Jaanuaris möödub 130 aastat Tartu Ülikooli Raamatukogu kauaaegse juhataja, silmapaistva eesti raamatuteadlase Friedrich Puksoo sünnist. Lugupidamise ja tänuga koostasime suurmehe elu ja tegevust kajastava näituse koostöös Räpina ja Linte raamatukogudega, abiks oli tubli kodu-uurija Helve Sreiberg. Näitusega saab tutvuda Räpina raamatukogus.
Raamatuvara hoidja
Sada aastat tagasi, 23. jaanuaril 1890 sündis Räpina kandis Naha külas Sillaotsa talus Jakob ja Juula Puksovi esimene poeg Friedrich; kellest kasvas Eesti Vabariigi raamatukogunduse ja raamatuteaduse autoriteetseim isik. Noor Friedrich õppis varakult lugema, sest oli ju isal kodus hulk huvitavaid eestikeelseid raamatuid. 7-aastaselt Naha vallakoolis alustatud haridustee viis Räpina kaudu 1901. aastal juba Tartusse gümnaasiumi. Koolid olid sel ajal venekeelsed ja venestusmeelsed. Humanitaarsete huvidega nooruk valis Tartu Ülikoolis õppeaineks klassikalise filoloogia, mis andis edasiseks eluks hea kultuuriloolise aluspõhja. Rahvuslikku meelsust kasvatas korporatsioon „Sakala“, kuhu kuulusidki enamasti maalt pärit noormehed, kes tahtsid töötada eesti rahva kasuks.
Ülikooli lõpetamine langes 1914. aasta sügisele, mil Maailmasõja puhkemisest tingitud mobilisatsiooni kartus sundis noori eesti haritlasi kohta otsima Venemaal. Ka Friedrich Puksoo (1935. aastani Puksov) töötas neli aastat Sise-Venemaa väikelinnades Ladina keele õpetajana.aasta suvel tuli ta tagasi Tartusse, õpetas siinseis gümnaasiumides veel ühe talve vanu keeli ja valiti siis 1919. aasta sügisel ülikooli raamatukogu juhataja ameti kandidaadiks. Õppima saadeti ta kaheks kuuks Helsingi ülikooli raamatukogusse.
Kinnitatud ametisse 1. jaanuarist 1920 alustas vastne juhataja kohe raamatukogu ümberkorraldamist rahvusülikooli ja eesti kultuuri arendamise eesmärkide kohaselt. Selleks moodustas ta kõigist eestikeelseist raamatuist ja perioodikast, samuti Eesti kohta käivast muukeelsest kirjandusest (Estica) omaette kogud. Võõrkeelsest (seal hulgas venekeelne) valiti välja uuem, kui õppe- ja teadustööks esmavajalik kirjandus. Ka välisajakirjadest sai omaette kogu. Uute kogude järjekindlaks täiendamiseks leidis Puksoo kõige ökonoomsemad komplekteerimisallikad (sundeksemplar, ülikooli väljaannete ja raamatukogu dublettide vahetus, perioodika tellimine ja teatmekirjanduse ostud). Uue kataloogi tüübina valis ta moodsa, Euroopas alles vähe levinud sõnastik-kataloogi (autorialfabeet + ainemärksõna).
Oma teadmiste täiendamiseks ja praktikas rakendatu kontrollimiseks käis F. Puksoo kahel pikemal õppereisil (1922. ja 1924. a suvel) Saksa, Austria, Prantsuse, Belgia, Poola, Tšehhoslovakkia, Leedu ja Läti teaduslikes raamatukogudes. Igal pool jälgis ta terase ja kriitilise pilguga sealset töökorraldust, otsides Tartu jaoks sobivaid eeskujusid. 1925. aastal vaatas ta üle veel Soome, Rootsi, Norra ja Taani raamatukogud. Nii sai ta võrdlusmaterjali küllaga, edasi aitas juba erialakirjandus.
