12. ja 13. juulil 2008 toimub
Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva raames üritus
“Avastades Nikolai Pätsi“
Laupäeval 12. juulil
9:00 Liturgia Räpina õigeusu kirikus
10:00 Saabumine, registreerimine Räpina õigeusu koguduse majas (Apteegi 5a)
11:00 Hingepalve Räpina õigeusu kiriku aias
12:15 Näituse “Avastades Nikolai Pätsi” avamine Räpina õigeusu koguduse majas
13:30 Seminar. Räpina õigeusu koguduse majas. Avastusretkel on teejuhiks Vaike Kivistik, Urmas Klaas, Fred Puss, Ago Ainelo, Kalju Tammaru ja Matti Päts.
Pühapäeval 13. juulil
12:00 Kirjandus- ja muusikatund Räpina õigeusu koguduse majas. Nikolai Pätsi luulet loevad Olivia Tund, Karl Tereping, Kristina Tammes ja Indrek Sarapuu. Muusikalised vahepalad kitarriduolt Kristo Käo ja Jorma Puusaag.
Korraldajad: EAÕK Räpina Sakariase ja Elisabeti kogudus
Räpina Koduloo- ja Aiandusmuuseum
Räpina Vallavalitsus
Toetajad: Eesti Vabariigi Valitsus
Eesti Kultuurkapitali Põlvamaa Ekspertgrupp
Räpina Kultuurkapital
********
Avastades Nikolai Pätsi
Kas jõuab aeg, mil rahvas märkab,
Et kaduda võiks orjavaim?
Ehk eluhoog siis ärkab, tärkab
Kui võidab uue aja aim.
/Nikolai Päts 1906/
See mees oli kooliõpetaja, vaimulik, seltsi- ja ühiskonnategelane, poeet ja ajakirjanik, poliitik. XX sajandi algus on pakkunud heldelt võimalusi eesti rahvusliku ärkamise aastatel sündinud meestele. Nad sarnanesid paljus lõunapoolses Euroopas mitmete sajandite eest, renessansiajastul esilekerkinutega – tegid just seda mida vaja, seal kus tarvis ning siis kui võimalik. Võrumaal Räpinas oli üks sellistest Nikolai Päts.
Tulnud Võrumaale 1904. aastal, jäi ta paariks aastakümneks selle kohaga seotuks. Sellesse aega langes 1905. aasta oma revolutsiooniga, mis andis Vene impeeriumi äärealade rahvastele demokraatlikke vabadusi, muuhulgas õiguse seltse asutada. Esimene maailmasõda ning 1917. aasta revolutsioonid Venemaal tõid võimaluse teoks teha unistuse oma riigist, seejärel kohustuse seda kaitsta ning siis riik üles ehitada. Kõige selle juures oli preester Nikolai Päts.
Lämmijärve poole tõttava Võhandu jõega on kõrvuti kulgemas Apteegi tänav, üks vanemaid Räpinas. Selle tänava ääres asub 18. sajandi keskpaigast alates Püha Sakariase ja Elisabeti kirik, kus aastatel 1904-1918 teenis preester isa Nikolai.
