Näitus “Aiatarkusi ajast aega” raamatukogus ja haldushoone I korrusel alates 1. mai kuni 31. august 2015
***
Ajalugu kirjutama hakates asetas Mooses esimese inimpaari paradiisi aeda, kus muu taimestiku hulgas õunapuu esimese tähtsuse omas.
Miks just aed esimeste inimeste eluase pidi olema? Kas nad ei oleks võinud kuhugi kõrgele mägede tipule asuda, kust neil neid ümbritseva looduse üle, mille ainukseteks valitsejateks nad olid, laialdane ülevaade oleks olnud? Kas ei oleks võinud mitmekesine mere kallas, mille iluduste kirjeldamiseks paljud kirjanikud ja kunstnikud palju oma jõudu on kulutanud, Aadamile ja Eevale sündsaks eluasemeks olla?
Ei. Aed oli see. Ajalugu edasi jälgides näeme, et igal maal, kus arenenud inimene jalga toetas ja loodus selleks vähegi võimalusi andis, tekkisid inimeste eluasemete ümbrusesse aiad. Pikal ajaratta veerangul on inimene ja aed – aed ja inimene nagu ühte kasvanud, nii et neid ei saagi lahutada, ja inimese elu kohta, kus aia olemasolekust vähematki tundemärki ei oleks, on küll vähe leida. Paljukene on siis meie hulgaski neid, kes aiast enesele mitte idagi meelepäralist pole leidnud, keda aed kas ilutundelisest, isurahuldavast ehk ainelisest küljest põrmugi huvitanud pole? Tõesti, neid on vähe.
Nii vilets ja vaene kui ka meie esivanemate elu ligi tuhande aasta jooksul oli, kus sagedasti sõjakirved kõlisesid ja suurrahvad oma võimu neile pääle surusid, ei jõudnud kõik need viletsused, vaevad ega kauakestev orjapõli eestlaste hinges aiast lugupidamist suigutada. Nii pea kui olud vähegi lubasid rahulikku elukorda rajada, tekkisid ka aiad ja asutati mesilaid.
Survest vabanedes tundis hing jänu ilu, hää ja armu järele. Ja seda kõike võib elumaja ümbritsev aed rikkalikult pakkuda.
Mis võiks siis ilusam olla, kui kevadel õiteloori ja sügisel viljakoorma all kirjatud viljapuude oksad! Ja kui mahlased ja maitsevad on mahavõetud saadused! Kui nurisemata ja vaikselt kannavad puud oma koormaid ja kui tundlikud nad on nende vastu ülesnäidatud hoolitsemise eest.
Ja kui aias asuvas mesilas mesilane vahest oma valusat sõjariista tarvitabki, siis ununeb see varsti, kuna magus kärjemesi mõnusalt maitsvat toiduainet pakub ja koguni tõsiste tõbede vastu mõjuvaks arstirohuks on.
Aiandus on kõiges oma ulatuses, viljapuust alates, toalillede ja seente kui taimeriigi alama astme esitajate kasvatusega lõpetades, pakub nii mitmekesiseks tegevuseks võimalust, et see üksiku ametkonna piirist kaugele välja ulatab. Ta ei esine mitte ainult aedniku erialana, vaid võimaldab laialdast tegevust kõigile: haritlastele, ametnikule kui ka käsitöölisele, isegi lapsed leiavad siin võimaluse midagi iseseisvalt ära teha.
Kellel vähemgi maalapike tarvitada on, võib juba midagi kasvatada, pole aga sedagi, siis pakub toalillede kasvatus väga mitmekesist huvi, ja aeg, mis siin ära kulutatakse, oleks küll paremini ära kasutatud, kui meie aja moodsates kinodes hinge ja ihu kihvtitades.
/Aianduse ja mesinduse kuukiri „AED“ mai 1923
Vastutav toimetaja A. Lange, tegev toimetajad A. Lange (aiandus), M. Reinik (mesindus)/