Toome raamatukoguhoones valitses suur ruumikitsikus. Et noorel riigil uue hoone ehitamiseks raha ei jätkunud, siis ehitas ülikool omal kulul Puksoo hästi läbi kaalutud kava kohaselt ikkagi uue betoonist raamatuhoidla ja hoone vanas osas saadi ümberehituse teel lugemissaalid ning eraldi tööruumid. Raamatukogu sai niiviisi uusaegse ruumijaotuse ja muutus esinduslikuks. Teatmekirjandus ja jooksva aasta ajakirjad paigutati avariiuleile kõigile lugejaile kättesaadavaks. Edaspidi hoolitses Puksoo ülikooli raamatukogu välissidemete mitmekülgse laiendamise eest.
F. Puksool jätkus tähelepanu ka eesti raamatukogundusele tervikuna. Ta asus juba 1921. aastal kontakte looma teiste raamatukogude juhatajatega. 1922. aasta kevadel olid Eesti juhtivad raamatukoguhoidjad Puksoo kabinetis koos arutamas rahvaraamatukogude viletsat olukorda ja selle parandamise võimalusi. Järgmisel aastal aitas ta energiliselt kaasa Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu loomisel, nägi ühingu põhisuundi, mõtestas raamatukoguhoidja kutse ja püstitas kutsehariduse nõuded. Ta rõhutas rahvusraamatukogu väljaarendamise, rahvusbibliograafia koostamise ning avaldamise vajadust. „Eesti raamatute üldnimestiku“ koostamine ülikooli raamatukogu tööks. Seda hakkas avaldama Eesti Kirjanduse Selts ajakirja „Eesti Kirjandus“ lisana.
Raamatukoguhoidjatele kursuste korraldamist alustas Puksoo koos Tallinna Keskraamatukogu juhataja Aleksander Sibulaga juba 1924. aastal. 1927. aastal viis ta Tartu Ülikooli õppeplaani sisse bibliograafiakursuse, õpetades sellega kõigepealt lugejaid raamatukogu kasutama, aga ka valmistades ette raamatukogutöötajaid. Kui 1934. aastal raamatukoguhoidja kutse ametlikult kehtestati, kutsuti Puksoo ka riikliku eksamikomisjoni koosseisu.
Raamatukoguhoidjate ühingus kujunes Puksoo organisatoorse tegevuse (oli abiesimees, vahel ka esimees, aitas organiseerida raamatukoguhoidjate päevi ja kongresse, lõi sidemeid Leedu ja Läti kolleegidega) kõrval vaimseks juhiks, ta esines perspektiivinägevate ettekannetega, kirjutas probleemartikleid ühingu ajakirjale „Raamatukogu“. Tema populaarteaduslikke kirjutisi ülikooli raamatukogust raamatu ja raamatukogude ajaloost ilmus paljudes eesti ajalehtedes ja ajakirjades. Sõna ja sulega lõi ta aktiivselt kaasa 1930. aastate üleriigilises kultuuripropaganda ürituses.
Kolmekümnendatel aastatel leidis Puksoo aega ka pingsaks teadustööks. Temalt ilmus monograafia „Eesti raamatu arengulugu“ (1933) ja raamatute ning nende kogujate isepäraseid saatusi tutvustav teos „Raamat ja tema sõbrad“ (1934). Viimase kohta ilmus rida tutvustusi maakondlikes ajalehtedes. Kümne aasta sisse mahtus vabariigi suurima raamatukogu juhatajal veel hulk arhiivimaterjali põhjal koostatud uurimusi Tartu ja Tallinna vanemate trükikodade ja trükkalite tegevusest, raamatukaubandusest, trükkalite ja raamatuköitjate-kauplejate ärisuhetest. Kõik need ilmusid teaduslikes väljaannetes. 1939. aastal avaldas ta faktitiheda artikli esimese eestikeelse Piibli trükkalist ja Piibli valmimisloost. F. Puksoo on esimene eesti raamatu tõsiuurija, kes teadvustas rahvale raamatu osatähtsuse tema hariduskäigus ja rahvuseks kujunemisel.