Seltsi- ja ühiskonnategelane Nikolai Päts
Asunud Räpinasse 1904. aasta veebruaris, lülitus Nikolai Päts karskusseltsi „ Võhandu“ tegevusse. Põllumeeste ja karskusseltsid olid sajandivahetuse paiku peaaegu ainsad, kus noored said oma mõtteid ning arvamusi avalikkuse ette tuua ning neid selgitada. Nii on sajandivahetusel trükisõnas noortele seltskonnategelastele rahvalikus vormis seletatud: „Kõik häda, vaesus, viletsus, kõik jäle kuritegevus, kõik vaen ja viha ilma sees, kõik vahed rahvakihtides – kõik voolab sorokovkadest ja pilseneri-vaatidest.“ Hindrik Heering, Naha külakoolis õpetajana tööd alustanud noor mees, sai sama aasta jõulude eel kutse Räpina preestri poole tulla, et arutleda karskusseltsi töö üle. Preester oli selle esimees kolm aastat ja noore koolmeistri jaoks oli karskusselts esimene ühendus, mille liige temast sai. Seltsi kuulus teisigi noori, kaugemal koolis käinud mehi, hinges soov kodupaiga avalikus elus kaasa lüüa: J. Bundberg (Ainelo), D. Rootsi, J. Melts, A. Freimann, A. Sibul. Tookordsel kokkusaamisel otsustati suvel korraldada karskusteemaline koosolek Rahumäe tee äärses küünis. Sellistel kooskäimistel võeti näiteks kõnelda et „ kosja- ja pulmaviinade pruukimiseta võib noorpaar uut elu alustada, ilma et viina puudumine nende armastust jahutaks.“
Kaubatarvitajate ühisus Räpinas
asutati 1906. aastal, et tekitada edasiviivat konkurentsi kaubanduses, kus üksi erakapital valitses. Ühisuse esimeseks esimeheks sai Nikolai Päts ja ühispood asus aastatel 1908 – 1925 õigeusu koguduse vanas majas. Selle juhatuses oli koguduse juhtivaid tegelasi. Ajapikku hakati ühisuse tegevust tunnustama ning hindama. Loodud kaubatarvitajate ühisusel oli terve järgneva sajandi jooksul antud võimalus Räpina elu edendada ja seda ka tehti. Mitmed tähelepanu väärivad algatused sündisid ideena selle liikmete ja juhatusse kuulujate mõtteis ja ühisusel oli ainelisi võimalusi nende elluviimiseks.
Räpina Rahvahariduse Selts
hakkas tegutsema 1907. aastal. Seltsi ühe alusepanija, Räpina õigeusu kiriku köstri J. Meltsi sõnul pidi ühendus „kaasa aitama meie nurga rahva juhtimises teaduse ja hariduse poole.“
Herman Aav, Vändra preester ja hilisem Soome peapiiskop õhutas Venemaal 20. sajandi alguse reformidega antud demokraatlike vabaduste kasutamisele: „ Noored Eesti võsud! Oleme kangekaelsed oma heledale ja kaunile eesmärgile sammudes! Ärme laseme endid maha rusuda, eksitada, jahutada, vaid teades, et tõsine haridus tõstab ka meid, looduse poolest anderikast rahvast, teiste kultuurrahvaste hulka, tormame järeleandmata visadusega hariduse poole! Sealjuures, et jõud suur oleks, et meie igaüks üksikult, kui nõrgad kunagi,ära ei väsiks, ära ei jahtuks, ühineme igalpool hariduse seltsidesse!“
Kooli- ja kirikuõpetajad olid need, kes võimaluste avardudes haridusseltsidesse noori, ärksaid ja haritud inimesi koondama hakkasid, loomulikult ka isa Nikolai. Haridusühendus sai ruumid õigeusu kihelkonnakooli majas kuni Räpina seltsimaja valmimiseni. Asutati kolm osakonda: muusika, kirjanduse ja näitemängu omad. 16. detsembril 1907 avati seltsi raamatukogu, ikka sealsamas koolimajas. Nikolai Pätsi kirjandushuvi ja -anne olid põhjuseks, miks seltsi raamatukogu talle hingelähedaseks sai ning jäi. Rändraamatukogu ja selle osakondade korraldamine Veriorale, Kahkvasse, Võõpsu, Leevakule ja Nahale õhutas sealsete kohalike raamatukoguseltside asutamisele.
