Väljapanek “Räpina vanadel fotodel” alates 15. jaanuarist 2014
raamatukogus ja haldushoones
**************
Mõnda Räpina kihelkonna minevikust ja olevikust
Räpina kihelkond on üheks populaarsemaks Lõuna-Eesti kihelkonnaks, milleks endisel ajal on väga palju setud kaasa mõjunud, kuid ühtlasi on põhjustanud oma juttudega peaaegu üle kogu maa Räpinast vale ettekujutuse. Need sajad kausisetud, kes käisid “tallo piti maas” oma äri ajamas, vastasid tavaliselt küsimusele, et kust nad on pärit – tuleme Räpinast. Setu teadis väga hästi, et kui ta nimetaks oma koduküla, kas näiteks või Mikitamäe, et siis vaevalt keegi teab, kus see asub, kuna Räpina kui suurema keskuse nimi on ometi populaarsem.
Sellest siis tekkinud võrdlemisi üldine arvamine, et Räpina on üheks Setumaa kihelkonnaks, vähemalt elab seal palju setusid ja seal asuvad ka suured kausitööstused. See on aga täiesti väär ettekujutus Räpinast, sest setusid elab Räpina kihelkonnas suhteliselt arvates nõndasama palju, kui näiteks Tartus. Pealegi ei ole nüüd ega ole ka vanemate inimeste mälestuste järgi kunagi Räpinas ega selle lähemas ümbruses ühtegi kausitööstust olnud.
Niisama ekslikud arvamused on paljudel kodanikkudel Räpina kihelkonna alevikust V õ õ p s u s t, kus samuti ei ole setusid, ega ole ka ühtegi savitööstust, kuigi tuntud salmike ütleb:
Setokõsõ sõitsiva
Võõbsult potikuurmaga.
Seega ei vasta ei Räpina ega Võõpsu kohta väga levinud arvamised tegelikule olukorrale. Räpina kihelkonnal ei ole midagi Setumaaga ühist peale oma lõunapoolse piiri.
Räpina on Võrumaa kõige põhjapoolsemaks kihelkonnaks, kuhu kuuluvad endised vallad: Räpina, Kahkva, Veriora, Toolamaa ja Võõpsu alev.
Enne kuulus ka Meeksi vald Räpina kihelkonda, kuid 1937. a loodi sinna iseseisev kogudus. Seega asub Räpina kihelkond Peipsi järve läänepoolsel kaldal ja piirab Setumaad põhjast ja loodest.
Kihelkonna nime tekkimist seletavad vanemad räpinlased sellega, et vanasti olnud Räpinas sõjaajal palju “rappimist”, ja sellest olevatki Räpina nimi tulnud. Kihelkonna nimetus esineb ajaloodokumentides esmakordselt 1636. a, nõnda et selle järgi on Räpina võrdlemisi noor kihelkond. Peaaegu kogu Räpina kihelkond kuulus aastasadu tagasi ühele kroonumõisale, mille pinnale hiljem asutati hulk mõisu. 18. sajandil kuulusid need mõisad Lövenvoldi perekonnale ja alles 19. sajandil läksid need mitme omaniku kätte.
Esimene luteri usu kirik olevat Räpinasse ehitatud 1625.-36. aasta vahel. See olevat olnud puust ning seda kasutatud kui Põlva abikirikut. Põhjasõja ajal põlenud kirik maha ja selle järel olevat jällegi puust kirik ehitatud. Kirik asunud mitte väga kaugel praegusest kirikust. Seda kirikut kasutati 140 aastat, mille järel 1785. a. ehitati praegune kirik, mis asub Võhandu jõe kaldal paberivabriku läheduses, kus jõgi on järvekeseks paisutatud.
