Jahikoerte wastu wahetatud tüdrukud
Põlwa kihelkonnas asuw wäike ja wilets Wiira mõis oli 1819. aastast pääle kuni 1873. aastani von Rentelnite sugukonna omanduseks. Wiimase omaniku isa olnud kirglik jahimees ja käinud mõned korrad isegi Pihkwamaal mõisates jahil. Üks säälne wene mõisnik tunnud huwi v. Renteln’i jahikoerte wastu, kusjuures sobinud wahetuskaup kahe wene tüdruku wastu, keda peagi toodud linawooris käies Wiirale karjatüdrukuteks. Neil olnud suured, pikad ja wäga ilusad juuksepatsid, ilusamad kui mõisaproual enesel. Selle üle wihastanud proua ja lasknud tüdrukutel patsid maha lõigata ning saatnud tüdrukud mõisast ära Soohara külla Wiia Kaarli ja Reo Kaarli poole kitsede sugejateks. Nende pool peetud suurt Wiira mõisa kitsekarja.
Kui üks tüdrukutest hiljem weelgi mõisaprouat juhtunud pahandama, lasknud ta teda weewaadi wankri külge siduda, surnuks peksta ja Kriguli mäe jalale matta. Proua oli tahtnud nimelt näha, kui kaua suudab „üks ori“ peksuwalusid kanda!
Selle loo jutustajate, hallipäiste Weriora walla Süwahawwa taluperemeeste Kusta ja Hendrik Mältoni isa Wiido oli seda päält näinud ja oma poegadele mitu korda jutustanud. Nüüdispõlwe inimestele paistab see juba muinasjutuna.
Kui tüdrukud mehele pandi
Weriora mõisas jäänud tüdrukud tihti raskejalgseks, neid kästud talupoegadel naiseks wõtta. Kui teopoisid julgenud öelda, et nad naist ei wõta, lubanud mõisnik poisse sügisel panna käima pikka teed, mis tähendab nekrutiks andmist. Kui Poiss aga öelnud, et kuhu ma naisega lähen, mul pole kodu, siis antud talle naisewõtul kaasa rendikoha kontraht ja wiljaseeme.
Tol ajal oli weel mõisateenijaid ja talupidajaid nekruti kohustustest wabastatud, sest üldine wenw sõjawäeteenistuse seadus algas 1874. aastal. Nii olewat pandud Werioral mehele ka Jaan Sibula, praegu Ameerikas elawa Iwan Narodnõi ema, kelle nimi olnud warem Talune.
Herne põimijaile pulgad suhu
Weriora mõisas pandud herneid kokku. Töö juures olnud mõisahärra noorem poeg (wiimase von Roth’i isa). Nähes, et teolised sööwad isukalt herneid, keelanud ta neile söömise. Keeld mõjunud wähe, inimesed nosinud tasapisi edasi. Noorhärra wihastanud ja käskinud kubjal teolistele pulgad suhu panna. Kui wana mõisnik Tartust mõisa jõudnud, näinud ta seda päält ja käskinud inimestel pulgad suust ära wõtta. Pojale ütelnud: „Sulle oleks waja selle teo eest päris keppi anda!“
Teetegija sai peksa
Soohara küla teed olid Windso Perawariku palus. Jakob Musting olnud oma töölise Peep Meinbekiga teed seadmas, kui Wõru poolt sõitnud kahehobuse wankril keegi tundmata mõisahärra. Jakob hüüdnud eemalt poisile: „Peep, wõta müts maha, mõisahärra tuleb!“ Saks sõitnud Jakobist, kel müts pääst wõetud, rahulikult mööda. Peep puhastanud kraawi ja pole teinud tulejast wäljagi. Mõisnik käskinud kutsaril hobuseid peatada ja teetegijale ihu pääle anda, kes mõisahärrat pole austanud. Peep saanud kutsarilt piitsawarrega tubli keretäie…
Jäi peksmata mõisniku sünnipäewa tõttu
Endine Weriora mõisa „Windso“ wahtkonna metsawaht ja pärastine „Hundilaane“ taluperemees Jaan Tobreluts, kes mõne aasta eest 93 aasta wanuses suri, oli noores eas teopoisiks Wastse-Koiola mõisas. Kord weetud härgade ja hobustega puid ja sõnnikut läbi mõisa õue, kus tee läinud otse praagakasti ligidalt mööda. Jaani juhtida olew härg libisenud jääkolakul ja waarunud ühes ikkega kuuma praagaga täidetud kasti. Kuni teda kastist wälja kistud, olnud ta karwust lage. Et järgmisel päewal pidanud olema mõisahärra parun Paul Krüdneri sünnipäew, lasti see härg tappa. Õnnetu juhtumi juures süüdlaseks olnud teopoiss jooksnud tallihoowi, wõtnud säält sõnnikiweo järjekorras seiswa hobuse ja põgenenud koormaga nurmele. Seda nähes öelnud mõisnik, kes oli tuntud ühe hääloomulise inimesena, kubjale: „…See on üks õige wirk poiss kohe…“ Kubjas wastanud nagu poolkogemata: „Wirk jah – päälegi palju wirk.“ – „Noh, siis jätame talle nuhtluse seekord andmata,“ lausunud mõisnik, olles sünnipäewaeelses hääs meeleolus.
