Seekordne Räpina muuseumisõprade kultuurireis viis 32 reisihuvilist Tartumaale, külastamaks Luke mõisa, Järvemuuseumi Võrtsjärve ääres ja Rõngu pillimuuseumi. Esimene peatus oli Löwenwoldedele kuulunud Luke mõisas. Räpina ja Luke mõisas elanud Löwenwolded olid omavahel sugulased. 1728. aastal ostis ülemtallmeister kindralleitnant Carl Gustav von Löwenwolde Räpina mõisa ning määras testamendiga nii Räpina kui teised oma mõisad oma vennale, õuemarssal Gustav Reinhold von Löwenwoldele, kelle surma järel läksid mõisad Lukel elanud nõbu Adam Friedrich von Löwenwolde lastele. Adami pojad Carl Magnus von Löwenwolde esimesest abielust ja riiginõunik Johann Gustav von Löwenwolde teisest abielust sõlmisid pärast teiste vendade surma, 22.04.1787 kokkuleppe: Carl Magnus võttis üle Räpina kihelkonnast Meeksi ja Kahkva, Nõo kihelkonnast Luke ja Ilmatsalu mõisad: Johann Gustav sai endale Räpina mõisa ja Pallamõisa ehk Palo mõisa. Pärast Johann Gustavi surma sõlmisid tema pärijad (lesk, 4 poega ja 3 tütart) 1800. aastal omavahelise lepingu Räpina mõisast pärandiosade eraldamise kohta. Neli venda, Johanni pojad jagasid Räpina mõisa järgmiselt: Johann Friedrich sai Räpina peamõisa, Carl Gustav sai Räpinast eraldatava Ruusa mõisa, Ludwig Gerhard sai Palo mõisa, Casimir Ernst Palo mõisast eraldatava Veriora mõisa. 15.10.1832 suri insuldi tagajärjel Räpina mõisa omanik, maanõunik ja rüütel Johann Friedrich von Löwenwolde. Tema lesk ja tütre eestkostjad müüsid Räpina mõisa edasi major Gustav von Schoultzile, sellega lõppes Räpinas ligi sajandi pikkune Löwenwoldede valitsemise aeg. Luke mõisas ootas meid aga juba sihtasutuse Luke Mõis juhataja-giid Gea Järvela. Mõisaga tutvumist alustasime pargist, kaunis neobarokk-park erinevatel kõrgustel paiknevate terrasside ja omapärase kujuga pügatud puudega on mõisa uhkuseks. Üht terrassidevahelist trepikäiku ääristavad betoonist lõvikujud ja taamal kaunis naise skulptuur. Luke mõisa pargi ja sealsete tiikidesüsteemi taastamiseks kulus ligi kolmteist aastat ja omajagu raha. 2005. aastal said taastatud kaskaadidena laskuv tiigisüsteem ning väike kärnerimaja, kus soojal ajal on avatud kohvik. Valitsejamaja ühes taastatud ruumis asub galerii, kus seintel Luke mõisa viimaste omanike, Mary ja Woldemar von Knorringi portreed ning von Knorringi kirjavahetus. Lõunapeatuse tegime Elvas, kus Marika Saar tegi meile lühikese linnatutvustuse. Edasine tee viis meid Eesti suurima sisejärve, Võrtsjärve äärde. Külastasime järve kaldal asuvat Järvemuuseumi, mille põhiekspositsiooni moodustavad elusad eesti mageveekalad. Erinevaid akvaariume on kokku 23, lisaks 2 põrandaakvaariumit ja 2 suurt silinderakvaariumit. Rõngus ootas meid Pillimuuseum üle 3000 erineva muusikainstrumendiga. Muuseumi hing ja giid Anti Mehine jutustas, kuidas kõik sai aastaid tagasi alguse sellest, et pillimehe süda ei suutnud ühtegi põnevat pilli ära visata, sestap korjas ta ripakil olevad instrumendid kokku. Alguses hoidis ta neid sauna eesruumis, aga pikapeale jäi ruumi vajaka ning muuseumi idee sai teoks, kui endisaegsed kõrtsiruumid said korda tehtud ja 2014. aasta mais, Rõngu kodukandipäevadel avatigi pillimuuseum. Muuseumis eksponeeritakse ja säilitatakse pille, muusikariistu, aga ka palju muud: eri ajastute kõlareid, mikrofone, pillivõimendeid ja efektiplokke, samuti ammuseid plaadimängijaid, pleiereid, lintmakke, transistoreid, videoaparaate, telefone jne. Muu hulgas saab seal oma silmaga näha legendaarse Ivo Linna harmooniumit, Marko Matvere kitarri ning Karl Madise suupilli ja palju muud. Seda peab ise nägema… Selline sai seekordne reis ja ees ootavad uued põnevad sõiduplaanid.
Toivo Lees, muuseumiõpetaja