Kui Räpina Haridusselts 1932. aasta jõulude paiku oma tegevuse 25. sünnipäeva pidas, nimetati auliikmeiks seitse seltsitegelast: Jaan Ainelo, Johannes Karheiding, Samuel Konsar, Paul Mitt, Jakob Puksov, Nikolai Päts, Madis Reisenbuk ning neile annetati diplomid.1936., seltsi 29. tegutsemisaastal kirjutas ühenduse abiesimees Hermann Otsmaa ajalehes „Võrumaa Teataja“: „Tänu asutajaile ja nendele seltsi liikmeile, kes ei kartnud raskusi,rahvuslikkudest ideedest taga aetuna visalt aitasid üksikuid kive kokku kanda sellele kogukale ühisettevõttele.“
Räpinas avas 5. mail 1913. aastal uksed postkontor
See oli üks kolmest sellele paigale eluliselt tähtsast institutsioonist, mille asutamine veel enne ajalooratta järske pöördeid aset leidis. Postkontori saamislugu oli aega- ning vaevanõudev. 1910. aastal oli Liivimaa kubermangu Riia ringkonna postivalitsuse ülemale palvekiri saadetud Räpina kihelkonna elanike ja kohalike seltside poolt. Selles sooviti toetust Räpinas postkontori avamiseks. See jäi läbiarutamata ja vastuseta, sest kirjale olid jäänud kleepimata tempelmargid kohustusliku riigilõivuna. Uus palvekiri, taas kooliõpetaja Jaan Bundbergi koostatud ja postkontorile lubatud ruumide plaanidega varustatud, saadeti teele 1911. aastal. Sobivad ruumid leidis ja pakkus välja õigeusu kirikule kuuluvas endises tütarlaste koolimajas preester Nikolai Päts. Apteegi tänav jäi postiasutuse asupaigaks 1929. aastani, ehkki vahepeal koliti vastasolevasse kivimajja, mis samuti kogudusele kuulus.
Räpina tore seltsimaja
XX sajandi alguses olid seltsimajad rahvahariduses olulised, olles kontsertide ja teatrietenduste, tantsu- ning perekonnaõhtute, kino ja kursuste,raamatukogude ja noorte kooskäimise paigaks. Võrumaa esimene seltsimaja ehitati Kanepisse, Räpina oma jäi enne sõda viimaseks. Sellise maja vajalikkusest oli hakatud rääkima 1909. aasta paiku, rahva hulgas selgitama, tuluallikaid ja krunti otsima.1913.aasta suvel pandi paika hoone nurgakivi. P. Mitti mälestustes on kirjas, et „Olevikus“ ilmus sõnum Räpinast, kus kirjeldati sündmust: „Sel puhul kõnelesid kaks vaimulikku ( N. Päts ja Schulze). Peale nende I. Ainson ja A. Reinomägi. Jaan Bundberg asetas nurgakivi alla pudeli, milles oli lühike ehitustööde ülevaade, käibel olevad mündid, protokolli ärakiri jms.“ Hilisem Räpina preester Nigul Hindo kirjutas: „[ Õigeusu] koguduse tegelased aitasid nõu ja jõuga kaasa Räpina seltsimaja saamisele. Selle seinal olnud N. Pätsi pühendus, mis julgustab eesti talupoega ja ennustab temale paremat tulevikku.“ Seltsimaja saadi aasta jooksul katuse alla ja avaaktusel 26. detsembril 1913. aastal rääkis pärast vaimulikke kassameister J. Niggols. Ta andis üksikasjaliku ülevaate rahamuretsemise viisidest, kõigist annetustest – see maja oli kogu Räpina ühiste jõupingutuste vili.
Räpina Kõrgema Algkooli saamine ja tegevus
Paiknemine tolle aja kohta märkimisväärselt kaugel Tartust ja Võrust muutis Räpina noorsoo koolisaatmise raskeks. Seetõttu hakati elavalt kaaluma siia II astme riigikooli asutamist. Pöörduti Liivimaa rahvakoolide direktori Rutski poole ettepanekuga asutada Räpinasse linnakool. Luba saadi Riia õpperingkonna kuraatorilt, kuid tingimusel, et kohapeal leitakse hoone, kuhu saaks neljaks aastaks neljaklassilise kooli paigutada. Räpinas hakati kõiki võimalusi kaaluma. Esimesena pakuti välja õigeusu kihelkonnakooli linnakooliks reorganiseerimist, kuid kirikuvalitsus ei lubanud oma kooli likvideerida. Teise võimalusena sondeeris preester Nikolai Päts Võõpsus pinda, kas tuletõrjeühing annaks oma seltsimaja kooli käsutusse, kuid pritsimehed ei olnud nõus seda tasuta välja rentima. Kolmandana tuldi mõttele teha ettepanek, et vallavalitsus koliks ajutiselt magasiaita ja annaks oma hoone kooli asutamiseks . Vallavanem oli väärt ideega päri. 1913. aasta jaanuari alguses sõitsid preester N. Päts ning A. Peterson Võrru rahvakoolide inspektori Kaminski ja talurahvaasjade komissari juurde. Nõusolek käes, astuti vallavolikogu ette. Uue kooli rahva hulgas tutvustamine algas kevadel. Pandi välja kuulutused, teatati mõlema kiriku kantslist, räägiti nii ministeeriumi- kui kihelkonnakoolides.
