Õppereis Tartusse, Heade mõtete linna:
Mänguasjamuuseum, Linnakodaniku muuseum ja Jaani kirik
toimub kolmapäeval, 10. detsembril 2014
Väljasõit Räpinast kell 9:00
Osavõtumaks 14 €
*******
Keskaegne Tartu
/ühe koolipoisi mõtisklus/
Mina oleksin kalur Tartus. Tartusse sattusin juba poisikesena kui Võõpstes venelaste lodja peale istusin, et maailma näha. Kodus poleks olnud midagi teha, mul oli palju õdesid-vendi, kes neid toita jõuab ja kes neile talukoha anda saab – niisiis moonakott kaasa ja linna! Tartus sain esialgu kalamehe abiliseks, kui aga vana kalur ära uppus, siis võtsin tema ameti ja varanduse üle. Sain nimelt ka tema vana naise endale, ootangi, et see ka ära sureks,
saaks noorema võtta…
Elaksin Ülejõe linnaosas. Vanasse uhkesse kivimajadega südalinna satun ainult siis, kui raekoja platsil (turuplatsil) oma saaki müün. Teinekord satun ka raekoja platsist kaugemale, sest mul on mõned oma kindlad kliendid, kellele saagi ukse taha viin. Mõnikord tuleb raske kalakorviga, mida seljas kannan, isegi Toomemäele ronida – seal, Toomkiriku taga elavad toomhärrad, kirikumehed, kes paastuajal ja paastupäeval liha süüa ei tohi ja seepärast minult
kala ostavad.
Nagu öeldud, elan Ülejõel. Maja on mul pisike osmik, on ka väike laut ja kuur, kus hoian oma püügiriistu. Maja on jõe lähedal, et oleks lihtsam tööle minna. Samas on see jälle halb, sest igal kevadel on Emajõel suur üleujutus ja minu majas loksub vesi. See, mis toas toimub, polegi nii hull, sest ega mul eriti selliseid asju pole, mis vett kardaksid. Need, mis on, saab
lae peale pööningule tõsta, aga jama on selles, et üleujutuse ajal saab kaev, kust vett võtan ära reostatud – laudast, kus elab siga ja paar kana, voolab kogu sõnnik kaevu. Õigupoolest ongi parem juua ja kasutada vett jõest. Seda tassib mu naine, tal pole niikuinii muud midagi teha… teinekord tassib ta ka kalu linna ja müüb neid seal…
Mul on paat, mõned võrgud, mõned ahingud, jäälõhkumise tuur ja pajuvitstest punutud mõrrad ehk rüsad. Koos paari sõbraga on meil seal, kus praegu Supilinn, jõkke ehitatud lattidest kalatõke, mille abil püüame jões rändavaid latikaid. Minu peamiseks saagiks ongi latikad, haugid, säinad ja ahvenad. Kui on hea päev, saan kätte ka mõne koha või säga. Kalakaitseseadusi ei ole, kui välja arvata see, et jälgime koos teiste kaluritega hoolikalt, et need inimesed, kes kalurite tsunfti ei kuulu, kalade müümisega ei tegeleks. Igatahes saame püüda nii ahinguga kui ka kudemise ajal. Kevadel on kõik üleujutatud luht kudevat haugi täis, vanajõe käärudes koeb latikas, ühel hetkel tuleb säinas. Kala on palju, püüame aasta läbi, talvel jää alt. Talviseks püügivahendiks on võrk.
Püütud kala tuleb kohe maha müüa. Mõnel kaluril, kes elab jõest kaugemal ja saab endale liivakivi paljandi sisse koopa kaevata, on väike kelder, kuhu talvel varub jääd. Seal saab kala kauem hoida. Mina pean enda oma samal päeval maha müüma või siis sisse soolama. Sool aga on kallis, niisiis püüan pigem linnas oma saagist lahti saada. See ei olegi väga keeruline, sest ega mu saagid suured ei ole – kala on küll palju, aga minu püügivahendid on küllaltki lihtsad ja viletsad. Inimesed ostavad kala hea meelega, sest liha on kallis. Pealegi tahavad usklikud sageli paastuda ning siis ei tohi nad liha süüa.
Mõnikord müün oma saagi ka möödasõitvale laevale. Laevu liigub Emajõel palju, on lotje, on uhkemaid alused, mõned sõjalaevadki. Varem tuldi Tartusse Pärnust mööda jõgesid, Viljandi kaudu otse. Tasapisi aga hakkab see veetee kasutusest ära langema. Siiski liigub jõe peal igasugu rahvast ja räägitakse mitmeid keeli. Mina ise räägin eesti keelt, aga natuke oskan ka
saksa ja vene keelt.
Kui olen linnas kalad maha müünud, ostan saadud raha eest endale vajalikku.
Mõne kaalika või siis jahu. Mõnikord vahetan need asjad kohe kalade vastu. Teinekord, kui olen rohkem teeninud, astun läbi ka koduteele jäävatest kõrtsidest. Linnamüüris ees on kõrtsid uhkemad ja sinna minusugust kalamüüjat ei taheta teinekord lastagi. Minu külastatavad kohad on linnamüürist väljaspool, jõe ääres. Seal saab teiste kalameeste, laevameeste ja linna oma kaupa müüma tulnud külameestega maast ja ilmast rääkida.
Pühapäeval ma tööd ei tee. Naine tahab, et ma temaga kirikusse läheksin. Meie, eestlaste, kirik on Maarja kirik, see asus ülikooli peahoone kohal, aga ma ei viitsi hästi minna. Kirikus on küll igasugu lahedaid pilte altari peal ja seintele maalitud, aga ma ei saa preestrite ladinakeelsest lobast midagi aru. Mida siis vaba ajaga teha? Ujuda ma ei oska, seega jõe ääres töllerdamine jääb ära. Mõnikord on linna tulnud tsirkus – kondiväänajad ja karutantsitajad. Ükskord näitas üks rändav mustlane rahaeest neegrit! Küll oli naljakas! Väikese lisatasu eest võis neegrit kepiga torkida, küll ta siis vingerdas ja tegi imelikku häält.
Meeldivat vaheldust pakub kurjategija hukkamine või nõia põletamine, pealegi on hukkamispaik otse kodu taga, seal, kus Narva maantee praegu mäkke tõuseb.
See on elu rahu ajal, kus muredeks haigused. Minugi naisel on mitu last ära surnud, aga terve hulk ikka veel elus, samuti paeluss. Kui algab sõda, on muidugi hoopis teine lugu. Siis tuleb katk ja tuleb vaenlane, siis on targem jalad kõhu alt välja võtta ja põgeneda sugulaste juurde Räpinasse!