Alates 1. detsembrist 2013 muuseumis väljapanek jõulupostkaardi ajaloost, vallale ja linnale saadetud postkaardid. Tule vaatama näitust ja muuseumi jõulupuud!
**************
Jõulukaardi ajaloost meil ja mujal
Teadaolevalt anti 1843. aastal välja esimene jõulupostkaart, mille joonistas kunstnik John Calcott Horsely. See oli ühevärvitrükis ja kujutas koduses jõululauas istumist.
Eestis hakkas see komme levima 1880. aastate paiku ja XX sajandi algul oli jõulukaartide saatmine Eesti linnades üldlevinud tava, mis tasahilju levis maarahva hulka. Esimestel jõulukaartidel olid tervitused saksakeelsed, kuid vanad kaardid olid tihti tekstita. Tüüpiliselt kujutati talvist maastikku kirikuga, mida raamisid kuuseoksad. Punaste marjadega iileksioksa kujutamine jõulupostkaartidel pärineb inglise traditsioonist. Põlev küünal kuuseoksal, jõuluehtes ja küünlasäras jõulupuu olid XX sajandi alguse jõulukaartide tüüpmotiivid, mis on populaarsed tänaseni.
Postkaartide saatmine on ilus traditsioon, mis saab hoogu juurde jõulude eel. Ümbrikusse rüütatud kaardid parimate soovidega saadetakse headele sõpradele ja tuttavatele, kes lähedal ja kaugel.
Aga kõigel on oma ajalugu, nii ka postkaartidel. Täpselt samuti on igal ajastul oma nägu, mis “maalis” pildid ja neil kajastuvad sümbolid. Neid lähemalt vaadates hakkavad nad sellele kümnendile omast lugu jutustama.
1910 – 1920
XX. sajandi algul kujutati tihti inglise stiilis jõulupostkaarte punaste marjadega iileksiokstega. Eesti traditsioonilisse jõulukombestikku pole see taim eriti juurdunud, enamalt jaolt on postkaartidel ikka kuuseoksad või ehetes kuusk, mis on meie põhjamaa jõulupuu.
1920 – 1930
Sellele ajastule tüüpilised postkaardid olid tihti koloreeritud, fotografeeritud kaardil oli kujutatud õnnelikku noorpaari.
1930 – 1940
Ajastut iseloomustavad jõulukingitused. See oli aeg, kui Eesti lastele hakkasid jõuluvanad tooma kinke, sh ka veoautoga, saaniga, kelguga, kotiga. Jõulukaardid peegeldavad Eesti majanduselu edenemist.
1940 – 1960
1960. aastatel on väga vähe jõulukaarte, pigem saadeti uusaastatervitusi ehk nääritervitusi. Enamikul säilinud kaartidel on ümber pildistatud loodusvaated, kus on teerada lumes. Teeraja kohta on arvamusi, et tee annab mõtte, et aeg voolab ja inimene on vaid rändur igaviku teel. Värav sümboliseerib uue algust, silda teispoolsuses või üleminekut uude ajaperioodi. Tihti pildistati postkaartideks talveteemalisi joonistusi, mis saadetigi fotodena.
1960 – 1980
Kõige sügavamal stagnaajal on eestlaste näärikaardid nii etnograafilist ja rahvuslikkust rõhutavad, kui üldse veel olla saab. Enamikel kaartidel puudub sõnum selle kohta, mis puhul neid kaarte saata. Ometi teadsid kõik eestlased, et selliseid kaarte ei saadeta sünnipäevaks ega Nõukogude armee aastapäevaks. Siiski anti välja ka kaarte kirjadega NÄÄRITERVITUSED, häid nääripühi jms.
NSVL nääri- ja uusaastakaardid aga annavad endas edasi just näärivana, metsloomi, multikatetegelasi, ilutulestikku, saanidel kihutavaid näärivanasid, kellasid, isegi kosmonautika on nääridega seostatud.
1990
Üleminekuaeg. Erineva tehnilise kvaliteedi ja kunstilise tasemega jõulupostkaardid.
1990. aastate kaartidel leitakse, et päkapikkudele on jõulueelses müsteeriumis hõlpus rakendust leida. Tarbijamentaliteeti õhutav kommertstegevus vajab kingitusetoojaid ka enne jõulupühi, vähemalt kogu advendiajal. Ühendava joonena on kõigil kaartidel kasutatud kellukesi. Jõulukaardil imiteerib kelluke aisakella või kirikukella. Postkaardi saajale on see aga pigem nostalgiline pühadeaegse saanisõidu märk nagu laulusõnadeski: “Aisakellahelinal meil on jõulud jälle käes”.
2000
Müügile on ilmunud tohututes kogustes importpostkaarte – üks ilusam kui teine.
Silma paistab heategevuslike kaartide tekkimine nagu näiteks UNICEF. Üldiselt toob uus sajand kirevuse ka postkaartide sekka, kaardilettide ees lööb silme ees kirjuks. Moodne aeg on toonud kaasa omad uuendused: laulvad kaardid, e-kaardid, SMS-id, MMS-id jne.