Alates 17. juuli 2014 raamatukogus väljapanek
“Raadama pillimeister Elmar Luhats”
***
Elmar Luhats kirjutab oma elust:
Sündisin 1908. aastal Võrumaal Räpina vallas Radamaa külas. Algkoolis käisin ka Radamaal. Edasi Räpina kihelkonnakool Köstrimäl. Muusikaga tegelemine algaski sääl. Kuna muusikaõpetaja Palgi haigestus, hakkasin kaasõpilastele laulu õpetama. Isa oli mulle natukene noodist viiulimängu õpetanud ja viiuliga õpetasin ka kolmehäälsed laulud.
Köstrimäelt läksin edasi Räpina reaalgümnaasiumi (hiljem põllumajandusgümnaasium). Seal algas mul aktiivne tegelemine muusikaga. Mängisin puhkpilliorkestris, sümfonetis, laulsin kooris ja solistina. Tegin kaasa näitemängudes ja lavastasin operette. Võtsin innukalt osa Räpina Noorte Ühingu tööst.
1927. aastal läksin Tartu Kõrgemasse Muusikakooli. See kooliaeg kestis vaheaegadega kümme aastat. Õppisin laulu kolme õpetaja juures: Stahlberg, Neumann ja Jõks. Kontrabassi õppisin Slatkini juures. Vahepeal teenisin kaks aastat sundaega ratsarügemendi orkestris. Tegelesin ka mõne aasta Tartu Töölisteatris, mängisin orkestris ja tegin kaasa näitemängudes. Kooliraha ja ülalpidamist teenisin restoranides mängimisega.
Pärast Tartu Kõrgema Muusikakooli lõpetamist 1937. aastal kutsuti mind tööle Vanemuise teatri orkestrisse kontrabassi mängima. Teatris töötasin vahetpidamata 25 aastat – orkestris 15 aastat ja ooperisolistina 10 aastat. Kohakaasluse alusel töötasin 1958. aastast alates Tartu Muusikakoolis kontrabassi ja rahvapillide õpetajana. TRÜ rahvapilliorkestrit juhatasin 15 aastat ja kultuurihoone keelpilliorkestrit 14 aastat. Kõige tulemusrikkam töö oli TRÜ rahvapilliorkestriga. Orkestri organiseerisin säälse tantsurühma juurde 1955. aastal, juurde tulid ka lauljad, sai kokku rahvakunstiansambel ja oli esimene taoline Eestis.
Kõik orkestri pillid peale viiulite tuli endal konstrueerida ja valmistada: kandleid viis tüüpi, lokud, põispillid, viled, pasunad jne. Pärast edukat esinemist Eestis ja 1957. aastal Moskva festivalil omistati ansamblile teenelise kollektiivi nimetus. Selle ansambliga esinesime mitmel korral Riias, Vilniuses Kaunases jm. Raja taga on käidud Soomes ja Saksa Demokraatlikus Vabariigis.
Kui mina alles noor veel olin
lapsepõlves mängisin.
Ei mina teadnud muud kui seda
mis mina nägin silmaga.
Võtsin stuudiosse kandle kaasa, et ta aitaks mul meenutada noorusaega. Kannel oli minu nooruspäevil esimene armastatuim mänguriist. Sündisin Võrumaal Räpina lähedal talumehe pojana. Nimeks pandi mulle Elmar. Kuna isal oli ka veel teine nimi Luhats, siis saigi minust Elmar Luhats. Oma noorusaega hakkan mäletama pisut vähem kui 60 aastat tagasi ja ta oli samasugune nagu teistelgi maalastel – mängisime oma mängud ja laulsime laulud. Ei tahaks siin hakata jutustama oma elulugu, kuid mis seal parata, endast tean kõige rohkem! Võrreldes linnalastega seisis vahe selles, et maalastel polnud mänguasju kuskilt osta, nad pidid oma lelud ise endale fantaseerima ja valmistama olemasolevatest asjadest ja mängima mänge, mida nad nägid oma silmaga igapäevases elus. Näiteks kuusekäbid olid lehmad, väiksemateks loomadeks kõlbasid kasvõi tammetõrud. Hobuseks võis olla mõni puupulgake, sinna seoti niidiga tühi tikutoos taha ja oligi hobusõiduk valmis. Loomadega mängiti karja ja hobusega veeti kasvõi heinu. Kuna poisslapsed olid rohkem huvitatud tehnikast, siis oli ainuke suurem sündmus rehepeksumasin, mida veeti talust tallu hobustega. See ju vilistas, undas ja ajas tossu välja. Puust ega metallist seda masinat teha ei saanud, siis tegin ta porgandist ja kaalikast. Porgandist sai aurukatel ja kaalikast viljapeksja. Rattad külge, rihm nöörist peale, ise aga vilistasid, undasid ja tegid auru susinat. Kui üks masin kuivas ära, tehti uus ja täiuslikum. Nii me siis mängisime. Kellel rohkem fantaasiat, see tegi endale huvitavama mänguasja.
