Alates 21. oktoobrist 2015 kuni aasta lõpuni Räpina raamatukogus ja haldushoone I korrusel näitus “Spordimees Asso Krieger”
***
Heini Lumpre, Räpina Aianduskooli kehalise kasvatuse õpetaja, Asso Kriegeri õpilane ja sõber, meenutab Assot:
Esmakohtumine Asso Kriegeriga oli 1965. aastal, kui tulin Räpina Keskkooli 5. klassi. Ta oli väga sõbralik, heatahtlik, väga rahulik, kõigi õpilastega sai hästi läbi, õpilased kutsusid teda Assoks. Ta suhtles kõigiga kui võrdne võrdsega, lubas poistel tegeleda meeldiva spordiga, tunni algul ütles alati: „Poisid, võtke pall ja mängige!“
Asso Kriegeri lemmikala oli tuletõrjesport, milles ta oli NSVL meistersportlane. Tegeledes võimalikult palju selle spordialaga, edendas ta Räpina tuletõrjesporti. Tema juhtimisel olid võistkonnad väga edukad ja saavutasid kõrgeid kohti nii vabariiklikel kui ka üleliidulistel võistlustel. Entusiasmiga korraldas ta Peipsi suve- ja talimänge, pärast aianduskooli õpetajana jätkas sõpruskohtumiste korraldamist võrkpallis ja korvpallis Räpina aianduskooli ja keskkooli vahel. Viimast korda osales ta 1985. aasta Peipsi suvemängudel, kus võitis veteranide kuulitõukes kuldmedali.
Ta innustas oma tütreid Marist ja Margitit spordiga tegelema.
Asso Kriegeriga oli alati millesti rääkida. Ükskord talvel läksin üle jõe minema ja keskel tuli Asso vastu. Me seisime keset jõge jääl ning rääkisime mitu tundi järjest… Kõige enam hämmastas tema puhul see, et ta oli väga abivalmis. Tema ema oli kooli ühiselamus kütja. Peale kooli läks Asso alati ema juurde ja tõi talle kõik puud, mis kütmiseks vaja oli, pärast seda läks ise veel edasi trenni.
Talle meeldis hästi palju lugeda, armastas mälumänge mängida, enamasti olid tema hobid seotud mõne spordialaga, kuid meeldis ka põllumajandusega tegeleda. Asso Krieger oli mulle väga heaks eeskujuks. Tänu temale tuli mul mõte hakata kehalise kasvatuse õpetajaks, kuna ta oskas aines huvi tekitada.
**************
Tehnikumi sporditüdrukud meenutavad õpetaja Asso Kriegerit:
Õppisime Räpina Sovhoostehnikumis alates 1. septembrist 1979 ja lõpetasime 26. veebruaril 1983. Meie kursus ehk A-kursus, mida oma karmi aga õiglase käega juhendas Astra Kukk, oli väga sportlik. Suuresti tänu headele sporditulemustele võitis meie kursus 1982. aastal koolisisese sots. võistluse ja saime tehnikumi poolt tasuta reisi Moskvasse. See oli sel ajal ikka väga suur auhind, millest kohtudes siiani omavahel räägime. Meie kursusel oli nii suve- kui talialadel tegijaid ja oli ka medalitoojaid.
Ujumises ja suvises VTKs oli kõva tegija Kai Urke.
Kuuli tõukasid Irene Kask ja Varje Ojala.
Talvine VTK ja suusatamine – Lepind Anni ja Lea Ukkur.
Pallimängudes aga Inge Tamm, Tiina Lehismets ja Mare Paas. Tiina oli tugev ka kergejõustikus ning lauatennises.
Poiste, keda meil oli ainult neli ja kellest vaid kaks lõpetasid, spordiau kaitses Kuldar Kase. Ta jooksis kiiresti ja mängis korvi.
Võistlusi, kus mängida, jagus: olid nii Põlva Rajooni Meistrivõistlused, Balti Spartakiaad, Peipsi suvemängud ja Tehnikumide spartakiaad.
