Selle aasta esimese reisi, nagu ka kõik eelmised aastate jooksul, organiseeris Räpina Koduloo- ja Aiandusmuuseumi töötaja Toivo Lees muuseumisõpradele Jõgevamaale. Esimene peatus oli Kuremaa veski juures. Meile tuli sellest rääkima muhe giid ja veskimees Priidu Raudsik. Tuuleveski lasi rajada Kuremaa mõisa asutaja Oettingen. Priidu rääkis meile pikemalt ka Kuremaa lossi omanikest läbi pea saja aasta. Ta on ise kohtunud kahe lossiasutaja järeltulijaga, kes tulid siia oma juurte juurde esivanemate radadele. Veski asub voorel, nagu neid piklikke mägesid sealkandis nimetatakse, ja see oli tõeliselt tuuline koht. Veski avati külastajatele renoveerituna 2009. aastal. Vanast sisustusest pole midagi järel, aga kolmandal korrusel on tore makett tuuleveski läbilõikega, sellisena nagu ta endisaegadel oli. Seintel on fotod Eestis asuvatest samalaadsetest tuulikutest. Esimesel korrusel on kaminaga peosaal ja müügilett. Teisel korrusel on võimalik korraldada näitusi, väiksemaid seminare ning seal tehakse noortele ka diskosid. Keset ruumi on mõnus pehme ringdiivan. Neljandal korrusel on kitsad vaateaknad, millele on küllaltki keeruline juurdepääs, aga vaevused tasuvad kuhjaga ära, sest sealt avanes kaunis vaade Kuremaa järvele ja lossile.
Teine peatus oligi meil Kuremaa lossis, mille eespoolne välisilme on väga sarnane meie oma Sillapää lossiga. Kuremaa loss ehitati Oettingeni perekonna poolt ning see valmis 1843. aastal. Lossis on praegu esimesel korrusel muuseumituba, Kuremaalt pärit jalgratturi Erki Pütsepa spordisein suure kapitäie karikatega, jalgrattaga ja võistlussärkidega, suur saal üritusteks, kohvik ja kohaliku käsitöö näitusmüük. Lossi väiksemad ruumid on täidetud möödunud sajandi algupoole mööbliesemetega, kuid Oettingenidele kuulunud esemeid seal pole. Teisel korrusel on palju ruume, kus on Kuremaa Põllumajanduskooli säilinud ajalugu. 1921. aastast saadik tegutsesid lossis erinevate nimetustega põllumajanduskoolid. Praegusel ajal toimuvad lossis paljud eriilmelised üritused – konverentsid, kokkutulekud, kontserdid, erapeod jne. 1986. aastal toimus lossis suur tulekahju, peale mida taastati hoone järgneva aasta jooksul.
Kolmas peatus oli Laiuse õletoas, mis tegelikult on hoopis õlemaja. Kahel korrusel on väga palju vaadata. Lisaks õlgedele kasutatakse käsitööks ka pilliroogu. Laiuse õletoas toimuvad õpitoad ja tegutsevad käsitööringid ning õpitubasid käiakse tegemas ka üle vabariigi.
Neljas peatus oli poolelioleva Jõgeva kiriku juures. Siiamaani pole Jõgeval korralikku kirikuhoonet olnudki, luteri kogudus on muidugi tegutsenud, aga erinevates hoonetes. Unistus oma kirikust idanes juba 1934. aastast, kui kohalik talumees annetas selleks maalapi. Segaste aegade tõttu ja raha puudusel jäi kirik ehitamata. Kui Eesti Vabariigis algas maade tagastamine, selgus, et sinna on vahepeal ehitatud veetorn. Mõttetalgud, korjandused ja Vabariigi Valitsuse poolt eraldatud miljon eurot viisid selleni, et veetornist sai kirikutorn, pealegi väga äge. Kuigi välistrepp veel puudub, turnisime treppredeli abil torni fuajeesse. Kena noormees rääkis meile tornist ja selle ehitusest. Üles torni viis ilus lai trepp saja astmega. Iga astme servas on väike süvend, kuhu saab asetada plaadi annetaja nimega, kes ostab ühe või mitu astet. Eraisikule maksab aste 300 eurot, asutusele või organisatsioonile 500 eurot. Astmetel oli juba hulgaliselt nimeplaate toetajate nimedega. Iga väikese vahemaa tagant on trepimademed pinkidega, nii et ülesminek pole põrmugi raske. Vaade tornist on muidugi vaimustav. Praegu käivad seal muude kirikuruumide ehitustööd. Sinna ei rajata ainult kirik, vaid kogukonnakeskus, kus saavad koos käia erinevad seltsid ja ühendused.
Viies ja viimane peatus oli Jõgeval Betti Alveri majamuuseumis. Muuseumi juhataja Toomas Muru andis meile pika ja põhjaliku ülevaate poetessi elust ja loomingust. Muuseumis on ka mälestussein Jõgevalt pärit muusikust Alo Mattiisenist
Reis oli tore ja andis palju uusi teadmisi meie kultuuriloost. Suur tänu, Toivo!
Tiina Ilves,
muuseumisõber
Fotod Toivo Lees