Ap. õigeusu kogudus asutati Räpinasse 1752. a, sest juba eelmistel sajanditel oli siia rohkesti venelasi asunud ja Põhjasõja järel toodi Venemaa sisekubermangudest venelasi sõja ajal tühjaks jäänud maade asustamiseks veel juurde. 1752. a ehitati Räpinasse kroonu paberivabrik, ja et siin oli töölisi vähe, seepärast osutus “Moskvamaalt” tööliste toomine paratamatuks. Nõnda kogunes siia suur hulk venelasi ja nende usuliste vajaduste rahuldamiseks asutati ap. õigeusu kogudus. Koguduse asutamisega püstitati kogudusele puust kirik, mis püsis kuni 1812. a, mil tuli selle hävitas. Praegune kirik ehitati 1829.-33. a endise kiriku lähedusse.
Venelaste toomisega Räpinasse tekkisid seal peamiselt Peipsi-äärsetes külades venelaste talud ja selle jäänusena on seal veel nüüdki reas külades mõnedel taludel venepärased nimed, kuigi venelased on sealt ammugi kadunud. Osa venelastest olevat mõne aasta seal elamise järel pöördunud tagasi oma kodumaale ja ülejäänud osa sulanud kokku ümbruskonna rahvaga.
Räpinlaste rohked omapärased perekonnanimed on mõndagi põhjustanud arvama, nagu oleksid nende nimede kandjad mitte-eestlased, sest Räpinast leiame selliste lõppudega nimesid, milliseid mujal Eestis on võrdlemisi vähe. Kuid see oletus on ekslik. Nende omapäraste nimede loojaks olevat olnud ev.-luteriusu kiriku õpetaja Joh. Fr. Heller (1814-1849), kelle ajal antud räpinlastele perekonnanimed. Nimede panek toimunud Helleri poolt nõnda, et ta võtnud mingi sõna ja lisanud siis nimede saamiseks sellele mitmekesiseid lõppe juurde nagu -son, -ing, -man, -ov jm. Sellega olevat seletatav, et paljude räpinlaste nimed on ühise tüvega ja erinevad ainult lõpu poolest. Ka olevat nõnda paljud eestlased saanud venepärase ov-lõpuga nime.
Kuipalju see vanade inimeste seletus vastab tõele, see nõuab arusaadavalt selgitamist. Näib aga, et need jutud nimede panemise asjus on osalt õiged, sest muidu on raske aru saada nimede tüvede ühtsusest, kuna aga nende nimede kandjad ei ole kunagi kuidagi sugulased olnud, nagu näiteks Terep, Terepson, Terepman, Tereping jne.
Perekonnanimede panekul on ka selliseid asju juhtunud, et meessoost ühte perekonda kuuluvad isikud on igaüks erilise perekonnanime saanud. Nõnda näiteks on Toolamaal Mäletu talu vanemale pojale antud Mälberg nimeks, keskmisele Valdson ja nooremale Mällmann, sellest hoolimata, et kõik elasid nimede paneku ajal ühes talus.
Mitmed Räpina eestlased seletavad, et nende esivanemad olevat vanal ajal välismaalt Räpinasse tulnud. Nõnda jutustas meile ühe väga tuntud perekonna vanem liige, et nad olevat aastasadu tagasi põgenenud Valdaist Eestisse, sest seal kiusanud neid kurjad vaimud nõnda taga, et elu muutunud võimatuks. Ka teatakse kõnelda, et Põhjasõja ajal olevat Räpinasse jäänud mõned rootsi sõdurid. Mitmed Räpinas ja laiemalt tuntud perekonnad kõnelevadki sellest, et nende esivanemad on rootslased. Arusaadavalt on Räpinas ka sakslasi, kuigi nende protsent on siin suhteliselt väiksem kui sisemaa kihelkondades.
Kuid peale võõrsilt sisserännanute on Räpinas ka meie kodumaa teistest osadest sinna asunud eestlasi.
Nõnda olevat vanade inimeste seletuste järgi 1855. a Räpina mõisa omandamisega P. A. Sivers Viljandimaalt Räpinasse asumisel toonud enesega kaasa Viljandimaalt põllutöölisi ja mitmed nendest on nüüd Räpinas jõukad põllumehed. Peale selle on Räpinasse omal algatusel elama asunud paljud eestlased kodumaa teistest kihelkondadest.
