Esmaspäeval, 16. oktoobril 2006. aastal algusega kell 15:00
Räpina Linna Keskraamatukogus Kooli tn 5
näituse
115 aasta eest asutati karskusselts “Võhandu”
avamine ja seminar karskusliikumise teemal
1. Karskusselts “Võhandu” asutamisest Räpinas 1891. aastal ning karskusliikumisest räägib muuseumiõpetaja Vaike Kivistik
2. Katkend Aleksis Kallitsa kurbmängust “Lõpp ja algus” Räpina Avatud Noortekeskuse esituses Ene Pikneri juhendamisel.
3. Ettekanne Põlvamaa Lasterikaste Perede Ühingu juhatuse esimehelt Peeter Sulamägilt.
4. Karskusliikumisest tänapäeval kõneleb karskusühenduse Alkoholivaba Eesti tegevjuht Lauri Beekmann.
***
„Kõik häda, vaesus, viletsus, kõik jäle kuritegevus,
kõik vaen ja viha ilma sees, kõik vahed rahvakihtides –
kõik voolab sorokovkadest ja pilseneri-vaatidest“
Nii algavad sajandivanused õpetussõnad noortele ühiskonnategelastele.
Ago Ainelo on uurinud ja kirjutanud seltside asutamisest ja nende tegevusest Räpinas. Kui Venemaal oli tsaariks Aleksander III, siis eestlaste jaoks tähendas see venestamisaega, mil talurahval oli seltsidesse kuulumine keelatud. Erandina lubati 1889. aastast alates karskusseltse asutada. Asutamise ettevalmistuseks töötati välja seltsi põhikiri, valmistati liikmekaartide proovid, esitati need kinnitamiseks siseministrile. Räpinas asutati karskusselts 1891. aastal, selts sai nimeks Võhandu. Seltsi üheks asutajaks oli Viluste külas elav Jaan Sibul, kes Tartus ülikoolis õppimise ajal, innustununa narodniklusest ja Lev Tolstoist, lisas oma nimele Narodny, niisiis Jaan Narodny. Karskusseltsidesse astusid noored inimesed põhjusel, et see oli ainuke koht, kus nad said avalikult koos käia. 27. septembril 1891. aastal oli karskusseltside nimistus 12 seltsi, nende seas ka Võhandu.
15. novembri 1891. aasta Postimees kirjutab Räpinast, et Eesti karskuse selts Võhandu pidas Veriora koolimajas pääle avamist esimest koosolekut. Seltsi president S. Vijand avas koosoleku keisri lauluga, mille peale Sõukand lühikese kõne pidas ja kosja- ja pulmaviinade pruukimist ära seletas, et noorpaar ka ilma „rõõmustajata“ võib uut elu algada, ilma et viina puudus nende armastust jahutaks. Siis võeti puuduvate ametiliikmete valimine ette ja valiti esimeseks presidendi asemikuks kooliõpetaja P. F. Kõiv Kahkvast, teiseks asemikuks endine kooliõpetaja Sõukand Palu vallast, kirjatoimetajaks G?. Pennert Kahkvast. Pääle selle räägiti läbi ning ühendati „Kabeli“ ja Palu valla laulukoorid ühiseks karskuse kooriks. Võeti nõuks näitemüüki (basaari) seltsi mänguriistade hääks ära pidada, mille jaoks annete korjamiseks raamatuid vastu lubasivad võtta: Pennart, Kõiv, mõisavalitseja D. Undriz? ja Rebane. President pani seltsile ette uueks aastaks mõned eesti ajalehed tellida, nimelt Postimees ja Olevik, missugune nõu hääks sai võetud. Koosolek lõppes lauluga „Oh võtkem Jumalat …“ (P. F. Kõiv)
Kui Räpinasse 1896. aastal põllumeeste selts asutati, kujunes sellest karskusseltsile konkurent liikmeskonna osas, nii et ajalehe Olevik 1901. aasta oktoobrinumbris kirjutati: „Karskusselts Võhandu on hinge heitnud ja igaveste uinunud“. See teade oli ennatlik, sest karskusseltsi aruandest 1903. aasta kohta oli neil 28 liiget, esimeheks kooliõpetaja D. Rootsi, kassapidajaks põllumees A. Freimann ja kirjatoimetajaks põllumees A. Sibul.
Hindrik Heeringu mälestustes on lugeda: „Olles Meeksi valla Naha külakoolis noor kooliõpetaja, sain enne jõule 12. XII 1904. a. Räpina Karskuse Seltsi „Võhandu“ juhatajalt kutse ilmuda Räpinasse õigeusu preestri Nikolai Pätsi poole“. Seal oli seltsi juhatuse koosolek. Seltsi kassapidaja oli kooliõpetaja J. Melts, kirjatoimetaja Jaan Bundberg. Hindrik Heering võttis vastu seltsi liikmeks astumise ettepaneku ja see oli tema esimene selts. Teelauas kõneldi karskustööst Räpinas, et oleks tarvis eeloleval suvel Räpinas korraldada karskuse sihiline rahvakoosolek. See viidigi läbi ühes suures Räpina mõisa viljaküünis Räpina – Rahumäe maantee ääres.
