13. veebruaril 1935. aastal kirjutas ajaleht Võru Teataja Veriora jaama juurde võrsunud alevikust. Pole siin puudust enam kellestki ega millestki. On siin isegi kohvik ja kuuldavasti avab restorangi uksed. Seniajani oli kaks rohukauplust, nüüd üks muudab sildi ja saab apteegiks. Kohvikus kõneldakse, et proviisor Peterson kolib Leevilt Veriorale ja Leevi apteeki palgatakse uus proviisor. Siis prl. Filimonowitsch lõpetavat Veriora rohupoes oma müüjanna karjääri. Kurjad keeled (küll on Verioral neid palju) teavad kõnelda, et preili purjetavat peatselt abieluranda. Eks näe! Mis puutub teise rohupoe preilidesse, siis hoidku taevas, neil pole kunagi aega! Preilid Tootsid muudkui sõidavad Tartu ja Veriora vahet. Pole ju naljaasi — ülikool vaja lõpetada. Juudisoost hambaarstile lisaks täieneb alevik peatselt ka kõikide haiguste arsti võrra, kes asub peale apteegi avamist elama Veriorale. Seega siis kaks arsti. Verioral ongi see imelik omadus, et igat asja sigib siia ikka kaks: kaks arsti, kaks rohukauplust, kaks juuksurit, kaks pagarit, kaks lihakauplust, kaks söögimaja, kaks kingseppa, kaks õmblejat jne. Vana söögimajaga läks küll halvasti, kuna pidi võistluse lõpetama ja ainuõiguse jätma mitme maja omanikule O. Kannile, kes avas omas majas söögimaja ja „wõib müüa igat asja sent odawamalt.” Poisslapsed kõnelevad, et Arnold Ebberi äris olevat jälle uus kassapreili, kes oma sihvakuse poolest jätvat varju kõik eelmised. Mine tea! Ühiskaupluski toovat alatasa uusi inimesi Veriorale, ent seekordsest personalist pole suuremat kõnelda. Olevat kõik vaiksed inimesed. Lauavabrikud pidavat varsti täies hoos tööle hakkama. Sellepärast on ettevalmistused täiel rindel. Juba kogunebki setukesi ja muid inimesi alevikku, et tööst kohe kinni haarata. Seltsielu etendajaks alevikus on kohalik ÜENÜ (Ülemaaline Eesti Noorsoo Ühendus) osakond. Maadlevad sääl sellised saksad nagu viljakaupmees Soots, kellassepp Trellmann, juuksuripreili Peld jne. Viimaste päevade uudisena avati alevikus lugemislaud, mille järgi kohapääl juba ammu puudust tunti. ÜENÜ muretseb alevikus rahva vaimsete huvide eest, selleks algasid L.Trellmani ruumides Võrumaa õpetajate liidu rahvaülikooli loengud, millest osavõtt on õige rohkearvuline. Loengud toimuvad kord nädalas, igal neljapäeval, lektoriks on Karl Siilivask. ÜENÜ juures tegutseb näitetrupp, kelle esinemised on peamiselt toimunud väljaspool Veriora. Tulevikus vast avanevad laiemad võimalused kohapäälseks esinemiseks, sest aleviku lõppu, lauavabriku lähedale, kavatseb Johanson eeloleval suvel püstitada seltsimaja taolise ehitise, mille järele siin puudus üha suureneb. Juba on alanudki ehitusmaterjali kohalevedu. Näitetrupis tegelevad prouad A. Järg, R. Karro, L. Trellman, preilid A. Peld, J. Freiman jt. Meestegelastest võib märkida Karl Siilivaski, V. Snarsky’t, Ed. Sootsi, E. Kreutzbergi, V. Freimani ja J. Pintmani. Viimase naljaettekanded on eriti oodatud pidude eeskavades. Lõpuks olgu märgitud, et maju kerkib kui seeni pärast vihma. Pole enam ühtegi vaba krunti jaama tee ääres, kõik on ära müüdud. Uute ehituste püstitamisele asuvad kevadel rida isikuid: viljakaupmees Kikkas, kaupluse omanik Otsa, talunik Salf, Johanson jt. Loodetavasti alaneb siis lõpuks ka üürikorterite hind alevikus, mis senini on olnud linna hindadega ühel tasemel. Ja polegi imestada, nõudmine korterite järgi on suur. Vaevalt saab maja katuse alla, kui juba sisse kolitakse. Nii elatakse Veriora alevikus ja oodatakse seda aega, mil jaama ümbrus ametlikult ristitakse alevikuks. Kaugel see aeg enam pole.
Toivo Lees, muuseumiõpetaja
