Räpina valla aukodaniku Ülo Zirnaski 90. juubelisünnipäeva tähistamine
toimub pühapäeval, 12. veebruaril 2017 kell 13-15 Sillapää lossi saalis.
Kohal on ka juubilar ise!
Sündmuse korraldustoimkond: Räpina Vallavalitsus, Räpina Aianduskool, MTÜ Räpina Aianduskooli Vilistlaskogu, Räpina Kultuurikeskus, Räpina Vabahariduse Ühendus, Räpina Muusikakool, Räpina Koduloo- ja Aiandusmuuseum ning Zirnaski perekond
**************
Minu Elu Lugu
Sündisin 12. veebruaril 1927. a Kahkva vallas Suure-Veerksu külas Rämmani talus. Minu vanaisa Peeter Rämmann oli mõrvatud „punaste“ poolt 1919. a 29. jaanuaril Võru vanglas. Ta oli arreteeritud, kui Räpina kihelkond langes ajutiselt vene vägede (punaste) kätte kui Kahkva vallavanem ja arvatavasti ka sellepärast, et tema noorem poeg Richard Rämmann (Piibeleht) oli läinud vabatahtlikult Vabadussõtta ja võitles Kuperjanovi pataljonis, oli Vabadusristi kavaler.
Minu vanemad olid Rämmani talus rentnikud, kuigi minu ema, sünd. Rämmann, oli Peetri tütar. Tol ajal päris talu vanem poeg Karl Rämmann, kes aga talu pidada ei saanud, kuna töötas vallasekretärina Kahkva vallas, hiljem Räpina vallas. Juba 1929. a kolis perekond Räpinasse, kuhu osteti väike asundustalu – 2 ha põldu ja 2,5 ha heinamaad (Võõpsu ligidal).
Minu isa kasvas üles Sülgojal samas talus, kus Richard Ritsing. Ta oli Ritsingust 10 a vanem. Võttis osa I maailmasõjast ja Vabadussõjast, sai haavata. Pärast sõjaväest vabanemist tegi Tartus läbi masinistide kursused ja töötas masinaühistute masinatel viljapeksul ja katuselaastude löömisel.
Enne oma maja valmimist (1930. aastal, kõrvalhoone 1929. a) elasime ajutiselt Räpina postijaamas nn Vanas-Kõrtsis, kus minu vanaonu Jaan Zirnask oli postijaama pidaja.
Kooliskäimist alustasin 1935. a Räpina Algkoolis, mis oli äsja ümber ehitatud. Koolijuhatajaks oli Hermann Otsmaa, kes oli abielus minu vanaonu tütre Maie Zirnaskiga. Õpetajatest on meelde jäänud klassijuhataja Elle Mälberg (siis Raudmanson ja eestistatult Raudver), muusikaõpetaja Eik Toivi (Noorhani) ja tema abikaasa, kehalist kasvatust andis Heino Vee (Freirich), joonistusõpetaja Rääk jt.
1941. a asusin õppima Räpina Kõrgemasse Aianduskooli. Vahepeal olid toimunud pöördelised sündmused, vahetunud kaks korda riigivõim, Eesti oli langenud Nõukogude võimu alla ja siis omakorda Saksamaa kätte. Räpina Aianduskoolist oli saanud vahepeal Räpina Aiandustehnikum ja nüüd Saksa ajal Kõrgem Aianduskool. Selle õppeasutusega olid mul juba ka varem kaudsed sidemed, kuna esimese lennu lõpetajad 1938. a, Rudolf Nõmmsalu ja Valter Pedaja, olid õppimise ajal meie pool korteris.
Käisin seal koolimajas mõned korrad, kui olid isetegevusõhtud. Meelde on jäänud eredalt, kui esitati mitmevaatuselist näidendit „Nimed marmortahvlil”, A. Kivika romaani järgi lavastatud. Initsiaator ja osatäitja F. Olup. Ka spordivõistlusi käisin vaatamas.
Aianduskool oli ümber ehitatud vanast Sillapää lossist ja nägi üsna kaasaegne välja. Saime seal õppetööd alustada, kuid juba varsti võeti see Saksa sõjaväe kasutusse ja meil tuli kolida esialgu algkooli, hiljem leerimajja, kuhu ehitati selleks laudvaheseinad, mis kostsid üsna tugevasti läbi. See näitas aga valla suurt pingutust, et säilitada sõjaolukorras õppetöö, et hariduse andmine ei katkeks.
Park ja koolimaja olid sõjaväe valduses – paranevate sõdurite haigla ja taastusravi. Kuid aiand ja kasvuhoone, kus me praktilisi kogemusi saime ja terve suve tasuta töötasime, oli samas pargi serval ja meil oli sellega pääs parki ja mõnikord ka lossi, kui olid peod. Valvepost seisis küll väraval, aga meid, õpilasi, lasti läbi dokumendi alusel. Kui seda polnud, läksime teist teed maja tagant ja jõudsime sihtmärgile.
Koolimaja oli maalitud tumeroheliseks kuuskede kujutistega, et lennukitele silma ei paistaks. Parki olid paigutatud autod, mis olid kaevatud süvenditesse. Park oli aga muidu väga hästi korras, kuna peaarst olevat olnud aiandushuviline ja sõdurid rakendati selleks tööle. Pargiteed olid tähistatud nimedega, palju oli lilli.
Õppetöö ja aiatöö kõrval püüdisme harrastada sporti. Selleks rajasime suvel parki kõrgushüppe, kuulitõuke jt harjutusväljakuid, mis sakslastele eriti ei meeldinud. Kooli juurde oli tööle jäänud aiandusinstruktorina Helmut Lend, kes õpetas ka kehalist kasvatust. Ta oli ise hea kergejõustiklane ja riistvõimleja. Õpetajatest on meelde jäänud veel klassijuhataja Linda Sild (kirikuõpetaja Johannes Silla abikaasa), Oku Parmas (eesti keel), Marie Gläser (saksa keel), Meeta Sikkut (saksa keel), Adolf Vaigla (aiandusained), Rein Kaur, Otto Tigane, Leida Libe, Arnold Ruusar. Viimased kolm juba sõjajärgsetel aastatel.
1943. a suvel toimus kevadest sügiseni välipraktika. Suurem osa õpilasi tegi selle läbi Tartu linna aiaärides, meie Narusk Abeliga olime Luunja riigimõisas, kus oli suur viljapuuaed ja puukool. Töö oli raske, tööpäev oli 11,5 tundi pikk, lõuna sealjuures 3 tundi (hobuste söötmise aeg). Harimistööd toimusid kobestitega, oli ka üks kuumpeamootoriga traktor Lanz Bulldog, mis töötas põllul. Tüütumateks töödeks olid puukoolitööd – okulaatide sidumine, tüüka lõikamine, silmastamine, sidumine, mis toimusid küürus. Puukooli juhatajaks oli varem Räpina lõpetanud Art Häidmaa, oskustööliseks Kangro ja vanemaednikuks Männiste.
Toiduga oli raskusi, kuna oli sõjaaeg ja nagu ikka talongi- või tšekisüsteem. Tihti ei olnud kuu lõpul enam midagi süüa, kuna tšekid olid otsas. Näljaga püüdsime Emajõest kalu ja käisime aias õunaraksus. Jäime ka valvurile vahele, tema nimi oli Purik.
Mäletan, et vaatamata sõjaajale toimusid suvel Luunja pargis spordipäevad. Koos meiega töötasid aias paar vene sõjavangi, meist ainult natuke vanemad. Nad olid väga rahul ja tegid heameelega tööd. Päeval neid ei valvatud, arvatavasti olid nad öösel valve all. Põgenema nad ei kippunud.
1944. a suvel töötasime veel Aianduskooli aiandis. Pakkisime kooli vara evakueerimise jaoks, mis jäi ära. Augustis aga lahkusime Räpinast jalgratastel Tartu suunas koos Abel Naruski, õpetaja Adolf Vaigla ja mitmete Räpina kandi meestega, kuna vene nõukogude väed olid tulemas. Vasulas läksin kaaslastest lahku, kuna kohtasin oma poolvenda Reinu, kes oli Eesti politseipataljonis. Ka mina jäin sinna. Järgmisel päeval anti mulle sõdurivarustus ja võeti pataljoni koosseisu. Olin siis 17 aastat vana.
Juba kolmandal päeval viidi meid Emajõe äärde kuhugi Kavastu kanti kaitserajatisi tegema, jooksukraavid, punkrid jm. Vene väed olid juba teisel pool Emajõge. Seal ma ka samal päeval miinipilduja killust pihta sain, just otsaette. Killud jäid pidama vastu otsmikuluud, väiksem on praegugi silmakulmu sees. Kuna peast tuli üsna palju verd, tehti side ja viidi tagalasse, sealt rongiga Rakvere haiglasse, kus umbes oasuurune kild välja opereeriti. Selle haava pärast oleks vist võinud peaaegu kohe tagasi saata, kuid mul oli õlale tekkinud kaks suurt paiset. Need vajasid ravi ja see kestis kaks nädalat. Ilmselt ka arsti heatahtlikkuse tõttu, kes nägi, et ma olin väga noor. Haiglast väljakirjutamise järel tuli minna oma väeosa juurde tagasi, kes oli nüüd positsioonil Emajõe ääres Kavastu mõisast allpool soisel alal.
Rong tõi meid, oli ka teisi, kes suunati tagasi, Tabivere jaamani ja sealt edasi tuli liikuda jalgsi. Sõda käsi juba tõsiselt. Taevas olid pidevalt õhulahingud ja kahurituli ulatus meieni. Nii et vahepeal tuli varjuda maanteekraavi. Mitmel pool olid kahuritulest pihta saanud hobuste korjused ja inimeste surnukehad, keda ei olnud jõutud matta.
Jõudnud tagasi väeossa, tuli endale teha laskepesa kohe Emajõe kaldasse kõrgemasse kohta, kus vesi sisse ei tulnud. Emajõe vastaskaldal vaenlase positsioone ei olnud, kuna vastas oli soine mets ja siit ei olnud võimalik üle tulla. Olime Emajõe ääres kaks nädalat, ehitasime kompaniiülemale punkrit. Selleks parvetasime ühe vana palkehituse lahtivõetult ülesvoolu. Käisin ka teisel kaldal väikese grupiga vabatahtlikult luurel „keele” saamise eesmärgil. Passisime terve päeva, kuid ei kohanud kedagi. Järgmisel päeval aga teine luuregrupp sattus vaenlasega lahingusse ja mitu meest said haavata.
