- 1973. aastal tuli Räpinasse andekas muusikaõpetaja Mait Otsa, kes jätkas Kütmanni tööd. Ta oli üle kahekümne aasta oli orkestri ees, samal ajal töötas õpetajana sovhoostehnikumis ja muusikakoolis.
Marika Klimberg-Hyötyläinen meenutab: „Mait oli teenekas orkestrijuht ning trompetiõpilastest tuntuim on Kristjan Hirmo. Kõige naljakam mälestus on sellest ajast, kui 1988. a tööle tulin. Olin toona õpetaja, Maidu ja minu klassid paiknesid mõlemad 2. korrusel. Et oma klassi pääseda, pidi trompetiklassist läbi minema. Solfedžoklass oli akendeta pisike ruum, aknad avanesid vaid järgmisesse, rõdul paiknevasse klassi.
Probleem oli aga selline, et solfedžo ja trompetiklassi seina ülaosas oli umbes 20 x 20 cm suurune ava, arvatavasti oli see ventilatsiooniks mõeldud. Ja kui Mait koos õpilasega seal trompetit harjutas, siis oli absoluutselt iga sõna ja noot väga valjusti meie klassis kosta. Mul oli aga vaja diktaadikirjutamist õpetada. Kuna õpilased klaverit lihtsalt ei kuulnud, siis tõusin ma klaveri tagant püsti ja vajutasin klahve tugevaima sõrmega – pöidlaga, lisaks kasutasin ka keharaskust.
Pärast tundi läksin õpetajate tuppa. Seal tuli Mait pahandama, et kas olen hulluks läinud. Ma mängivat klaverit nii kõvasti, et trompetimängu enam ei kuule! Minul oli trompetimängu kohta aga sama jutt kurta. Vaat sellistes oludes me töötasime algusaastatel. Aga ei osanud paremat ka tahta.
Ükskord kutsus Mait meid kogu kollektiiviga enda poole koju Hammastesse külla. Siiamaani on meeles, kui hästi maitses kohakala kerges marinaadis! Üks tema lastest oli just hiljuti sündinud, keda me siis üksteise võidu hüpitasime. Oli väga tore külaskäik.“
Marika Paulus: „Eks ole koos töötatud nii kultuurimajas kui muusikakoolis, antud ühiseid kontserte ja pärast peetud koos teiste lauljate-pillimeestega ühiseid afterparty’sid. Mait oli hingega muusik ja ajas oma puhkpilli asja. Oleme koos käinud ka Vigala koori ja orkestrijuhtide laagris, ka seal toimetas ta aktiivselt. Kahjuks mingeid täpsemaid üksikasju ei meenu, küll aga see, et alati oli tal midagi head ja kiitvat oma tütre Jaanika kohta rääkida.“
Kristjan Hirmo: „Mait oli mu erialaõpetaja Räpina Muusikakoolis (tol ajal vist isegi Lastemuusikakool…?) 2.-5. klassini. Talle meeldis väga vaielda – mäletan, et teinekord läks orkestriproovides meeste vahel ikka korralikult jagelemiseks ja Mait surus ikka oma sõna peale. Tundides saime omavahel üldiselt kenasti läbi, mingil perioodil tuli ka Maidu juures kodus tundides käia. Tänu tema juhendamisele sai nii mõnigi Räpina noormees omal ajal trompetimängu selgeks, teiste hulgas ka mina.“
Urmas Nagland: „Mait Otsa oli otsekohene ja asjalik mees, vahepeal rääkis ka anekdoote. Käsime orkestriga alati laulupidudel. 1990. aasta üldlaulupeol oli Tallinnas kaasas kolm noort meest, keda ta õpetas muusikakoolis – Uve Matson, Andres Pelska ja Kristjan Hirmo. Õhtul olime koolimajas, Kungla orkester tuli marsiga meile külla. Pärast tegime tantsumuusikat.“
Aimer Zirk: „ Läksin orkestrisse mängima 1985. aastal. Mait oli pühendunud orkestrile. Algul polnud tal autot, elas Tartumaal, jäi Räpinasse Johannes Korbi juurde ööbima. Mõnes pisiasjas oli Mait järeleandmatu, täiesti kompromissitu. Teine dirigent oli Janhard Kaldoja, mõne muusikapala tõlgendus läks väga teravaks. Tegime Maiduga orkestri juubelipeo. Maakonna laulupidudel oli ta üldjuht, Põlva dirigendiga koos. Viis orkestri üldlaulupeole, olin sel ajal TPI puhkpilliorkestriga.“