Tehnikumide spartakiaadil poistel pallimängudes küll eriti hästi ei läinud, aga tüdrukud olid võidukad nii korv- kui võrkpallis. Kui ma väga ei eksi, siis minu kooliskäimise ajal me alla 1. koha ei saanud. Koolide pallimängude võistkondadega on see häda, et võistkond muutub igal aastal – keegi lõpetab ja keegi tuleb uuel õppeaastal juurde. Meie aastakäigul vedas, sest korvpalli võistkonnas oli pool naiskonda meie kursuselt. Spartakiaadide autasustamisel tegid puhta töö Räpina tüdrukud ja Tihemetsa poisid.
Enne võistlusi olid ka väikesed treeninglaagrid ja tänu suvisele treeninglaagrile on nii mõnigi meist korvpalli mänginud koos Tiit Sokuga, kes koos isa August Sokuga olid oma sugulastel Räpinas külas. Kui August Sokk veetis tihti aega ujumiskohas, siis Sokk juunior patsutas palli võimlas. Tiit oli mängides alati väga arvestav, ei kippunud ise esinema ja korvi viskama vaid jagas sööte teistele.
Kõik olid enne võistlusi üsna õhinas. Seltskond oli vahva ja see oli tore võimalus kohtuda taas tuttavatega teistest tehnikumidest.
Võistlustele sõidutas meid tihti suuremat kasvu tumeda pea ja tumedate vuntsidega mees, kelle nime me ei teadnud siis ega veel vähem nüüdki, aga tema hüüdnimi on siiani meeles – Vigri. Hea õhkkond bussis sai just temast alguse – lõbus ja lahke bussijuht, keda ootasime ka sügisel ja kevadel põllule järele. Minnes sõideti alati läbi tehnikumi abitootmisest Toolamaal ja sealt võeti kaasa limonaadi ja mahla. Loomulikult olid bussis ka juhendajad ja treenerid: tüdrukute kehalise kasvatuse õpetaja Marje Reinvee, võrkpallitreener Kalju Haljasmägi ja kehalise ala juhataja ja poiste õpetaja ning tüdrukte korvpalli juhendaja Asso Krieger.
Nüüd, 35 aastat hiljem, olles nüüdseks temast rohkem kui viis aastat vanem, võin kartmata familiaarseks muutumist öelda, et Asso oli ääretult tolerantne, kes oskas nii-öelda muhe mees olles, hoida ohjes noori tuisupäid. Ta kohtles 15-17 aastaseid noori inimesehakatisi kui võrdseid ning jagas peenelt õpetussõnu ja mitte ainult spordist. Range ta ei olnud ja nõukogudeaegne tüüpiline näidisõpetaja ka mitte. Mul on hea meel, et ta oli minu õpetaja. Temale mõeldes tuleb veel meelde, et ta kandis tihti halli kootud kampsunit ja et ta rääkis pidevalt ühe suupoolega muiates. Aitäh Sulle, õpetaja Krieger, et Sa meil siis olemas olid ja SA OLED MEIL MEELES.
Inge (Tamm) Uibo
Tiina (Lehismets) Säkk
Lea (Ukur) Pedosk
Kai (Urke) Nurmsalu
Irene (Kask) Veeber
Mare (Mäesalu) Paas
********************************
Kalju Haljasmägi meenutab Asso Kriegerit:
Pean kaugemalt alustama. Kutsusin Asso Kriegeri Räpina Sovhoostehnikumi kehalise ala juhatajaks ja ühtlasi kehalise kasvatuse õpetajaks. Teine õpetaja, tüdrukutele, oli Marje Reinvee. Asso oli tööle asudes väga uuendusmeelne, võttis kasutusele uusi vahendeid nii, et oleks kümmekond kuuli tüdrukutele ja sama palju poistele. Tüdrukute kuuli raskus oli 4 kg, poistel 5 kg ja meestel 7 kg. Tunni tihedus oli tema ajal hästi suur. Asso ajal said jooksurajad, kaugus- ja kõrgushüppe kohad uue kvaliteedi. Tollal polnud pehmeid matte, hüpati liiva sisse. Asso osutas kõigile neile asjadele palju tähelepanu.
