Näitus “Kagu-Eesti ristipuud”, kuraator Marju Kõivupuu, Räpina haldushoone II korrusel alates 6. novembrist 2015 kuni aasta lõpuni.
***************
Kagu-Eesti ristipuud
Küll oli metsas mõnda puuda –
Kõveraida, õige-eida, ristilista, rästilista…
(Rahvalaulust)
Terase rändaja silm seletab Kagu-Eesti maanteede ääres puid, mis kannavad enda tüvel inimese käega lõigatud ristimärke. Mõne põlise pedaja tüvel võib neid kokku lugeda vaat et sadakond. Osa neist on värsked, alles kullast vaiku tilkuvad haavad puu paksus koores, mõnda oskab aimata vaid treenitud silm… Need puud kannavad oma tüvedel kagueestlaste eluriste.
Looduse pühaks pidamine on kinnistunud eestlaste pärimuslikku kultuurimällu. Põliste metsaelanike järeltulijatena oleme aastasadade jooksul metsast küll tasahilju kaugenenud, ent puud meie elus on tähtsad ja tähenduslikud siiani.
Muist sajanditaguseid looduslikke pühapaiku – ohvrikive, silma- ja ilmaallikaid, maa-aluseid ja maapealseid kalmeid – on muutunud vaid passiivse kultuurimälu tähisteks, kuid õnneks leidub ikka veel selliseidki, pisut müstilisi paiku, kus inimeste eriline rituaalne side loodusega on säilinud – olgu selleks siis püha Annekivi Setumaal, kõrgema võlu allikas Lääne-Saaremaal, Ristemägi Hiiumaal, Kassinurme hiis Jõgevamaal või ristipuud Lõuna-Eestis.
2005. aasta mais pälvis ülemaalist tähelepanu Põlvamaal Rosma kalmistu vahetus läheduses asunud aktiivses kasutuses oleva ristimänniku osaline mahavõtmine teelaienduse eesmärgil. Kohalike inimeste pahameele ja ulatusliku meediakära tõttu päädis algselt kavandatud viie meetri laiuse puuderiba mahavõtmine raiega kahe meetri ulatuses. Emotsionaalne ja kultuurilooline kahju, mille põhjustasid lünklikud õigusnormid ja inimeste võimetus puudulikust seadusepügalast kaugemale näha, on korvamatu.
Peale Rosma ristimetsa raiet hakkasime Kultuurkapitali toel ristimetsade asukohti üles märkima. 2005. aasta sügiskuudel kaardistasime kõik varem teada olnud ja välitöödel avastatud ristipuud ning koostöös AS Regioga valmib Eesti Rohelisel Liikumisel peatselt elektrooniline ristipuude ja ristimetsade kaart. Selle töö käigus pildistasime ka suurema osa näituse fotodest. Meie edasiseks sihiks on õiguslike kaitsemeetmete väljatöötamine, mis aitaksid pühapuid säilitada tulevastele põlvedele ning austada kohaliku rahva kombekäitumist.
Näitus on austusavaldus meie püüdlusi toetanud Muinsuskaitse ameti peadirektorile Agne Trummalile (1973-2005).
Marju Torp-Kõivupuu
Liis Keerberg ja Eesti Roheline Liikumine
Meile olid abiks
Eesti Rahvuskultuuri Fond
Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapital
AS Regio
Riigimetsa Majandamise Keskus
Eesti Kirjandusmuuseum
Tiit Torp
Lauri Sommer
Olev Jaksi
Vahur Puik
lahked Lõuna-Eesti inimesed
Kellele kuuluvad pühad puud metsas?