Paul Mitti mälestuste kohaselt: „Räpinas algab tegevust neljaklassiline linnakool. Õpilasi võetakse vastu eksamiga. II klassi neid, kes on khk. või min. ( kihelkonna- või ministeeriumikooli) lõpetanud, teisi võetakse I klassi, kui nad ära teevad vastava sisseastumise eksami. Sooviavaldusi esitada kirjalikult Räpina õigeusukiriku kantseleisse N. Pätsile. Lähemaid teateid saab samast.“
Suve keskel saabus Räpinasse koolijuhataja Mihhail Mihhailovitš Sobolev oma perekonnaga, aukraadilt oli ta titulaarnõunik. Sobolevid asusid esialgu Pätside juurde korterisse, sest N. Pätsi ja M. Sobolevi abikaasad olid õed, Rannu preestri Tšistjakovi tütred. Kooli sisseastumiseksameid võtsid vastu ja esialgu ka õpetasid Räpina koolide pedagoogid M. Reisenbuk, A. Peterson, J, Kõivsaar, E. Pelovas, N. Päts. Viimatinimetatul olid õppetunnid kogu kooli eksisteerimise aja 1917. aastani, mil õppetöö küll sügisel algas, seejärel tuli korraldus kool Venemaale Kostromasse evakueerida. Räpina Kõrgema Algkooli tegutsemisaeg jäi lühikeseks, ent tema panust kohalikku haridusellu tunnustab Paul Mitt sõnadega „Räpina keskkooli eelkäija“
Koolijuhataja inspektor Sobolev sai tuntuks „omajagu vastuolulise iseloomuga“ inimesena. Kord oleks tulnud mitmel poisil koolist alatiseks lahkuda sootuks tühise asja pärast. Koolis peetud mingi suure võidu puhul jumalateenistust. Õigeusklikud löönud vapralt risti ette, aga mõned luterlastest poisid naeratanud seda jälgides. Teenistuse lõppedes viinud koolijuhataja neli poissi saali seinal rippunud keisri pildi alla ja öelnud: „Kes naerab õigeusu kombeid, see irvitab … tema üle. Ja ma pean sellest järeldused tegema.“ Ainult tänu isa Nikolai eestkostmisele jäi suurem pahandus tulemata.
Läbirääkija – lepitaja – sillaehitaja
Nikolai Päts teenis 1905. a teist aastat Räpinas preestrina. Ta on võrrelnud Räpina lähedal Mooste (Moisekatsi ) mõisas valitsenud olukorda saja aasta eest asetleidnuga. Peremeestelt ja maapidajatelt ei nõutud raha, vaid tööga tasumist. Talumehed esitasid vallavalitsuse vahendusel mõisaomanik Nolckenile palve töökohustuse rahaga asendamiseks. Parun kutsus Tartust sõdurid kohale ja kui talumehed mõisnikule oma palvet kordasid, avati tuli ning mõned palujaist tapeti. Anton Saarman, Räpina luterliku kiriku õpetaja aastail 1920-1940, on kirjutanud asetleidnu kohta: „Sellele järgnesid 1906. a. algul üksikud arvatavate süüdlaste vangistamised, kuid õp. Schulze ja preestri eestkostmisel hoiti igasugune kohapealne karistamine ja mahalaskmine ära.“
5. septembri 1931. aasta „Rahvalehes“ kirjutati seoses N. Pätsi 60. sünnipäevaga: „ Moisekatsis – jutustab hra Päts meie kaastöölisele – puhkesid rahva rahutused 1905. aastal siis, kui mujal Eestis oli veel kõik rahulik. Kohalik mõisnik käis oma talupoegadega ülekohtuselt ümber ja see ärritas rahva vihale. Rahva palvel käisin mina kuberner Paškovi juures Riias seletamas asja seisukorda. Sellest said teada mõisnikud, kes mind kuberneri ees tembeldasid mässajaks ja rahva ülesässitajaks. Kuberneri korraldusel olin mina sakslaste politsei valve all. Mõisnikkude nõudmistele – mind välja saata – kuberner ei tulnud vastu, sest Võru maakonna politseiülem Šoltkevitš tundis tõelist olukorda ja seisis minu eest.“ Ka Nigul Hindo on kirjutanud: „…preester astus kinnivõetute kaitseks välja ja oma eestkostmisega päästis karistussalkade poolt mahalaskmisest 20 Mooste ja Räpina mehe elu. Mooste meeste pärast taheti teda maalt välja saata.“