Karskusseltsi edasisest tegevusest ei ole meil materjali, kuid oletada võib, et 1905. aasta reformidega avardusid võimalused mitmekesiseks seltsitegevuseks, veel enam Eesti riigi loomisega. 10. detsembri 1920. a. Vaba Maa kirjutab Räpina seltsielust, et karskusselts Võhandu lõpetas tegevuse. Karskuse teema oli Räpinas ja Eestis aktuaalne, seda kinnitavad mitmed ajakirjad-ajalehed, mis Räpinlaste kodudest meie muuseumi on jõudnud ja näitusel välja pandud.
„Tulev Eesti“, väljaanne Eesti Karskusliidu kirjastuselt. Selle 1923. aasta ühes numbris öeldakse: „Karskustöö on kasvatustöö, sellepärast nõuab ta palju vaeva, sellepärast nõuab ta ka palju aega. Üleöö ei saa siin midagi ära teha. Aastad ja aastakümnedki ei tähenda siin palju“ .
Alkoholipuu 1923. aastast (V. Kurrik „Karskus ja elu“) ja 1996. aastast (Jüri Ennet „Alkoholism algab longerist ja õllest“). Kui esimesel on 31 oksa, siis teisel 41.
Eesti Vabariigi elu kahel esimesel aastakümnel sai karskusliikumine kindla koha noorsoo tegevuses. Loodi noorsoo karskusorganisatsioonid, korraldati noorsoo karskuskongresse ja karskuspühi koolides ning karskusjutlusi kirikutes. 1923. aastal, kui Eesti Vabariigis viiendat karskuspüha pühitseti, läkitati Räpina Noorte Ühingust sõnum Tulevale Eestile, et neil polnud võimalik pühal osaleda. Põhjuseks oli pedagoogikanõukogu eitav seisukoht, kus seletatud, et noorte ülesandeks olla õpetust saada ja mitte teisi õpetama hakata. Kõnealuse karskuspüha, õigemini päevade korraldamises osalesid koolid. Neile saadeti Eesti Karskusliidu poolt päevakohane materjal: „üleskutse, juhatuskiri õpetajaskonnale karskuspüha korraldamise kohta, lendlehed keskkoolide õpilastele välja jagamiseks ja lendkirjad lastevanematele õpilaste kaudu kätte viimiseks Pääle muu saadeti igale koolile karskuskirjanduse nimestik ja ankeetleht.“ Viimase pidid koolijuhatajad täidetuna karskusliidule tagasi saatma.
1929. aasta 22. jaanuari Võru Teatajas on sõnum sellest, kuidas „Petserimaa on olnud kuulus ainult joomise, kakeluse ja pussitamise poolest. Kuid igas vallas pole see noorsoo kohta enam maksev.“ Töötasid pühapäevakoolid, asutati seltse, kust vanad ja noored õige aktiivselt osa võtsid. Võõpsu külas olid asutatud spordi-, haridus- ja vabatahtlik tuletõrjeselts. „Säärast aktiivset seltskonnaelu tuleb vähemalt Võõpsu külas küll nende noorte arvele kirjutada, kellel pääle sundusliku algkooli on olnud veel võimalus pääseda keskkooli. Nad saavad aru, et setu rahva suurim vaenlane on alkohol.“
Noorsoo enesekasvatuse ja elureformi ajakiri Kevadik avaldas 1924. aastal teateid noorsoo töömailt: Soome ja Hollandi noorsoo karskusliitudest ja kodumaa karskusliidu tegevusest. Selles ajakirja numbris on jutuks karskusliidu poolt 1923. aastal välja kuulutatud kirjutiste võistluste tulemused. Teemad olid: „Kuidas käis Oru taadi käsi, kui naaberkülas kõrts avati?“ ja „Miks tarvitavad inimesed joovastavaid jooke?“ Esimeste auhindade väärilisteks hinnatud kirjutiste autorid said igaüks 1000 marga eest kirjandust. Komisjoni soovitus oli saata ka varjunime „Võhandu“ all kirjutanud Richard Kirotoskile kirjandust 200 marga eest. Kevadikust saab lugeda ka karskuse õpiringidest ja karskuseksamitest, täiskarsklastena tuntud suurmeestest maailmas ja Eestis. Seal õpetatakse enesevalitsust, tahte kasvatust, võimlemist.
Räpinast on ajakirjandusse jõudnud teade põllumajandusgümnaasiumi muusika- ja spordiringidest. Mõlema tegevuse eesotsas on õpetajad, eriti muusika- ja spordiõpetaja Johannes Karheiding.
Räpina Noorte Ühing oli üks noorsoo tegevuse korraldajaid. Põhisuundadeks muusika, sport, näitekunst, kirjandus. Tegevuse sihiks oli tema ümber koondunud liikmete arendamine kõlbeliselt, vaimselt ja füüsiliselt.
Tegutses Räpina Noorte Maatulundusklubi. Nende tegevuses olid lisaks põllumajandusalad ja viimastega seotud haridustöö. „Mitmesugused põllumajanduslikud alad, millega noorte ringidel tegemist on olnud juba kevadest peale erilise hoolega, et sügisel esineda asjalikult, näitavad üldsusele kui palju loovat tööd võivad teha tulevased peremehed, kui aga ainult tahtmist ja indu on tööks. Näitust külastavad ka mitmed tähtsamad tegelased väljaspoolt, nende hulgas ka põllutöökoja direktor hra J. Hünerson“ kirjutatakse Võru Teatajas 3. augustil 1934. aastal.
Võõpsu küla maanoorte üritustest ja nende ringi vanemast Johannes Teigarist, kes oli kohaliku kooli õpetaja ja tuntud seltsitegelane, on kirjutatud Elu väljaandes 23. jaanuaril 1939.