Alates 20. mai 2014 raamatukogus väljapanek
“25 aastat Vabadussõjas langenute mälestussamba taasavamisest”
***
Meenutusi Vabadussõja mälestussamba taastamisest
Vabadussõja mälestussamba taasavamisest möödub jaanipäeval 25 aastat. Palusime samba taastamisega seotud räpinlastel meenutada veerandsajandi taguseid sündmusi.
Andres Põder: Tuleb tõdeda, et kahjuks väga palju enam ei mäleta. Meenub küll, et kirikukantseleis käis inimesi, kes arvasid teadvat, kuhu lõhutud vabadussõja mälestussamba tükid on maetud. Taastamisprotsessiga olin muidugi kursis, kuid ise aja puudusel väga palju kaasa aidata ei saanud. Minu peale jäi küll taastatud samba sisseõnnistamine, mis toimus Räpina päevade raames 24. juunil 1989 ja oli seotud mitmete teiste pidulike ettevõtmistega. Nendest tollaste ajalehtede abil väike meenutus:
Jaanipäeva hommikul toimus kirikus varasema ajaga võrreldes suur ristimis-ja leeriteenistus, kus ristitavaid oli 40-ne ringis ning kirik puupüsti rahvast täis. Kõigile leerilastele tunnistused, lilled ja õnnistussoovid. Kella kolmeks suundusime rahvuslippude all Vabadussõjas langenute mälestussamba juurde. Sinna oli juba kogunenud tuhandeid inimesi. Lipud, koorilaulud kõned. Mina pühitsesin samba, assisteerisid õp Georg Lillemäe ja õp Morten Anderson Ahvenamaalt. Õp Villu Jürjo pidas tervituskõne, kus ütles: „Lihtne on ajal lasta end kanda või lohistada läbi
elu. Aga me peame suutma kõndida läbi aja ja kasvama oma ajast üle… Õnnistagu Jumal seda tundi siin paigas, andku tema oma pühitsusväge!” (Võru praostkonna Sõna).
Just pühitsustalituse ajal keerasid rahvasumma selja tagant kirikuesisele platsile kaks kahekorruselist reisibussi Norrast. Räpinas võis selliseid busse näha esmakordselt ning paljude silmad olid täis hämmastust. Tegu oli 130-ne liikmelise noortekooriga Ten Sing, mis tegutses IMCA ja IVCA (Noorte Meeste ja Noorte Naiste Kristlik Ühing) juures. Olime palunud nad meile vabadussamba pühitsemise järgset kontserti andma Suure-Jaanist, kus nad osalesid sealsel kirikumuusikapäeval. Kõigepealt võeti norrakad vastu Räpina Keskkoolis. „„Kui Kungla rahvas kuldsel a’al,” laulsid arvukad vastuvõtjad. Väikesed rahvariides tüdrukud ulatasid igale külalisele
karikakra- ja rukkilillekimbu,” kirjutas ajaleht Koit. Koolis said noored süüa ja tutvusid majutajatega. Majutajate leidmine sellele suurele hulgale oli nõudnud tükk vaeva.
Õhtusel kontserdil, kus esitati nii rahvalaulu kui ka õige moodsat vaimulikku rütmimuusikat, ei tahtnud kirik taas rahvast mahutada. Isegi koori paigutamisega oli raskusi. Kuumaks kiskus nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Külaliste muljed olid ülevad: „Mul on raske leida sõnu, et väljendada seda, mida oleme kogenud nende päevade jooksul Eestis. Aga me tunneme end
nagu kodus,” ütles oma kõnes kaasasolnud pastor. „Me oleme kuulnud teie püüdlustest demokraatia poole, teie võitlusest vabaduse eest ja teie võitlusest saastamise ja keskkonna hävitamise vastu. Aga neil päevil oleme me teiega kohtunud, teiega rääkinud, kasutanud teie toitu, teie voodeid, laudu, toole. Kui me oleme Eestist lahkunud, jääte te elama meis, meie südameis, meie kodudes. Ning me soovime väga midagi teie heaks teha… Me täname teid selle eest, et võisime siia tulla ja selle eest, et võtsite meid vastu avasüli.” (Võru praostkonna Sõna, Nr.13-14 (16.-17.) august 1989).
Suured olid ka rahva elamused. Mõnest käteplaksust alanud, seni kirikus tundmatu aplaus kasvas ootamatult nagu lumepall ja mattis kõiki enda alla. „Viimase laulu laulsid külalised tänuks ja kiituseks küllakutsujatele. Kõik kuulajad tõusid ja hoidsid nagu esinejadki üksteisel kätest ning
kiigutasid endid muusikarütmis. Kogetut on võimatu sõnades väljendada,”
võtab ajaleht kokku. (Koit, 29. juuni 1989).