Siiski ei suhtutud tema püüdlustesse alati kui enesestmõistetavaisse. N. Hindo on märkinud: „N. Päts, kes tuli Räpinasse 1904. a., püüdis pidada head vahekorda kirikuõp. O. E. Schulze’ga, kuid viimane ütles tutvusest lahti, saates 1905. a. tuhinas, visiitkaardil, järgmise saksakeelse teadaande: „ Ich danke meinem Herrgott, dass ich als Deutscher geboren bin. Sie sind ein Esthe und deshalb wünsche ich Ihre Bekanntschaft nicht.“ ( Mina tänan oma Issandat Jumalat, et ma olen sakslasena sündinud. Teie olete eestlane, seepärast ei soovi ma Teiega tuttavaks saada). “ Sellest tulenevalt kummagi mehe vahel sõbralikke suhteid ei sugenenud, kuid see jäi isikute tasandile.
Kooliõpetajaks oli isa Nikolai nii ettevalmistuselt kui kutsumuselt
Ta oli 1894. aastal lõpetanud vaimuliku seminari Riias I järgu diplomiga – täieliku kursuse humanitaar-, filoloogia-, teoloogia- ja pedagoogikateadustes ning arstiteaduse algkursuse. Enda kohta kirjutas ta järgmist: „ Olen olnud kogu aeg ühes vaimuliku ja praosti ametiga ka rahvakooliõpetaja ametis.“
Tema lastele kirjutatud „Kaks venda“ on huvitav ja õpetlik lugu kahest põllumehest, kes töötavad ühtmoodi usinalt:
„Noorem vend ei tegevam,
Vanem vend ei väsivam.
Aga noorel kõik tärkab,
Lopsakamalt oras ärkab.“
Sügisene saak paneb kahtlema, kas põllumehe amet mõlema jaoks see õige on:
„ Noorel – kullateri kuhjal,
Vanemal – kõik salved tühjad.“
Alles targa juurde minek ja oma kutsumuses selgusele jõudmine suunab teda sobiva ameti juurde:
„ Vanem vend nüüd tõde märkas –
Mõtte järel tegu tärkas –
Andis talu venna kätte.
Algas kauplust omaette.
Sai tast kuulus kaubamees
Laialt tuttav ümbruses…“
Preestriamet
Nikolai Päts seadis selle kõigi oma tegevusalade seas esikohale. 20.aprillil 1911. aastal J. Bundbergile saadetud kirjas on seletus: „…ei saa Võõpsu tulla koosolekut juhatama – ametitalitused pühapäeval, s.o. matused ja ristimised.“ Nimetatud ajal olid käimas läbirääkimised linnakooli ruumide leidmiseks.
1. juunil 1914. aastal valiti N. Päts Võru- ja Valgamaa õigeusu koguduste praostiks. Tunnustuseks oli kindlasti tema valimine Moskvas toimuva kirikukogu – sobori – liikmeks Riia piiskopkonnast 8. augustil 1917. aastal. Samuti valiti tema eesti koguduste saadikuks ning volinikuks iseseisva Eesti õigeusu piiskopkonna ning selle õiguste kättevõitmiseks Vene kirikuvalitsuselt. Nikolai Päts oli kohal Platoni (Paul Kulbuschi) esimeseks Eesti õigeusu piiskopiks pühitsemisel 1917. aasta detsembri lõpul. Piiskop asus energiliselt kogudusi koondama ja aktiveerima . Külastades peaaegu kõiki eesti kogudusi tuli ta Räpinasse 1918. aastal. Sel ajal oli Nikolai Päts juba Võrus, keerulistesse ajasündmustesse tõmmatud.
