Nii nagu kõik Räpina kihelkonna mõisad, on ka Veriora mõis olnud algselt osa kunagisest Räpina riigimõisa (Jam Rappin) valdustest. Lõuna-Eesti territoorium on läbi sajandite kuulunud erinevate võõrvõimude valitsusalasse. Liivi sõja lõpul ja Poola valitsusaja alguses tekkis Võhandu äärsetele talumaadele Räpina riigimõis, mida mainitakse esmakordselt 1582. aasta revisjoni andmetes. Rootsi ja Poola vahelise sõja tulemusel läks mõis Rootsi riigile, aga laostunud majandusseis sundis maid jagama. 1625. aastal läänistati Räpina alad tallmeister Bengt Bengtsson Oxenstiernale, samast aastast pärineb ka praeguseni säilinud kõige varasem dokument Räpina mõisa kohta – vakuraamat, kus on kirjas koormisi kandnud Räpina mõisa külad ja talud, nende hulgas ka Wirriorra (Veriora). Kohanime Weriora mainitakse ka 1638. aasta Liivimaa maarevisjoni andmetes. Põhjasõda tõi Lõuna-Eestisse Vene valitsusajastu, 1717. aastal läänistas tsaar Peeter I Räpina kihelkonna krahv Pavel Ivanovitš Jagužinskile, kes andis mõisa alguses rendile, aga 1728. aastal sai ostu-müügi lepingu alusel uueks omanikuks baltisaksa aadlisoost krahv Karl Gustav von Löwenwolde. Räpina mõisavalitsemine ei kulgenud probleemideta, mõis konfiskeeriti ja tagastati Löwenwoldede suguvõsale 1766. aastal keisrinna Katariina II ukaasiga. Aegade jooksul eraldati Räpina mõisast omaette mõisateks Palomõis, Kahkva, Meeksi, Naha, Ruusa-Toolamaa, Veriora, Rahumäe, lisaks mitmed väiksemad abimõisad. Luke mõisa Löwenwoldedele liikus Räpina mõisa pärimisõigus läbi Räpina mõisaomanike. 1800. aastal leppisid järjekordsed pärijad kokku, et Johann Friedrich saab endale Räpina peamõisa, Carl Gustav Ruusa mõisa, Ludwig Gerhard Palomõisa ja Casimir Ernstile eraldatakse Palomõisast Paulenhof ehk Veriora mõis. 1800. aastal kuulusid Paulenhofi mõisa alla Viluste (Willust), Pahtpää (Pachper), suurem osa Pääsna külast (Paestna) ning Vändramaa (Wendrama), kõik kokku 66 talupoegade peret. Kuigi Veriora mõis oli karjamõisana kirjas juba 1795. aastal, võttis mõisa eraldamine Palomõisast juriidilises plaanis pikalt aega. 1805. aastal oli Veriora mõisal olemas juba oma vakuraamat talude ja nende maksude nimistuga, aga maad ja andmed olid Palomõisast lahku löömata. Kahes mõisas kokku oli 489 täiskasvanud meeshinge ja mõisasüdames seitse meessoost ning kaks naissoost teenijat. 1810. aastaks oli Veriora mõis Palomõisast majanduslikult eraldatud, 1826. aasta hingerevisjoni ajal olid talupojad esimest korda kirjas uute perekonnanimedega, taludele olid antud talunumbrid, kokku 70 talu, aga alles 1828. aastal lahutati mõisad juriidiliselt ning Paulenhofi ametlikuks omanikuks sai Casimir Ernst von Löwenwolde. 1835. aastal pantis ta mõisa Paulenhofi kihelkonnakohtunikule Gustav David von Rothile. Haritud põllumehena kogus Roth kuulsust laialdase kartulikasvatuse edendajana ning suguvõsas peeti teda kõige kangemaks majandusmeheks, kellele erinevatel aegadel on kuulunud 11 mõisat: Põlgaste/Poelks, Tilsi/Tilsit, Hurmi/ Hurmy, Vastse-Koiola-Kirumpää/ Neu-Koikyll-Kirrumpäh, Joosu/Neu-Waimel, Vardja/Aleksandershof, Rainowa ja Veriora mõisad. 