Olles juba tuntud ja tunnustatud kultuuritegelane, kutsuti või valiti Puksoo paljudesse komisjonidesse ja komiteedesse, kolleegiumidesse ja toimkondadesse (Eesti Kultuurkapitali Nõukogu, Eesti Kujutava Kunsti Sihtkapitali esinduskogu, Eesti Rahvusliku Vaimse Koostöö Komisjon jpt.). Ta suhtles eesti juhtiva intelligentsiga ja paljude väliskülalistega. Siiski ei muutunud Puksoo uhkeks ega üleolevaks, ta kuulas alati teiste arvamusi. Side isakoduga jäi endiselt tihedaks, suviti käis ta seal talutöid tegemas.
1918. aasta poliitilised keeristuuled tõid murrangu ka ülikooli raamatukogu juhataja tegemistesse. Peamiseks mureks jäi kõigepealt eesti raamatu kaitsmine „Glavliti“ hävitava rünnaku eest. Edasi tuli sõjakahjustuste vältimiseks organiseerida raamatuvara varjendamist mitmele poole maale. Ja kui Saksa okupatsioonivõimu esindaja valis välja raamatukogu kõige väärtuslikumad varad ning sundis neid Saksamaale saatma, läkitas Puksoo teele kastid makulatuuriga. Missugune risk!
Nõukogude okupatsiooni taastamise järel vallandati Puksoo 1944. aasta sügisel raamatukogu juhataja kohalt. 1945. aasta 28. juulil ta arreteeriti Räpinas, ENSV Sõjatribunal määras talle 1946. a aprillis 10 aastat vabadusekaotust ühes vara konfiskeerimisega. „Ümberkasvatamist“ teostati Harku, Valga ja Narva laagrites. Ka seal suutis Puksoo säilitada oma terve eluhoiaku, töökuse ja ärksa huvi raamatukogunduse päevaküsimuste vastu.
Vabanedes invaliiduse tõttu 3. augustil 1954 asus ta kurnatu ja haigena elama Tallinna, kus varsti abiellus raamatukoguhoidja Pärja Palgiga (1907-1989), kes kogu laagris oleku aja oli talle pakke saatnud ja kirjadega moraalseks toeks olnud.
Abikaasa pideval hoolitsusel kosununa asus väsimatu töömees peatselt tegevusse. Ta tõlkis kirjastusele kreeka ja ladina keelest, kirjutas sisuka ülevaate eesti raamatuloost vene raamatu 400-aasta juubelikogumikku (ilmus 1962), koostas teaberikka artikli ülikooli raamatukogu ajaloost, uuris igakülgselt 1686. aastal ilmunud lõuna-eesti murdelise Testamendi esinduseksemplari.
Vanameistri viimaseks ja ühtlasi kõige mahukamaks tööks jäi uus „Raamat ja tema sõbrad“, mis hõlmab nii üldist kui ka eesti raamatu ajalugu. Eriline koht on selles antud bibliofiiliale. Koos abikaasaga käis Puksoo oma viimastel eluaastatel külastamas paljusid eesti raamatuharrastajaid. Käsikiri sai trükivalmis, kuid selle ilmumist (1973) ei jõudnud autor ära oodata. Ta lahkus 18. oktoobril 1969.
F. Puksoo pärandas meile hästi komplekteeritud ja rahvusvaheliselt tuntud ülikooli raamatukogu, „Eesti raamatute üldnimestiku 1924-1939“, oma aegumatu väärtusega uurimused eesti raamatust ja raamatukogude minevikust. Tema mõtteid eesti raamatukogunduse ja bibliograafia alalt on praktikasse rakendanud ja edasi arendanud ta arvukad õpilased ja juba ka õpilaste õpilased.
