10. juunil 2009 kell 6:00 jalutuskäik Räpina pargis, linnulaulu kuulamine Kalla Urmase juhendamisel.
Samal päeval kell 15.00 näituse „Meistrid, sellid, õpipoisid“ avamine Räpina haldushoones Kooli tn 1. Meenutame Räpina ja aiandusega seotud inimesi: Eduard Kattai (1894), Kristjan Võsoberg (1924) jt.
Näitus jääb haldushoones avatuks augusti lõpuni.
******
Meistrid, sellid, õpipoisid
Aastal 1900, kui Karl Ast oma kodust Päevakestelt Orava vallas teekonda Tartusse alustas, kulges see läbi Friedholmi, Räpina ja Lokuta Võõpsu suunas. Räpina valmistas talle pettumuse oma poriste teede, sünge vabrikuhoone, tammi lurisevate veejugade ning kõõmase kirikutorniga. 1935. aastal oma teekonnal Räpinat läbinud Jaan Vahtra silma rõõmustasid endiste mõisapõldude asemele kerkinud talud ja piki maanteid ehitatud majad: „… lossi ja tema pargi eest on räpinlased hästi hoolitsenud: kõik on seal puhas ja korras, vahest rohkemgi kui vanasti „Siivesti“ ajal.“
Kuidas sai selline muutus toimuda? Kas üksnes erinevad nägemisnurgad või sulejooks? Räpina võis ja pidigi muutuma, sest 1924. aastal asutatud ühis-põllumajandusgümnaasiumi õppijate, lõpetajate ja siia saabunud õpetajate tegevus oli hakanud vilja kandma. 1935. aastal tuli aianduskooli juhatajaks Endel Lamp, 1936. aastal praktiliste tööde juhatajaks Adolf Vaigla, kooli talu eest hoolitses Gustav Paloots. 1940. aastatel saabusid õpetajad Eduard Kattai, Otto Tigane, veel tulid Salme Muru, Ilmar Laanes jt. Ühis-põllumajandusgümnaasiumi lõpetanud, ennast õpetajaks koolitanud Elle Mälberg töötas Räpina algkoolis ja seejärel keskkoolis. Endel Lamp tõi Räpinasse viinapuud, tema ajal ehitati ümber mõisahoone, aednikumaja, alustati uute kasvuhoonete rajamist. Adolf Vaiglalt pärinevad sirelite, elulõngade ja okaspuude kollektsioonid, palju aiaplaane ja nende ellurakendamist, nõuandeid ja värvikaid legende… Otto Tigast on jäänud meenutama viljapuuaiad oma madalakasvuliste õunapuudega. Ilmar Laanes vastutas pargi ja kasvuhoonete eest ja ajatas aianduskooli lõpuaktusteks valgeid sireleid. Salme Muru hoolitses lillekollektsioonide eest, viis läbi mesinduse ja mullaõpetuse praktikat ning oli tütarlaste jaoks sama oluline õpetaja kui Adolf Vaigla noormeestele. Elle Mälberg rajas Räpina algkooli ja hiljem Räpina Keskkooli kooliaiad, kus töötades tärkas paljude noorte botaanika- ja bioloogiahuvi.
Kaks meest leiavad näitusel erilist tähelepanu. Eduard Kattai (1894-1980) ja Kristjan Võsoberg (1924-2001).
1944. aastast oli Eduard Kattai räpinlane, kui asus tööle aianduskooli. Ta tuli siia õppealajuhatajaks, jätkas botaanika ja keemia õpetajana. Kattai organiseeris õppekabinetid, soetas suure reaktiivide kogu, koostas laboratoorsete tööde juhendid, Räpina pargitaimede herbaariumi. Ta tõlkis eesti keelde Issaini „Botaanika“. Eduard Kattai harrastused ulatusid meeskooris laulmisest linnulaulu tutvustamise retketeni, botaanika õppekäikudest ravimtaimede näituste korraldamiseni. 1957. aastal anti talle Eesti NSV teenelise õpetaja nimetus – esimene Põlva rajoonis.
Kristjan Võsoberg oli kogu elu seotud Lokuta küla ja samanimelise taluga, mille rajas tema isa Paul. Elumaja, mis valmis 1869. aastal, oli tema vanemate, tema ja tema pere koduks. Sünnikodu määras tema elutee põllumehena: laohoidja kolhoosis, seejärel sama majandi esimees, seejärel Räpina ST osakonnajuhataja. Tema pojapoja Vidriku sõnul oli vanaisa suureks teeneks see, et kodupõllud kandsid vilja ega kasvanud võssa. Kristjan Võsoberg on kirjutanud Lokuta küla taludest ja elanikest ning päästnud nad unustuse hõlma vajumisest. Hugo Treffneri Gümnaasiumi haridus ja aasta Tartu Ülikoolis suunasid teda oma mõtteid ja tundeid luulevormi valama. 1991. aastal ilmusid luuletused kogus „Hobusehein“. Kodused said sagedamini, sõbrad ja külalised harvemini kuulda Kristjani lummavat kandlemängu.
Räpina Koduloo- ja Aiandusmuuseumi näitus „Meistrid, sellid, õpipoisid“ on külastajatele vaatamiseks pandud Räpina haldushoones suve lõpuni.