Janhard Kaldoja: Otsisime sammast, kutsusime isegi tuukrid välja, et äkki on jõkke visatud. Sellega oli tükk tööd, lõpuks saadi üks astme tükk veest kätte. Inimesed tõid kohe lilli… Keegi oli viidanud, et obelisk pidi asuma sirelipõõsa all. Kopp kaevas, polnudki vaja palju võtta, see oli nii madalal. Mehed asusid kohe raudkangidega kallale, kuid tegid suure entusiasmiga obeliskile liiga ning murdsid mõned nurgad katki. Keelasime kohe ära! Pärast mõtlesime nurki üle krohvida, siiski loobusime sellest ja katkised nurgad jäid alles. Vaigla tahtis samba vana koha peale panna, ta arvestas allee järgi. Kuid see oleks liiga tänava äärde jäänud, nihutasime veidi jõe poole. Nii sai sammas rohkem platsi keskele. Olin hädas astmete mõõtudega. Jõest leitud tüki olid süvendi kaevajad auku lükanud. Tegin vineerist maketi, muidu ei saanud enam jagu. Võrust tellisime uued astmed. Avamine oli peaaegu käes, kuid paar astet oli Võrust toomata, sest need polnud veel kivistunud. Piimakombinaadist saime kaltseksit, see pidi kiirendama tahkumist, muidu oli oht, et obelisk vajutab astmed ära. Viimasel minutil saime astmed kätte. Mulle meenub, et kivi obeliski jaoks on võetud Veerksust Lepundi maa pealt. Lepundi poiste, Otto ja Arnoga olime kambajõmmid. Meie kambas oli seitse poissi, kolm on praegu veel alles… Mälestussamba taasavamisel olin tuletõrje orkestriga, see oli igal pool tähtsamal puhul platsis. Mul on mõned fotod, kui eeltöid tehti. Räpina Täitevkomitee mehed olid kohal, isegi Põlva Täitevkomitee esimees Aarne Vainokivi oli, naine oli tal koorijuht. Tegin samba taasavamisel ettekande. Põlva ootas oma mälestussambaga, et sellel oleks endine värv ja kuju, ei saanud veel niipea avada.
Enu Mäela: Janhard võttis selle teema üles ja hakkas asja arutama. Kõik olid põnevil, väga palju juttu oli, kus asuvad samba tükid. Keegi teadis täpselt ja hakati varrastega katsuma. Esimese kaevamisega kätte ei saadud, kuid järgmisel päeval see õnnestus. See oli suur elamus. Rahvas tuli kohale ja vaatas. Tundus uskumatu, et obelisk suhteliselt terve oli. Alumised plokid lasti Võrus valada. Taastamine läks päris kiiresti. Targutajaid oli palju, aga see käib vist asja juurde. Huvi oli rahval suur. Nüüd möödus 25 aastat mälestussamba taastamisest, vald oleks võinud samba ümbrusele kaasaegsema välimuse anda.
Hilja Turvas: Mina otsija ei olnud. Umbes kase juurest saadi samba tükid kätte. Oi seda rõõmu ja elevust! Kui muinsuskaitse selts loodi, siis sisetunne lausa tõmbas mind sinna. Kes ei tahaks osa võtta?! Käisime koos ja arutasime. Nagu koosolek oli, läksime jälle kokku, pidasime tähtpäevi. Pildid on mul albumis. Muinsuskaitse selts oli oma aja märk. Mäletan, et samba avamisel oli Mart Laar ja mitmeid pastoreid, Lillemäe ja teised. Hiljem käisime Köstrimäel vanu haudu puhastamas. Kui midagi hõigati, kohe kõik läksid. See oli põnev aeg! Korrastamine, rohimine, teede rajamine. Olin siis palju noorem, aga säde ei ole hingest kadunud. Ilus aeg oli! Hea meel on, et kõik on nii läinud. Vaimustav! Kui nüüd laulupeol käisin, siis pisarad voolasid. Ja president on meil maailma parim!
Palvelaul langenute mälestuseks.
Langenuil’ vaenuteel laulgu nüüd suu,
kangetel’, vapratel’ kiitus ja au
olgu ja igavest mälestus jäägu neist
kestma siin meie seas püha ja truu!
Kui kuri vaenlane tallas ju Sind
Sa meie isade püha maapind,
siis meie kallimad vennaksed vapramad,
peastsid sind, isamaa, ohvriks end tõid.
Püha nüüd katab teid isamaa põrm,
te kallid kalmusid ehib me arm;
pisarad palgetel, leinal nüüd laulab keel:
neid oma rõõmusse, Jumal, Sa vii!
Taevas, Su pale ees olgu neil paik,
kes oma truuduses ohverdand kõik.
Õnnista rahuga, ehi aukrooniga
vahvaid, kes langenud isamaa eest.
Laulud Eesti riigi Isesesvuspäeva jumalateenistusel Räpina Ap.-õigeusu kirikus 24. veebruaril 1925. aastal.