Arno Maidla: „Mait oli uuendusmeelne. Kui Ivo Linnal tulid uued lood, siis katsusime kohe järgi mängida, Mait oli kuskilt lindid saanud. Tehnikumi 50. aastapäevaks toodi Maidu eestvõtmisel eesrindlik helitehnika, tolle aja kohta väga kõva sõna. Minul on temast head mälestused, igati tore mees.“
Eike Lind: Mait Otsa oli väga asjalik ja range, nägi meiega vaeva, et kõik hästi välja tuleks. Ükskord käisime Jänedal mingil tehnikumide konkursil. Oli jube külm ilm, mul läks hääl täiesti ära. Mait ravis kuuma joogiga.“
Dairi Kokamann: „Kuna aega on 41 aastat juba mööda läinud, siis on meenutustel nostalgilised “lisad” aja jooksul juurde tekkinud ning osad jälle ka unustusse vajunud…
Meie kursusel oli Maiduga suur side, sest tulime kooli, tolleaegsesse Räpina Sovhoostehnikumi sügisel 1974, kui parasjagu vahetus kooli tantsuansambel ja suur osa kooli kergejõustiku võistkonnast. Nõuka ajal oli koolidevahelises mõõduvõtmises nii muusikal kui spordil nii suur tähendus, et õpilaste vastuvõtmisel korraldati paralleelselt õpitulemuste, eksamite, kõrval ka muusikalised ning kehalised katsed.
Muusikakatsed tegime Maidu juures, kes komplekteeris kooli tantsuansamblit. Esimene mulje ja mälestus ongi Maidust, kui väga rõõmsameelselt energilisest inimesest, kes oskab kaasa rääkida väga paljude muusikainstrumentidega mängimisele. Kõige selle juures oli ta ka otsekoheselt aus, kuid märkuste tegemisel küllaltki delikaatne. Hiljem, harjutamiste ajal suutsime tema kannatust ikka korralikult proovile ka panna ja teenisime mõnegi turtsatuse…. mille me tegelikult olime auga välja teeninud, kuna Mait oli maksimalist ja harjutas, kuni asjast asja sai.
Kui saime teada vastuvõetud kursuste jaotuse, siis oli välja kujunenud nii, et A kursusel olid enamuses „priimused” ja meie, B kursusel kooli tantsuansambli enamus ning päris suur osa kooli kergejõustiku võistkonnast.
Sellel valiku tegemisel olid ka omad tagajärjed – õppeedukuses olid A kursuslased alati esirinnas aga koolisisestel kergejõustikuga seotud võistlustel, isetegevusvõistlustel esikohad meie kursuse omad. Kolmandaks kursuseks oli asi ükskord selline, et Jüriööjooksu kombineeritud võistlusest ei tahtnud teised kursused osa võtta ning torisesid, et asi aus, kui meie kursus kooli lõpetanud on…
Nimelt olid sellele ajale omaselt auhindadeks praktilised ja söödavad auhinnad, esikohtadele suured tädi Linda tehtud ülimaitsvad kringlid. No ja kui seitsmest võistlusest vähemalt kuus esikohakringlit meie kursusele tuli…. arvata võib, et see teised kursused kurvaks tegi.
Maidu juurde tagasi tulles, siis kuna ta tegi kooliansambli juhendamist suure pühendumusega, mille tagajärjel saime ülevaatustel A grupi, mis omakorda tähendas seda et koolide vahelistel suurüritustel – võistlustel esines õhtul tantsuks meie kooli ansambel Maidu juhtimisel. Kuna ka kooli kergejõustiku võistkonnas olid meie kursuse õpilased, siis nii meil oligi väga mõnus ja tore koos kooli esindamas käia ja Mait meist 10 aastat vanemana oli meie jaoks natuke isa staatuses.