1917. aastal oli Nikolai Päts Võru maakonnavalitsuse liikmeks ja Võru poeglaste gümnaasiumi korraliseks õpetajaks valitud. Aasta lõpul, kui oli toimunud enamlik revolutsioon, ei olnud N. Päts nõus nendega koos töötama ja teda hakati vastutegevuses süüdistama. Järgnes viiepäevane koduarest, mis lõppes siis, kui koolipoisid oma õpetaja vabastamiseks välja astusid. Saksa okupatsiooni saabudes võeti gümnaasium üle ja et N. Päts ei pooldanud järjekordset võõrvõimu, pidi ta õpetajaametist lahkuma. Kui ka õpilased sakslaste juhitavast koolist lahkusid, tema juurde koolihariduse jätkamiseks abi järele tulid, hakati haridusseltsis uue kooli asutamise suunas tegutsema.
Olnud Räpinas haridusseltsi asutajaid, jätkas ta Võruski ja seltsi abiesimehena korraldas poeglaste gümnaasiumi tarvis maja ostmist ning uue gümnaasiumi asutamist. Seegi tegevus äratas võimude pahameele ning otsuse Nikolai Pätsi arreteerimiseks. Antslas hästi tuntud vallavanem Peeter Koemets pakkus Nikolai Pätsile peavarju ja 1935. aastal on isa Nikolai kirjutanud: „Viibisin Peeter Koemetsa talus senikaua kui eesti valitsus uuesti kokku tuli. Sõitsin siis Tartu, kus mind Platon kutsus endaga koos Tallinna. Ütlesin, et olen Võruga seotud ja pean jääma siia. Aitasin temal veel siis kirjutada manifesti Eesti riigi õnnistamiseks (millepärast teda hiljem tapetigi) ja läksin siis Võrru tagasi.“ Piiskop Platoni üleskutse ning õnnistus „Eesti rahvale“ ilmus 12. novembril 1918. aastal ning 19. novembrist samal aastal pärineb üleskutse ja õnnistus „Setu rahvale“.
XX sajandi alguses, isa Nikolai preestriks olles, tehti Räpina Püha Sakariase ja Elisabeti kirikule kolm välisremonti: hoone värviti 1907. aastal, kellatorni ümberehitus toimus 1911. ning katusevärvimine 1915. aastal. Nimetatud aega paigutub ka tsässona ehitamine Lepistu kalmistule.
Poeet ja isamaalaulik Nikolai Päts
Riias vaimulikus seminaris õppis Nikolai Pätsiga samal ajal rohkesti eestlasi. Tema toimetas kooliajakirja „Nipitiri“, milles avaldas õpingukaaslaste ja enda loomingut. Seega oli tema luuletajatee algus XIX sajandi lõpukümnendil. Tema lüürika ja eepika on kogumiku „Valgeil öil“ kaante vahel. Trükis on ilmunud tema versioon Koidust ja Hämarikust, värssmuinasjutt „Kaks venda“ lastele, kirjutisi ajakirjades. Oma pikaaegse usuõpetaja-kogemuse toel ning koos J. Randvere, Võru Katariina kiriku õpetajaga, anti välja „Usuõpetuse õpik apostlik-õigeusulistele lastele, algkooli III ja IV klassile.“
Nikolai Pätsi luuletustes on eesti rahva iseolemise-igatsust:
„…Neile, kes rõhumist, piinu on kannud,
Koitma saab õnnestav päev,
Kannatus, raskused jõudu neil annud –
Tasuks teel – võidetud vaev.“
„Röövrüütel – raudrüütel“ 1906
Nendes on ajahetke tabatud :
„Ajad, päevad imelikud –
Murelikud, nõudelikud.
Juba peerud kahel otsal
Lausa löönud lõkendama:
Põlevad kord kolde lõukal
Talutares, sauna urkal.“
„Meie aeg“ 1918
Juba saavutatu üle tunneb poeet rõõmu ning muret:
„Sa sõjamöllus sündinud riik,
Kui mõrsja Lääne mere rannal,
Su kasvuaeg ei ole pikk,
Et julge olla omal pinnal.