Kaja Noodla
„Koit“ 23. jaanuar 1990
Kaks tamme Linte mail
10. veebruaril oodati Linte kultuurimajas külalisi, et tähistada kahe kodukandi suurmehe tähtpäevi. Tulijaid tervitas majandi parteisekretär Raimo Kiudorf: „Kui unustame mälestused, kaob kultuur, kaob vaimsus. Just see on peapõhjus, mis rahvas peab oma ajalugu tundma. „Ranna“ mail on palju rikka talendiga inimesi, nende hulgas Friedrich Puksoo ja Hindrik Heering.“
Eesti raamatukultuuris väljapaistvat osa etendanud Friedrich Puksood meenutas Kaja Noodla, kauaaegne Tartu Ülikooli töötaja, Puksoo õpilane: „Mees, kes lõpetas Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia alal, oskas keeli, mis praeguste tudengite jaoks on haruldased. Sellega võiks seletada tema ettevõtlikkust end täiendama sõita Berliini (Saksa autoriteetsemasse Preisi Riigiraamatukokku), Leipzigisse, Austriasse, Leetu, Lätimaale, Prantsusmaale, Belgiasse, Tšehhoslovakkiasse, Poolasse, Soome, Rootsi, Norrasse, Taani. Tohutu töövõime kõrval ei tohi märkimata jätta Puksoo andekust ja head mälu. Omajagu tiivustas ka teadmine, et ta on mitte ainult Eesti, vaid kogu Baltikumi suurima ja vanima raamatukogu juhataja. Puksoo uurimistööd on faktitihedad, nii nagu olid ka ta esinemised. Hinnatav on ka tema poolt Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu rajamine, ajakirja „Raamatukogu“ asutamine, raamatukoguhoidjate kutsehariduse organiseerimine jt ettevõtmised meie raamatukultuuri arendamisel.
Teadustööle kui ka raamatukogu juhtimisele andunud meest ootas aga 1945. aastal ees vangilaagrielu Harkus, Valgas ja Narvas. Kuid ka ühiskondlikust elust tagasitõmbununa jätkas ta pärast vabanemist endise põhjalikkusega eesti raamatu uurimist.“
Puksoo (Puksovite) sugupuud tutvustas suurmehe austaja, kodu-uurija Valdek Ritslaid. Lintest sõideti Naha külla, Puksoo sünnikoju. Tema isatalus võttis saabujaid vastu kultuuritegelase sugulane Viktor Saluveer, palus kõiki lahkesti tuppa ja rääkis omi mälestusi. Mõned nopped kuuldust:
o Ema oli siin peres kodu valitseja. Ta ei lubanud kunagi poisse õhtul hilja välja hulkuma.
o Isa Jakob oli käre mees. Räägitakse isegi, et ta teenijatele suisa halb oli. Kord, kui ta taas vihastas, käratas: „Ma ei tea, kuidas need teenijad nii rumalad on siin suures ja targas talus, kus peremees endine koolmeister on!“
o Kui perepojad koju tulid või ka teele end asutasid, kätlesid, kallistasid ja andsid alati vanematele suud.
o Iga oma raamatu esimese eksemplari saatis Friedrich emale-isale tavapärase pühendusega: „Armsaile vanemaile. Friedrich!“
o Puksood olid kõik äärmiselt kokkuhoidlikud inimesed, välja arvatud Friedrich.
o Friedrich Puksoo valdas vabalt ladina keelt ning oma kõnesid tavatses ta just selles keeles pidada.
Kiiresti kulus mälestustetund. Nägime tuba, kus Puksoo linnast naasnuna armastas akna all istuda, nägime punase sametiga kaetud tolleaegseid peeni salongitoole, mis poeg vanematekoju toimetas. Saime osa pererahva külalislahkusest.
Siinsamas lähedal elas oma toimeka ja rikka elu veel üks suurepärane inimene – raamatukogutegelane Hindrik Heering. Haruldase koduraamatukogu eest on ta 1935. aastal saanud Kaitseliidu Keskjuhatuselt III klassi valgeristi. Aga raamatulembuse kõrval oli ta ka suurepärane aednik ja andekas mesinik.
Kaunilt kujundatud taluaias, kus kõrges vardas lehvis trikoloor, laulis „Ranna“ naisansambel ja luges värsse Liina Sokk. Siinsamas taluseinal eemaldas katte mälestustahvlilt Hindrik Heeringu tütrepoeg Toivo Ziugand. Sugulased ja Hindrik Heeringut isiklikult tundnud külalised leidsid mahti meenutada.