Talumees nõudnud sillakohtu otsust
Süwahawwa talu rentnik Wiido Mälton pidanud rendilepingu kohaselt niitma ja kuiwatama Palomõisa „Käosoo“ niidu heinasaagi. Peremehel tulnud tarwidus koju minna, küsinud siis kubjalt luba, jättes poisi ja tüdruku heinale. Need aga olid jätnud osa heina mülgastest wälja kandmata, mida teised teolised mõisas ära kaebanud. Kaeblemine oli wanasti üsna moes olnud neil, kes tahtnud mõisahärra ees „liibitseda“. Mõisahärra, parun Krüdner Wastse-Koiolast, lasknud anda sulasele Markus Rööpmannile ja tüdruk Katrele witsu. Seda pidanud saama ka peremees. Wiimane läinud siis paruni juurde ja nõudnud, et tema peksmise asi saaks otsustatud sillakohtus. Parun lasknud üle õla kuulates Mältonit asjast endale seletada. Talumees seletanud, et tema pole heinateos süüdi, kuna kubjalt küsinud luba kodu minna ja jätnud kaks täisealist inimest heinale. Ega siis teda wõi selle eest peksta, et ta olnud kodus. Mõisnik käskinud asja lõpetada. See olnud 1865. aastal.
Wallakohtumehed nekrutit püüdmas
(Pääsna küla elaniku Joosep Ruusaar’i jutustuse järele)
Enne üldise Wene sõjawäekohustuse ilmumist (1872. a) olid mõisateenijad ja taluperemehed nekrutikohustusist wabastatud. Iga walla kohta tuli anda waid üks kuni kaks nekrutit, keda wõeti siis sõja teenistusse. Toolamaa wald pidi wiima oma suuruse kohaselt siis ühe mehe. Wallawanemaid tol ajal weel ei olnud, olid waid kohtumehed. Nende poolt nekrutiks määratud mees põgenenud Wõukülas Terrepsoni rehetare katuse pääle. Kohtumehed jäänud tarre pimedani wahti pidama, et siis katuselolijat kinni wõtta. Kuid suur olnud nende imestus, kui leidnud katusel „kahrupera“ juures nekruti asemel waid haripuu otsast tema kuue (wõi särgi), puutümikas käistest läbi pistetult. Nekrutiks määratud poiss oli juba põgenenud teadmata kuhu. Kõigil oli hirm nekrutikohustuse eest, mis kestis seitsmest aastast kuni kahekümnewiie aastani ja sõjamees seega wana mehena kodumaale tagasi wõis pääseda. Türgisõja lood jutustawad weelgi sarnasist juhtumeist.
Tige mõisakubjas
Kõige tigedama mõisakupja Joosep Otsingu kohta Toolamaalt räägib rahwasuu weel praegugi kummalisi lugusid. See inimene kõndinud tihti tööliste kannul ja jaganud kepilööke. Mõisas kordunud igal õhtul järjekordne peksmine.