1850. aastal päris Veriora mõisa poeg Johann August von Roth, kihelkonnakohtunik ja kirikueestseisja, Veriora mõisa Rothide sugupuu liini rajaja. Johann Augusti pojapoeg Woldemar on meenutanud jalutuskäike vanaisaga Veriora metsades. Vanaisa olnud rääkinud, et kui ta mõisa üle võttis, siis ulatunud vana männimets lõunast itta kuni mõisaõueni, maad oli ca 50 ha. Karude ohu tõttu ei saanud metsaäärsetele põldudele kaera külvata, vanaisa olevat ise näinud oma põllul karu istumas ja kahe käpaga kaera räsimas. Tema ajal oli peamõisa ülesharitav põllumaa võrreldes metsa maksumusega kasvanud 7 korda, üks abimõis uuesti rajatud ja peamõisas arvukalt uusi hooneid ehitatud. 1882. aastal sai Veriora mõisa pärijaks Johann August von Veriora ehk Paulenhofi mõisa lugu Rothi mereväeohvitserist poeg Gustav Friedrich, mõisat ta ise ei majandanud, vaid jättis rendile. Suure loodussõbrana oli tal Verioral suur kivide, putukate, liblikate kollektsioon, mis bolševike poolt revolutsioonituhinas Veriora mõisa tiiki uputati. 1899. aastal sai Veriora ja Palo-Kõrgemäe mõisate viimaseks omanikuks kuni mõisate riigistamiseni Gustav Friedrichi vanem poeg Woldemar Emanuel von Roth. Tartu Ülikooli haridusega keemik ja põllumees andis mõisa rendile Wilhelm Toepfferile ning läks ise Riia Polütehnilisse Instituuti põllumajanduskeemia assistendiks. 1904. aastal saabus Woldemar koos perega tagasi Veriorale. Mõis oli keerulises olukorras, tuli võtta laenu ja elule uus hingamine anda. 1905. aasta rahutuste ajal põletati Verioral mõisakõrts, mida taastada polnud kavas, kuigi mõisa piiritusevabrik andis mõisa majandamiseks raha ja vabriku praagal kasvatati müügiks lihahärgi. Mõisa juurde kuulusid ka telliskivivabrik ja saeveski, aktiivselt tegeleti maade kuivendamisega. Veriora ühekorruselise pika mõisahoone kõik toad olid päiksepoolsed, valgete kahhelahjudega, mille juures olid soemüüri lesod. Koridori lõpus oli suur aken, millest paistis kogu majandusõu. Rothide perekonna hea sõber, Räpina lossi omanik Alexander von Sivers oli Veriora mõisa tiigi äärde istutanud Douglase nulud ja käis aeg-ajalt nende kasvamist jälgimas. Räpina loss, koos pargi ja aiaga olid Rothidele suureks imetlusobjektiks. Veriora mõisa lähedal asus Mustjärv, mille üks kallas kuulus Räpina, teine Veriora mõisale. Järve äärde tehti koos Siversitega väljasõite ja peeti piknikke. Keerulised poliitilised olud, Esimese maailmasõja puhkemine, baltisakslaste põlu alla sattumine, tõid rahutud ajad ka Veriora mõisasse. Perekond lahkus 1915. aastal Rootsi, Woldemar ise läks tööle Peterburi põllumajandusministeeriumi. Mõis jäi truu Veriora mõisasüda 19–20. sajandi vahetusel. Otse üle paisjärve on mõisa peahoone (praeguseks hävinud täielikult) ja vasakul on näha valitsejamaja otsavaade. Foto erakogust Veriora mõisa peahoone vaade lõunast 1900. aastate esimesl poolel. Foto erakogust mõisavalitseja härra Pärna hoole alla. Von Rothidele kuulus Veriora mõis kuni mõisate riigistamiseni, aastatel 1920–1921 kuulus mõis Eesti Vabariigile. Veriora mõisahoone on 1920–30-ndatel kahes osas maha müüdud, üks osa on ümber kohaldatud Veriora asula lähedal taluhooneks, peamaja teise osa ehitusmaterjalist on ehitatud maja Põlvas Võru tänaval. Selline on ühe mõisa, Veriora ehk Paulenhofi mõisa lugu. Kasutatud on Milvi Hirvlaane, Asta Pintsaare ja Leonhard von Stryki materjale.
Toivo Lees