1944. aasta 18. septembri öösel olin valvepostil ja kuulsin vastaspoolel paremal Kavastu mõisa poolt masinate müra. Ja hommikul vara see algas! Kahurituli oli nõnda äge, et mitme tunni jooksul ei eraldanud paukude vahet, oli ainult nagu keeva pudrupaja podin. Meie positsioonidele kahurituli ei kandunud, kuid meilt oli näha, kuidas ligidal asuv Kavastu kant suitses ja mürsud plahvatasid. Sealt toimuski Emajõe forsseerimine.
Taganemiskäsku ei tulnud ja mõne tunni möödudes tundus, et Emajõgi oli ületatud, kuna venelaste „hurraa” hüüded kostsid juba paremalt, pooleldi meie tagant. Lõpuks tuli käsk taganemiseks, kogu varustus ja laskemoon tuli kaasa võtta. Sain omale lisaks vene püstolkuulipildujale veel ühe kasti miinikuulipilduja miinidega.
Meie väeosa lähitagalas kohtusime teistega, palju oli Räpina kandi mehi, kes olid väeosaga ühinenud varem, kui see asus Räpina ligidal Mehikoormas. Taganemistee valiti põhiliselt kahte suunda. Osa läks maismaa poole, need sattusid kohe vangi, teiste hulgas ka minu onupoeg Tõnu Piibeleht, eespool mainitud Richard Rämmani poeg.
Meie grupp suundus Peipsi peale soisele alale. See valik oli õige. Vahepeal maismaa poole pöördudes kohtasime küll kaugelt üksikuid vastaseid, kes keelitasid meid kanges eesti keeles üle tulema. Ilmselt olid nad eesti korpusest või Venemaa eestlased. Suuremate väeüksustega kohtumisi polnud.
Mitu ööd-päeva soid mööda käimisi, öösel ületasime maantee ja jõudsime ilmselt „kotist” välja ühe võitööstuse juurde, kust saime magedat võid. Võtsin kohe ühe kilose paki. Toit oli meil ammugi otsas. Nüüd, taganedes Türi-Paide suunas, jõudsime hädavaevu pealetungivate vene vägede eest ära minna koos sõjapõgenike vooridega ja lühikese otsa ka saksa sõjaväe autoga.
Taganemise käigus olid meie väeosa riismed nii lagunenud, et pärast autotranspordi kasutamist osutusime olevat kahekesi ühe teise poisiga, kelle nime enam ei mäleta. Vahepeal olime saanud täiendada oma toidutagavara kraaviläinud saksa moonaautolt.
Poolvennaga ei olnud me enam pärast haavatasaamist kohtunud, kuna ta oli tööl väeosa staabis rätsepana. Nüüd, peatudes ühes maanteeäärses taluõues, kus võtsime kaevust vett, nägime meie väeosa hobuvoori sõitmas. Nende hulgas oli ka minu poolvend ühehobuse vankriga, millel oli peal õmblusmasin ja muud kraami. Hüppasin veokile ja sõit läks edasi Pärnu suunas. Vahepeal pöörasime küll otsa Tallinna poole, sest seal olla välja kuulutatud Eesti valitsus, Otto Tiefi valitsus. Kuid saades teada, et eespool asuv Lelle on juba vene vägede käes, pöörasime uuesti Pärnu poole tagasi. Nüüd tundus edaspidine olukord üsna kahtlane, väeosa ülemused olid juba kõik kadunud ja tekkis vangilangemise oht.
Õhtul jäime oma hobustega voorist maha. Meie poolvennaga ja üks Saareküla mees, Maidla Antsu isa, temal oli kahehobuse veok ja veel üks mees veokil. Pöörasime teelt kõrvale ühte tallu ja osutusime olevat Kaismal. Ööbisime talus, seal oli ka sõjapõgenikke Võrumaalt ja mujalt. Hommikul varakult kuuldus maanteelt tugevat roomikute müra, need olid juba Vene tankid, mis olid meile järele jõudnud. Sõitsime koos sõjapõgenikega metsa Kaisma järve äärde ja kehastusime ümber sõjapõgenikeks. Mul olid mingid erariided veel alles. Poolvend õmbles kõigile Saksa sõjaväetekkidest pluusid. Raskem oli Maidlal kahehobuseveokiga, sellest oleks kohe aru saadud, et tegemist on sõjaväelasega. Kuna Maidla oli endine külasepp, siis käis vankri ümberehitamine ühehobusevankriks üsna kiiresti.
Möödus mõni päev ja meie juurde saabus käskjalg, kes teatas, et nõukogude võim on „taastatud” ja soovitati pöörduda koju tagasi. Sellega oli meie „sõjasõit” lõppenud ja tuli asuda tagasiteele. Nägime välja nüüd kui kojupöörduvad sõjapõgenikud, kuid hirm oli ikkagi. Esimene kohtumine vene sõduriga, kes oli jalgrattal, läks libedalt. Ta küsis ainult suitsu, mida meil oli anda. Et vältida kontrolle ja kahtlustusi, ei läbinud me asulaid ja tegime hästi, sest Vändrast möödudes ei puutunud me kokku vangide kolonniga, kus olid meie ülejäänud mehed, kes sõitsid Kaismalt vooriga edasi. Vahepeal meid kontrolliti, kuid lasti läbi, olgugi et Saksa sõjaväe saapad ühe mehe jalas tekitasid kahtlust.
Jõudsimegi õnnelikult koju, minu poolvend jäi Maidlaga Saarekülla, mina aga sõitsin oma väikese Siberi hobusega koju. Kodused olid rõõmsalt üllatunud, sest kahe kuu jooksul ei olnud nad meilt mingit teadet saanud. Oli juba oktoobri lõpp, varsti alustas tegevust kool, nüüd juba jälle Räpina Aiandustehnikumina, mille lõpukursuse õpilane ma olin, kuna kolmas kursus sai enne ilusasti lõpetatud ja koolivaheajal sõjaski ära käidud.
Alustasime uuesti Sillapää lossis, mis oli terve, aga ikka veel kuuskede maalingutega kaetud. Poolvend mobiliseeriti üsna varsti Vene sõjaväkke ja lõpetas Saaremaal, küll mitte eesliinil, kuna tal oli südamerike. Süda läks rütmist välja, mille tõttu ta peagi demobiliseeriti. Mind aga enam Vene sõjaväkke ei võetud, sest pärast sõja lõppu oli vaja demobiliseerida, et vähendada suurt sõjaväekoosseisu. 1927. aastakäik oli ainuke õnnelik, keda Lõuna-Eestist ei mobiliseeritud Vene sõjaväkke.
Nagu öeldud, saime 1944-1945 aasta talve õppida jälle Sillapää lossis. Meie klass asus saalitaguses ruumis, mis on praegu muuseumi kasutuses. Talvisel koolivaheajal läks loss ootamatult põlema, tule algus oli näitelavalt, see suudeti aga edukalt ära kustutada. Osa söestunud uksi vahetati ära veel 2002. aastal. Tulekahju põhjus jäi selgitamata, arvati et oli tegemist süütamisega. Kooli direktoriks oli määratud Villem Raud, aga seda kohta sihtis üks Venemaalt tulnud geodeesiaõpetaja. Kutsusime teda Kamtšatka vanameheks. Arvati, et tema võis seda kättemaksuks teha.
Loomulikult oli kooli majandamisega palju raskusi. Küte varuti metsast õpilaste abiga, veeti välja ja koju Ameerika abina saadud kolmesillaveoga Studebakeritega.
1945. aasta 9. mail lõppes sõda ja meil algasid suvel riigieksamid, neid oli neli: mehhaniseerimine, põllumajandusettevõtete organiseerimine, puuviljandus, köögiviljandus. Olin Helmut Lennu õhutusel üsna kõvasti sportima hakanud, käisime palju võistlustel Võrus, mis oli maakonnakeskus ja tulin mitmel jooksualal Võrumaa meistriks: 400 m, 800 m, 1000 m, 1500 m. Hüppasin ka kõrgust, teivast ja tegin muid alasid.
1945. a suvel toimusid Viljandis esimesed sõjajärgsed Eesti noorte kergejõustikuvõistlused ja Võru mehed, spordikomitee, tahtsid, et ma sealt osa võtaksin. Esialgu kooli poolt seda ei lubatud, kuna võistlused toimusid just mehhaniseerimise riigieksami ajal. Olin sellest mõttest juba loobunud ja olin kodus, kui klassivend Tolmof Lembit mulle järgi tuli ja ütles, et kohe tuleb eksam sooritada ja võistlustele minna. Ju siis olid Võru spordijuhid saanud kooli juhtkonnaga kokkuleppele. Olin veel üsna vähe õppinuid, aga tegin eksami ära. Tuli vastata midagi aurumasina tööst ja veel muud…
Järgmisel päeval läks sõit Tartu kaudu Viljandi suunas, loomulikult üksi ja liinibussiga. Viljandis tulin ootamatult 400 m võitjaks, 800 m teiseks, 1500 m kolmandaks ja kõrgushüppes 4. kohale. Kõrguses oli ehk vormi ka medalile tulla, kuid hüppasin 10 cm vähem kui tavaliselt, sest enne kõrgushüpet olid kõik jooksud ja särts oli jalgadest kadunud. Hüppasin tookord esimest korda naelkingadega!
Pärast tehnikumi lõpetamist jäin tööle kooli juurde aiandusinstruktorina. Olin praktiliselt töödejuhataja, pärast nimetati ümber instruktor-õpetajaks. Töötasin sellel alal üle aasta – 1945. aasta kevadest kuni 1946. aasta augustini. Helmut Lend, kes oli varem töötanud aiandusinstruktorina ja mind sportima õhutanud, oli nüüd asunud tööle kehalise kasvatuse õpetajana ja õhutas sportimist veel enam. Käisime paljudel kergejõustikuvõistlustel Võrus, Põlvas ja mujal. Organiseerisime võistlusi ka kohapeal. Õppisin paremini võrkpalli mängima. Aiandi juhatajale Adolf Vaiglale see väga ei meeldinud, et huvi kaldus aiandusest kõrvale, kuid ta leppis sellega, kuna spordi tõttu töölt puudumisi ei olnud, võistlused toimusid ainult puhkepäevadel.
