Suvelavastuse “Kuurort Ruusa” toetuseks on alates 15. juuni 2012 ühes Edelaraudtee reisirongis näitus Tartu-Petseri raudteeliini rajamisest.
****************
Postimees nr 153, 7. VI 1924
„/… / Räpinlasel on ka oma majanduslisel päevamured, mille kallal on ta juba aastate viisi pead murdnud, kuid edasi ei saa. Kõige tähtsamaks ja suuremaks majandusliseks päevamureks on räpinlastel küsimus, et kuidas saaks ometigi raudtee Räpinasse, sest Tartu on Räpinast 66 versta ja kellelegi ei tee lõbu seda vahet hobusega sõita. Võru, kui maakonna pealinn, on küll lähemal, kuid räpinlasele on see nagu alandav, nii väikeses linnas oma asju ajada. Ka oma põllusaadused armastab räpinlane ikkagi parema meelega Tartu tuua, kui Võrru viia. Raudteed on aga seni räpinlased asjata ootanud, selle peale vaatamata, et juba Vene ajal räpinlased valitsusele kindlaks tegid igasuguste andmete abil, et raudteel oleks mida Räpinast välja vedada ja räpinlaste suuri nõudmisi arvesse võttes, ei oleks raudteel ka sissevedu väike.
Räpinlastele on endisel ajal mitmel korral raudtee saamiseks lootusi antud, kuid raudtee on ikkagi veel saamata. Teiselt poolt on aga räpinlastes usku kasvatatud, et nad kord ikkagi raudtee saavad. Kord räägiti juba õige kindlasti sellest, et lähemal ajal võetakse raudtee ehitamine ette, kuid määratud tähtpäevad järgnesid kõik üksteisele kuid raudtee ehitajaid ei näinud keegi. Raudteest on räpinlased seni ilma jäänud, kuid selle eest on aga Räpinast väga palju raudtee sihte läbi aetud, nii et mõni mets on sihtide ajamisel juba hõredaks muutunud. Selle üle räpinlased ei nurise, vaid seee kinnitab nendes aina usku, et Räpina raudtee küsimus on ikkagi tõsiselt päevakorral ja kord ta ometigi saadakse. Kelle süü pärast on seni raudtee ehitamata jäänud, seda räpinlased ei tea, kuid kurjad keeled jutustavad, et ühel korral olnud selles üks suurem veskiomanik süüdi. Raudtee sihiajamisel läinud siht otse tema vanapoolse veski peale ja sihiajajad pannud temale ette veskit ära müüa. Kuid mölder arvanud, et kui jõutakse juba raudtee ehitada, et küll jõuab siis riik minule veski eest ka korralikku tasu anda ja küsinud niisuguse hinna, et mitte ainult sihiajajad ära ehmatanud, vaid kogu ümbruskond. Nõnda jäänudki Räpina raudteest ilma.
Suvel on Räpinast Tartu pääsemine võrdlemisi palju kergem, sest suvel kasutatakse Peipsi järve veeteed. Kuid ka siin on jällegi räpinlastel midagi, millega nad ei saa rahul olla. Nimelt ei saa räpinlased sellest kuidagi aru, mispärast peavad nad laevasadamast – Võõbsust – 6 versta hobusega sõitma, kuna Võhandu jõgi Räpinast Peipsisse jookseb. On saadetud mitmele poole valitsuse asutustele märgukirju, et seatagu Võhandu jõest see osa laevasõiduks korda, mis ühendab Võõbsut Räpinaga, kuid nagu raudtee küsimuses, nii on ka selles asjas vastavate asutuste poolt kõik need sooviavaldused tähelepanemata jäänud. Iseäranis suur pahameel selle pärast on Räpina kaupmeeste ringkonnas, kes peavad kaupasid Võõbsust hobustega vedama, kuna veeteel see ometigi palju odavam oleks. Läinud aastal oli Võhandu süvendamise küsimus räpinlastel jällegi tõsiselt päevakorral, lubati isegi seda aineliselt toetada, kuid jõgi on seni süvendamata ja räpinlane vaatab kadedusega jõge, millest muud midagi kasu ei ole, kui ainult odavaks jõuallikaks paberivabrikule, kuid viimane sellegi peale vaatamata kiratseb. /…/“
******
Postimees nr 202, 29. juuli 1931:
„Riigivanem sõit jätkus. Tartu-Petseri raudtee pidulik avamine.
…/ Peale vastu võtma tulnud aukompanii tervituse sõitis riigivanem ühes kaaslastega Petseri kloostri, kus teda vastu võttis Petseri kloostri ülem. Esmalt mindi kloostri kiriku, peale selle vaadati ka katakombe, kus mungad lähemaid seletusi andsid. Lõpuks maitseti kloostri ülema korteris klaas veini ja lahkuti selle järele Petserist kell 11, sõites Petseri jaama, kust istuti rongile ja sõideti Tartu-Petseri uut raudtee liini mööda Holvandi jaama, kus sündis pidulik rööbaste mahapanemise lõpetamine.
Teel astus riigivanem rongilt maha Veriora jaamas, et vastu võtta kohaliku kaitseliidu, naiskodukaitse ja tuletõrje paraadi. Siin tervitas riigivanemat Võru maavalitsuse esimees Võrumaa pinnale astumise puhul. Rahvast oli kogunud võrdlemisi rohkesti.
Mõnisada meetrit Holvandi jaamast peatub riigivanema rong. Siin tuleb maha asetada veel rööpaid, et tee lõplikult valmis saaks. Kiires korras laoti maha liiprid ning asetati nendele rööpad ja tugevad käed lõid mõne minuti jooksul naelad sisse. Viimane nael jäeti aga löömata. See oli kullast ja selle pidi riigivanem rööpasse kinnitama oma käega. Riigivanemat naela rööpasse lüüa palus uue raudtee ehituse ameti juhataja ins. Ipsberg, andes lühikese ülevaate ehitusest, tähendades, et kogusummas on tehtud 2 milj. kub. meetrit mullatöid ja 17.000 kub. meetrit sildu ning torusid. Sellega lüheneb ühendus Tartu-Petseri vahel 100 kilomeetri võrra. Riigivanem võttis kätte suure raudhaamri ning põrutas liipri külge naela, millele järgnesid tormilised kiiduavaldused. Olles löönud naela rööpasse, pööras riigivanem kokkutulnud rahva poole kõnega, tuletades meele tehtud tööd ja lootes selleks abi Eesti kultuuriliseks edenemiseks. Selle järele lõikas riigivanem läbi auvärava ette tõmmatud sini-must-valge paela, millega uus raudtee sai lõplikult avatud.
Raudtee avamise pidulikku sündmust oli kaasa elama sõitnud raudteevalitsuse ning raudtee ehitaja firma poolt rohkesti kutsutud külalisi, peale selle ümbruskonna rahvast suurel hulgal.“