Paar mänguasja sai isa mulle siiski osta. Nimelt partsupilli ja suupilli. Partsupille müütasid potisetud, kes käisid maadmööda ringi. See pill oli savist tehtud ja glasuuritud, pardi kujuga. Tagaotsas oli tal vile ja tiibade kohal paar auku. Aukude sulgemisega sai tooni muuta. Suupilli tõi isa laadalt. Sellega sai juba midagi mängida.
Kui aga kuulsin ja nägin esimest korda puhkpilliorkestrit, oli jälle suur elamus. Kõige rohkem jäi meelde trummimees, kes lõi trummi ja plaate korraga. Kodus tahtsin trummimees olla, võtsin piimaanuma, kaas teise kätte, nuiaga anuma külge mööda, kaanega lõin plaate. Suuga mängisin ise marssi. Sellest anumast ei jäänud suurt midagi järele ja ema käest sain kõvasti sugeda. Hiljem sai neid trumme igasuguseid kombineeritud. Nii me siis lapsena mängisime!
Rahvalauludes on karjasepõle kurdetud kui rasket ja igavat aega. Oma karjaskäimisest on küll head mälestused. Kuigi pidi vara tõusma ja tihti olid hommikukastest jalad märjad ning külmetasid. Kindlasti oli mul kergem sellepärast, et käsin oma isatalu karjas. Karjastel olid ka omad seisused. Esimene – seakarjus. Kui olid paar suve seal ära „praktiseerinud“, siis usaldati alles suurkari. Seakarjast mäletan seda, et oli igav ning karjamaa kitsas ja lage. Seakari käis tavaliselt kesanurmel. Kui tuli karja minna lehmade ja lamamstega, oli elu hoopis lõbusam. Karjamaa oli laialdasem, kasvasid mõned puud ja põõsad ning piki karjamaad oli piirikraav, mis oli alati vett täis. See oli küll porise põhjaga, kuid kuuma ilmaga oli siiski suplusvõimalus. Sääl sai ka ujuma õpitud, alul teivas kõhu all, kuid pärastpoole läks ilma ka.
Kui kevadel kari välja lasti, oli kõige rohkem tegemist: siis hakkas ju lehmade jõukatsumine. Kes tugevam, see jäi terveks suveks teiste valitsejaks. Juhtus ka nii, et puskimisel sai mõni loom vigastada, sellepärast pidi karjane väga valvas olema. Kõige tähtsam tööriist oli karjasel piits. See oli tehtud linasest nöörist, tüvest jämedam ja otsast peenem ning kinnitatud varre külge. Piits pidi olema hästi pikk ja keerutades tegema kõva plaksu. Teiseks vajalikuks tööriistaks oli taskunuga, mis oli nööriga seotud kuue külge, et ära ei kaoks. Noaga võis ajaviiteks teha üht-teist. Minu esimeseks tegemiseks oli vilepill. Kevadel oli ju pajukoor lahti. Tegin ka karjapasuna ja roopilli. Kõige rohkem sai mängitud vilepilli, sest tal oli kuus auku peal ja sellega terve oktav helisid. Suvel kuumaga kuivas pill ära ja teinepäev pidid jälle uue tegema.
Kui pisut suuremaks sirgusin, siis võtsin karja juurde kaasa ka mõne päris pilli – kas kandle, mandoliini või kitarre. Ka loomad jäid vahest pillimängu kuulama ja püsisid paremini paigal. Kõige paremad muusikakuulajad olid lambad. Kui nendele mängisid või laulsid, vaatasid mulle nii teraselt otsa. Nad on minu esinemistel kõige paremaks publikuks olnud.
Olen karja juures ka ühe truba täielikult „ära mänginud“. Olin 12-13 aastat vana, kui mulle anti Räpina puhkpilli orkestrist õppida üks vana truba. See oli loppis ja lasi igalt poolt õhku läbi. Parandasin algul leivaga. Kui see ei aidanud, siis hakkasin tinutama. Tegin karja juurde tule üles – vasar, tina, saltser kaasa ja tinutama. Küll ma siis teda tinutasin ja puhusin terve suve, kuid rohkem ta mu käes lagunes ning sügisel viisin toru jupid tagasi.
Oli ka päevi, kus polnud aega oma asjade jaoks. Sooja päikesepaistelise ilmaga tükkisid lehmadele parmud kallale ja kui siis lehmad sabad selga viskasid ja kiili jooksma pistsid, siis oli tegemist, et neid läbi viljade taga ajades kätte saada. Mäletan üht oinast, kes armastas poksida, ja just inimesi – kui selja pöörasid, siis said! Paar korda virutas ta mindki linaleotiiki. Sügisel oli tal siiski oma mihklipäev ja sarvest tegin sarvepilli.
