„Postimees“, neljapäev, 11. juuni 1942
Monotoonselt klõbiseb teises toas kirjutusmasin. Aeg-ajalt tuleb vallakantseleisse inimesi, kes kiiresti püüavad sooritada oma toimingud vallamajas, et siis kohe jälle rutata kevadiste tööde juurde põllul. Ilmad viimastel päevadel on pilvised, kuid soojad. Seepärast tuleb rutata, et seeme saaks idanema hakata niiskes mullas ja oleks värske orasena juba küllalt tugev taluma võimalikku põuda.
Säärasel kevadisel päeval istume Räpina vallakantseleis ja teeme kurba kokkuvõtete. Kantseleiametnik jutustab nimelt nendest, kes tänavu kevadel enam ei saa külvata kodutalu nurmedel ja nüüd võib-olla on hukkunud Venemaa orjalaagrite viletsuses.
Räpinast on küüditatud terve rida isikuid ja perekondi. Jaoskonna loomaarst Värnik, endine Kaitseliidu propagandapealik, viidi Venemaale kogu perekonnaga. Möödunud aasta veebruaris arreteeriti Räpina malevkonna pealik Artur Kiudorf. Üldse on Räpina vallast küüditatud järgmised isikud ja perekonnad: Kaitseliidu Räpina patareiülem Puksoo Nahakülast kogu perekonnaga; tuletõrje-tegelane Arno Parmas Tooste külast kogu perekonnaga; Kaitseliidu juhte Jakob Paabusk Toostest kogu perekonnaga; vabadussõdalaste liikumise tegelane Gustav Valge kogu perekonnaga; endine konstaabel Järvala abikaasaga ja reservkapten Jakob Mähar ning Karl Leesment, kes ajutiselt elas Räpinas. Pärast küüditamist vangistati veel üks tuletõrje juhte – Richard Haugas ning Taavet Suurmaa, keda bolshevikud kuuldavasti kahtlustanud eestiaegsele poliitilisele tegevusele kaasaaitamises. Nad mõrvati.
Räpina vald on Võrumaal üks jõukamaid. Talud pole siin küll suured, harva ulatudes oma põllupindalalt üle tavalise normaaltalu mõõtude, kuid maad see-eest on head ja viljakandvad. Tänu sellele asjaolule on räpinlased juba aastakümneid oma kõrvalisest asendist hoolimata püüdnud igapäevast elu muuta nii kultuurseks, kui vähegi võimalik. Taluelamud on eranditult sisustatud linnapärase mööbliga ja kõikjal valitseb silmatorkav puhtus. Tolle kõrvalise Peipsi-äärsetel tagamaadel asuva valla kõrge kultuuritase on suurt imestust äratanud isegi välismaalastes, kes Räpina talusid on võrrelnud silmapaistvate põllumajandusmaade taluelamutega ning Räpina talusid pidanud koguni paremakski.
Puhtusearmastus ja kultuurse kodu loomise sööb on räpinlastes edasi kandunud põlvest põlve. Eesti ajal oli Räpinas isegi gümnaasium, mis hiljem otstarbekohasuse huvides muudeti Räpina Aianduskeskkooliks. Liikudes Räpina valla jõukamates külades, Toostes ja Nahakülas, selgub, et küüditatud perekonnad kuulusid Räpina kultuuriärksamate inimeste sekka. Nende kodutalud, mille põldudel ka sel kevadel käib hoogus töö, on kauniilmelised, ehitised moodsad ja uued.
Kuid bolshevikud pole ka küüditamisrongide abil suutnud hävitada räpinlaste kultuurijanu ega kindlat rahvuslikku meelsust. Noored on asunud äraviidute asemele ja Räpina seltsimajas käib jällegi innukas tegevus. Õpitakse parajasti pühade-peoks soome laulumängu „Parvepoisid“. Mõned tegelased, enamasti Omakaitse pere liikmed, on tulnud näidendiproovile pärast pikka kevadist tööpäeva kuni seitsme kilomeetri kauguselt. Proov algab õhtul kell kaheksa ja kestab kella üheni öösel. Kohalik preester on näitejuhiks ja laule õpetab kooli naisõpetaja. Peab imestama seda suurt indu, millega tegelased on näidendi õppimise kallal. Mitme nädala vältel saavad nad öösiti magada vaid mõne tunni, sest põllutöö ei tohi seltskondliku tegevuse all kannatada. Sellegipärast on tegelased õhtust õhtusse kohal ja hoiavad oma nooruse energiaküllusega elavana vaimse rahvuslikkuse hõõgsütt seal Peipsi-äärseil tagamail kõigi raskete minevikupäevade kiuste.