Kärbis oli pikka aega direktor, 29 aastat vist. Eriti siis, kui ta rajooni parteikomitee liikmena tuli Põlvast, oli väga kuraasi täis. Ükskord õppenõukogu koosolekul hüppas ta väga kurjalt Assole peale, et meie õpilased ei taha tegeleda spordiga, eriti suusatamisega. Asso kuulas selle kriitika ära, teised õpetajad vaatasid kaasatundva pilguga Asso poole, sest Asso tegi suusatamist ja uisutamist. Paisjärvel oli uisurada, selle rajas Ülo Zirnask, kes oli armunud uisusporti.
Kärbis kritiseeris Assot, et ei ole suusaradasid. Mul oli toodud Pihkvast Raketa suuski ja suusasaapaid. Hiljem muretseti Tallinnast Pärnu suuski, neist puudu polnud. Asso andis kõikidele õpilastele ülesande, et Sillapää lossi juurest lähtuksid suusarajad ja neid radasid sai mitukümmend, kui mitte rohkem. Mõne päeva pärast teatas Asso, et sai Kärbise käest kiita: „Nüüd ma näen, et õpilased tegelevad suusatamisega!“ See oli meeldejääv seik.
Räpina pargis, kui minna alla jõe äärde, oli 25 m pikkune ujumisrada, ehitatud sillad jõkke, 4-5 m kaugusele löödud postid ja laudsein, kus sai pööret teha ning vettehüppamise pukid. Võhandu jõe vool oli kevadel suurvee ajal küllaltki kiire. Ehitised säilisid aasta või paar – vesi viis nad minema koos 3 meetri kõrguse vettehüppe torniga.
1970ndate lõpus või 1980ndate alguses Asso kurtis, et nende postide jõe põhja rammimine käib üle jõu. Võib-olla tundis ta juba siis, et tervisega on midagi korrast ära. Läksin appi, võtsin kaasa 3-4 viimase kursuse poissi ja paari päevaga tegime ujula korda. Seal sai hästi ujumist harjutada ja igal aastal tuli tehnikumi keskkooli lõpetanud väga häid ujujaid. Spartakiaadidel imestati, kuidas Räpina saab olla nii tugev, kuigi pole siseujulat!? Seal sai kevadel enne spartakiaadi kuigipalju harjutada. Tänu võimekatele õpilastele, kes õppima tulid. Nad napsasid parimad kohad, tuues hästi palju punkte oma võistkonnale. Mäletan üht pikka tüdrukut ujuja kehaga…
1977. aastal palus Asso mind, et ma hakkaksin tüdrukute võrkpalli võistkonna treeneriks. Ise tegeles ta poistega ja kahte võistkonda treenida oli üle jõu käiv. Meie kooli tuli igal aastal 2 kuni 3 väga võimekat võrkpallurit. Alustada nullist ei tule kõne allagi, aga kui õpilane on 8-klassilises koolis võrkpalliga tegelenud, võib komplekteerida väga tugeva võistkonna. Asso imestas, kuidas ma suutsin lühikese ajaga nii hea tulemuse saavutada. Alla kolmanda koha me kunagi ei langenud, enamasti olime esimesed või siis teised. Ega poisidki maha jäänud. Tihemetsa, Kehtna, Väimela – seal olid poiste erialad, seetõttu tuli sinna füüsiliselt tugevaid õpilasi, kellest sai moodustada tugevaid võistkondi.
Mitmed õpilased, kes meilt läksid EPAsse, said kohe EPA võrkpallinaiskonda ja moodustasid naiskonna tuumiku. Üks väga hea mängija oli Tiiu Pedanik, pikk, füüsiliselt tugev, ta võis isegi üle bloki lüüa, silmapaistev võrkpallur. Veel oli Anu Oidsalu, neid oli teisigi väga tugevaid – Merlin Muts, Aine Everand, Mare Mäesalu, Arike Padjus, Heli Kirt, Tiia Mäe, Marika Jõgi ja Kai Lehtmets. Tänapäeval tuleb võistkond pärast õnnestunud lööki kokku ja embab, tollal löödi peopesadele patsu, see ühendas võistkonda.
Räpina Sovhoostehnikumi naiskonnal ei olnud neil aastatel rajoonis vastast. Tugevad võrkpalli kantsid, nagu Räpina Metsamajand ja teised olid meie peale kadedad: õpilased tulevad ja võidavad. Palju aastatid oli RST naiskond rajooni meistrivõistlustel esikoha vääriline.