Räpinas on ap. õigeusuliste protsent suurem, kui meie sisemaa kihelkondades ja see ei ole mitte venelaste rohkusega seletatav, vaid ap. õigeusuliste hulgas on ka rohkesti eestlasi. Räpina ap. õigeusu koguduse ajaloost (N. Hindo, Ap. õigeusu Räpina kogudus 1752-1937) selgub, et ka siin on, siis kui mujalgi Eestis oli ap. õigeusku üleminek, paljud eestlased oma usku vahetanud. Eriti oli usuvahetus suur 1845. a, mil usuvahetajaid oli 1082, 1846. a – 54 ja 1847. a – 155. Seega sai nendel aastatel ap. õigeusk 1291 hinge juurde.
Räpina ap. õigeusu koguduse ajaloo autor, praegune Räpina preester N. Hindo väidab, et “õigeusu vastuvõtmine sündis vabal tahtel – ilma preestrite mõjutuseta”. Kuid Räpina vanemad inimesed seletavad, et usuvahetus toimunud siiski majanduslikkudes huvides. Usuvahetuse-aastad olevat Räpinas olnud äärmiselt rasked, paljud kehvemad kodanikud sõna otseses mõttes nälginud. Küll püüdnud jõukamad talud nälgijaid aidata, kuid sellega ei olevat suudetud näljahäda kuigi palju pehmendada. Nõnda jutustas meile ühe suure talu 80-aastane peretütar, kuidas nad tema isa seletuse järgi tol näljaajal iga päev näljaste tarvis leiba küpsetanud. Usuvahetusega lootnud näljahädalised abi saada, sest Pihkvast toodud siis suurmaid (tange) ja neid olevat antud esmajoones ap. õigeusulistele. Veel käesoleval ajal on Räpinas tuntud sõna “suurmaristimine”.
Et usuvahetuse põhjused võisid vähemalt osaliselt majanduslikud olla, seda laseb oletada Räpina ap. õigeusu koguduse ajaloo autor, kui ta ütleb: “Õigeusu Räpina koguduse liikmete hulgas on jõukaid talupoegi vähe. Kogu Räpina kihelkonnas on talusid, mille suurus on üle 5 ha 1123, aga neist ainult 50 õigeusu talu… Nii on Räpina koguduses käesoleval ajal (1937. a) ainult 100 taluperemeest.” Meie arvates on aga taluperemehi koguduses sellepärast vähe, et neid oli vähe usuvahetajate hulgas, sest nad said rasketest nälja-aastatest kuidagi omal jõul üle.
Nagu teisteski kihelkondades, nõnda ei ole ka Räpinas ap. õigeusuliste arv kasvanud, vaid näitab langust
ja seda iseäranis Eesti iseseisvuse esimestest aastakümnetest alates. N. Hindo järgi on 1918.-1931. a kogudusest mitmesugustel põhjustel lahkunud 1329 hinge. Juurdetulijaid oli aga ainult 54.
Et ap. õigeusu protsent oli Räpina kihelkonnas võrdlemisi suur, sellega on seletatavad ka ev. luteri usu ja ap. õigeusu kuulutajate kokkupõrked ja omavahelised arusaamatused. Eriti teravaks muutus vahekord uskude vahel, kui Räpinas oli õpetajaks Fr. H. G. M a s i n g (1850-1897). Kaebuste tagajärjel tagandati Masing kirikuteenistusest 3 kuuks. Kuid seda ei tulevat mitte tolleaegse preestri Lebedevi süüks pidada, kes olnud leplik inimene ja püüdnud ev. luteri kirikuga sõbralikus vahekorras olla.
Teiseusuliste suhtes vaenulik olnud preester Aleksander Tamm (1887-1897), kelle ajal tulnud mõnelgi ev. luteriusulisel oma väljendustepärast ap. õigeusu suhtes võimude ees seletusi anda. Preester Tamm olnud vanemate inimeste seletuste järgi Räpinas 90ndate aastate venestamise hingeks.
Käesoleval ajal, kus ev. luteriusu õpetajaks on J. Sild ja ap. õigeusu preestriks N. Hindo, on vahekord koguduste vahel täiesti sõbralik ja endisest ususallimatusest ei ole enam mingit jälge järele jäänud.