Minu naaberkarjasteks olid Kriguli lapsed. Üks nendest on Viljandi Koidu kultuurijuht, Eesti NSV teeneline kultuuritegelane Paul Krigul. Nendega oli kõige tihedam läbikäimine. Sai siis arutatud ilma asju, lauldud ja pilli mängitud. Nendel oli kodus suur kapp-orel. Suveõhtutel mängiti sääl alati orelit ja lauldi hilise ööni. Karjapoisina magasin talli lakas. Lakaluugil istudes kuulasin nende mängu ja unistasin, kunas saan ise ka suuremaks, õpiks hästi mängima ja laulma. Istusin aluspesu väel – vanasti olid väga soojad suveööd!
Mäletan ka neid lumerohkeid talvi, kui olid hanged katuse räästani. Meelde on jäänud talvel saunas käimised. Vana saun oli sada meetrit toast kaugel ja igal laupäeval tuli sauna juurde tee lahti kaevata. Sunast tulles aga sumasin läbi lume, vahest isegi paljajalu.
Talvelõbudeks olid muidugi ka uisutamine ja kelgutamine. Isa tegi vanast vikatirootsust ja puupakust uisud. Need seoti nööridega pastelde külge. Saapaid lapsed tookord ei kandnud. Sai siis tõugatud algul ühe jalaga, hiljem juba kahe jalaga, kus aga jääd leidus. Juhtus sedagi, et mülgastel tiikidel oli jää nõrk ja tuli talvel külmaga jääsuplus ära teha. Talvel olid omad võlud!
Karjapoisil tuli ka koolis käia. Oli vist 1915. või 1916. aasta. Käis Esimene ilmasõda. Minu isatalu piiri ääres oli vana ministeeriumikool. Sõja puhul pandi kõik õppused vene keeles. Igal hommikul oli palvus keisri eest, mis lõppes alati keisri hümniga, ikka vene keeles – „Po še tsarahkrani.“ Poistel aga ei paendunud see keelekene neid venekeelseid sõnu välja ütlema, meie laulsime ikka „Poiss sõie rähna a, silmad jäid järgi.“ Isegi ükskordüks pidi vene keeles peas olema!
1917. revolutsioon, 1918. Saksa okupatsioon, siis Vabadussõda. Meie kandis käisid tihti lahingud ja paar korda pidime minema sisemaale sugulaste juurde pakku. Kui sõda lõppes ja neli klassi algkooli läbi sai, tuli minna Köstrimäele kõrgemasse algkooli. Sääl hakkas mul tõsisem tegelemine muusikaga. Ükskord oli lauluõpetaja haigeks jäänud. Kuna isa oli mulle noodist viiulimängu õptanud, siis võtsin lastekoori oma juhatada. Hääled õpetasin viiuliga selgeks. Takti sai ka kuidagi löödud.
Käisime lastekooriga ka Põlvas ja Petseris külas. Need 30 ja 40 kilomeetrit tuli jala minna ja ka tagasi tulla. Kui tee peal puhkasime, läks laul lahti ja keegi ei kaevanud väsimuse üle.
Kui kuus klassi haridusteed juba tallatud, tuli edasi minna Räpina Gümnaasiumi. Sääl aga tuli muude asjadega rohkem tegemist teha kui õppimisega. Juhatasin Köstrimäel lastekoori edasi, ise laulsin haridusseltsi segakooris, mängisin kooli puhkpilliorkestris ja sümfonettorkestris. Laulsin pidudel solistina ja deklameerisin, mängisin näitemängudes. Isegi paar operetti sai lavastatud ja kaasa mängitud. Olin tegev Noorte Ühingus ja organiseerisin Võrumaa Noorte laulupäevi, juhatasin üldkoore.
Käisin 1923. aastal Tallinnas üldlaulupeol. Laulsin kooris ja mängisin puhkpilliorkestris. Tookordne laulupeole sõit oli pisut teistmoodi kui praegu. Sõitsime laevaga Tartu. Sääl laaditi meid loomavagunitesse, kus hööveldamata saelaudadest olid pingid sees. Igaühel oli oma nädala toidumoon kaasas – mine tea, kas suures linnas süüa saab! Kohvreid meil tookord veel ei olnud. Panime oma toidukraami valgesse linasest riidest kotti, kott selga ja siis oli laulupeoline valmis. Sai siis seda laulu ja pilli põrutatud, et Lasnamägi kajas. Ei mäletagi enam selle üldkoori juhi nime, kes tuli proovil minu juurde ja ütles: Ära laula nii kõvasti, teisi pole kuulda! Põrutasin siis Lüdigi „Koidus“ seda kõrget tenori käiku „kaunimal kõlal ja ilu see edeneb õilmete ehal“ nii kõvasti, et kõik lauljad hakkasid ringi vahtima ja isegi sopranid keerasid näod tahapoole. See kõva kõri oligi vist põhjuseks, et mulle tehti ettepanek tulla Tartu muusikakooli laulmist õppima. Gümnaasiumi vedasin kuidagi läbi ja 1927. aastal tulin Tartu Kõrgemasse Muusikakooli. Kuigi olin juba igasuguseid laule laulnud, igat pilli mänginud ja muudki teinud, siis nüüd pidin seda kõike algama otsast pääle.