Mõisaproua von Bletinghoff, kelle mees olnud tihti närwiline, olnud üsna hääsüdamilik naisterahwas. Lasknud siis härral jultunud kupjale sageli öelda, et see teoliste peksmine mõisas warsti lõpetataks, muidu lubanud mõisast ära sõita. Kubjas wastanud siis härrale: – Et mis ma nende inimestega ikka teen, kui nad hästi tööd ei tee? Mõisnik öelnud, – et miks nad siis ei tee, küll nad ikka kah teewad ilma peksmatagi… Waja kuidagi läbi ajada. Nurmes aga karjunud kubjas kartuliwõtjate kannul: – Võta ruttu, armu sunnik, muidu saad, mida sa ei taha! See tähendab äraseletatult – et kepiga üle küüru…
Olid siis kaks Wõuküla teomeest südame rindu wõtnud, et kupjale ise põllul üht keretäit anda. Otsinud põhjust tüli leidmiseks. Kuna mehed ,uidu korralikult töötanud, olnud nende küntaw põld seekord songeline ja wilets. Kubjas seisnud wao otsas ja muudkui kehitanud õlgu. Ta oli juba kuskilt nühku saanud, et temaga noritakse tüli ja löömingut. Seda olid mõned teolised kupjale juba ära kaewanud, et olgu ettewaatlik.
Nagu eespool tähendatud, taheti wõita kaebustega mõisas poolehoidu. Kubjas, kõiges teadlik olles, pole seekord lausunud kündjaile midagi. Järgmisel päewal küsinud ta neilt nagu möödaminnes ununenud asja järele: – Noh, mis kurat teile sääl eile sisse oli tükkinud, kui nurmes maad songisite? Mehed kaebajate üle teateid saades hakanud alandlikult wabandama: – Aus kubjas, meil polnud sinu wastu miskit kurja mõtet, see wõis olla wast teiste teoliste arwamine. Kes ise nii arwawad, ärgu mingu teiste pääle kaebama.
Ära sa lolli puutu!
Toolamaa mõisas olnud teo-orjaks keegi Loll-Joosep – wäga kõwa mees. Kuumal suwel juhtunud see, et künnihärjad läinud kiini. Igakord, kui seda juhtunud, jäänud Joosep alla ega pole suutnud härgi pidurdada. Muidu saanud ta kõige raskemate wägitükkidega hakkama. – Miks sa härjad pakku lasksid? Kisendanud kubjas. – Aga tulnud sa appi ja hoidnud nad kinni – sähwanud Loll-Joosep wastu.
See wihastanud kubjast, kes tahtnud õhtul teomehele talli ees naha pääle anda. Kodutulijatele käratanud ta siis: Ader seljast maha!“ Joosep pole sellest wäljagi teinud. Kubjas tõmmanud tal adra seljast, mõisnik waadanud seda päält. Loll mees pole lasknud kaua oodata, haaranud seina äärest kiwikaalumise kangi ja wirutanud sellega watu käsipuud. Kaigas lennanud pooleks, tümikas löönud kupjal jalad alt… Mõisnik kupjale: „Ma ütlesin sulle ammu, et ära puutu lolli, oleksime wõinud mõlemad surma saada.“
Sillakohtus palunud Joosep, et kui teda mõistetakse peksa, siis peksku kes tahes, aga mitte mõisahärra ega kubjas… Et kogu walla rahwas, kes teol käinud, hakanud wiimaks Otsingu pääle metsiku ümberkäimise pärast kaebama, wahetatud teda Weriora mõisa kupjaga. See mõis saanud selletaolise peksja inimese siis endale.
Kui leeripoisid linu kolkisid
Kuna talupojad teoorjuse aegadel oma tööjõu päämiselt mõisa töödele ohwerdasid, oli kirikumõisaski teolkäimine wiisiks. Kujuka näite sellest pakub teolkäimine Räpinas, milleks kasutati isegi leeripoisse. See sündinud aasta 80 eest, Kusta Mältoni jutustuse järele Süwahawwal, millel leeripoiste teokohustus olnud juba poolsalajane, kasutanud siiski üks Räpina õpetaja )nime jutustaja ei mäleta!) leeripoisse, pannes neid warahommikuti kirikumõisa rehe all linu kolkima. Kord olnud ilm wäga külm ja üks leeripoiss pugenud rehealusest tarre end soojendama, mille eest kubjas teda peksnud. Poiss ei olnud ka laisk ja lipanud ülejõe mõisahärra juurde, kes olnud nüüd uueks kirikuwöörmündriks, et kaewata kupja tegewuse üle. Mõisahärraks oli saabunud Räpinasse hiljuti Peter von Sivers Wiljandimaalt.
– Kuis ta sind peksa wõis, kui pääkoolis oled? Pärinud kirikueestseisja. – Meie oleme küll pääkoolis, aga meid pannakse linu kolkima ja saame peksa päälegi… seletanud poiss julgelt.