Usuelu seisukohalt vaadates on Räpina selles mõttes huvitav kihelkond, et
vennastekogudus leidis siin juba 18. sajandi lõpul tegutsemiseks soodsa pinna. See liikumine paisus hiljem õige võimsaks.
Kihelkonnas oli mitu “koolimaja”, kus vennad lugesid. Suuremaks ja tähtsamaks nendest oli Räpina tsentrumis asuv Kanajala koolimaja (ehitatud 1799. a), milline oli oma “lugejate” poolest kaugelt üle kihelkonna piiride kuulus. Selles koolimajas lugesid kohalikud “velled” ja peale selle külastas kogudust väga tihti üks “saksa veli”, kes elas Tartus ja kes luges saksa keeles, nõnda et tunnid tuli eesti keelde tõlkida. Veel praeguse ajani on säilinud tollest ajast rahva suus järgmine salm:
Ma jätan Marga maha
Ja Raadi, Rasina.
Ma lähen Kanajalga,
Mis säälpool Räpina
Sääl lugejaid kolm, neli,
Sääl loeb ka saksa veli
Ja Mäleto Hijob ka.
Marga ja Raadi olid tolleaegsed Vastseliina koolimajad. Mäleto Hijob oli Toolamaa põllumees (Mälberg), kes möödunud sajandi teisel poolel oli palju aastaid Räpinas üheks kuulsamaks lugeja-velleks. Ka tema isa Jaan oli populaarne lugeja. Mõnede vanemate inimeste seletuste järgi olnud Jaani isa kooliõpetaja, sellest hoolimata, et ta olnud pime. Et kooliõpetaja tasu olnud väga väike, nõnda, et see ei võimaldanud äraelamist, seepärast tulnud temal endale ülalpidamist kerjamise teel hankida. Räpinas teavad vanemad inimesed palju kõnelda pimedast kerjus-kooliõpetajast. Kes aga see kerjus-kooliõpetaja tõeliselt oli, see küsimus nõuab siiski veel selgitamist.
Silmapaistvaks Räpina kirikuõpetajaks möödunud sajandi esimesel poolel oli J. F. Heller (1814-1849).
Tema ei olnud mitte ainult kirikumees, vaid tundis ka elavat huvi eesti keele vastu ja avaldas tolle aja kohta väga väärtusliku uurimuse.
Rohkeid mälestusi on säilinud koguduse liikmetel õpetaja Fr. H. G. Masingist. Oma jutlustes kaevanud ta alati, et “meie aig om üts kuri aig”. Koolide revideerimisel olnud ta usuõpetuse asjus väga nõudlik. Eriti halvas arvamises olnud ta mingipärast Meerapalu koolist, ja kui ta ei olnud mõne kooliga rahul, siis öelnud ta ikka, et “veel halvemb, kui Meerapalu kuul”. Seltside vastu ei tundnud ta mingit huvi ega võtnud nende tegevusest osa. Mõnegi majandusliku iseloomuga seltsi suhtes olnud ta isegi vaenulik. Iseloomult olnud Masing karm ja teda peetud kurjaks ning usuküsimustes väga nõudlikuks. Ta vahekord vennaskogudusega olnud õige pingeline ja vendade ja õdede kõrkuse pärast pidanud ta seda usuliikumist mittesoovitavaks nähtuseks.
Kuni 1920. aastani ei ole Räpinas ühtegi eesti soost kirikuõpetajat olnud. Esimesed õpetajad olid rootslased ja hilisemad sakslased. Viimaseks sakslaseks oli õpetaja O. Schulze (1897-1918). Ta oli vaikne ja tagasihoidlik kirikumees, kes ei tegelnud avalikus elus peale usukuulutuse millegi muuga. Tema eriliseks huviks oli muusika ja kogudus sai korduvalt kirikus kuulda metsasarve.
Esimeseks eestlasest õpetajaks oli A. Saarman (1910-1937) ja praeguseks õpetajaks on J. Sild. Koguduse nimekirjas on käesoleval ajal ümmarguselt arvates 8000 liiget.
/ajalehest “Postimees” neljapäev 28. oktoober 1943/