Polnud näha ühtki müürilehte ega kuulutust, mis oleks teatanud toimuvast peost. Ent kahe tunni jooksul müüdi otsekohe pärast eelmüügi avamist nelisada pääset ja järgmisel päeval polnud isegi parima tahtmise juures Räpina küllaltki ruumikasse seltsimajja võimalik osta ühtki pidupiletit.
See näitab räpinlaste suurt kultuurilist erksust, mida ei suuda matta isegi kibe põllutööde hooaeg. Või teine näide: Uue koolimaja ehitamise ajal ei tahetud arvestada Nahaküla elanike soove koolimaja asukoha suhtes ning koolimaja kavatseti ehitada mõni kilomeeter eemale ühe teise küla piiridesse. Siis panid Nahaküla elanikud ise rahad ja materjalid kokku ning uue koolimaja ehitustööd algasid tükk aega enne, kui riigi poolt ehitatava koolimaja palgidki polnud veel kohal. Naha algkool ei asu suures hoones, ent külarahva ühisjõul pärsi eestiliku jonniga ehitatud hoone on valguseküllane ja moodne.
Pärast bolshevike sissetungi Eestisse algasid nad oma agitatsiooni esmajoones Räpina paberivabrikus, kus leidus üksikuid kommunismi pooldavaid töölisi. Räpina paberivabriku tööliselamud on laiali ümber Räpina aleviku ning enamik töölisi on ühtlasi ka väikemaapidajad, kes saavad igapäevast leiba oma põllult.
Paberivabriku töölised armastasid oma põllulapikesi rohkem, kui bolshevike õõnsaid fraase, ning agitatsioon kaotas nende hulgas ruttu igasuguse mõju. Küllaltki suur küüditatute arv Räpina vallas on seletatav sellega, et üks paberivabriku tööline, kes kommunistidega sidepidamise pärast neli aastat vangis istunud, tegutses Võrumaa NKVD-s ja õiendas isikliku vihavaenu asju NKVD kaudu.
Et Räpinas ei asunud punaväe osi, möödusid sõjapäevad vaikselt. Kaheksandal juulil kolis täitevkomitee üle järve Venemaale ühes hävituspataljonidega. Et olukord polnud veel selge ning side välismaailmaga puudus, oodati võimu ülevõtmisega kuni kümnenda juulini. Selle päeva õhtupoolikul hakkas rahvas kogunema vallamaja juurde. Vahetati mõtteid edaspidiste sammude üle ning 11. juulil moodustati ajutine valitsus. Vallavanemaks sai Eduard Peedosk, abiks Joh. Paabusk ning sekretäriks Karl Rämmal. Ühtlasi moodustati ajutine korrakaitse-jõud, millest hiljem kujunes kohalik Omakaitse.
Korrakaitse üksuse ridadest langes Herbert Krigul, kes varem kuulunud Kaitseliitu. Nimelt oli naabervallas Meeksis pärast täitevkomitee põgenemist Venemaale metsavennad üle võtnud vallamaja. Minnes sidet otsima Meeksi metsavendadega, avati räpinlastele Meeksi vallamajast ootamatult tuli. Täitevkomitee oli vahepeal tulnud üle järve tagasi koos ühe vene piirivalve-üksusega, metsavennad pidid ajutiselt taanduma ning vallamaja tagasi andma täitevkomiteele. Piirivalve-üksus avas pahaaimamatult lähenevatele räpinlastele kuulipildujatule, mille läbi langes Herbert Krigul ja sai haavata Albert Soeson.
Räpina „rohelisel kaardiväel“ teisi suuremaid kokkupõrkeid punaste jõukudega polnud. Tublisti agaramad olid Veriora „rohelised“. Seal organiseerisid „rohelisi“ kaks punaarmeest põgenenud eest leitnanti ja kuulasid pealt Räpina täitevkomitee ning hävituspataljoni juhtkonna telefonikõnesid Võrus viibivate tähtsamate võimumeestega. Veriora „rohelised“ said sel viisil teada Võrust antud käsu kohalikule hävituspataljonile tulla relvade järele ja ühtlasi kokku leppida ka Räpina aleviku hävitamise ja põletamise plaan is. Rahulikult lasksid „rohelised“ autol sõita Võrru, kuid tagasiteel võeti see kinni ühes relvalastiga ja kõigi hävitusplaanidega. Lisaks sellele lõigati läbi Räpina ja Võru vaheline telefoniliin. Räpinast saadeti hävituspataljoni kaitse all liini parandamiseks veoauto. Sellele avasid Veriora metsavennad tule. Telefonist ja kaitseks kaasavõetud hävituspataljoni mees said surma. Auto vallutati, üksi autojuht pääses põgenema.