Võib meelita`sind kaval keel,
Võib noorust eksiteele viia.
Sa julgelt püsi oma teel,
Sest rahva vaim sind juhtind siia.“
„Eestile“ 1935
Nii nagu kõik need, kes oma enese poolt igatsetud ning kätte võidetud riiki südames kannavad, on Nikolai Päts mures rahvast lõhestavate vastuolude pärast: „Nagu Võidupüha valgeil öil tuled leegitsevad koiduvalgeni, nii püüdkem nüüd võita rahva elus pimedust, arusaamatusi, kadedust ja kuulsat jonni, mis arvukatel kordadel on lõhkunud meie rahva jõudu ja tema ühtlust.
Ajalugu juba Lembitu päevist on tunnistuseks, et üksmeele puudus on killustanud, võitnud ning orjastanud Eesti rahva….Pidagem ikka meeles, et Jumala õnnistus teeb rahva tugevaks.“
Ajalehe „Elutõde“ Võidupüha Album 1937
„Ühistöö“ organiseerimine Pärnus
See oli üks Nikolai Pätsi panuseid Eestile . Üks Pärnu tegelane on kirjutanud 1937. aastal ilmunud ajalehe „Elutõde“ Võidupüha Albumis: „Vaevalt jõudsid esimesed eesti väeosad liinile, kui tolleaegne peaminister K. Päts andis põhimäärused „Ühistöö“ loomiseks. Tallinnast tehti korraldus preester Nikolai Pätsile asuda kiires korras „Ühistöö“ organiseerimisele Pärnus. Kuidas peale hakata, kust hankida raha „Ühistööle“, need olid esimesed küsimused organiseerijaile. Korraldati siis, nii kummaline kui see ka ei ole, kirjandusõhtu „Endlas”. Kanti ette mõned luuletused, peeti paar kõnet. Saadud sissetulekust muretseti „Ühistööle“ esimesed arveraamatud ja kantseleitarbed. Järgmisel päeval alustas tegevust Pärnu „Ühistöö“ osakond. Ajalehtedesse paigutati üleskutsed, kus paluti rahvalt rahalist toetust ja annetusi sõjameestele varustuse muretsemiseks. Üleskutse andis tulemusi: toodi lambanahka, vanu saksa kiivreid, saapaid, tubakat jne.“
Nikolai Pätsi Pärnus elav vend Peeter oli määratud Pärnumaa komandandiks. Temaga koos ja „Ühistöö“ algatusel ehitati Lõuna-Eesti esimene soomusrong, sanitaarrong haavatute transportimiseks ja esimene soomusauto Pärnu raudteedepoos. Soomusauto sai nimeks „Vanapagan“. Asunud 1919. aastal Tallinna, jätkas N. Päts tegeva asjaajajana „Ühistöö“ juhatuses. Selle Eesti Vabadussõja ajal tegutsenud ülemaalise seltskondlike organisatsioonide liidu keskjuhatuse esimeheks oli Voldemar Päts. Asutatud 1918. aasta detsembris, arendas „Ühistöö“ energilist tegevust haavatute ja haigete transportimisel ning ravimisel, sõjaväele varustuse hankimisel. „Ühistöö“ oli valitsusele suureks abiks noore riigi loomise rasketel aegadel.
Sealtpeale oli Nikolai Pätsi elu ja tegevus pealinnaga seotud. Aastatel 1919-1936 oli isa Nikolai Pühale Siimeonile ja naisprohvet Hannale pühendatud kirikus preestriks. 20. sajandi alguses Räpina seltsides koos Nikolai Pätsiga tegutsenud Hindrik Heeringu mälestuste järgi saatis ülempreester sellest kirikust viimsele teekonnale unustamatut Jaan Poskat, ühte Tartu rahulepingu arhitektidest. 1936. aastal sai isa Nikolaist Alaksander Nevski katedraali ülempreester. Tallinnaski jätkas Nikolai Päts usuõpetuse õpetajana mitmetes koolides. 1920- 1924. aastal oli Nikolai Päts Riigiraamatukogu korraldajaks ning juhatajaks. Lõuna-Eestis elatud ja sellele piirkonnale pühendatud paar aastakümmet olid olulised ning viljakad nii Räpinas kui Võrus.