Asso oli väga tänulik, kui teda sai kuidagi aidata. Kutsus koju, mõnikord tõstsime pitsi. Tal oli suur õunaaed, tihtipeale pani kaasa mitu kotti häid õunu: Liivi kuldrenett, Paide taliõun ja muud.
Asso suri väga noorelt. Ta hakkas millalgi oma tervise üle kurtma ja oli näha, kuidas ta hakkas oma haiguse käes kustuma. Teda sai aidatud nii palju, kui minu õppedirektori koht seda võimaldas. Ta oli tuletõrje meistersportlane, tegi võistlustel kaasa. Kui haigus tervise röövis, ta tasapisi taandus ja enam…
**********************************
Räpina ÜG õpilase Kadriliis Rämmanni uurimistöö Asso Kriegerist:
LAPSEPÕLV
Asso Krieger sündis 11. aprillil 1941. aastal. Lapsepõlv möödus tal Räpinas. Tema ema oli „koolitädi“ ning Asso käis tal sageli abis (koolimaja ahju kütmas, puid vedamas). Asso õppis hästi, oli ühiskondlikult väga aktiivne ning pättusi ei teinud. Tema tublidust näitab ka see, et 1959. aastal lõpetas ta Räpina Keskkooli hõbemedaliga.
Väikest peale oli ta väga sportlik, võttes osa paljudest spordivõistlustest. Asso klassivend meenutab, kui vene keele tundides tuli mingil teemal jutustada, valis Asso alati spordi, sest ta oli väga kiindunud sporti, teised teemad ei pakkunud talle nii palju huvi. Klassis oli ta alati esimene, kes tahtis spordiüritustest osa võtta ning ärgitas ka klassikaaslasi spordiga tegelema.
Kooliajal võttis Asso osa väga paljudest spordivõistlustest ning saavutas häid kohti.
1952. a TEINE JÄRK Õppiva Noorsoo Kehakultuurikollektiivide Nõukogu poolt autasuna selles, et saavutas Värska pioneerilaagri spartakiaadil
kaugushüppes II koha tagajärjega 3.54 m
60 m jooksus II koha tagajärjega 9,3 s
100 m jooksus II koha tagajärjega 15,3 s.
1954. a KOLMAS JÄRK Õppiva Noorsoo Kehakultuurikollektiivide Nõukogu poolt autasuna selles, et saavutas pioneerimalevate vahelistel Räpina ringkonna suusatamise võistlustel „Pionerskaja Pravda“ auhinnale III-IV koha distantsil 2 km ajaga 11.31,0 s.
1955. a ESIMENE JÄRK Õppiva Noorsoo Kehakultuurikollektiivide Nõukogu poolt autasuna selles, et saavutas 1941–1943. a vanusegrupis RKK esivõistlustel granaadiheites I koha tagajärjega 38 m.
1955. a ESIMENE JÄRK Õppiva Noorsoo Kehakultuurikollektiivide Nõukogu poolt autasuna selles, et saavutas 1941–1943. a vanusegrupis RKK võistlustel 500 m jooksus I koha tagajärjega 1.40 m.
1955. a ESIMENE JÄRK Õppiva Noorsoo Kehakultuurikollektiivide Nõukogu poolt autasuna selles, et saavutas 1941–1943. a vanusegrupis RKK esivõistlustel kaugushüppes I koha tagajärjega 1.20 m.
1955. a KOLMAS JÄRK Õppiva Noorsoo Kehakultuurikollektiivide Nõukogu poolt autasuna selles, et saavutas Räpina rajooni koolinoorte spartakiaadil poeglaste13–14 a vanusegrupis kõrgushüppes I koha tagajärjega 1.20 m.
1956. a TEINE JÄRK Õppiva Noorsoo Kehakultuurikollektiivide Nõukogo „Noorus“ poolt autasuna selles, et saavutas Räpina rajooni koolinoorte suvespartakiaadil 1942 l–1943. a vanusegrupis keskkoolide osas poeglaste kuulitõukes II koha tagajärjega 6.65 m.
1956. a TEINE JÄRK Õppiva Noorsoo Kehakultuurikollektiivide Nõukogu „Noorus“ poolt autasuna selles, et saavutas Räpina rajooni koolinoorte suvespartakiaadil 1940– 1941. a sündinute vanusegrupis keskkoolide osas poeglaste kuulitõukes II koha tagajärjega 9.32 m.