Teadaolevad ja tänaseni säilinud ristipuud ja ristimetsatukad paiknevad kas riigile, kohalikele omavalitsustele või eraomanikele kuuluvatel maavaldustel. Nõukogude perioodil oli osa suuremaid ristipuid võetud riikliku looduskaitse alla ja märgistatud tammelehesildiga – näiteks sajandivanune Laatre ristimänd Sangaste kihelkonnas, Mustahamba ristitamm ja Haki ristipedajas ning ristikased Rõuge kihelkonnas. Kaudselt olid ja on kaitsealused need ristipuud, mis kasvavad arheoloogiamälestistena arvele võetud muinasaegsete matusepaikade läheduses või peal. Ametliku kaitseta on senini asulate ja kalmistute vahelistele teedele jäävad ristimetsatukad, osa üksikuid külade ristipuid, samuti individuaalsed ristipuud kusagil rohkem või vähem kõrvalistes kohtades. Tavaõiguse kohaselt ristipuid ei langetata, kuid seadusliku kaitse puudumise tõttu on majandustegevuse käigus maha võetud mitmeid ristimetsatukki. Näiteks 1990ndatel jäi maantee laiendamisele ette Urvaste kihelkonna ristimetsatukk, 1997. aasta suvel langetati lageraide käigus ristipuudesalu Kanepi kandis, 2003-2004. aasta vahetusel võeti maha enamus Rõuge-Sänna ristimetsa puudest ja 2005. aasta mais hulk Rosma ristipuid. Need on vaid üksikud, meile teadaolevad juhtumid.
Teadmatusest või hoolimatusest maha raiutud ristimetsatukkadega, kuhu lõigati riste kuni viimase ajani, on hävinud ainulaadne osa meie pärandkultuurist. Mõnedest nendest ristimetsadest on säilinud vaid videomaterjalid ja fotod.
Milline puu sobib ristipuuks?
Kohaliku rahva sõnutsi peab selline puu ristimetsas olema tingimata elus ja „ilus“, mida see iganes ka ei tähendaks. Kus võimalik, on püütud järgida tava, et naissurnu rist lõigatakse lehtpuusse, meessurnu oma okaspuusse. Mõnel pool sõltub ristipuu valik lahkunu vanusest – mida eakam inimene, seda jämedam puu. Harukordadel on lisaks ristimärgile lõigatud puusse ka lahkunu nimetähed. Sellekohaseid varasemaid kirjalikke teateid pärineb 1931. aastast Põlva kihelkonnast Richard Viidalepalt Rosma (Sulendo) ristimetsa kohta. Praeguste andmete kohaselt võib leida kolm initsiaalidega ristimändi Hargla ristimetsast ja ühe kuuse Kambjast.
Risti puuse lõikamise tseremooniat viivad läbi üldjuhul lähimad meessoost sugulased või kui neid pole, siis soovitavalt traditsiooniteadlikud meessoost matuselised. On ette tulnud sedagi, et määravaks pole ristilõikaja sugu, vaid see, et inimesel on kombetalituseks vajalikud oskused ja teadmised. Nii on ristipuude uurija Marju Kõivupuu oma vanaemale ise mälestusristi lõiganud. Talvel paljastavad ristilõikajad ja leinajad toimingu juures kindlasti pea, ülejäänud matuselised jälgivad toimingut vaikides või omavahel tasaselt kõneldes. Kui võimalik, helistatakse samal ajal kirikukelli.
Rituaalset napsi ja suupistet pärast risti lõikamist tänapäeval igal pool enam ei pakuta, kuid kohati on seegi komme jätkuvalt au sees. Naised pakuvad peielistele kandikutelt kodus tehtud torti, küpsetisi või kommi ning mehed kangemat kraami. Siis suundub leinarongkäik edasi surnuaiale..
Üldiselt säilib surnu omastel ristipuudega rohkem või vähem aktiivne side ka pärast matuseid. Ristimetsast möödudes meenutatakse, kelle mälestuseks see või teine rist on puusse lõigatud. Seda eriti juhul, kui kaasas on nooremaid või kaugemaid sugulasi, kes kombest suurt midagi ei tea.
On ette tulnud, et lahkunud omakse ristipuu alla istutatakse lilli või käiakse seal tähtpäevadel mälestusküünalt põletamas. Seda lihtsal põhjusel, et vanematel inimestel on kalmistule bussiga kauge ja teinekord võimatugi käia. Küsitletud inimesed on arvanud, et nende meelest on üsna ükskõik, kas mälestada lahkunut ristipuu (hingepuu) juures või kalmistul, kuhu on maetud kõigest inimese keha.