Kommunistid püüdsid paigalt ära kangutada ka Räpina Vabadussõjas langenute mälestussammast. Nähtavasti oli kõrge obeliski-kujuline graniidimürakas kuueteistkümne-mehelisele jõugule liiga massiivne ja raske, sest mälestussammas seisab rikkumatult püsti.
Peale paberivabriku toob Räpina alevikule elu ja liikumist Aianduskool, mis töötab Põllutöödirektooriumi ülalpidamisel. Oma iseloomult on ta kõrgem aianduskool, mis valmistab õpilasi ette tegelikule aednikukutsele, ühtlasi ka aiandusinstruktoriteks ja aianduskonsulentideks. Koolis on praegu õpilasi umbes saja ümber. Kaks klassi on suvisel praktikal. Viimase klassi õpilased sügisel praktikalt tagasi saabudes sooritava aedniku kutseeksami ja võivad edasi õppida Kehtna Aiandusinstituudis. Käesoleval sügisel väljuv lend on arvult neljas. Seni on kool andnud kuuskümmend-seitsekümmend lõpetajat.
Õieti töötab Räpina Aianduskeskkool kahe haruga. Lisaks aiandusharule omab ta ka konserveerimis-eriharu, mis valmistab ette spetsialiste konserveerimise alal. Koolil on ajakohased konserveerimise õppetöökojad, kus valmistatakse mitmesuguseid mahlu, marmelaadi, kurgi-, köögiviljade ja seente tooskonserve. Viimasel ajal on hakatud konserveerima ka kalu. Valmistatakse Peipsi kaladest skumbriat ja suitsukala, milleks on olemas eeskujulikud suitsutamisahjud. Koolil on kavatsus seda veelgi laiendada. Konserveerimise-õppeasutusena peaks Räpina Aianduskeskkool kujunema eeskujulikumaks Baltimaades, omades tarvisminevaid katse- ja uurimislaboratooriume.
Möödunud karmide talvede tõttu on kooli aiandid tugevasti kannatanud külmade all. Pomoloogia-aed on täielikult hävinud. Käesoleval aastal on raskusi ka seemnete ja aluste saamisega. Seepärast on koolis rõhku pandud seemnekasvatusele ning päevakorda on kerkinud tubakakasvatamine.
Külmade tagajärjel on olulises osas hävinud ka kooli dendroloogiline park. Nii näiteks meie kliimas haruldased puud, nagu pöökpuud, nulud jne, mis olid Räpina pargi uhkuseks, külmusid ja tuli maha lõigata.
Kooli konserveerimistöökodasid kasutab praegu ka Aianduskeskuse Räpina konservitööstus. Jõhvikatest on konservitööstus valmistanud talve jooksul ligi sada tuhat kilogrammi marmelaadi. Niipea, kui Peipsil paraneb kalasaak, hakatakse jälle valmistama kalakonserve. Möödunud sügisel katsetati tindikala konserveerimisega, mis andis küllaldasi tulemusi.
Räpina tööstused ja kool on võtnud kuus kilomeetrit eemal asuvalt Võõpsu alevikult tema endise tähtsuse. Peale selle pole Võõpsu veel suutnud tasandada mõne aasta eest möllanud suurtulekahju jälgi. Vanast ajast saadik on kuulsad Võõpsu suured laadad ja õieti oli Võõpsu alevik varem Pihkva järve kalurite majanduslikuks keskuseks. Nüüd on aga Võõpsu vaikne, ärielu on soikunud ning kalureidki asub seal ainult üksikuid. Laevaliinid veel ei tööta. Ja niikaua, kui Võõpsu sadamasilla ees ei kosta aurikuvilet, liigub aleviku tänavail ainult üksikuid elanikke ning sõdureid. Võõpsu parve on püüdnud bolshevikud põlema süüdata, aga see käib siiski, vedades jõest üle autosid kalalastiga, mis rändavad Tartu poole. Alles nädal tagasi pressis idatuul jää kokku Eesti-poolsele rannale. Ikka veel triivib järvel üksikuid jäälagendikke. Seepärast pole Pihkva järve kalastuselu keskustes veel õiget hoogu sees. Aga las paraneb kalasaak ja saabuvad kalureile määratud napsid ning suitsud, las tulevad laevad, küll siis hakkab elurütm kiiremini tuksuma ka Võõpsus.
VELLO