Töötasin üle aasta kooli aiandis instruktorina ja andsin talvel ka tunde üheaastases aianduskoolis. Tekkis tahtmine minna edasi õppima. Õhutajaks oli õpetaja Helmut Lend, kellel olid samad kavatsused. Andsin dokumendid sisse kehakultuuriteaduskonda astumiseks, aga kuna olin enne aiandust õppinud, siis mulle seda võimalust ei antud, sest põllumajanduse spetsialiste oli hädasti vaja.
Kaalusin loomaarstiteaduskonda astumist, andsin aga dokumendid sisse metsandusteaduskonda, kuhu võeti mind ka vastu. Dekaaniks oli Räpina kandi mees V. Ritslaid. Loomulikult salgasin maha Saksa sõjaväes oleku, milles ei tekkinud ka kahtlust, kuna 1927. aastakäiku sakslased isegi Lõuna-Eestis veel ei mobiliseerinud lennuväe abiteenistusse. Dokumentide järgi olin ma kõik need aastad koolis olnud.
Mu hea sõber ja innustaja Helmut Lend oli astunud aga põllumajandusteaduskonda ja agiteeris mind üle tulema, mida ma ka paari kuu möödudes tegin. Põllumajandust õpetati siis ainult ühel erialal ja me saime selletõttu üsna laialdase väljaõppe põllunduse, loomakasvatuse, mehhaniseerimise ja aianduse erialal. Ka üldainetes, nagu füüsikas ja keemias, saime täiendavat õpet esimestel kursustel.
Esimesel õppeaastal olin vabastatud sõjalisest õpetusest, kuna Räpinas olin arstlikus komisjonis saanud valge pileti, s t vabastuse sõjaväeteenistusest. Nimelt tegid Räpina konservitööstuse mehed arstidele kõvasti välja, et saada vabastust sõjaväeteenistusest. Kuna ma olin nendega sõber, anti ka minule vabastus. Ei tea seni, mis tervisevead mulle määratud olid. Teisele kursusele minnes aga vahetati sõjaväepiletid välja ning mul tuli hakata sõjalises õpetuses käima.
Kuna ühiselamutingimused olid väga kehvad, üritasin leida erakorterit. Sain selle ülikooli vene keele õppejõu Anatoli Loopmani juurde, kes elas natsionaliseeritud majas Tähtvere linnaosas Hermani tänaval. Endine korteriomanik oli olnud keegi A. Allmann, see selgus mahajäetud raamatute eksliibristest. Samas majas elas ka suur kommunist Kaarel Ird, Vanemuise teatri direktor, tema abikaasa oli näitleja Epp Kaidu.
Toiduga oli kehvavõitu, oli ju talongide ja tšekisüsteemi aeg, kus kõik toiduained, ka leib, olid talongidega jaotatavad. Ka sööklas sai süüa talongidega. Aeg ajalt kodus käies sai sealt lisatoodud, kuna ema ja isa pidasid loomi ja tegid ise leiba. Suvevaheajal tuli loomulikult abistada neid heinategemisel ja muudel töödel.
Esialgu ei olnud Räpina-Tartu vahel bussiühendust ja tuli sõita rongiga, kusjuures Veriora jaamast Räpinasse ja tagasi tuli astuda jalgsi. Soojal ajal sõitsin Räpinast Tartusse jalgrattaga.
Õppetöö toimus ülikooli õppebaasides, füüsika ja keemia ülikooli peahoones, analüütiline keemia peahoone keldris nn „Põrgus”, sest põllumajandusteaduskond oli üks Tartu Riikliku Ülikooli teaduskond, EPA asutati hiljem. Õppetöö oli pingeline, kuna tuli omandada palju erinevaid õppeaineid. Loenguid oli 10-11 tundi päevas, ka laupäeval. Õppejõud olid enamik ennesõjaaegsed, nagu Lang – füüsika, Kaalep – orgaaniline keemia, Hallik – mullateadus, põllumajandusteaduskonna dekaan Vau – veterinaaria, Sutter – taimekasvatus, Mätlik – aiandus, Tiitso – geodeesia, Muuga – loomakasvatus, Eenlaid – taimekaitse, Teitelbaum – põllumajanduse organiseerimine. Loengud toimusid niiöelda eestimeelselt, välja arvatud poliitilised ained. Isegi sõjaline õpetus toimus eesti keeles ja meeles, olid ju lektoriteks Eesti korpuse ohvitserid.
Esialgu paigutati meid Tiigi tänava ühiselamusse, mis oli endine kasarmu küllalt suurte tubadega, 7-8 inimest toas, kus elamis- ja õppimistingimused olid väga halvad. Peagi paigutati mind ümber Veski tänavale, kus olid 3-4-inimese toad, loomulikult ahiküttega, mida tuli ise kütta ja puude otsasaamisel ka puid varuda või varastada üle tänava meditsiinikooli kuurist või lähedal asuvast sõjaväeosast.
Üks kojusõit on jäänud eriti meelde. Kuna rongid olid ülekoormatud, siis piletite saamine oli väga raske ja tihti tuli sõita „jänest”. Seekord oligi selline olukord. Rong peatati mitu korda kinni ja kotipoisid aeti maha. Olin hea sportlane, jooksin rongiga kaasa ja hüppasin trepile. Olin aga sattunud vagunisse, kus just „jäneseid” püüti ja järgmises jaamas maha aeti. Ronisin aga uuesti peale ja kuna vaguni uksed olid kinni, ronisin vaguni katusele. Veduri korstnast lendas suitsu ja sädemeid, aga edasi sain. Põlva jaamas, kus rong natuke pikemalt peatus, ronisin katuselt maha ja tuttavad aitasid mind vaguniaknast sisse. Verioras astusin maha ja sörkisin koju 13 km, treeningu mõttes.
Mul on meeles üks suvine jalgrattaga Tartusse minek geodeesia praktikumile. Sõitsin Saarekülla, kus oli sugulasel leeripidu, seal viibisid ka tuttavad metsavennad, kes olid relvastatud. Järgmisel hommikul hakkasin liikuma Tartu suunas, saatjaks püstolkuulipildujaga varustatud kunagine koolivend Olev Peedosk, kes varjas ennast metsas. Ta juhatas mind lühemat teed mööda. Vahepeal tekkis küll mõte, et haarangu korral oleks ka mind peetud metsavennaks või vähemalt nende sidemeheks. Kuid kõik läks hästi ja jõudsin õnnelikult õigel ajal Tartusse.
Olin vabastatud pikast praktikasuvest, see oli vist 1949. a suvi, kuna olin lõpetanud tehnikumi ja ühe aasta töötanud, mis andis selleks õiguse. Loomulikult tegin kodus tööd põllumajanduses.
Vaatamata pingsale õppetööle tegelesin edasi ka spordiga, käisin regulaarselt kergejõustiku treeningutel, võrkpalli treeningutel ja võistlustel nendel aladel. Tulin kergejõustikus mitmel alal – 400 m jooks, 1000 m jooks ja kõrgushüpe – ülikooli ja Tartu linna meistriks. Kõrgushüppes olin mitmel korral vabariigis II kohal, I kohal oli H. Appart Viljandist, ühel korral sain üleliiduliseks üliõpilaste meistriks. 400 m tõkkejooksus olin ühe korra vabariigi edetabeli juht, 110 m tõkkejooksus 6. kohal jne. Olin TRÜ põllumajandusteaduskonna kehakultuurikollektiivi organisaator. Olime mitmetel võistlustel kehakultuuriteaduskonna järel II kohal.
Käisin algul ka Ritsingu kooris, kuid loobusin, kuna spordi tõttu ei jätkunud selleks aega. Laulsin põllumajandusteaduskonna kooris, mida juhatas tuntud koorijuht ja helilooija Aksel Pajupuu vend Endel.
Spordiga tegelemise tõttu olin tuttav väga paljude kehakultuuriteaduskonna üliõpilaste ja õppejõududega. Nüüd oleks mind loomulikult lastud õppima ka kehakultuuriteaduskonda, kuid leidsin, et üleminekul pole enam mõtet. Kuna kuulusin vabariigi koondvõistkonda, sain osa võtta mitmetest suurematest võistlustest nagu Eesti-Gruusia, Eesti-Läti, Leedu, Valgevene, üleliidulistest ametiühingute ja üliõpilaste võistlustest jne. Minu juhendajateks olid tollal väga mainekad treenerid nagu Fred Kudu, Anton Jürisson ja Ruudi Toomsalu, viimane on kergejõustikuraamatu autor.
Võrkpallis võistlesin peamiselt Tartu ÜSKi ja Tartu II võistkonna koosseisus, ühel korral ka Räpina meeskonna vastu. Treeneriks oli Aleksander Rünk, kes ise kaasa mängis.
Riigieksamite sooritamise järel suunati mind Pärnumaale. Nüüd ärkasid Räpina mehed ja hakkasid mind taotlema Räpinasse õpetajaks, mille ministeerium rahuldas. Räpinasse määrati ka kursusekaaslane Erni Ülpus. Kuna koolil polnud kortereid anda, asus ka Erni minu poole elama, ta oli pärit Haapsalu kandist. Mina ei saanud esialgu kohe tööle asuda, kuna pidin osa võtma septembris Kiievis toimuvatest ametiühingute kergejõustikuvõistlustest ja asusin tööle alles novembrikuu alul, kui tagasi jõudsin.