Mõisnik nähtawasti pole uskunud poisi juttu. – Kui mulle waletad, saad 30 witsalööki! – Ei waleta, aus härra, – wastanud poiss kindlalt. – Aga kas homme leeris ka linu kolgitakse? – Ikka nii, kolgitakse ikka. Täna panime juba rehe täis ja see tuleb homme wara maha kolkida…
– Hää küll, mine nüüd leeri, küll näeme, mis homme saab.
Järgmisel hommikul pandi leeripoisid jälle käsikolgiga linu kolkima. Samal ajal sõidab kirikuwöörmünder kirikumõisa rehe ette ja astub rehe alla. Teretab, annab jõudu ja küsib – kas teolised?
– Ei ole, oleme leeripoisid, kostawad hulga hääled…
– Kas teil kubjas ka on?
– On küll!
– Noh, kutsuge ta siia!
Kubjas ilmub rehest. Härra küsib, kes need linakolkijad on, kas teolised wõi?
– Ei! Need on leeripoisid – pääkoolipoisid.
– Soo-oh! wõi pääkoolipoisid…
Mõisahärra sõidab õpetajamaja juurde. Tahtnud õpetajat kaswõi tukkapidi rehe juurde wiia sarnase häbiteo pärast. Õpetaja palunud andestust, mida ka arusaadawalt saanud. Sellest päewast pääle jäänud teoorjus leeriajal Räpinas ära.
Wanadekodu Pääsna liiwaku pääl
Wanadekodu on moodsa aja nimetus, wanasti sarnast nime ei tuntud. Kuid siiski sobib see nimetus olukorraga, millest allpool juttu. Juhan Liiwi „Kukulinna“ taoline kodu oli olemas ka Weriora-Pääsnal, Wõhandi liiwasel kaldal, mille asutas tolleaegne Weriora mõisa omanik Roth umbes 120 aasta eest. [Praegu 200 aasta eest] Pääsna liiwakut ei soowinud ükski talu omale saada, isegi karjawainuks mitte. Selle koha walis siis mõisnik oma mõisas tööwõimetuks saanud inimestele asukohaks, kuhu laskis neile ehitada ka wäikesed elamud. Tolleaegseid suitsutarekesi, õlgkatus pääl, pole küll enam olemas, nende olemasolu mäletawad siiski hallipäised, esimeste mõisa „pensionäride“ järeltulijad Peter Wodi ja Joosep Ruusaar. Hilisemal ajal jäid säälsed elanikud riigistatud kohakeste pidajaiks, kellel korraldati hiljuti planeerimine põllutööministeeriumi poolt. Nüüd on igal perekonnal sääl oma elamud, kuigi need asuwad wene külade moodi kägaras, aiad ja teekesed juhuslikult nende wahel.
Esimeseks Pääsna popsiks oli Kaarli Ruusaar, sündinud 1801. a (selle loo jutustaja, tema poeg Joosepi seletuse järele). Kaarli saanud mõisa töö juures wigastada ja pandud Pääsnale noore poisina ühes emaga elama. Praegused hallpääd Ruusaar ja Wodi on palju aastaid mõisas teol käinud. Ka nende wigastatud wanemad, keda Pääsnale elama pandi, on pidanud igaüks oma maalapikese eest, mis poolest wakamaast kahe wakamaani ulatusid, mõisale mitmesugust tööd tegema. Nii tulnud iga wakamaa kasutatawa liiwaku arwel koguda kaks riiawakamaad (üks mõisa osatükk) tõuwilja ja seda peksta. Teolisel pidi olema wikat, reha ja koot. Wanad inimesed, kes ei suutnud 7 wersta kaugusele mõisa tööle käia, pidid tegema selle asemel heina Wõhandu ääres ja seda kuhja panema. Kui suured olid töönõuded, näitab juhtumine, et Kaarli Ruusaar, olles mõisa sandina Pääsnal, saanud peksa kurikuulsa kupja Joosep Otsingu käest selle eest, et ta rukkiwihke hakkidesse pannes ei suutnud neid alt kõwasti kokku litsuda. Peksmise järele öelnud kubjas: „Küll nüüd hakkad wihke nii hakki panema, et rott ka wahelt läbi ei mahu!“
Igaüks teolisist, kes halwasti tööd tegid, saanud õhtul kubjalt 15-30 witsalööki. Mõnikord isegi kõige tühisema süü eest. Teise seletaja isa – Juhan Wodi sattunud 1833. a Haanjast Weriora mõisa, wist wahetuse teel, saanud juba enne Otsingut mõisakupjade Iwaski ja Reimanni käest peksa mitmel korral. Noore poisina juhtunud ta kogemata pisut wastu ütlema. Ei ole aidanud siis palwe ega nutt, poiss lasknud isegi põlwili maha ja palunud andestust. Aastate jooksul korjunud sandistatud mõisaorjadest Pääsnale popsiküla ja siingi pandud nad jõukohaselt tööle.
