Räpina Aianduskooli 90. aastapäeva ja vilistlaste kokkutuleku puhul avame 7. juunil 2014 Sillapää lossi saalis näituse “Näpud mullas, närvid korras ehk aianduskool 1924-1984”
Neil aastatel tegutses kool Räpina mõisahäärberis ehk Sillapää lossis.
Elu ise tekitas vajaduse põllumajandusharidust andva õppeasutuse järele. Haridusministeeriumi kirjaga 25. juulil 1924. a nr. 22920 nimetati 1. augustist 1924. a Räpina Reaalgümnaasium ümber Võru maakonna Räpina Avalik Ühis- Põllumajandusgümnaasiumiks. 1924/25 õppeaastal töötasid gümnaasiumis keskooli üldklassid I ja II, keskooli põllumajandusharu III klass ja reaalklassid IV ja V, üleminek toimus sujuvalt ning oma lõplikul väljakujunemisel pidi kool hakkama tööle viie põllumajandusklassiga: I kuni V. Selle aasta tunnikava muudatused olid seotud põllumajandusharu sissetoomisega ja ka kevadise kooliekskursiooni eesmärgiks oli “ligem tutvumine põllumajanduslikkude katsejaamadega ja majapidamistega”.
- aprilli 1925. a pedagoogilises nõukogus leiti, et: koolil on hädatarvilik sisse sääda majapidamine, ilma milleta pole võimalik korraldada õppekavas ette nähtud praktilisi töid põllumajanduse alal ja anda õpilastele tarvilikke näpunäiteid põllutöös ja katseasjanduses. Selleks vajab kool veel maad ja hädapäraseid hooneid, mis praegusel kooli krundil täiesti puuduvad. Samas oli koostatud kiri Võru Maavalitsusele taotlusega leida probleemide lahendust.
Õpilaste korterid asusid väljaspool kooli, asulas, kuid vaatamata sellele oli kodukorra üle range kontroll, kellelgi ei tulnud pähe rikkuda reegleid, sest see oleks toonud endaga kaasa palju pahandust.
Kooli direktoriks 1924. a oli Ernst Tekkel, õpetajatena töötasid Ilmar Haak, Johannes Karheiding, Gustav Abel, David Karopun, Anna Luhats, Anton Saarmann, Marie Glaeser ja Emil Matisen.
- a kevadel sai Põllumajanduslik Ühisgümnaasium oma katsetalu: 52 ha põllumaad, mõisa õunaaed, laut, küün ja ait. Võru Maakonnavalitsuse poolt antud rahaga osteti kolm hobust, kolm vankrit, vajalikud põllutööriistad, laenuks saadi vilja- ja heinaseeme. Sügiseks oli pandud alus katsetalu veisekasvatusele, kusjuures palgalisi töölisi oli kõigest kolm: põllutööline ja kaks karjatalitajad, kõik ülejäänud tööd olid teha õpilastel.
Mälestustes meenutab Valter Kivi, tolleaegne õpetaja:…Tööd tegi keeruliseks see, et ajakohast põllumajanduslikku kirjandust oli vähe. Tuli kasutada vene- ja saksakeelset ning kohandada seda meie oludele…Tõhusamaks abimeheks põllumajanduslike ainete õpetamisel kujunes aja jooksul “Põllumehe käsiraamat” (autorite koguteos). Ära kasutatud sai ka ajakiri “Agronoomia” ja teised põllumajanduslikud ajakirjad ning ajalehtede artiklid.
Pedagoogilise nõukogu otsusega kehtestati õpilaste vormiriietus: poistele must ülikond: kuub vähelahtise mahakäänatud kraega; tütarlastele sinine kleit ja must põll, pidulikel juhustel võivad tütarlapsed kanda valget kraed ja valgeid mansette. Kleidi pikkus 6 tolli allapoole põlvi. Jalanõud: poistel- mustad poolsaapad, tütarlastel- mustad kingad ja mustad sukad (mitte siidist).
Kooli aastapäevaks määrati 19. november. Meenutustes koolist kirjutas 1928. a lõpetanud bioloogiadoktor Linda Rannak: ..Noorte huvialade ja nende isiksuse kujunemisele oli suur mõju kooli profiilil, selle juhataja ja õpetajate huvidel ning harrastustel. Räpina Noorteühing oli põhiliseks koolinoorte isetegevuse suunajaks, seal sai igaüks vastavalt huvidele ja kalduvustele oma jõudu proovida. Noorteühingu eestvõttel peeti spordivõistlusi… Võeti osa novellivõistlustest, peeti kirjanduslikke õhtuid ja harrastati näitetegevust. Tugevasti oli arendatud ka muusika-alane tegevus õpetaja Johannes Karheiding’i eestvedamisel. Räpinas peeti muusikakursusi, mille üldjuhiks oli maestro Richard Ritsing. Katsetati omaloominguga ka heliloomingu alal, tuntumad kaasõppurid selles valdkonnas olid Elmar Noorhani, Jaan Hiivask, Elmar Luhats ning Paul Krigul… Näitetegevuse eestvedajateks olid Elmar Punnek, Olga Birk, Olly Ungvere…
Sama aasta sügisel hakkas gümnaasiumi juures tööle iseseisva klassina üheaastane Räpina Põllu- ja Kodumajanduslik Täienduskool. Kooli võeti vastu algkooli lõpetanud, kellel puudus võimalus või tahe õppida gümnaasiumis ning hiljem jätkata õppimist ülikoolis. Poistele hakati siin õpetama loomakasvatust, põllupidamist ja metsakasvatust ning tütarlastele majapidamist, käsitööd ja kasvatusteadust. Õpilased kandsid ühist vormimütsi: rohelise põhja ja sini- valge- musta äärega.