Tartu Riiklikus Ülikoolis oli sel ajal maaga seotud põllumajandusteaduskond, metsandusteaduskond ja loomaarstiteaduskond, hiljem ka metsatööstuse eriala. Meie kursusel oli alguses 106 üliõpilast, lõpetamisel aga ainult 76. Poliitilist tööd peaaegu polnud, sest nii üliõpilased, kui õppejõud olid enamasti eestimeelsed. NLKP liikmeid polnud rohkem kui eesti korpusest demobiliseeritud H. Sarv, ta meie hulka tuli II kursusel. Hiljem moodustati komsomoliorganisatsioon ja teaduskonnas oli ka NLKP algorganisatsioon, kuhu kuulusid peamiselt üliõpilased noorematelt kursustelt. Siis oli juba moodustatud Eesti Põllumajanduse Akadeemia.
Ka mind hakati komsomoli agiteerima. Minu hea tuttav Ilmar Aamisepp oli teaduskonna komsomolisekretär. Ju ta pidi liikmete arvu suurendama. Vingerdasin küll igat moodi, kuid psühholoogiline surve oli tugev. Võtsin ankeedi vastu ja lubasin minna. Vastuvõtule eelneva päeva hilisõhtul helistati mulle. Vene keele õppejõul A. Loopmanil oli telefon, kus ma olin korteris ja anonüümne helistaja palus mul tulla teatud aadressil Puiestee tänaval, s o teisel pool jõge teises linna ääres. Ta ei öelnud põhjust. Ütlesin, et õhtul ma ei lähe, öises linnas oli ka tol ajal ohtlik liikuda, et võin tulla homme. Unustasin, et järgmisel päeval pidin olema bürool. Järgmisel päeval otsustasin antud aadressil ära käia ja sellel ettekäändel büroole mitte minna. Aadressi, mis mulle telefoniga anti, ma ei leidnud, aga selle tõttu jäi mul komsomoli astumata. Arvan, et see oli õpilaste või üliõpilaste vastupanuliikujate tegevus, kellele ma olin ilmselt tuttav.
Räpinas oli mulle määratud õppeained, mida ilmselt keegi ei tahtnud, nimelt põllumajanduse mehhaniseerimine ja põllumajandusettevõtete organiseerimine, mõlemad olid riigieksami ained, lisaks kehaline kasvatus nii poistele kui tütarlastele ja klassijuhatamine. Õppetöö toimus Sillapää lossis, mis oli ümber ehitatud koolihooneks 1935. aastal, kui asutati Räpina Aiatööstuskool, mis muudeti kohe Räpina Aianduskeskkooliks. Samas majas olin ka ise õppinud ja lõpetanud 1945. a, nüüd juba Räpina Aiandustehnikumi.
Alustasin Räpina Aiandustehnikumis 1950. a sügisel pikka õpetajaametit, mis kestis väga kaua – 1983. aastani, seega 33 aastat ühtejärge. Selle aja jooksul olin ma seitsme lennu lõpetajate klassijuhataja, lisaks kaks asendusklassijuhatamist ajutiselt. Abiellusin ja me kasvatasime üles kolm last, ühe tütre ja kaks poega.
Tööle vormistati mind direktor Meose ajal, Tööle hakkamise alguses tuli direktoriks Bernhard Kärbis, kes oli direktoriks samuti kaua aega, minu õpetajatööaja lõpuni.
ENSV Ülemnõukogu 1959. a 26. septembri seadlusega moodustati 39 otseselt vabariiklikele organitele alluvat maarajooni, likvideeriti endine Eesti jaotus 13 maakonnaks ja 233 vallaks. Rajoonideks said Abja, Antsla, Elva, Haapsalu, Harju, Hiiumaa, Jõgeva, Jõhvi, Kallaste, Keila, Kilingi-Nõmme, Kiviõli, Kose, Kuressaare, Lihula, Loksa, Mustvee, Märjamaa, Orissaare, Otepää, Paide, Põltsamaa, Põlva, Pärnu, Pärnu-Jaagupi, Rakvere, Rapla, Räpina, Suure-Jaani, Tapa, Tartu, Tõrva, Türi, Valga, Vastseliina, Viljandi, Võru, Väike-Maarja, Vändra. Nendele, moodustatud 39 rajoonile allutati 28 linna, 22 alevit ja 636 külanõukogu.
Lühikest aega, 1952-1953 oli Eesti NSV jaotatud Pärnu, Tallinna ja Tartu oblastiks. 1959. aastal likvideeriti 13 rajooni. 1961. a likvideeriti Lihula ja Räpina ning 1962. a veel seitse rajooni. Vabariikliku alluvusega linnu oli kuus: Tallinn, Tartu, Narva, Kohtla-Järve, Pärnu ja Sillamäe.
(Vaata lk 87-88 Nõukogude Eesti 1978 entsüklopeediline teatmeteos)
Nagu juba öeldud, anti mulle õppeained põllumajanduse mehhaniseerimine, sotsialistlike põllumajandusettevõtete organiseerimine ja kehaline kasvatus. Kaks esimest olid riigieksami ained, mida keegi ei tahtnud õpetada nende keerulisuse tõttu. Poiste kehalise kasvatuse õpetaja Adolf Saviste oli lahkunud ja tütarlastel Aino Kõiv loobus, mul tuli hakata õpetama kehalist kasvatust nii poistele kui ka tütarlastele. Ülesanded olid liiga rasked, kui mitte võimatud. Organiseerimist olin küll õppinud ülikoolis V. Teitelbaumi käe all, kuid vahepeal olid moodustunud kolhoosid, mille majandust tuli käsitada hoopis teistmoodi. Lisaks ei istunud see õppeaine mulle isiklikult kuidagi, see oli ka küllalt poliitiline õppeaine. Sain tast ka niisama kiiresti lahti, õpetama hakkas minu kursusekaaslane E. Ülpus.
Ka mehhaniseerimisega ei olnud ma eriti varem praktiliselt kokku puutunud, kui mitte arvestada seda, et minu isa oli töötanud palju aastaid masinistina Kahkva masinaühistu viljapeksul. Seal olid aurukatel-lokomobiil ja viljapeksumasin, vahepeal ka katuselaastude löömine. Võibolla oli see geenides olemas. Poisikesena sai vahel lokomobiili puhastatud ja selle tõttu ma musta ning õlist tööd ei kartnud.
Tehnikumis õpetas mehhaniseerimist õpetaja Ivask, õppepraktikat sel alal ei toimunud. Ülikoolis õpetas mehhaniseerimise teooriat insener W. Nurk, laboratoorseid töid ja praktikat hr Juhan Kutti. Tema poeg, samuti Juhan Kutti, oli hiljem Räpina Metsamajandis arhitekt ja direktori asetäitja. Traktoriga sõidu ja kündmise õppisin tema käe all edukalt ära. Kündmine osutus hilisemas elus minu suureks huvialaks ja hobiks, mis tõi sisse moraalselt ja majanduslikult. Selle tõttu anti mulle teenelise õpetaja nimetus ja kaks autoostuluba. Aga sellest pisut hiljem…
Tegelikult oli kehaline kasvatus mulle kõige rohkem konti mööda, kuna olin nii enne ülikooli, kui ülikoolis tegelenud palju sportimise ja spordi organiseerimisega. Olin põllumajandusteaduskonna spordiorganisaator. Lisaks kolmele õppeainele sain veel klassijuhatamise. Klass oli jäänud juhatajata ilmselt 1949. a küüditamise tõttu. Ka osa õpetajaid küüditati või lahkusid jälgede segamiseks mujale.
Kui organiseerimise aine oli rohkem teoreetiline, siis mehhaniseerimise aine õpetamiseks puudus praktiline baas täielikult. Sillapää lossis polnud selleks isegi eraldi ruumi, näitlikud materjalid, plakatid ja naturaaleksponaadid tuli endaga kaasas kanda. Korraldasime saali kinofilmide näitamiseks kinoaparaadi, mille kool sai hea töö eest preemiaks. Paigutasime selle saali taha klassiruumi, näitama hakkas õpilane Meeri Villberg, kellel oli kinomehhaaniku kutse, mis andis õiguse filmi näidata.
Suhteliselt parem olukord oli kehalises kasvatuses. Oli olemas kooli aula 7 x 13 meetrit, kus sai mängida võrk- ja korvpalli. Täielikult puudusid pesemisvõimalused nii õpetajale kui õpilastele.
Mehhaniseerimises ei olnud esialgu midagi ette võtta ruumide puuduse tõttu. Ka polnud mul oskusi ja kogemusi õppetöö parandamiseks. Seetõttu seadsin eesmärgiks kehalise kasvatuse õpetamise olukorra parandamise. Hankisin võimlemisriistastiku: matid, rööbaspuud, kangi, rõngad, kitse ja mõni aasta hiljem ka poomi, kui tütarlastele hakkas võimlemist õpetama minu abikaasa Meeri Zirnask.
Võimlemisriistad sai muretsetud Tartu sporditarvete kauplusest aasta lõpul põllumajandusministeeriumi raha eest, kellel jäi seda aasta lõpul üle. Kauplusega olid mul väga head suhted, viisin mõnikord juhatajale meeleheaks maasikaid. Kui ministeeriumil jäi mõni päev enne aasta lõppu raha üle, mida nad ei olnud võimelised enam kasutama, helistasin sporditarvete kauplusele ja palusin selle summa peale saata kiiresti arve bussiga Räpinasse. Meie raamatupidaja kandis summa kasvõi aasta viimase päeval üle ja uuel aastal sain sporditarvete kauplusest vahendeid, mida soovisin ja mida neil olemas oli.
Spordivahendite toomine Räpinasse oli aga keeruline, kuna alguses koolil autot polnud. Esimese koguse – kang, rööbaspuud, rõngad jne – tõin kohale raudteetranspordiga. Laenasin endiselt korteriperenaiselt kelgu, millega vedasin vahendid raudteejaama, toppisin vagunisse. Veriora jaamast tõin ära osa bussiga ja osa laenatud autoga.
Pärnust tõime ära maadlusmati, siis oli meil auto juba olemas. Ka tõstekang sai muretsetud. Nii sai komplekteeritud suusa- ja uisubaas. Hooajal oli meil baasis üle 50 paari suuski ja sama arv uiske. Võimlemisriistad tuli endal üles seada. Samuti tuli endal korrastada suusad ja uisud. Uisud panin alla osalt vanadele jalgpallisaabastele, sest jalgpalluritele said muretsetud uued saapad.
