pisiasjad suure ja tähtsa kõrval.
Olgu lõpuks toodud üldhinnang mehelt, tänu kelle väsimatule organisaatorienergiale Räpina päevad nii toredatena teoks said. Korraldava komisjoni esimees Lembit Rohtmaa: „Minu arvates läksid korda. Sellele aitas kaasa esiteks rahva üleskruvitud vaim. Hommikul kella nelja ajal peeti veel jaanituld. Olin selleks ajaks juba kodunt tagasi, vahepeal lühikese uinakugi teinud. Hädas olime norralastega, nemadki ei saanud magama mindud, ehkki hommikul vara sõitma pidi hakkama. Kordaminekule aitasid kaasa teiseks väga hea ilm ja kolmandaks rahuldus tööst, mille olime ära teinud enne pidustusi. Need kolm asja pidasid peo ülal. Minu arust niisuguseid rahvapidusid, nagu reede ja laupäeva õhtul olid, pole Räpinas tükil ajal peetud. Aga vahel on vaja lõõgastust.
Kõik, mida planeerisime, viime ka lõpuni. Korraldav komisjon polnud peokomisjon, vaid töökomisjon, ta peab töötama aasta lõpuni, kuni kõik tehtud (näiteks asfalt planeeritud kohtades maas jne). Pidu oli vaheetapiks selles töös.
Midagi jäi ka ära, midagi vajaka. Edaspidi tuleb arvestada, et nii tihedat programmi ei tohi teha! Rahvas on pakutavale ablas, jookseb ringi, ei suuda kõike haarata. Inimesed hakkasid mulle helistama, et ega näitusega tutvumine pole üle ukse vaatamine, mis aega ei nõua. Vastu tulles inimeste soovile on foto-, käsitöö- ja haridusnäitus keskkoolis avatud selle nädala lõpuni. Teiseks peame rahva ees vabandama, et „Kiigelaulukuuiku“ kontsert ära jäi. Nad tulid laupäeval alles Moskvast, ei jõudnud meile. Aga nad lubasid sel suvel veel Räpinasse tulla. Programmi tigeduse tõttu jäi kasutamata terve rida kontserdipakkumisi (näiteks Margarita Voitese oma). Kõik need kontserdid tänavu toimuvad.
Mida soovida edaspidiseks? Seda, et Räpina püsiks sama korras ja kaunina, nagu ta praegu on. Et Iga räpinlane suhtuks oma kodualevisse nii, nagu peab – suure vastutustunde ja südamesoojusega.
Urve Udso
KOIT, 29. juuni 1989