Valdek Ritslaid: „Vanameistril oli haruldane võime noortega suhelda. Ajasin minagi temaga juttu. Ta tõi Piibli ja luges Saalomoni ülemlaulu, mis oli oma sõnumilt äärmiselt õpetlik. Ja mäletan juba ammustest aegadest, et ta oli rahva seas tuntud nii siin- kui sealpool Emajõge.“
Minia Leida Heering: „Ta oli hea inimestetundja, hea psühholoog. Et ta armastas lapsi, oli mul kindel tunne jätta oma tütar Kaie tema hooleks.“
Kaie: „Kasvasin vanaisa juures 2.-7. eluaastani. Ta oli mu esimene sõber ja õpetaja. Ootas, et tooksin talle põllulilli, eriti armastas karikakraid. Kui palju ta mulle raamatuid ette luges!“
Päev kultuuriradadel kulus kiiresti. Igavene ja püha on kahe kuulsa mehe elutöö. Rikka ürituse eest jäi tulijate tänu „Ranna“ juhtidele Kalju Kupperile ja Raimo Kiudorfile, raamatukoguhoidja Helve Sreibergile; Reet Kappole ja Külli Otsale keskraamatukogust, Katrin Kriisile raamatuühingust ja kõigile esinejatele.
Sirje Vill
„Koit“ 17. veebruar 1990
Friedrich Puksoo 100
Eesti raamatuteadlase juubeliks
23. jaanuaril möödub 100 aastat Tartu Ülikooli Raamatukogu kauaaegse juhataja, silmapaistva eesti raamatuteadlase Friedrich Puksoo sünnist. Märkimaks seda tähtpäeva korraldab Tartu Ülikooli Raamatukogu teaduskonverentsi. Avatakse F. Puksoo elu ja tegevust tutvustav näitus ning mälestusbareljeef raamatukogu vestibüülis. Ilmub kogumik, mis sisaldab esimese süvauurimuse F. Puksoost (K. Noodla), ülevaate tema ülikooli raamatukogus säilitatavast käsikirjapärandist (I. Loosme) ja personaalnimestiku (K. Noodla, K. Pruul). Avaldatakse konverentsi ettekannete teesid.
Friedrich Puksoo (1935. aastani Puksov) sündis 1890. aastal Võrumaal Naha külas Sillaotsa talu peremehe Jakob Puksoo pojana. Isa oli rahvusliku liikumise ajal kohaliku haridus- ja kultuurielu hingeks, pojast kasvas ida aadete järgija Eesti omariikluse päevil. Näitus algab Friedrich Puksoo päritolu, kodu ja õpinguaastaid tutvustavate fotode ja dokumentidega. Lõpetanud 1914. aastal Tartu ülikooli klassikalise filoloogina ja töötanud mõned aastad Venemaal ladina keele õpetajana, naasis F. Puksoo 1918. aastal Eestisse. 1919. aasta lõpus sai temast Tartu ülikooli raamatukogu juhataja. Ekspositsioonist selguvad Puksoo taotlused ja saavutused raamatukogutöö edendamisel. Ka on dokumenteeritud tema tegevus Saksamaale ümberasujate kultuurivara läbivaatamise komisjonis 1940. aastal ja ülikooli raamatukogu kõige väärtuslikuma osa päästmisel Saksamaale viimisest 1944. aastal.
Järgnevalt püütakse vaatajani tuua osagi Puksoo paljutahulisest tegevusest eesti raamatukogunduse ja bibliograafia arendamisel. F. Puksoo oli juhtivalt tegev, sageli just algataja rollis, esimese üleriigilise raamatukoguhoidjate kongressil (1923), Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingus, raamatukoguhoidjate kursuste korraldamisel, Balti riikide raamatukoguhoidjate kongressidel, Eesti Bibliograafia Asutuses, Eesti Rahvuslikus Vaimse Koostöö Komisjonis jm.
F. Puksoo artiklid ajakirjas „Raamatukogu“ kinnitavad, et tema tööl raamatukultuuri vallas olid algusest peale kindlad teoreetilised alused, mis tuginesid suurele lugemusele ning õpireisidel Soome jt Euroopa raamatukogudes nähtule, kuuldule ja kogetule. Aastatel 1927-1945 õpetas Friedrich Puksoo raamatukogundust ja bibliograafiat Tartu ülikoolis. Näitusel on tema juhendusel valminud proseminaritööd kolmekümnendate aastate hakul, tema koostatud raamatukogude ajaloo õppeprogramm (1940-1945).