Uisu- ja suusabaasi ehitasin vanasse konservitööstusse, mida enam ei kasutatud. See asus keldris, kus praegu on Sõnajala baar. Peaaegu igal aastal oli meil rajatud paisjärvele ja mõnel aastal ka parki korv- ja võrkpalliväljakutele uisuväli. Paisjärve keskel oli hokiväljak ja selle ümber ringrada.
Olin juba Räpina tehnikumi päevil hea uisutaja ja Tartus õppides käisin talvel pidevalt botaanikaaia liuväljal. Olin endale kunagi turult ostnud iluuisud, millele tulid saapad hankida. Tol ajal käis kehakultuuriteaduskonnas, ilmselt kaugõppes, omaaegne N Liidu meister Vaike Paduri-Kaljuvee, kes käis Tartus olles botaanikaaias uisutamas ja õpetas mulle iluuisutamise nippe. Ta soovitas mul hakata iluuisutamisega tõsisemalt tegelema, olin aga juba küllalt vana ning minul oli põhiala kergejõustik.
Parki rajasime õpilaste abiga mitmed harjutusväljakud, kaks võrkpalli- ja ühe korvpalliväljaku, mille ümber ehitasime võrkaia ja seal sai ka tennist mängida. Pargi idapoolsesse serva mahtus ära neljarajaline 100 m jooksurada, mis on praegugi alles. Samuti kuulitõuke, kaugushüppe, teivashüppe ja kõrgushüppe kohad. Ringrada ei olnud, aga pargi äärmine ringtee oli natuke üle 1000 meetri pikk ja seal sai teha kesk- ja pikamaajookse, ka teatejookse.
Korvpallilauad said paigutatud metallplaatidele, milleks kasutasin ära minu kodu vastas veetorni otsa 50 m3 veepaagi ülestõstmise kaldtee torusid, ostsin need töömeeste käest 18 rubla eest. Õpilased painutasid mehhaniseerimise praktikal torude otsad lõkketulel kõveraks ja betoneerisid maa sisse. Need on praegugi, üle 50 aasta hiljem, olemas.
Püüdsin lahendada ka pesemise küsimust. Selleks ehitasin esialgu keldrisse endisesse saunaruumi duššid, vee võtsin köögi boilerist. Köök asus otse dušširuumi kohal. Boileri maht oli aga väike ja soe vesi sai ruttu otsa. Teiseks keevitasime paralleelselt kokku kaks malmradiaatorit, mille vahele jäi ruum küttekolde jaoks ja selle ümber ehitasime tuttava pottsepa Luigega pliidi. Suits läks pesuköögi korstnasse ja vee saime veevarustusvõrgust. Treeningtunni alguses pidime tegema küttekoldesse tule ja vahepeal veel puid peale panema, siis oli treeningu lõpul küllaldaselt sooja vett.
Kuna kehalise kasvatuse alal mul eriharidus puudus, samuti ei olnud mul pedagoogilist haridust, otsustasin minna õppima kehakultuuri. Selleks oli avanenud võimalus kehakultuuriteaduskonna juurde avatud Leningradi Lesgafti-nimelise Kehakultuuriinstituudi näol. Sisseastumiseksameid mul polnud tarvis teha ja isegi mõned õppeained, nagu füüsikaline ja kolloidkeemia, arvestati, olin neid põllumajandusteaduskonnas õppinud. Paljud ained ja ka õppejõud olid tuttavad, näiteks Aleksander Rünk, kellega olime üheskoos õppimise ajal mänginud ühes võistkonnas võrkpalli. Ta õpetas kaugõppes lisaks sport mängudele veel uisutamist ja jäähokit. Siit sain külge jäähokivaimustuse, mida Räpinas kohe rakendasin. Meil oligi varsti jäähokimeeskond, kellega käisin võistlemas Võrus ja Põlvas.
Mitmed õppeained, nagu võimlemine, anatoomia, füsioloogia, pedagoogika ajalugu ja pedagoogika biomehhaanika jm olid aga tundmatud ja neid tuli tõsiselt õppida. Pedagoogilisi õppeaineid luges meile Aleksander Elango, kes elas hiljem 100-aastaseks. Olin jõudnud juba III kursusele, kui kehakultuuri õppimine katkes selle tõttu, et filiaal kehakultuuriteaduskonna juures likvideeriti ja edasi oleks tulnud minna õppima Leningradi ja sealjuures vene keeles.
Sport oli sel ajal popp, enamus õpilasi klassides tegeles mingi spordialaga ja valik oli suur. Klassivälises töös oli võimalik tegeleda võrk- ja korvpalliga, kergejõustikuga, suusatamise, uisutamise, võimlemise, maadluse, tõstmise, male, kabe ja lauatennisega. Ka jalgpalliga! Räpinas oli kolm jalgpallimeeskonda: aiandustehnikumis, paberivabrikus ja keskkoolis. Kõigil nendel aladel toimusid võistlused, põllumajanduslike õppeasutuste suvi- ja talispartakiaadid. Õpilased esinesid edukalt tehnikumide vahelistel spartakiaadidel. 1952., 1953., 1954. ja 1955. aastal võitis Räpina suvispartakiaadid üldkokkuvõttes ja tunnistati parimaks kooliks spordis.
Talispartakiaadidel olime tihti Jäneda järel II kohal. Suusatamine ja teised talialad toimusid Jänedal. 1950. a oktoobris moodustati rajoonid, saime 13 maakonna asemele 39 rajooni. Räpina rajoon võitis mitu aastat üldkokkuvõttes esikoha ja võrkpalli meeskond ja naiskond viis aastat vabariigi maanoorte spartakiaadil esikoha, koosseisus põhiliselt RAT õpilased ja teenistujad. 1952. aastal loodi Tallinna, Tartu ja Pärnu oblastid, esinesime ka Tartu oblasti võistlustel edukalt. Oblastid kaotati 1953. a kevadel.
Ka õpetajad sportisid tublisti, tegutsesid võrkpalli meeskond ja naiskond, kes võistlesid tasavägiselt õpilastega. Mitmed õpilased käisid spordiühingu „Jõud” koondisega üleliidulistel maanoorte võistlustel ja saavutasid seal esikohti, Villberg ja Loos võrkpallis, Muts kergejõustikus. Aednik Abel Narusk oli „Jõu” võrkpallimeeskonna kapten. Terepson, Hääl ja Tolsting võistkonnas, samuti mina, Ülo Zirnask.
Räpina Aiandustehnikumi poisid tulid vabariigi koolinoorte võistlustel hõbemedalile, esimene oli Tartu. Kergejõustikus tuli S. Muinasmaa koolinoorte meistriks, Terepson ja Muts hõbemedalile ning pronksmedalile jne. Ise võistlesin põhiliselt kergejõustikus ja olin mitmel aastal vabariigi võistkonnas. Eesti-Leningrad matškohtumisel tulin võitjaks, samuti maanoorte üleliidulistel võistlustel kõrgushüppes. Jalgrattaspordis olid õpilased väga tublid. Sellel alal olid esimesed N Liidu meistersportlased N. Divonina ja A. Lauri. Koolipidudeks valmistasime ette palju sportlikke etteasteid, püramiide ja võimlemiskavasid (nn põrandvõimlemine ja tütarlaste iluvõimlemine), mis leidsid väga sooja vastuvõtu.
Olgugi, et kulutasin klassiväliseks sporditööks peaaegu kogu vaba aja, oleks sellise massilise sporditöö läbiviimine koolis olnud võimatu ilma abilisteta. Üheks selliseks abiliseks oli aednik Abel Narusk, kelle õlgadel oli korvpallitreeningute läbiviimine. Väga palju tööd tegid ära õpilased, spordialade ühiskondlikud organisaatorid ja treenerid – Meeri Villberg võrkpall, Valju Koort ujumine, Hillar Lamp uisutamine ja suusatamine, Arvi Ootsing võrkpall, J. Jaanus suusatamine. Peale nende olid valitud veel igalt kursuselt spordiorganisaator. Ka hommikuvõimlemise kavade koostamine ja tegelik läbiviimine oli õpilaste aktivistide õlgadel, korrapidajaõpetaja kontrollis osavõttu.
Sellist tasuta tööd sain teha tänu sellele, et elasin oma kodus, tuba oli mul alati tuba soe ja toit laual, sest vanemad tegelesid tol ajal naturaalmajandusega. Loomulikult andsin sellesse oma panuse, olin mehhaniseerimise õpetaja ja sain tehnikat kasutada. Muidu ei oleks ma õpetaja palga eest peret toita suutnud. Minu pool kodus ööbisid tavaliselt treenerid ja instruktorid, kes külastasid kooli. Neid oli üsna palju, sest spordiühingu „Jõud” treenerid käisid palju kohtadel.
Kehalist kasvatust õpetasin kuni 1959. aastani. Tunni andmise tütarlastele lõpetasin juba 1955. aastal, kui neid tunde hakkas andma minu abikaasa Meeri Zirnask, kes oli ka seni mind aidanud sporditöö läbiviimisel, võrkpalli ja võimlemise treenerina ja mängijana. Poistel oli kehalist kasvatust üks tund nädalas selletõttu, et oli ka sõjalist õpetust üks tund nädalas. Tütarlastel oli kaks tundi nädalas. Töötasu kehalise kasvatuse pealt oli üsna väike, näiteks poiste kehalise kasvatuse eest 28 rubla kuus.
Et mul tunduvalt suurenes mehhaniseerimise tundide arv ja kehalise kasvatuse õpetamine muutus võimatuks, ei jätkunud enam aega ja tahtmist, sest ise aktiivse spordiga enam palju ei tegelenud. Olin juba 31 aastat vana, abielus ja peres oli kaks last. Isa oli surnud ja kodused meeste tööd olid minu õlgadel. Minult võttis 1959. aastal poiste kehalise üle minu õpilane Tõnu Terepson, kui ta meile õpetajaks tuli.
