Räpina Koduloo- ja Aiandusmuuseum korraldas maikuu viimasel laupäeval jalutuskäigu „Adolf Vaigla ja tema sirelid”. 110 aastat tagasi, 1. jaanuaril 1911. aastal sündis Tartumaal Patastel ühte taluperre kuues poeg, kes ristiti Adolfiks. Temast sai aednik ning õnnelik inimene. 73-aastasena on ta öelnud: „Kõik aiandusega tegelevad inimesed on õnnelikud”. See ütlus on pärit Hiinast, aga ükskõik millises maailma otsas aiandusega tegeleda, see pakub tegijale rõõmu ja õnne kõikjal. Esimesed aiatarkused sai Adolf isa ja vanema venna Voldemari käest. Isa oli osav viljapuude pookija, ta toetas poja aiandushuvi igati ning aitas pojal esimest kahe-kolme aknaga lavakasti teha. Voldemar õpetas vitstest ja männijuurtest korvide punumist, õlgkübarate valmistamist, õunapuude pookimist. Aiandushuvi sai toetust ka arsti soovitusest, et aiatöö on nõrga tervisega noormehele igati sobiv. Omandanud lugemisoskuse, said „Aiatöölehe” ning „Põllutöölehe” artiklid Adolfile huvitavaks kirjanduseks. Ühe loo „Meie ilusamad suvelilled”, luges ta mitukümmend korda läbi ja kaheksa-üheksa aastaselt õppis loos leiduvad ladinakeelsed lillenimed pähe. Lapsepõlvest alguse saanud huvi aianduse vastu jätkus aastakümneteks. Tema elust, aednike õpetamisest, aiandusalastest tegemistest ja elust-olust Räpinas võib lugeda tema kirja pandud mälestusteraamatust „Aednik läbi pika elu”. Tema tööde jätku ja mõju on Räpinas näha igal sammul. Jalutuskäigu-eelset meeleolu lõid Helen ja Valdur Truija oma pillilugudega äsja ilmunud Heleni loodud lauluviiside raamatust „Kollane raam”. Jaan Kivistiku juhtimisel koos Adolf Vaigla tütre Tiina Luubiga tutvusime jalutuskäigul Vaigla aretatud sirelitega. Tiina Luup meenutas isa tegemisi sirelite aretamisega. Jaan Kivistik meenutas esimest kohtumist oma tulevase õpetajaga 1957. aastal sirelite õitsemise ajal, kui ta oma tolleaegsete õpilastega aias jalutades rääkis valgeõieliste sortide saamise raskustest. Jalutuskäigult mõned huvitavad faktid: Õitsvate sirelipõõsaste õite värv on pidevas muutumises alates õienuppude värvumisest kuni avanenud õite pleekumise ja närbumiseni. Aianduskooli ees haljasalal kasvavad ühes grupis koos erinevad sirelipõõsad seitset eri värvi sireliõitega. Sireliõisi iseloomustavad seitse värvitooni, mille alusel sorte rühmadesse paigutatakse: valge, violett, sinine, sirelilla, roosa, punane ja purpur. Vaigla sirelisordid kuuluvad kahte rühma: hüatsintsirelid ja kohaliku hariliku sireli seemnetest saadud sordid.Hütsintsi relid kasvatati üles Kanadast saadud seemnetest. Mõisahoone ees ja lillekollektsiooniaias kasvavad Vaigla aretatud 23 nimelist sirelisorti. Neist 16 on saadud hariliku sireli ning 7 hüatsintsireli seemnetest. Adolf Vaigla hariliku sireli sordid ‘Aino’, ‘Elsa Maasik’ ja ‘Tiina’ ning hüatsintsirelid ‘Arvid Vilms’ ja ‘Vaiga’ kanti 1990. aastal Kanada Hamiltoni botaanikaaias esimeste Eesti sirelisortidena rahvusvahelisse sirelisortide registrisse. Adolf Vaiglat rõõmustas 1996. aastal uus seemikutepõlvkond, kui ilmusid esimesed õied endaaretatud täidisõielise ‹Silja› järglastele. Uute seemikute hulgas on ka üks valge täidisõieline (hiljem tuntud kui Vaigla Valge), mille saamisest oli aretaja huvitatud juba aretustöö algusaastatel. Räpina Sireli tänav õigustab oma nime tänava ääres olevate paljude kauniste sirelitega, mille hulgas on kasvamas ka huvitavaid seemikuid: ‘Nooruse Sinine’, ‘Õnne’, ‘Vaigla´s Blue’ jt. Praegu on imeilus aeg jalutada sirelilõhnavas Räpinas, imetleda lilleilu ja Adolf Vaigla tööd ning miks mitte otsida ka sireliõitest õnne. meenutas esimest kohtumist oma tulevase õpetajaga 1957. aastal sirelite õitsemise ajal, kui ta oma tolleaegsete õpilastega aias jalutades rääkis valgeõieliste sortide saamise raskustest. Jalutuskäigult mõned huvitavad faktid: Õitsvate sirelipõõsaste õite värv on pidevas muutumises alates õienuppude värvumisest kuni avanenud õite pleekumise ja närbumiseni. Aianduskooli ees haljasalal kasvavad ühes grupis koos erinevad sirelipõõsad seitset eri värvi sireliõitega. Sireliõisi iseloomustavad seitse värvitooni, mille alusel sorte rühmadesse paigutatakse: valge, violett, sinine, sirelilla, roosa, punane ja purpur. Vaigla sirelisordid kuuluvad kahte rühma: hüatsintsirelid ja kohaliku hariliku sireli seemnetest saadud sordid.Hütsintsi relid kasvatati üles Kanadast saadud seemnetest. Mõisahoone ees ja lillekollektsiooniaias kasvavad Vaigla aretatud 23 nimelist sirelisorti. Neist 16 on saadud hariliku sireli ning 7 hüatsintsireli seemnetest. Adolf Vaigla hariliku sireli sordid ‘Aino’, ‘Elsa Maasik’ ja ‘Tiina’ ning hüatsintsirelid ‘Arvid Vilms’ ja ‘Vaiga’ kanti 1990. aastal Kanada Hamiltoni botaanikaaias esimeste Eesti sirelisortidena rahvusvahelisse sirelisortide registrisse. Adolf Vaiglat rõõmustas 1996. aastal uus seemikutepõlvkond, kui ilmusid esimesed õied endaaretatud täidisõielise ‹Silja› järglastele. Uute seemikute hulgas on ka üks valge täidisõieline (hiljem tuntud kui Vaigla Valge), mille saamisest oli aretaja huvitatud juba aretustöö algusaastatel. Räpina Sireli tänav õigustab oma nime tänava ääres olevate paljude kauniste sirelitega, mille hulgas on kasvamas ka huvitavaid seemikuid: ‘Nooruse Sinine’, ‘Õnne’, ‘Vaigla´s Blue’ jt. Praegu on imeilus aeg jalutada sirelilõhnavas Räpinas, imetleda lilleilu ja Adolf Vaigla tööd ning miks mitte otsida ka sireliõitest õnne.
Toivo Lees