Iga „pensionär“ pidanud omakorda olema ka metsameheks, puuraiujaks ja hagude rookijaks. Selle töö eest antud neile mõisa poolt prii hagu ja murdunud puid äranägemise järele. Tol ajal olid talud weel renditaludeks ja nendel iseseiswat metsa ei olnud. Puid raiuti, kust juhtus, metsawargust keegi warguseks ei lugenud. Rahwa hinges paistis edasi elawat aastasadade eest kaotatud pärisomanduse tunne, mille kohaselt mets kord rahwa oma olnud.
Kuidas wanasti wankreid tehti
Suur olnud häda nende wankritega! Need ei olnud kestwad, sest kuiwõrd kestwad wõiwad olla puutelgedega wankrid ja rehwideta rehwad? Ei olnud weel niipalju rauda, et oleks järkunud sõiduriistade rautamiseks. Wankrid weeresid põikrataste pääl, mis wõisid kergesti murduda. Suuremate koormate weoga polnud miskit pääle hakata, sest wooriteede ääres wedeles murdunud põikrattaid igal werstal. Et ratta murdumise korral mitte teele jääda, sellepärast wõeti woorile minnes üks ehk kaks tagawararatast ühes. Puutelgedega wankri teiseks paheks oli, et rattanabad wäga ruttu pori sissewalgumise tõttu suureks kulusid. Poristelt roobastelt walgus pori teljele ja säält rummudesse. Et sarnane sõiduk oli raske wedada, on arusaadaw.
Oli siis ka rattameistreid palju, sest iga suwe kohta kulus ühe wankri jaoks kolm komplekti põikrattaid. Hästi tehtud põikratta iga oli juba üks terwe suwi. Et rattaid tehti metsas ja weritoorest puust, siis need ei pidanud ka kuigi kaua wastu. Põikrattaid pidi teha oskama iga talumees ise. Neid tehti siis enamasti metsas juurepääl, sest puudusid korralikud riistad, ja hööwlipinki siis weel ei tuntud.
Kaswawal sitkel kasetüwikul lõigati latw päält maha, tüvik kooriti ära ja mõõdeti ning jaotati nabade (rummu) pikkuselt. Siis hakati alt rummust pääle – igaühesse uherdiga kodaraauke puurima. Kodarad kuiwast puust peksti sisse, pöiad tahuti wälja, neile puuriti augud kodarate kohale ja löödi otsa ning kinnitati salapulgaga. Suure, sepa tehtud käämbriga lasti teljeauk rummudest läbi ja lõigati iga walmissaanud ratas tüweotsast maha. Witsjuhtmed keerutati tulise tuha sees telje otsa ümber, löödi pulk ette, ja wanker oligi walmis. Juhtmeiks tarwitati noori sitkeid kaski. Osaw mees pidi paari söögiwahega, wähemalt päewa jooksul neli wankriratast metsas walmis tegema.
Sama primitiiwselt walmistati regesid, kuuse äkkeid, harkatru ja igasuguseid majapidamise tarbeid. Need oli tallrauata, selle asemel olid wooril kaasas paenutatud ja õhukesed puutallad, mida löödi alla salapulkadega. Kuna woorikäigud ulatusid kaugele – Riiga, Pihkwa, Porhowi wõi Narwa – siis oli loomulik, et lihtsad puujalased paarinädalase teeloleku järel läbi kulusid.
Liiguti siis wooridega tigusammul kõrtsist kõrtsini, loeti nende wahemaad, mida teadsid kõik wooriskäijad ja liiguti edasi, ööbides ja hobuseid söötes. Wilja- ja linawoori ei tahtnud igaüks minna, aga wiinawoori oldi eriti huwitatud. Sääl tehti napsusid „eraalgatusel“ ja pisitasa. Koputati piirituseaamil wits pisut kohalt, puuriti raudnaelast tehtud puurikesega wäike auk witsa asemele ja maitsti ka kibedat. Pärast löödi augukeseke pulk ette, määriti leiwakibemega üle ja koputati aamiwits endise koha pääle tagasi. Woori wiimise ja kauba tagasitoomise eest ju mõisnik midagi ei maksnud, see läks talurendiorjuse arwele. Sellepärast olid wiinawooris ka paremate meeste tarwis mõisakupja walikul.