Et olin tegelenud nii aktiivselt kehalise kasvatusega, tunti mind vabariigis peamiselt selle külje pealt. Et minu põhialaks oli mehhaniseerimine, jäi tihti tagaplaanile. Põhiline sissetulek tuli mehhaniseerimise tundide andmisest, siin klassivälist tööd peale tundide andmise ei tulnud teha. Tundide andmine ja ettevalmistamine oli küllalt raske, väga palju tuli tõlkida vene keelest. Plakateid oli vähe ja olemasolevad olid venekeelsed. Põhiliselt tuli joonistada tahvlile, aga tahvlid olid tollal kehva kvaliteediga. Eriti keeruline oli laboratoorsete tundide ja õppepraktika korraldamine, puudusid eksponaadid ja vahendid. Ka ei olnud ruume nende paigutamiseks.
Esimese ruumina sain lossi keldrisse labori ruumina endise sauna eesruumi. Siia panin üles laboratoorsed tööd traktorite alal ja traktori üksikosad. Talveks ajasime aknast sisse ka traktori, selleks oli XTZ-7, saadud vist 1953. a. Aknast sissesaamiseks tuli traktori alt ära võtta kõik rattad ja pärast alla panna. Kevadel tuli traktor uuesti välja ajada, see oli tunduvalt raskem. Kõik toimus õpilaste abiga.
Kui koolimaja viid üle õliküttele, vabanes katlaruumi kõrval olev põlevkivi hoiuruum, kuhu sai laiendada laboratoorsete tööde paigutust. Isegi sai lasta mootorit käivitada, väljalaskegaasid juhtisime ventilatsioonikorstnasse. Traktori ajasin esialgu alla koridori, hiljem aga õue kilemajja, mida kütsime elektrikalorifeeriga. Elekter oli odav, 2 kopikat kW/h.
Kui puidutöökoda ära kolis, saime keldris labori ruumide kõrvale ehitada klassiruumi. Istmed ja lauad olid üksikkohtadena paigutatud raudtorudele, mis olid betoneeritud põrandasse. Projektsiooniaparaadi paigutasime vastavale alusele ja näitasime diapositiive diagonaalselt üle klassi ekraanile. Aknad olid pimendatavad. Tahvliks oli karestatud ja matistatud klaastahvel, mille valmistasin ise poonimisaparaadist tehtud karestusaparaadiga ja liimisin musta tagapoolega alusele, et klaas ei puruneks. Ka kino oli võimalik näidata. Õpetaja asukoht oli laudpõrandaga tõstetud, õppematerjalide paigutamiseks olid seinakapid ja tabelid riputasime spetsiaalse varna peale nii, et pealkirjad olid kõigil näha. Valmistasime vastavad plokid mitmevärviliste tuledega (valge, punane, roheline, kollane, sinine) valikvastuste jaoks. Koostasin testid valikvastuste jaoks peamiselt traktorite osale. Klassiruum on praegu keldris alles, seal on vallanaistel kudumise klass. Torud on põrandalt ära lõigatud.
Kui aga ehitati endisesse tõllakuur-talli-kuivatisse uus söökla, saime sinna alumisele korrusele uue klassiruumi ning panipaigad õppevahendite jaoks. Klassiruumi oli võimalik talveks sisse ajada traktor Belaruss, kummid tulid selleks lasta natuke tühjemaks. Klassis oli mehhaaniliselt käivitatav pimendamisvõimalus. Diapositiive näitasime ekraani tagant peegli abil. Ka kinonäitamise võimalus oli olemas õpetaja ruumist. Tol ajal oli nõue, et kinoaparaat pidi olema eraldi väljapääsuga ruumis. Nüüd on see maja ümber ehitatud loomemajaks. Oli ka juba üsna palju aianduses kasutatavat väiketehnikat: MF-70 komplektid, „Terri” komplektid, elektrifrees, köögiviljakülvikud jne jne, mida saime kasutada laboratoorsetes tundides. Neid ruume kasutasime edukalt kuni ma lahkusin õpetaja ametist.
Valmis uus koolimaja, kus olid mehhaniseerimise ja autoasjanduse klassid ja laboratooriumid. Siia toodi ka söökla. Võimla ehitati juba varem põlenud lauda müüridele.
Põllumajanduse mehhaniseerimise õpetaja ameti juurde hakkas kuuluma ka künnivõistlejate ettevalmistamine alates 1966. a, millal hakati korraldama tehnikumide vahelisi kutsealavõistlusi. Siia kuulusid agronoomi ja mehhaaniku mitmevõistlused, kõnevõistlused ja künnivõistlused ning autojuhi mitmevõistlus. Künnivõistlejate väljaõpetamine ja künniagregaatide ettevalmistamine ja reguleerimine kestis 1966. kuni 1986. aastani, s o 20 aastat. Seega mitu aastat pärast seda, kui olin õpetaja ametist lahkunud ja töötasin metsamajandis spordimetoodikuna ja meristeemlaboris juhatajana, tegelesin veel kündjate ettevalmistamisega. Käisin viis korda üleliidulistel võistlustel Eesti võistkonna noortetreenerina.
Räpina Aiandustehnikumi õpilased-kündjad on olnud põllumajandustehnikumide võistlustel 20 aasta jooksul esimeste hulgas.
1966. a Agu Mälberg, 5. koht Väimelas
1967. a Agu Mälberg, II koht Olustveres
1968. a Aarne Sirel, 5. koht Väimelas
1969. a Arvo Mäekivi, I koht Tihemetsas
1970. a Ando Eensalu, II koht Kehtnas
1971. a Ando Eensalu, I koht Vinni NST
1972. a Ando Eensalu, I koht Kuremaal
1973. a Raivo Ahi, 5. koht Olustveres
1974. a Raivo Ruuspõld, 5 koht Vana-Võidus
1975. a Raivo Ruuspõld, II koht Olustvere
1976. a Riina Hannov, I koht Räpinas
1977. a Riina Hannov, I koht Olustveres
1978. a jäid võistlused ära suu- ja sõrataudi ohu tõttu
1979. a Kalmer Metsaoru, I koht Säreveres
1980. a Kalmer Metsaoru I koht Tihemetsas
1981. a Tiit Kütt, 4. koht Ketnas
1982. a Tiit Kütt I koht Väimelas
1983. a Hillar Seli, 4. koht Vana-Võidus
1984. a Hillar Seli, II koht Tihemetsas, algul kuulutati küll võitjaks, kuid Tihemetsa esindaja protesti tõttu tõsteti II kohale.
Mitmetel õpilastel oli võimalus künda Eesti künnivõistlustel ja rinda pista vabariigi parimatega. Nendeks olid Ando Eensalu Rakveres 1979. a, 1977. a Riina Hannov 4. koht Vana-Võidus, Tiit Kütt 1982. a Väike-Maarjas I koht noorte arvestuses. Ka Põlva maakonna võistlustel saavutas Tiit I koha ja üleliidulistel võistlustel Rjazanis 10. koha. 1984. a Hillar Seli vabariiklikel võistlustel I koht, 1985. a üleliidulistel võistlustel Baškiirias II koht, 1986. a Põlva rajooni võistlustel Taevaskojas I koht. Seli käis ka rahvusvahelistel võistlustel Ungaris.
Nagu näha tabelist, on tulemused läinud järjest paremaks. See viitab sellele, et ka minu kui treeneri teadmised ja kogemused aasta aastalt täienesid. Loomulikult kulutasime ka üsna palju aega harjutamiseks, sest võistlused toimusid 30. mai paiku, kui põllud olid kõik külvatud. Harjutamised tuli teha kõik pärast koolitunde vabal ajal ja tasu selle eest ei saanud. Iga künnivõistluse ettevalmistamiseks kulus ca 50-100 töötundi, lisaks veel traktori ja adra ettevalmistamine.
Meie õpilaste heade saavutuste tõttu võeti mind vabariigis koondvõistkonna treeneriks, kellele jäi noorkündja ettevalmistamine. Käisin viiel korral vabariigi võistkonnaga üleliidulistel võistlustel Suzdalis 1977. a. Eestlased saavutasid võistkondliku esikoha. Minu juhendatav noorvõistleja R. Kõiv tuli võitjaks noorte hulgas ja sai absoluutse esikoha ratastraktorite Belaruss klassis.
Tšeljabinskis 1978. a võistkonnale III koht, minu juhendatav Kalev Kink tuli noorte klassis esikohale. Krasnodaris 1980. a Eesti võistkonnale II koht Vene NFSV järgi, Kalev Kink tuli I kohale Rjazanis 1982. a, noortest oli võistlemas Räpina õpilane Tiit Kütt. Baškiirias 1985. a võistkondlik üldesikoht. Minu juhendatav kündja Hillar Seli, Räpina Sovhoostehnikumi õpilane, minu klassi poiss, tuli II kohale.
Ka vabariigi võistkonna ettevalmistamiseks kulutatud aega ei tasustatud. Võistlused toimusid põhiliselt suvel, kuid siin kompenseeriti saavutusi teisiti. Kuna autod ei olnud N Liidus vabamüügil, siis oli suureks hüveks autoostuluba, sain neid koguni kaks, 1977. aastal ja 1985. aastal. Auto tuli välja osta loomulikult oma raha eest, 1977. a 5000 rbl ja 1985. a 9000 rbl. Viimane auto on mul praegu alles. Peale selle anti mulle Eesti NSV teenelise õpetaja aunimetus, mida ma ei oleks muidu iialgi saanud, kuna ei olnud NLKP liige. Ettepanek tuli Põllumajandusministeeriumist, mitte kohapealt.
1983. a tegin õpetaja ametiga lõpu, olin juba õpetajana töötanud 33 aastat ja 56 aastat vana. Tavaliselt soovitatakse iga viie aasta tagant ametit vahetada. Mõtlesin, et ei saagi enne pensioni midagi muud proovida. Kuna abikaasa Meeri Zirnask lõpetas pensionile mineku tõttu Räpina Näidismetsamajandis töö ja see koht jäi vabaks, otsustasin proovida vana huviala ja asusin spordimetoodiku kohale. Töö oli siin hoopis mitmekülgsem ja vabam. Abikaasa oli metsamajandi sporditöö tõstnud metsamajandite ja Põlva rajooni tippu. Samas jäi abikaasa tööle võimla koristajana, nii et vedasime seda koormat kahekesi.