1956. a TEINE JÄRK Õppiva Noorsoo Kehakultuurikollektiivide Nõukogu „Noorus“ poolt autasuna selles, et saavutas Räpina rajooni koolinoorte suvespartakiaadil 1940– 1941. a sündinute vanusegrupis keskkoolide osas poeglaste 800 m jooksus II koha tagajärjega 2.37,5 s.
1957. a KOLMAS JÄRK Õppiva Noorsoo Kehakultuurikollektiivide Nõukogu „Noorus“ poolt autasuna selles, et saavutas Räpina rajooni koolinoorte sportliku võimlemise võistlustel poiste teises kombinatsioonis I koha keskkoolide osas.
ÜLIKOOLIAEG
Pärast Räpina Keskkooli lõpetamist asus Asso õppima Tartu Riiklikku Ülikooli kehakultuuriosakonda. Ka ülikooli ajal võttis ta väga paljudest spordivõistlustest osa ning saavutas häid tulemusi. Tegeles klassikalise maadlusega – 1961. aastal raskekaalus III koht, kolmikhüppega – 1961. aastal III koht, kuulitõukega – 1962. aastal I koht, ujumisega – 1962. aastal rinnuliujumises III koht, vasaraheitega – 1962. aastal III koht, kettaheitega – 1962. aastal III koht. 1963. aastal saavutas Tartu Riikliku ülikooli Meistri Nimetuse kuulitõukes.
RÄPINA KESKKOOL / TULETÕRJESPORT
Pärast ülikooli lõpetamist siirdus Asso Räpina Keskkooli kehalise kasvatuse õpetajaks. Õpetajana oli Asso Krieger nõudlik, kohusetundlik. Julgustas ning motiveeris õpilasi ning ärgitas neid aktiivselt sportima. Ei sallinud virisemist ning vingumist.
Samuti hakkas Asso Räpinas tegelema ka aktiivselt tuletõrjespordiga. Tuletõrjesport oli talle südamelähedane. Lisaks füüsilisele pingutusele tuli seal rakendada ka mõistust, kuidas tuletõrjevoolikuid kiiresti lahti ning kukku rullida. Kui Põlva rajooni 1970. aasta parimat meessportlast valiti, oli üheks kandidaadiks Räpina keskkooli kehalise kasvatuse õpetaja Asso Krieger. Selle nimetuse sai küll teine mees kuid see pigem rõõmustas teda, kui kurvastas. Kui aga tuletõrjespordis oleks populaarseim selgitatud, oleks valik kahtlemata temale langenud. Tuletõrjespordiga tegelemine tõi tema näol 1969. aastal Põlva rajooni veel ühe meistersportlase, ainukese tuletõrjespordis. Tuletõrjesport oli andnud ka kolm meistersportlase kandidaati. Selles oli suur teene temal: ta oli enda peale võtnud tuletõrjesportlaste treeneri kohustused.
RÄPINA SOVHOOSTEHNIKUM
1971. aasta 1. septembrist töötas Asso Krieger Räpina Sovhoostehnikumi kehalise ala juhatajana ja kehalise kasvatuse õpetajana. Õpetajana täitis ta oma tööülesandeid hästi. Võttis aktiivselt osa sovhoostehnikumi sporditööst, organiseerides võistlusi ning osaledes ka ise erinevatel võistlustel. Näiteks Peipsi mängude läbiviimine nii Räpinas kui ka mujal. Sportimise kõrvalt leidis aega ka mälumänguks.
20. oktoobril 1985. aastal Räpina Sovhoostehnikumi poolt välja antud „In memoriam“ luuletus
On varane hommik
ja kaste on maas
tõuseb päike paplite tagant.
Ta tõuseb ka järgmisel
hommikul taas
aga mees, mees ikka veel magab.
Tõuseb kuuketas taeva
ja valgustab maad
kuldab metsa
ja hõbetab raba.
Öölinnu jaoks see,
siin laulda ta saab.
Aga mees, mees ikka veel magab.
Ning rändavad pilved –
need lähevad.
Vihm mustale mullale sajab.
Ja süttivad taevased
tähemaad.
Aga mees, mees igavest und magab.