Meie esiwanemad ei tunnud korralikke teid, pääle nende, mis ühendasid linnu ja missuguseid hüüti wooriteedeks. Imeteeks sai seega Riia-Pihkwa kiwitee. Hiljem hakati wooriteede eest rohkem hoolt kandma. Liikumine oli weel kaua algeline ja raskendatud paljude aegade jooksul.
Teoorjuse määrad – tööpäewad ja maasaakide maks polnud igalpool mitte ühtlased. Ühtlasema ilme omasid need pärast 1848. aastat, mil ilmus teine talurahwa seadus, mis keelas 1804. a seadusega talumaadeks tunnustatud maid tagasi liita mõisate külge. Sellega seoses pidid ka rendikontrahtid talupoegade ja mõisate walhel tehtama wähemalt kuue aasta pääle. 1848. a seati sisse wakuraamatud (maamaksude ja maade wäärtuste põhiraamatud), mida leidub praegu wallawalitsuste arhiiwides, sest nende makswus ulatus 1901. aastani – uue maahindamiseni puhtakasu rublade järgi, mil kadusid hindamise alused – taalrid ja krossid. Kuid taalrite põhjal müüdi kõik talud päriseks, waatamata, et need hindamise alad olid lausa ebaõiged. (Isegi 1901. a alused olid samasugused. Tagantjärgi wõib märkida ainult üht asjaolu, nimelt seda, et endine Liiwi kubermangu osas langes talupoegade pääle 47 prots., mõisatele 53 prots. kogu puhtakasu rublade arwust ühes mõisatele kuuluwate metsadega, mida taludel ei olnud.)
Taalrid ja krosiid olid pärit Rootsi ajast ja nende järele kujunesid ka arusaadawalt müüdawate talude hinnad. Esimestena hakati Wõrumaal talusid müüma (waata koguteos Eesti – Wõrumaa II): Karste mõisas ˇ851., Wastse-Koiolas 1855., Räpina-Wõõpsus 1856. a., mõisates mida pidasid wabameelsemad mõisnikud (W.-Koiolas – Krüdner, Räpinas – Sivers).
Müügieelseil aegadel olid teoorjuse kontrahtides orjused jagatud järgmiselt:
- Nädalaorjused (2 hobuse talul) igal nädalal tuli teha hobusega 1 1/3 päewa, jalgsi 2/3 päewa jüripäewast mihklipäewani ehk suweperioodil, Talwetööde ajajärgul 20-25 jalapäewa kogu aja eest.
- Abipäewi: suwel 50, talwel 25.
- Weowoorpäewi: talwel 14 kuni 16.
- Maasaagi maksud (ehk kümnes): rukkeid 1 ½, otri 1 ja kaeru 1 wakk; linu 20 naela, linast lõnga kaks naela, kahe aasta kohta 1 lammas ja 3 kana, 1-2 wiljakotto, 2-3 lehmalõõga, 1 toop waiku, 1 nael humalaid. 6-10 wahtra nagipuud jne. Pääle selle ketrus, kalawõrkude kudumine, peergude kiskumine, hagude raiumine jne. Sarnane surimuri oli wõetud rendi tasuks, kuna puudus raha ja selle saamiseks kaubawahetus. Elati, nagu öeldakse tagantjärgi, „isaisade wiisil“.
Kümnese maksu pärandas ka kirik, kui hakkas wõtma kirikuwilja; aastakümnete eest anti weel linu ja kanu. Need määrad olid pandud sunduslikult regulatiiwseadustega luteriusuliste talupidajate pääle ja wõeti kokku, nagu praegugi mõnes kihelkonnas, kirikuwöörmündrite poolt.