1929. a muudeti üheaastane Räpina Põllu- ja Kodumajanduslik Täienduskool kaheaastaseks. Sel aastal hakkas end tunda andma algav majanduskriis, hinnad langesid ning siiani edukas katsetalu pidi leidma väljapääsu olukorrast. Väljapääs leiti: katsetalu põldudel, pinnal 2,2 ha, hakati kasvatama sigurit ja tubakat ekspordiks Soome.
1930. aastatel oli katsetalu majanduslikult heal järjel. Koos Räpina Põllumeeste Seltsiga korraldati igal aastal põllumajanduslik näitus ning sel ajal toimusid ka lüpsi-, künni- ja kraavikaevamise võistlused.
- a suleti Räpina Põllumajanduslik Ühisgümnaasium haridustöö reorganiseerimise käigus. Räpina jäi ilma keskharidust andvast koolist. Töötama jäi Räpina Põllu- ja Kodumajanduslik Täienduskool. Vaatamata suurele selgitustööle ja reklaamile polnud see kool populaarne noorte seas ning 1934. a suleti õpilaste vähesuse tõttu.
Räpina kohaliku intelligentsi ja vallavalitsuse eestvedamisel, suure eeltöö tulemusena (taotluskirjad valitsusele, poleemikat tekitavad ajaleheartiklid, korduvalt oli käidud Haridusministeeriumis nõudmas keskkooli taasavamist) avati 1935. a Sillapää lossis Räpina Aiatööstus Kool. Üheks tingimuseks Räpinasse tööstuskooli avamisel oli et kooli ülalpidamisekulud võtab kanda endale Räpina Vallavalitsus ja Võru Maakonnavalitsus. See oli väga julge otsus, ainulaadne Vabariigis, kus omavalitsus võttis julguse finantseerida keskhariduslikku asutust. Kooli direktori kohale määrati Haridusministeeriumi poolt Endel Lamp.
Õppetöö algas 1. septembril ligikaudu 30 õpilasega. Internaadi jaoks oli eraldatud kaks suuremat ruumi lossi keskmises korpuses teisel korrusel. Katus lasi vihmavett läbi, hoone vajas rekonstrueerimist. Vallavalitsus polnud võimeline oma rahadega ette võtma nii suuremahulist tööd ning lähtudes sellest, koostatigi taotlus ministeeriumile. Taotlus rahuldati ja sellega oli tehtud algus kooli ümberehitamisele, mis kestis, õpetööd katkestamata, 1935- 1938. Oma jõukohase panuse lossi rekonstrueerimisse andsid õpetajad ja õpilased, vedades ära kohapealt ehitusprahti ja täites sellega pargi teid, tööd tehti õhtuti, peale praktikat kuni kella 23:00-ni. Pärast ümberehituse lõpetamist sai kool endale juurde rohkem ajakohaseid ruume.
- aastal nimetati kool ümber Räpina Aianduskeskkooliks, kuid see muudatus ei mõjutanud õppekava. Siin said oma keskerihariduse tulevased aednikud ja aiasaaduste ümbertöötlejad.
-
a sügisel alustas koolimajas tööd õppe-tööstusklass, mis oli sisustatud ajakohaste komplekssete seadmetega. Siin õppetöö käigus valmistatud püreed, mahlad, vesihoidised ja marmelaadid olid kõrge kvaliteediga ja sellepärast kergelt realiseeritavad.
-
aastal, kui okupatsiooniväed tulid Eestimaale, algasid ärevad ajad. Kooli direktor Endel Lamp aeti minema kui rahvavaenlane.
-
a nõukogude ajal kandis kool lühikest aega Räpina Aiandustehnikumi nimetust, sõja ajal, 1941-1944, Räpina Kõrgem Aianduskool. Seda aega meenutab kauaaegne kooli direktor Endel Lamp: …Koolimaja oli võetud sõjaväehaigla alla ja seepärast toimus 1941-1942. õ/a õppetöö Räpina 6-kl. kooli ruumides õhtupooliti ja 1942-1943. õ/a koguni leerimajas õhtuses vahetuses. Leerimajas oli ülemine saal jagatud vaheseintega neljaks klassiruumiks. Õpilaste internaat ja toitlustamine olid Räpina rahvamajas, kooli kontor ja raamatukogu asusid Kaldi alumises majas. Ainult kooli aed oli täiel määral kooli kasutada.