Helistasin ansambli soolokitarristile, Voldemar ehk Volli Uiboupinale ja palusin temal oma mälestustest, mis kohe esimesena meelde tulevad Maiduga seoses, meenutada.
Temalt sain ma sissejuhatuseks kohe väga väärtusliku info, et tänu Maidu õpetustele ja koos tehtud muusikale, sai tema lisaks agronoomi kutsele ka tema elus siiamaani lisaks leiba lauale andva oskuse tantsuansambli pillimehena. Viimased 20 aastat on ta seotud ka ansambliga Seelikukütid, kus alustas bussijuhi – helitehnikuna. Siis jõudsime järeldusele, et tegelikult enamus ansambli liikmetest sai agronoomi kutsele lisaväärtusena eluks kaasa muusikategemise – laulmiseoskuse ansamblites.
Juhtumisi juhtus nende aastate jooksul väga ja vägagi palju, kuid esimesena tuleb mulle meelde üks Põlvasse ülevaatusele sõit:
Nimelt olime enne, laupäeval mängimas käinud ja hommikul uni kõigil väga magus…. mõnedel teistest magusam ja nii venis väljasõidu algus kriitilise aja piirini. Lõpuks olid pillid – esinejad peal ja hakkasime Põlva poole sõitma. Toolamaa metsavahele jõudes oli tee peal mõlemas suunas sõitvate autode järjekord, sest üks uhkete suurte sarvedega põdrapull oli meeltesegaduses keset teed ega suutnud otsustada, kummale poole teed minna. Põdrapull trampis siia-sinnapoole ja minutid muudkui läksid. Bussi peal oli „haudvaikus”, kõikide silmad vargsi Maidu peal. Meil pole vist ei enne ega hiljem sellist kollektiivset süütunde näoilmet olnud! Lõpuks jõudis põdrapull otsusele, kuhu poole teed tal vaja minna on ja autod ning meie buss hakkasid vaikselt liikuma.
Maidult tuli ainult üks lause ja see on ka eluks ajaks meelde jäänud: ” Kas nüüd on selge, miks hilineda pole vaja!!!” Sõitsime suures vaikuses Põlvasse, kus kohale jõudes oli Mait nagu Mait ikka, kelle jaoks on hästi esinemine kõige tähtsam. Vähemalt andsime ülevaatusel endast maksimumi ja vist natuke rohkemgi, sest tulemus oli väga hea.
Minul isiklikult on üks veidike süümekaid tekitav mälestus Rannakolhoosi rahvale Linte kolhoosikeskus-kultuurimajas esinemisest:
Millegipärast olid peo korraldajad otsustanud, et lauad on saalis ja ansambel mängib avaras fuajees, et tantsida saaks nii saalis kui ka fuajees. Fuajee kõrval oli üks ruum, mis oli antud ansambliliikmete kasutusse koos tolle aja kombe kohase suupistelauaga. Tüdrukute laulud olid osad lauldud ja läksime sinna ruumi istuma, kuni poisid edasi mängisid, laulsid ja meie kord jälle laulma minna tuleb. Osad küpsised olid alusel ja ülejäänud jõupaberikotiga täiendamiseks kapi peal. Küpsisteks olid väga maitsvad Kevadlille küpsised, mis said aluselt otsa ja valasime ka ülejäänud kotist alusele. Vaat siis läks mulle mingi “riugas” sisse ja tegin jällegi tolle aja ühte “vallatust”, mida kiputi kasutatud jõupaberist kotiga tegema – puhuti täis ja löödi laksuga lõhki. Kui ma olin sellega hakkama saanud, kuulsime ukse vahelt fuajeest kummalisi elektrioreli hääli, mis kohe kuidagi esitatava looga kokku ei läinud. Mait vajutas paaniliselt kolm-neli korda kahe käega valimatult klahvidele, sest ta arvas, et see pauk tuli elektriga mingist lühise tekkimisest ning kontrollis, et kas orel ikka veel töötab…. jälle oli Maidu poolne käitumine selline, et vaikus oli hullem, kui paar krõbedat sõna. Ja see pilk rääkis ka rohkem, kui sõnadega olekski saanud ütelda. Eks sellel õhtul oli kõige suurema süüdlase nägu minul ees ja pillide bussi peale laadimisel olin tunduvalt usinam, kui tavaliselt.