Esindatud on Puksoo uurimused, populaarteaduslikud ning publitsistlikud artiklid raamatuajaloo, raamatukogunduse, bibliograafia ja muudel kultuuriloo teemadel. Tartu ülikooli 300. aastapäevaks valminud kolm süvakäsitlust, mis toetuvad rikkalikule arhiivimaterjalile, on rootsiaegse ülikooli trükikojast, raamatukaubandusest ja raamatukogust. Teose „Tartu ja Tartu-Pärnu rootsiaegse ülikooli trükikoda“ kõrval on parandustest ja täiendustest kirju mustandkäsikirja lehekülg. Samas on Rootsi Põhjatähe III järgu orden, mille Puksoole andis ülikooli juubelil üle Rootsi kroonprints. Edasi Puksoo põhiteos „Eesti raamatu arengulugu seoses kirja ja raamatu üldise arenemisega“ (1933), mis on rikkaliku faktiandmestikuga on jäänud paljukasutatavaks käsiraamatuks tänaseni. Kõrval on ulatuslikult ümber töötatud teise trüki käsikiri, mille täiendamist Puksoo jätkas veel kuuekümnendatelgi aastatel. 1934. aastal ilmus sarjas „Elav Teadus“ Puksoo kõige populaarsem teos „Raamat ja tema sõbrad“. 1930. aastate lõpu uurimused on keskendunud Tallinna raamatuloo jälgimisele. Veel paljud eksponaadid kõnelevad Puksoo edukast tööst raamatu uurimisel. Osa neist on ehk tänasele vaatajale teadmatagi – olid ju veel mõned aastad tagasi Puksoo teosed suletud uste taga.
Puksoo tegusa elu ning teadusloome katkestas ülekohtune arreteerimine 28. juulil 1945. F. Puksoo vangiaastatest Tartus, Harkus, Valgas ja Narvas kõnelevad dokumendid: tema õpilase, hoolitseva sõbratari ja pärastise abikaasa Pärja Palgi avaldus Friedrich Puksoo kaitseks Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele J. Varesele 9. oktoobrist 1945 (koopia). P. Palgi sedelikesed toidupakkide üleandmisel, vangilaagrist lähetatud F. Puksoo kirjad, samas tehtud pliiatsijoonistused Puksoost.
Vabanenud 1954, jätkas Puksoo olude kiuste raamatuloo uurimist. Friedrich Puksoo suri 18. oktoobril 1969. Viimane dokument näitusel on Eesti NSV Ülemkohtu õiend F. Puksoo rehabiliteerimise otsusega 30. novembrist 1989.
Ingrid Loosme
Järelhüüe Friedrich Puksoole
Pool sajandit tagasi, 1919. aasta augustis, määrati Tartu ülikooli raamatukogu juhataja kandidaadiks 29-aastane kooliõpetaja Friedrich Puksoo. Pärast seda, kui ta oli mõnda aega tutvunud Soome raamatukogude tööga, kinnitati ta 1. jaanuaril 1920 ülikooli raamatukoguhoidjaks, s t juhatajaks. Ees leidis ta ainult umbes 20.000 köidet raamatuid ja kaks eestlasest raamatukoguteenijat. Raamatukogu põhifond oli viidud sõjapakku sise-Venemaale, muulastest raamatukogutöötajad aga lahkusid Voroneži. Nii tuli tööd alustada peaaegu otsast.
Friedrich Puksoo oli ülikooli lõpetanud klassikalise filoloogia alal ja valdas ka mitmeid teisi keeli. Raamatukogu-alast ettevalmistust tal küll ei olnud, see-eest aga palju head tahtmist. Olles rahutu ja otsiva vaimuga, käis ta suviti välismaa raamatukogudes, luges pingsalt erialast kirjandust. Nii kujunes temast esimesi eesti raamatukogunduse spetsialiste.