Metsamajandil oli Ristipalos oma võimla ja seal asuski minu töökoht. Põhiline töö oli treeningtundide läbiviimine võrkpallis ja võistluste korraldamine ning osavõtt metsamajandite suve- ja talispartakiaadidest. Võistlesin ka ise kaasa veteranide klassis suusatamises ja orienteerumises. Veteranide klass algas meestel 40. aastast. Sain tuttavaks paljude toredate metsameestega ja liikusin mööda metskondi. Rajasime suusarajad Kõverjärvele ja uisuväljaku Räpinasse. Esinesime edukalt metsamajandite tali- ja suvespartakiaadidel ning võitsime 1984. a Põlva rajooni suvespartakiaadi alade kokkuvõttes.
1985. a aga kutsus mind Põllumajanduse ministeerium oma süsteemi tagasi ja pakkus Räpina Sovhoostehnikumi rajatava maasika meristeemlaboratooriumi juhataja kohta. Võtsin pakkumise vastu, kuna maasikakasvatus oli mind ammu huvitanud. Ka leidsin ennast spordi jaoks olevat natuke liiga vana, ei olnud seda suurt vaimustust nagu noorpõlves. Töö kujunes küll huvitavaks, kuid oli üsna pingeline.
Meristeemkompleks üldmaksumusega 2,7 miljonit valuutarubla (valuutarubla oli kursi järgi isegi suurema väärtusega kui USA dollar) ehk 3 miljonit dollarit. Ost tehti NSV Liidu väliskaubanduse firma Burenband vahendusel, leping sõlmiti 14. detsembril 1984. a. Kõige suurema osa sellest ostust sai Räpina Sovhoostehnikum, kui ainuke aianduslik õppeasutus vabariigis. Marjade külmutustunneli sai Ääsmäe sovhoos 704.139 rubla väärtuses. Pressvormi plastkastide valmistamiseks sai Rõngu tehas 100.000 rbl väärtuses, ca 500.000 rbl väärtuses aiandusmasinaid jaotati vabariigi aiandusmajanditele, osa neist jäi Räpinasse. Tagavaraosade ladu jäi täielikult Räpina ST valdusse, kes pidi nendega hiljem varustama majandeid, kelle valdusse anti masinad. Seda me ka tegime paari aasta jooksul.
Kogu kasvuhoone ja labori ehitusmaterjal, samuti masinad, saabusid meritsi Ventspilsi sadamasse Lätis, kust need toodi Veriora jaama raudteetranspordiga. Osa masinaid, mida ei olnud otstarbekas pakkida, toodi veoautodega Ventspilsist Räpinasse. Et tegemist oli unikaalse ja küllalt suure ehitusega Räpina kohta, tulid kohale ka Belgia firma esindajad, kes juhendasid montaažtöid. Tööd tehti mitme Eesti firma ja Räpina ST ehitajate poolt. Kuigi labori osa 1986. a suvel põles, saadi kasvuhoone tööle juba üks aasta pärast tööde alustamist 1986. a talvel. Kogu kompleks läks käiku 1988. aastal. Belgia firma insenerid olid Marc Geentjens, Eric Vanhauwaert ja Rudy Huysveld.
Maasika meristeempaljundus, ka mikropaljundus, on tähtis selle tõttu, et kasvukuhiku otsast võetud osaga ei kanta edasi viirushaigusi ja järgmisel jaotamisel võib väljavalitud klooni paljundada väga kiiresti, aasta jooksul kuni kahe miljonini. Meristeemlabori võimsus oli nii suur, et taimedega oleks võinud varustada kogu N Liidu Euroopa osa.
12. veebruaril 1987 sain 60 aastat vanaks ja tuli minna pensionile. Töötasin veel kaks aastat meristeemlaboris töölisena, olin traktorist, valvur, operaator jne. Kasvatasin ka kodus oma põllul vähesel arvul maasikaid. 1988. a tegin sovhoostehnikumiga lepingu maasikate kasvatamiseks töövõtu korras. Lepingu järgi pidin rajama igal aastal 0,5 ha nii, et jääks lõpuks 1,5 ha püsivat maasikapinda. See oli ilmselt esimene eraettevõtlusel põhinev nii suur maasikakasvatus vabariigis.
1988. a augustis rajasin esimese osa – 0,5 ha maasikaid. 1990. aastal andis see osa juba saaki. Aasta oli soodne ja saak oli hea. Ümberarvestatult oli 1 ha saak 10 tonni. 1989. a rajasin veel 0,33 ha maasikaid ja 1990. a veel 0,33 ha nii, et kokku sai 1 ha. 1992. aastal jõudis see üks hektar kandeikka, saak oli aga kehv väga suure põua tõttu, maasikad kuivasid varre otsas ära. Ainult esimese korje, 700 kg sain hädapärast realiseerida. Kuna aga vahetult enne jaanipäeva toimus rahareform, ei olnud rahval raha ja osa tuli realiseerida isegi 3 kr/kg. 1993. a andsin kogu istanduse Kiudoski talule tagasi, sest vahepeal oli toimunud maareform. Saak oli aga kehv, ilmselt eelmise aasta põua tagajärjel.
Katsetasime maasikate kasvatamist poldril. 1992 aastal rajas tehnikum 1,5 ha poldrile, kuna meristeemtaimi jäi palju realiseerimata. See istandus aga umbrohtus ja saaki sealt ei saadud. Istutasin maasikad ka oma poldritükile. Tütartaimi andis istandus hästi, kuid marju vähe ja vaatamata sordile olid marjad kõik ühtlaselt hapud, nii et lõpetasin seal maasikate kasvatamise.
Oma kodupõllul olen pidevalt kasvatanud vähesel arvul maasikaid ja tootnud ka istikuid. Töötasin välja ökonoomse taimede tootmise, paljasjuurelise taime omahind tuleb 25 senti. Maasikat oli vahepeal hakatud kasvatama musta kilemultši peal, et vältida umbrohtumist ja pinnad kasvatajatel olid üsna suured, isegi 4-5 ha. Min a olen jäänud kilemultšita maasikate kasvatamise juurde ja hakkasin kasutama maasikalehtede põletamist pärast saaki, mis aitab tõrjuda maasikalesta ja umbrohtu. Multšiks kasutasin esialgu põhku, hiljem aga rohelist rukist, mille niitsin enne rukki õitsemist ja panin maasikatele alla, et nad mullaga ei määrduks.
2003. aastal avastasin, et maasikate reavahele on kasulik külvata rukis. See aitab vältida umbrohtumist ja samas niita ka multšiks alla. Pärast saagi koristamist multši jäänused tõmmata vaole ja koos niidetud lehtedega põletada lesta jt kahjurite ja haiguste tõrjeks.
2004. aasta kevadel rajasin ca 0,15 ha maasikapõldu ja sügisel külvasin reavahele rukki. 2005. aastal läheb katse realiseerimisele. Tahan vormistada meetodi patendiametis kui kasuliku mudeli.
2003. a kevadel lõpetasime lehmapidamise, mida olime teinud palju aastakümneid. Esiteks sellepärast, et säilitada maad karjamaana, muidu oleks jagatud teistele kartulimaaks. Teiseks, et saada piima. Nüüd tekkis aga probleem, mida maaga teha, ca üks hektar linnas. Kas hakata kasvatama maasikaid? Olen praegu 77 a vana ja abikaasa on juba mitmendat aastat sügava puudega voodihaige.
Kavatsen ikkagi maasikakasvatust suurendada, et maa ei jääks kasutamata seisma ja et viimistleda oma uut maasikakasvatuse tehnoloogiat. Loodan, et tervis ja traktor peavad vastu ja noored aitavad kaasa. Maasikast on tulnud ka üsna palju lisasissetulekut.
Kasvatasime mitmeid aastaid säilituskapsast, mille realiseerisin Leningradi turul. Endise lauda kohandasin kapsahoidlaks. Leningradiga olid meil kaubandussuhted juba 1950. aastate alul, kui meil ei olnud suhkrut saada, Leningradis aga müüdi seda poodides 1 kg kaupa. Tegime Leningradi suhkruekskursiooni. Sõideti lahtise veoautoga ja rahvast oli veokast täis, õpetajad ja õppemajandi rahvas. Kuna osta sai ainult ühe kilo kaupa ja vahetevahel tuli ka kauplust vahetada, kestis suhkru ostmine kaks päeva. Ühe öö magasime autokastis.
1950ndatel kasvatas kooli õppemajand üsna suurel pindalal varajast kapsast, mille realiseerimisega kohapeal olime hädas ja kapsas müüdi osaliselt Leningradi turul. Müüjateks värvati ka õpetajaid. Käisin üks või kaks korda, täpselt ei mäleta. Kapsa müümisel oli pidevalt saba, sest miljonilinna varustamisega oli raskusi.
Sularaha tõime õppemajandisse ja raamatupidamine võttis kapsa riigi poolt ette nähtud hinnaga arvele. Kuna turuhind oli kõrgem, siis kippus saak tulema hektari pealt väga suur. Osa raha läks loomulikult müüjatele töötasuks ja õppemajandi juhtkonnale palgaks, kuna nende palgad olid väikesed. Muidugi oli see seadusevastane tegevus, sest riigiasutus ei tohtinud üldsegi turul kaubelda.
Hiljem käisin kord või paar turul ka oma õuntega ja varase kartuliga. Suur Leningradi linn seedis kõik ära. Säilituskapsast hakkasin kasvatama ja turustama hiljem. Esialgu ei olnud korralikke säilitussorte ja kapsapead kippusid mädanema. Hiljem aga, kui tulid Hollandist spetsiaalsed säilitussordid, oli säilitamine lihtsam. Pidi olema ainult korralik ruum, kus säilitada.
Kapsast hakkasin kasvatama ja turustama 1970. aastate algusest vana Leningradis käija Robert Hõlpuse eeskujul ja soovitusel. Säilitamiseks ehitasin ümber vana lehmalauda, mis hoidis talvel temperatuuri üle 0 kraadi, ainult suurte külmadega tuli teha natuke elektriga kütmist. Turustasin kapsast ka Räpina kaupluses, kuid siin oli hind tunduvalt odavam, 1 kg 20-30 kopikat, Leningradis aga maksis üks kuni kaks rubla, olenevalt ajast ja kapsa kvaliteedist ning turu olukorrast. Kõrgem hind oli kevadel, kui jõudsid ületalve hoida.