Volli esimene mälestus on hoopis seotud ühe väga suure pingutusega ülevaatuse jaoks, et kätte saada väga oluline ja vajalik A grupp või kategooria, mis andis palju esinemisvõimalusi.
Ülevaatusel oli selline nõue, et esitada tuli kolm laulu. millest üks on Nõukogude Liidu tunnustatud helilooja oma ja kaks võisid siis olla Eesti heliloojate omad. A kategooria saamiseks olid välja kujunenud teatud laulud, mis polnud kerged ära õppida.
Mait maksimalistina võttis siis tavaliselt Laulupeol ühendkooride esitatava laulu
MEIE – SUUR PEREKOND
muusika David Tuhmanov
sõnad Jevgeni Jevtušenko
tõlge Heldur Karmo
No seda me saime ikka “südamest” harjutada! Lisaks veel kaasas ta ansamblile mängima neli puhkpilli, saksofonid ja trompetid, vist oli ka klarnet.
Mängisid neid meie kursuse Heli Viiul ja vist ka Jüri Nopri…ning kahte nime enam ei mäletagi.
Eriliseks tegi asja see, et olime Tartus ülevaatusel koos tolleaegse ülipopulaarse ansambliga Fix, kes küll õnneks ei esinenud täiskoosseisus… muidu oleks taseme vahe ikka väga üüratu olnud. Pingutused kandsid vilja, Fix-i kõrval häbisse ei jäänud ja unistuste A grupi saime kätte!!!
Viimane mälestus Maidust minul isiklikult on see, kui naiskoor Koidula juubelikontserdi ajal seisin laval ja nägin, kuidas korrektselt ülikonnas Mait tuli saali, krüsanteemikimp käes. Kontserdi lõpus tõi ta selle kimbu minule ja ütles vägagi soojad sõnad, koos minu ansambliaegse hüüdnimega… isegi see oli tal meeles… kuigi oli tal ju nende aastate jooksul palju õpilasi juhendada olnud.
Ansamblis oli liikmete vahetust ja lisandumist, üksteise alla mängimas käimisega, ikka selleks, et võimalikult palju õpilasi isetegevusega kaasata. Selle perioodi solistideks – kuldkõrideks olid Avo Anijalg, Riho Soodla ja Ardo Vildak. Pille mängisid Lembit Eespäev (trummid), Riho Soodla (basskitarr – laul), Voldemar Uiboupin (soolokitarr), Ain Rajaver (soolokitarr), Mait ise elektriorelit. Tüdrukutest laulsid alguses Saima Süvari, Tiiu Kendra (nüüd Siim), Eike Allik (nüüd Lind), Dairi Mõtsar (nüüd Kokmann). Kui Tiiu ja Saima lõpetasid ning Eike lahkus, laulsime koos mina, Dairi, kaksikud Eve ja Lea Koop ning Helve Hansberg.
Peeter Aas: „Minu pojale oli onu Maidu trompetimäng ja puhkpilliorkestri dirigeerimine vaieldamatuks eeskujuks ja nii asus ta ka ise trompetit õppima ja mängib seda harrastajana tänini. Jõudumööda on puhkpilliorkestrites kaasa löönud ka tütar. Maidu viimane trompet on praegu minu poja käes ja ehk hakkab saab see pärast mõningat vajalikku remonti veel mõnes orkestris Maidu mälestuseks hõiskama.
Mait oli praktiliselt täieliku muusikalise kuulmisega ja vaieldamatult väga andekas. Minu arusaamist ja mäletamist mööda oli ta orkestrijuhina ja õpetajana üsna range ja põhimõtteline. Püüdis saavutada parimat. Hindas muusikaga tegelejaid ja muusika õppimist.
Ta oli väga seltskondlik ja armastas olla tähelepanu keskpunktis. Nägi elus ja vestis huvitavaid lugusid, anekdoote ja teinekord ka vimkajutte. Samas polnud ta reeglina pahatahtlik, oli vastupidi väga abivalmis. Käisime temaga mitmel korral ka näiteks minu vanemate juures Virumaal metsas palke tegemas. Mait oli oma kätega tegija. Meil on Põlvas praegugi alles tema poolt meie lastele tehtud kapp ja riiul. Omamoodi väga armastas ta ka oma seni kaht lapselast. Rääkis ja mõtles neist palju.