Ristipuud kaasaegses kultuuriruumis
Ristilõikamise traditsioon on Lõuna-Eestis, erinevalt näiteks Lääne-Saaremaast ja Põhja-Lätist, üle elanud ka nõukogude perioodi ja sulandunud arvestatava tugevusega nii kohalikku luterlikku kui ka ilmalikku matusekombestikku. Samas on ristilõikamise juures säilinud teatav keelatu-lubatu piiril balansseerimise värving ja võõrad, kogukonda mittekuuluvad inimesed ei peagi sellest täit aimu saama.
Ristilõikamise traditsioonil ei tohtinuks olla kohta nõukogudeaegsel ilmalikul matusel, seda enam, et sellesse traditsiooni kui „kristlikku kombesse“ suhtusid halvustavalt nii kohalikud kui ka mujalt tulnud nõukogude juhtivtöötajad. Kuid tava säilis võõristavast ühiskondlikust kontekstist hoolimata. Kui leinajatel oli võimalik, lõigati rist puusse nõukogude võimu poolt võõrandatud kodutalu piiril, väljendades selle toiminguga põliste traditsioonide austamist ning sõnatut protesti vägivaldse ja võõra ühiskonnakorralduse vastu. Ka on ristilõikamise rituaal nõukogude perioodil traditsioonikandjate meelest olnud sageli asenduseks kristliku matusetalituse puudumisele.
Kuigi ristilõikamise traditsiooni võib tänapäeval tõlgitseda, kui kristlikku toimingut, ei kuulu see komme ametlikult ei ortodoksse ega ka luterliku kiriku kombetalituse juurde. Kuid enamikele Lõuna-Eesti maakoguduste õpetajad ristilõikamise kommet siiski aktsepteerivad, põhjendades seda surnu ja tema lähedaste viimase soovi austamisega. Mõned kogudustesse väljastpoolt teenima tulnud pastorid on siiski risti puusse lõikamise tava kristliku matusetalituse osana tauninud ja nende eest on toimingut sel juhul püütud varjata.
Nädalalehes „Eesti Kirik“ ilmus 14. detsembril 2005 Liina Raudvassari lugu: „Ristimärk – elu ja surma piiril“, kus vaimulikud ajaloolise Võrumaa aladelt jagasid oma kogemusi:
„Urvaste mail on veel säilinud puudesse risti lõikamise tradistioon. Lõigatakse seal, kus on säilinud vanad hiied. Tuleb ette, kus minu käest küsitakse, miks seda tehakse. Arvatakse, et tegemist on kristliku matuse juurde kuuluvaga,“ räägib Urvaste õpetaja Üllar salumets.
Võrumaa päritoli diakon Mait Mölder leiab: „See on tugev ebausu kombestik, millest kristlikku sõnumit tuleb väga hoolega otsida, ja kaheldav on, kas seda sealt siis leida on. See kombestik on segunenud kristliku sümboolikaga, kuid mitte kristliku sõnumiga.“ ta lisab juurde, et on lasknud rahval toimida, nagu selles piirkonnas on kombeks olnud, „sealjuures hoides matusetalituses kindlana sõnumit Kristuse ülestõusmisest, milles meil on lootus igavesele elule“.
Karula diakon Enno Tanilas on kindel, et ristimärgi usaldamisega inimeste juures on tegu usu teoga. Ta rõhutab: „Ristimärk lõigatakse sagedamini just tõsiste kirikuinimeste viimasel teekonnal. See on kohalik komme, mida on vaja kaitsta, sest enne meid on teinud seda meie isad ja nende isad. Tean, et selle paikkkonna eripära praktiseerimine koondab ja ühendab inimesi, annab neile seesmise ühtsustunde. Tegemist on ka osaga nö. leinatööst.“
Mujalt Eestist siiakanti tulnutele on komme olnud algul küll üsna ootamatuks üllatuseks: „Virumaalt Lõuna-Eestisse tulles olin kõigeks valmis, ent vaat, ometi sain esimesest matusest šokitolise elamuse: matuserong seiskus järsku, autokastist hüppas välja mees, puss käes. Küsisin ehmunult, mis juhtus ja mis toimub. Rahulikult vastati mulle, et kadunukese ristipoeg läheb risti lõikama,“ meenutab Põlva koguduse õpetaja Üllar Kask esmakohtumist ristilõikamise tavaga.