Muuseumis tuleb külastajatega ikka ja jälle jutuks teema, et kas Räpina mõisa von Siversid on samast sugupuust teistes Eestimaa nurkades paiknenud Siversitega, kas kõik Liivimaal tegutsenud Siversid on omavahel seotud? 27. augustil toimus muuseumisõprade kultuurireis kodukandi mõisniku Peter Anton von Siversi (1807–1893) perekonnalooga tutvumiseks. Külastasime Viljandimaal Siversite kodumõisaid Heimtali ja Õisut. Von Siversite perekond on Räpinaga seotud alates 1853. aastast, mil Peter Anton von Sivers sõlmis mõisa ja paberiveski peale tollase omaniku Otto Magnus von Richteriga 205 000 hõberubla eest pandilepingu ning kaks aastat hiljem nimetatud summa eest mõisa välja ostis. Enne Räpinasse jõudmist viib mõisniku perekonnalugu hoopis Viljandimaale. Sinnagi on suguvõsa teekond kulgenud üsna käänuliselt. Esimene Sivers, kes siinsete alade rüütelkonda kuulus, oli Peter von Sivers (1674–1740) ehk tulevase Räpina mõisniku vanavanaisa. Taani mereväes teeninud Peter astus 1704. aastal Vene tsaari Peeter I teenistusse laevastiku kapteniks, kuid tõusis karjääriredelil kiiresti admiraliks ning asus juhtima kogu Vene laevastikku. Seoses Tallinna sadama ehitusega teostas Peter seal järelvalvet ning määrati sadama ülemaks. Kuigi keisrinna Katariina I hindas von Siversi teeneid kõrgelt, sattus ta järgnevas võimuvõitluses valitsejate põlu alla. 1732. aastal tagandas keisrinna Anna Ivanovna ta kõigist ametitest, tema varandus konfiskeeriti ja ta pagendati Soome, Hiitola mõisasse. Peter von Sivers suri 1740. aastal pagenduses. Uus keisrinna Jelizaveta Petrovna tühistas Siversi karistuse ja annetas 1744. aastal tänutäheks teenete eest tema lesele Sophia Elisabeth Numersile ja lastele Eusekülli (Õisu) rüütlimõisa koos Morne (Morna) ja Kurvitsaga (Heimtali). Peter von Siversil oli seitse last, kellest 1744. aastaks olid elus kaks tütart ja 1716. aastal Tallinnas sündinud poeg Friedrich Wilhelm, kes päris ka von Siversite mõisad. Friedrich Wilhelm von Sivers teenis Vene keisririigi sõjaväes kuni 1759. aastani, mil läks majorina erru ja hakkas tegelema perekonnale kuuluvate mõisate majandamisega. Õissu elama asudes valiti ta Liivimaa ja Pärnumaa kreisi maanõunikuks. Õisu mõisakeskusesse rajati tema juhendamisel uus härrastemaja, suur kõvertall, viljaait ning teenijatemaja, lisaks kõik abihooned, nagu laudad, küünid, rehealused, veskid, sepikojad, tubakavabrik, õlle- ja viinaköök. Samal ajal hakati mõisa juurde rajama ka iluaeda, mille tarbeks muretseti kaks suurejoonelist marmorkuju. Praegu võib neid näha mõisa peahoones ja Ants Heina andmetel on need kõige väärtuslikumad hilisbaroksed aiaskulptuurid terves Eestis. Friedrich Wilhelm von Siversil oli kahe naisega kokku kuusteist last. Õisu mõisa päris 1766. aastal sündinud August Friedrich (Räpina mõisaproua Wilhelmine isa) ja Kurvitsa 1760. aastal sündinud Peter Reinhold (Räpina mõisahärra Peter Antoni isa). Kurvitsa mõisnik tegutses mõisamajanduse uuendamisel suure kirega ning muutis mõisa nime oma surnud pruudi Luise Heimenthali mälestuseks Heimtaliks. Pärast Peter Reinholdi surma majandas mõisas poeg Peter Anton, kuigi Heimtali mõisaomanikuks sai hiljem hoopis vend Hermann Friedrich. Peter Anton von Siversi tutvumist Räpina mõisaga õhutas tema hea sõber Tarvastu mõisnik Karl August von Mensenkampff. Sõbra nõu järgi talitades võttiski Peter Anton 1853. aastal ette teekonna Räpinasse, külastas siinseid põlde, metsi ja majapidamisi. Olukord oli üsna kehv, majad olid viletsas seisus ja põllumajandussüsteem aegunud, aga hakkamist täis mehena otsustas ta väljakutse vastu võtta ja Räpina mõisas tegutsema hakata. Peter Anton von Sivers oli abielus oma lelletütre Wilhelmine von Siversiga Õisu mõisast, Räpinasse tuli pere koos kuue lapsega. Muuseumisõprade huvireis viis meid tutvuma Räpina mõisniku sünnikohaga, saime kuulda tema lapsepõlvest ja esivanematest. Kõik Eestimaal ja Liivimaal tegutsenud Siversid põlvnevad küll ühest sugupuust, kuid segaduste vältimiseks tavatsetakse suguvõsa liine vaadelda pärimusmõisate järgi eraldi. Meie, Räpina mõisnik kuulus Heimtali ja Õisu mõisate pärimusliini.
Toivo Lees, muuseumiõpetaja
Peter- Anton ja Wilhelmine von Sivers