Mingitel aegadel oli tema peas mõte muusikat edasi õppida ja sellele rohkem pühenduda. Ta rääkis mitmel puhul oma kursusekaaslasest Peeter Liljest ja uuris töö kõrvalt konservatooriumis õppimise võimalusi. Mõtles ka Tallinnasse asumisest, et rohkem muusikaelu keskel olla. Paraku jäidki need plaanid plaanideks.“
Tütar Jaanika süütas Võnnu kalmistul isale küünla: „Tegelikult meenub kuhjaga häid mälestusi – tema huumorimeel, meeletu muusikahuvi. Isa lootis südamest, et jään samuti muusika juurde, aga… Teatud olukordades meenub ka tema nõudlikkus ja rangus, kuid siiski peamine, et ISA OLI ALATI MINU jaoks olemas! Iga aasta sünnipäevad ja jõulud olid tema poolt meeles peetud, Tuvik kutsus mind tunnist välja. Lapsena käisime temaga reisimas, näiteks Räpina Muusikakoolile koos Sirje Subbega pille valimas Moskvas ja igal suvel koorijuhtide seminaril Vana-Vigalas. Seminarid toimusid igal aastal augustis ja kestsid nädal aega – oli need olid kihvtid!aastal korraldas ETV laste lauluvõistlust Laulujütsid, ansambel Kapell saatis. Olin 6-aastane, sain auhinnaks trummi. Isa mängis mingi aja ka metsamajandi bändis, Villu Kinks, Mati Tiigimäe ja teised. „Sõlmi juustest lahti pael“ – see on mul jube hästi meeles! Et oma laulu harjutada, käisin bändiga proove tegemas. Põlvas Mammaste koolis oli lindistus.
See oli kindel, et pidin ka muusikakooli akordioni õppima minema. Mul oli vana Weltmeister. Meie ajal oli palju tegevusi – kergejõustik Maie Kiluskiga, tuletõrje võistkonnas võrkpalli mängimas, vahepeal Põlvas ujumas – seda kõike muusikakooli kõrvalt.
Sõprade mõjutusel… tõmbasin akordioni katki, oligi vana pill, lootes, et ei pea enam muusikakooli minema. Isa tegi triki ja ostis mulle uue, 120 bassiga Weltmeistri. Tol ajal oli muusikakoolis raske käia ka seetõttu, et õppetöö toimus eri majades. Paljud eriala tunnid olid Karl Songi pool kodus, muusikaajalugu keskkoolis ja ülejäänud Koiva majas. Alati, kui härra Songi mulle vastu tuli, küsis ta: „Kas ei ole ikka isu tagasi tulla? Te olete nii andekas!“ Pärast sai see pill Punsonile või Nõmmistu Kalevile.
Meenuvad koos tuletõrjeühingu puhkpilliorkestriga laulupidudel käimised, olin alati kaasa. 1985. aasta üldlaulupidu on eriti meeles, Aasad elasid tollal Tallinnas, hea oli nende juures peatuda. Käisime hästi palju ringi, mind võeti igale poole kaasa.
Iseloomult oli isa nalja- ja napsumees, samas otsekohese ütlemisega ning väga abivalmis. Nii kui poole sõnaga midagi mainiti, oli ta kohe hommikul kell kuus kohal, et hakkame peale!
1982. aastal pidasime Sõnajala baaris isa 40. aasta juubelit. Talle meeldisid suured sünnipäeva pidamised – pikk laud ja muu. Kui pidu, siis pidu! Vanaemal oli Hammastes klaver, ta mängis ka klaverit. Suviti olin palju Hammastes, vanaema püüdis kompenseerida lahkuminekut. Isa püüdis kogu aeg aidata, tol ajal polnud eriti midagi saada, aga üks isapoolne sugulane oli Tallinnas kaubalaos.
Laulmine ja pillimäng saatsid teda elu lõpuni. Mäletan ja mälestan teda ikka hea sõnaga!“