Ligi 25 aastat Tartu ülikooli raamatukogu juhtides kujundas ta sellest fondide sisult ja töömeetoditelt eesti kultuuri ja teadust teenindava asutuse.
Esimene suur töö oli raamatuvarade reevakueerimine ja ülesseadmine: 1810 kasti sisu asetati riiulitele ja üle poole miljoni köite seati kasutamiskorda viie kuu jooksul. Järgnes sisuline töö: loodi uus fondide süsteem, silmas pidades eesti ülikooli vajadusi, rajati uued ajakohased kataloogid. Kaaluti läbi komplekteerimine, mis ka kitsa eelarve piirides võimaldas hankida rohkesti teatmekirjandust.
Peatselt organiseeris Friedrich Puksoo siinsamas eesti rahvusbibliograafia avaldamise, hiljem ülikooli raamatukogudes leiduva välisperioodika trükitud kataloogi koostamise. Juhatajana võitles ta energiliselt raamatukogu uue hoone eest (artiklid „Postimees“, märgukirjad ülikooli valitsusele jne) ja saavutas juurde- ning ümberehituse 1927-1929. a.
Aga Friedrich Puksoo kabinetti tulid kokku ka teiste raamatukogude korraldus- ja organiseerimismured. Siit läksid mõtted ja abi Eesti Bibliograafia Asutusele, Õpetatud Eesti Seltsi raamatukogule, Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu asutamine, erialane ajakiri ja palju muud.
Friedrich Puksoo nimele hakkas varsti saabuma kirju välismaalt, sest tema saatis välisriikidesse andmeid eesti raamatukogudest ja bibliograafiast.
Raamatukogu direktori kabinetis valmis ka üliõpilastele bibliograafia õpetamise idee, mis sai teoks juba 1927. aastal. Kuni 1945. aastani oli Friedrich Puksoo ühtlasi ülikooli õppejõud, kes pidas igal semestril loenguid ja seminare, isegi siis, kui ülikoolil ei jätkunud raha õppeülesande eest tasumiseks.
Selle kõrval leidus Friedrich Puksool aega töötada Tartu, Tallinna, Pärnu, Riia, Stockholmi jt arhiivides, et uurida eesti raamatu ajalugu. Eriti on teda huvitanud Tartu ja Tartu-Pärnu rootsiaegse ülikooli trükikoda ja raamatukogu. 1930. aastatel ilmus rida tähtsaid uurimusi, mis kindlustasid Friedrich Puksoole esikoha eesti raamatu ajaloo historiograafias. Samal ajal võttis ta osa raamatu- ja raamatukogualase terminoloogia väljatöötamisest, avaldas retsensioone erialase kirjanduse kohta, koostas artikleid entsüklopeediale ja bibliograafilisele leksikonile. Tema töölaualt läksid populaarteaduslikud artiklid paljudesse ajakirjadesse-ajalehtedesse.
Aega leidus ka eesti koolide vanema ajaloo uurimiseks Tartu üliõpilaskonna ajaloost kirjutamiseks. Aeg ja olud katkestasid pingsa töö. Viimastel aastatel pensionärina Tallinnas elades, kõrges eas ja kehva tervisega, võttis Friedrich Puksoo jälle osa raamatukogude muredest ja teaduslikust tööst. Üks viimastest töödest oli tal artikkel Tartu ülikooli raamatukogu ajaloost (ilmus „TRÜ Toimetistes“ ). Ta seadis trükivalmis huvitavat ja ulatuslikku käsikirja „Raamat ja tema sõbrad“.
18. oktoobril [1969] lõppes selle väsimatu töömehe elutee – kolm kuud enne kaheksakümnendat sünnipäeva. 23. oktoobril sängitasime Friedrich Puksoo põrmu Raadi kalmistul mulda.
Friedrich Puksoo oli tõsine raamatukoguhoidja, hea organisaator, hoolas õppejõud, põhjalik uurija ja agar populariseerija. Ta oli hea ja abivalmis inimene. Tema eeskuju innustagu ja kohustagu meidki.
Kaja Noodla
Ajaleht „Tartu Riiklik Ülikool“ nr 31, 24. oktoober 1969