Kõikide aastate kohta andmed puuduvad, aga toon näiteks 1983. aasta, millal Räpinas turustasin 3142 kg ja saime 1184 rubla, Leningradis 1990 kg ja saime 2060 rubla. Kokku saime 3244 rubla, s t peaaegu kaks kuupalka lisaks palgale. Leningradis käisin kolm korda, 28-29. aprill 700 kg, 5-7. mai 850 kg ja 17. mai 640 kg. Kulud ühe Leningradis käiguga olid umbes 100 rubla.
Omaette probleem oli Leningradis käimine, s t veoki saamine ja vabade päevade saamine. Enamikel juhtudel sain kapsa Leningradi sovhoostehnikumi veokiga, mis vedas Toolamaa konservitehase toodangut Leningradis asuvasse baasi ja peitis minu kapsakotid oma kauba keskele. Narva autoinspektsioonipunktist mööda sõites tuli kabiinis laskuda hästi madalale, et näha oleks ainult autojuht. Sel juhul tavaliselt ei peatatud. Kui aga oli kaassõitja, siis peatati kinni ja taheti saada turulemineja eest maksu. Mõnikord tellisime kollektiivselt masina.
Omaette lugu oli vabade päevade saamisega, sest turul käimist peeti eriti õpetajale halvaks näitajaks ja eriti teiste õpetajate poolt. Ka ei teadnud, mitme päevaga oma kapsast lahti saan. Tagasi sõitsin tavaliselt bussiga Tartusse või Leningrad-Riia rongiga Petserisse ja sealt Moskva rongiga Veriorale. Piletite saamisega oli tihti raskusi ja tuli maksta lisatasu või oodata järgmist päeva.
Turukaupmehe rollile viltuvaatamist ei saanud võtta tõsiselt, sest turul kohtasin tihti üsna tähtsaid isikuid kauplemas. Ühel korral näiteks olid turul kaks direktorit Räpinast – paberivabriku direktor Vello Ootsing ja Rahumäe Katseremonditehase direktor Jüri Pahla.
Üks naine ütles turul, et tema käib siin „vere hinnaga”, s t annab doonoriverd, mille tõttu saab vabu päevi ja kasutab need Leningradi turul käimiseks. Suured turulkäijad olid setud, kellest mõned elasid nädalate kaupa Leningradis. Kaup toodi turule järgi. Suured kapsamüüjad olid ka lõunapoolsete vabariikide mehed. Turge oli aga suurlinnas palju, arvatavasti mitukümmend.
Viimane turulkäik oli mul 1989. aastal, millal Balti vabariigid hakkasid juba N Liidust lahkuma. Autojuht viis mind Nevski turule, mis oli Toolamaa tehase kaubabaasi ligidal. Laadisin kapsad maha ja peale minu kapsamüüjaid rohkem ei olnudki, mis oli soodne näitaja. Hiljem tuli küll veel üks eestlane ja oli kuidagi väga pahane. Viisin oma paar kapsapead turulaboratooriumi ja asusin müüma. Takistus tuli aga sealt, kust ei osanud arvatagi. Turulaborist tuldi ja öeldi, et minu kapsad sisaldavad üleliigselt nitraate. Olin üllatunud, sest enda teada ma mineraalväetisi ei tarvitanud, kuna mul oli sõnnikuga väetatud maa, pidasime lehma. Läksin turu direktori juurde, see soovitas viia kapsas kuskile kauplusesse, aga selleks oli vaja võtta analüüs laborist, mis asus turust üsna kaugel. Leidsin selle koha üles ja minu kapsastest tehti analüüs. See oli kohtuekspertiisi instituut, mis näitas, et minu kapsaste nitraadisisaldus oli mitu korda väiksem kui lubatud. Läksin oma kapsastega turule tagasi ja näitasin analüüsi turu laboris. Turu laboritöötaja ei olnud sellega nõus ja ütles, et ma võisin analüüsiks anda teised kapsad. Läksin murelikult turule oma kapsaste juurde. Kauplusesse viimiseks ei olnud mul transporti ja turu auto oli katki. Naabermüüja, olles lugenud minu analüüsi vastust, soovitas mul müüma hakata. Tegin tema nõuande kohaselt. Mind ei tulnud enam keegi kontrollima ja järgmise päeva õhtuks oli mul kapsas müüdud. Kehvemad pead, mis jäid järele, andsin turu brigadirile ja sõitsin õhtuse bussiga tagasi. Arvan, et selle käki keeras mulle kaasmaalane, kes minust hiljem tuli, kellel ilmselt oli see turg „sisse söödetud” ja ta pidi minema teisele turule, sest ei tahtnud minuga koos müüa. Nevski turg oli üks vaiksemaid turge, kus läbimüük oli väike, eriti kui müüjaid oli mitu.
*******************
Juubelijutu jätkuks, mis jäi veel hinge kripeldama.
On kusagilt meelde jäänud, et aiandus, mida Räpinas on õpetatud aastakümneid, on inimese üks tähtsamaid hobisid. Aianduse õpetamist on vaja siin säilitada. Kuigi kutseõpetuse reformimiseni pole jõutud, loodame, et seda ligemal ajal hakatakse tegema ja laheneb ka spetsialistide ettevalmsitamine, et ei peaks võõrtööjõudu hakkama sisse vedama. Ajaloost on andmed, et eestlastel on olnud eriline vaist praktilisele tööle ja töövahendite tehnilisele täiustamisele. Seda ei tohiks mitte lasta kaduda.
Kutse erialadel ei aita ainult õpetaja oskusest ja tahtest õpetada ja õpilaste tahtest õppida. Selline tingimus olevat minu pojapoja Mardi arvamusel Treffneri Gümnaasiumis olemas. Vajalik oleks minu arvates ka praktiline õppebaas, kus saaks õpilane harjutada ja isegi heal juhul vilumust omandada, mis kõige tähtsam. Praktilise tööga tekibki asja vastu huvi. Tee tööd, siis tuleb armastus.
Kui taimmaterjali osas on Räpinas olukord lahendatud või lahendatav – liigirikas park, kollektsioonid ja soodne kliima – siis tehnilise poole pealt on kool jäetud riigi poolt vaeslapse ossa. Aiandust ei ole võimalik viljeleda ilma moodsa tehnikata, mis on aga väga kallis.
Kutsekool peaks andma õpilastele eriala kõrval võimaluse tegeleda hobidega – sport, taidlus jm. Nende valdamine tõstab õpetaja autoriteeti.
Lõpuks: Laulus „Hoia, Jumal, Eestit” on fraas – rahu, töö ja kainus olgu Eesti kroon, vennaarmu suurus tema võimu troon. Rahu on meil olemas, aga töötahe ja kainus on kadumas. Jumal aitab sind küll, kuid ise pead olema tubli.
Ja juhtuski nii, et sünnipäeva asemel tegime näituse. Seda kahel põhjusel. Minu abikaasa, kes on mu sünnipäevade peakorraldaja olnud, on raskesti haige ja kavandades muuseumis vastlapäeva korraldamist, tekkis mõte, et võiks väljapanekud esitada muuseumis, kuna põhiline tööaeg oma elust olen seotud nende ruumidega.
Väljapanekud on põhiliselt nn klassikalise töö alalt – sport ja võistluskünd – ja põhitööd nagu ei olegi kajastatud. Aga see ongi tavaliselt nii, kui just töö ja hobi kokku ei lange. Minul oleks sport ja künd nn tavalisest õppetööst kõrgem aste, sest ma olin ju mehhaniseerimise ja kehalise kasvatuse õpetaja.
Arvan, et õppima tulles ei taha noor inimene mitte ainult eriala omandada, vaid teostada ennast temale huvi pakkuvatel muudel aladel. Kui tal veel huviala pole, tuleks õpetajatel see leida. Tähtis on, et seda huviala arendaks õpetaja, see tõstaks tema autoriteeti.
Peale tavalise õpetamise olen olnud klassijuhatajaks seitsmele kursusele. See oli tol ajal väga raske amet, tuli laveerida lubatu ja keelatu piiril. Õpetaja elu jätkub tema õpilastes. Tublisid ja häid õpilasi on mul olnud palju. Eriti aga tulid juubelikokkutuleku käigus meelde Raimo Kõlli, Toivo Univer, Ants Bender, Mati Kirotar, Arvi Ootsing, Madli Jalakas jne jne.
Nüüd, 2014. aastal, on Räpina Aianduskool 90 a juubeli künnisel tunduvalt muutnud oma arvamust aianduskooli arengusse tänu sellele, et kooli direktoriks on kunagine Põlva Haridusosakonna juhataja Heino Luiga ja Eesti Vabariigi poolt suunati palju tähelepanu ja toetust kutseharidusele. Nüüd on koolimaja renoveeritud ja väga kaasaegne. On ehitatud moodne kasvuhoone ja kool omab väga hea aiandusmasinate ja traktorite pargi. Koolilt ei nõuta enam suurt toodangut ja kõik on pühendatud väljaõppele.
Endine nõukogudeaegne süsteem – mikropaljundus, labor ja kasvuhooned – on müüdud vabariigis tuntud firmale Juhani Puukoolile. Suure võimsusega meristeemlabor ja kasvuhoonete majandamine oleks käinud koolile üle jõu, kuna õpilaste tööjõudu selleks ei oleks jätkunud.
************************
Millist tähtsust võib aiandus omada tööalana või kõrvalharrastusena, selgub ajakirjaniku vestlusest maailmarekordimehe Emiel Puttemans’iga: „Räägitakse, et enne joostud 5000 m maailmarekordit 13,130 kaevanud ta kaks tundi aias maad.“
Täpselt sellel hommikul kõplasin kella üheksast poole kaheteistkümneni maasikapeenraid. Ütlen teile: kõplamine lõdvestab kõiki lihaseid. Õhtul kell kaheksa jooksin aga maailmarekordi.
„Mida te talvel lihaste lõdvestamiseks teete?“ – „Vääristan puid! Sellel on täpselt sama toime.“
Olen ametilt aednik.
Ülo Zirnask
[mälestused on kirja pandud aastatel 2003-2014]