Vabadussõja ajal Eesti Vabariigi heaks tehtu eest annetati Nikolai Pätsile Eesti Punase Risti teenetemärk. Teenete eest kiriku ees on isa Nikolaile antud Piiskop Platoni orden.
*******
Jakob ja Olga Pätsi poegadest on tuntuim Konstantin Päts – Eesti Vabariigi esimene riigivanem ja esimene president. Teatakse Voldemar Pätsi , kunstnikku ja pedagoogi ning Peeter Pätsi, kes oli loodusteadlane ja Kadrioru pargi valitseja 1930. aastatel. Tütar Marianne oli Mihkel Punga, juristi ja poliitiku, Eesti Panga esimese presidendi abikaasa. Pere vanim poeg oli Nikolai Päts. Kes tema oli ja miks on põhjust temast jutustada? Nikolai Pätsi tegevus 20. sajandi algusveerandil on inspireerinud selle trükise.
Eluloolisi daatumeid
24.08.1871. (uue kalendri järgi 06. 09.) sündis Nikolai Päts Viljandis, kus isa oli ehitusmeister.
1883 – 1894 õpingud Riias vaimulikus seminaris.
1894 kihelkonnakooliõpetaja Tännasilmas Viljandimaal.
1894 -1899 kihelkonnakooliõpetaja Paides Järvamaal.
1899 – 1904 kihelkonnakooliõpetaja Tännasilmas Viljandimaal.
1904 -1918 Püha Sakariase ja Elisabeti koguduse preester Räpinas Võrumaal.
1914 valitud Võru- ja Valgamaa praostiks.
1904 -1917 kihelkonnakooli ja ministeeriumikooli õpetaja Räpinas Võrumaal.
1913 -1917 Rapina Kõrgema Algkooli õpetaja.
1917 -1918 õpetaja Võru linna poeglaste gümnaasiumis.
1917 – 1918 Võru maakonnavalitsuse liige, haridusosakonna juhataja.
1919 – 1936 Püha Siimeoni ja Hanna koguduse preester Tallinnas.
1919- 1920 asjaajaja „Ühistöö“ liidus.
1920 -1924 Riigiraamatukogu juhataja Tallinnas.
1923 alates õpetas usuõpetust Tallinna linna tütarlaste kommerts – ja kaubandusgümnaasiumis.
1924 alates õpetas usuõpetust Tallinna linna poeglaste reaalgümnaasiumis.
1936 alates oli ülempreester Nikolai Päts Aleksander Nevski koguduse vaimulik.
1940 suri Nikolai Päts.
Kasutatud materjalid
Trükised.
1. Ainelo, Ago. Räpina postkontor 1913 – 1960. Tartu, 2008.
2. Elutõde. Võidupüha album. Tallinn, 1937.
3. Hindo, Nigul. Ap. õigeusu Räpina kogudus 1752 – 1937. Tartu, 1937.
4. Päts, Nikolai. Kaks venda. Tallinn, 1924.
5. Päts, Nikolai. Valgeil öil. Tartu, 1935.
6. Saarman, Anton. Pudemeid Räpina koguduse ajaloost. Võru, 1935.
7. Võrumaa Õpetajate Liit 1917 – 1927. Juubelialbum. Võru, 1927.
8. Kultuur ja Elu nr 2/2007.
Räpina Koduloo- ja Aiandusmuuseumis olevad käsikirjad:
1. Heering, Hindrik. Mälestustevihik II. Minu seltskondlik tegevus.
2. Kõlli, Helle. Räpina Haridusselts. Uurimistöö.
3. Mitt, Paul. Mälestused II.
4. Peedosk, Eduard. Mälestused.
Materjalid Eesti Ajalooarhiivist, Eesti Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonnast ja Tallinna Linnaarhiivist.
Fotod Räpina Koduloo- ja Aiandusmuuseumi kogust, Ago Ainelo erakogust ja Eesti Filmiarhiivist.
Koostas muuseumiõpetaja Vaike Kivistik