Kui talud olid müüdud, tekkis mõisatesse uus tööwägi – mõisamoonakate näol. Neid tekkis algul wähem, sest talurahwas tegi rahapuuduse tõttu mõisas harilikke tööpäewi warjatud teoorjuse näol, kogudes wiljasid osatükkide wiisi. Tükitöö põhimõte oli wõtnud orjaaegse wiisi, mil seisis seljataga kubjas kepiga. Osatüki paneku kiirusest olid inimesed ise huwitatud ja igakord ei jätkunud seda tööd kõigile soowijaile. Perekad talupidajad mõisate ligidal ostsid nüüd kohti päriseks ümbermaskeeritud „teoorjusega“. Tsaar Aleksander II poolt 1860. a kinnitatud „Lihwlandi Talorahwa seadus“ keelas küll lõpulikult teo- ja segakontrahtid, mis pidid lõppema hiljemalt 1868. aastal. Ja sarnaseid kontrahte ei sõlmitudki, töötati wabal kokkuleppel, kuna muidu puudus wõimalus talusid ostu alla wõtta.
Omaaegne teoorjuse tööwiljakus arwati nüüd ümber tükitööde pääle ja maksis hiljem mõnesuguse töömäärusena. Nii oli päewatyöölisel ropsida üks puud linu, linawarsi käsikolgitsaga murdes. Metsas raiuda teataw hulk puid wõi panna kokku hagu. Künda üles nii ja nii palju kõrre-, söödi- wõi uudismaad. Küllap normidega ikkagi toime saadi, sest sitked käed olid orjuseaegadel harjunud wõõra tööga.
Mõisatesse ilmusid pikkamööda esimesed hobustega weetawad rehepeksumasinad umbes 65 aasta eest ja koodid, millele järgnenud hobustega rehe-sõtkumine, kadusid pikkamisi silmapiirilt. Masintöö kaotas suure osa üldtöödest, mis teoaegadel olid wajanud kõige enam tööjõudu talutaredest. 1860. a talurahwa seaduse maksmahakkamisega kutsutud kõik taluperemehed mõisa kokku, kus mõisnikud neile kuulutanud, et teie olete nüüd mõisast wabad. See olnud wormiliseks käsu täitmiseks.
– Kuidas meie siis nüüd elama hakkame? – küsinud peremehed. – Kust saame raha talude rendi ja ostu jaoks?
– Selle jaoks wõite ikkagi mõisale tööpäewi teha, ainult mina ei saa teid enam sundida – kostnud mõisnik.
Mitmelpool töötasid talupojad weel kaua aastaid mõisa põldudel, kuna nendel polnud wõimalik talumakse teisel teel tasa teha. Wäikesed ääremaa kohad, rendi- ja kanditalud püsisid kuni hiljema ajani weel müümata. Metsaäärseil raiesmikel seisis koguke endiseid metsameeste (puulõikajate) kohti, missugused ei kulunud mingisuguse talunditeliigii alla. Nende pidajad lõikasid talwel mõisale metsast puid ja panid kokku hagu. Suwel tegid mõisale heina, sügisel kogusid tõuwäljadel „osatükke“. (Osatüki suuruseks oli kaks riiawakamaad põldu ja luhtades 2 wõi 4 wakamaad niitu.) Töö arwel said nad tasa teha kohamaksud ja lisaks juurde wilja ja puid. Hagu oli tawaliselt põletamiseks prii. Sarnane metsameeste ja põlluwahtide endine kaader oli abitööjõuks kallimail põllutööaegadel. Need inimesed ei olnud moonamehed ega rentnikud, waid see ja teine kokku. (Näiteks Põlwa kihelkonnas Peri mõisa Suurelaane metsamehed-kantnikud panid weel maailmasõja päewil mõisa põllul osatükkide wiisi wilja kokku, – rendiraha tasumiseks.)
Kuigi oli saabunud priius, siiski ei tahetud seda näiliselt sugugi tunnistada. Ühest wanast wallakohtu protokolli raamatust leidis nende ridade kirjutaja järgmise kurioosumi: endine Wiira (ka Wiera) mõisa omanik, 5-da kihelkonnakohtu kohtunik ja pärastine eraadwokaat Tartus – P. von Haller oli lasknud oma mõisast ära ajada ühe kandimehe, kes pärast talurahwa priiuse kuulutamist purjus paaga mõisast läbi sõites laulnud teoorjuse aegset laulu, mille algsõnad kõlasid umbes järgmiselt:
„Wiera mõisa – wangi-mõisa:
igal reedel – riisutakse,
igal poolpäewal peksetakse…
Kes wõib niida tööd weel teha?
Wierahärra heldusest,
mõisakubja wõimust, wäest!“
P. Leinbok „Wõru Teataja“, november 1935