Martin Aruküla mälestusõhtu ja näituse avamine
11. oktoobril 2008 kell 15:00
Sõnavõtud ja tervitused:
Aleksander Kinunen’i tervituse edastamine
Janhard Kaldoja
Helgi Kaldma tervituse loeb ette Kaja Kälissaar
Eha Kaare
Harri Randma
Teet Helm
Peeter Aas
Kalju Haljasmägi
Kontserdil esinevad:
Martin Aruküla pojapoeg Henri, teda saadab muusikakooli õpetaja Martina Võrk
Räpina puhkpilliorkester, dirigent Anton Kogan
Räpina meeskoor, dirigent Kristiina Nagel
Räpina naiskoor Koidula, dirigent Jaanus Prükk
***
Arukülad – muusikute perekond
Tuntud ajakirjanik Harald Lepikson esitas 1990. aastal „Noorte Hääles“ 5. aprillil 1990 küsimuse: Kas Aruküla Marti tunned? Mina ja Räpina rahvas tundsime teda hästi. Ta oli kõva pillimees ja tema teinepool Luule kõva laulunaine. Isegi nii kõva, et 1960ndatel kutsuti teda muusikalide primadonnaks. Martin Aruküla elukäigus ja töömehe saatuses on sarnaseid jooni teise kuulsa räpinlase Valdo Pärnaste tööde ja tegemistega. Mõlemad omasid musikaalse ande kõrval kätt, mis tõi leiva majja. Mõlemad töötasid teatud eluperioodil Räpina Kooperatiivi kunstnik-dekoraatori ametikohal. Pärnastele tõi kustumatu kuulsuse tema lugematud vembud, tema „kurikuulsad“ Lenini portreed, millest ühe jommis peaga lasi Tartus ära varastada ja ajas selletõttu tagajalgadele terve Tartu miilitsajaoskonna.
Aruküla Martin küll selline kuulsus ei olnud. Ühel eluperioodil tegeles ta ainult muusikaga ja seda vägagi tõsiselt. Pärast kroonu teenimist juhatas ja õpetas ta tantsuorkestreid, naisansambleid, naiskoori, soliste jne. Ka meeskoori tegemistele pani ta käe külge.
Ka ametiredelil ei jäänud ta peatuma alumisel pulgal – siin kulges kõik tõusvas joones: instruktor, kunstiline juht ja lõpuks kultuurimaja direktor. Kultuuriosakonna juhataja koht jäi saavutamata põhjusel, et nad maidad kaotasid nii rajooni kui ka Räpina kultuuriosakonna. Pärnaste Valdoga ühendas neid veel üks ühine joon – mõlemad olid kirglikud kalamehed, nende suitsuahjudes valmis selle kandi parim suitsulatikas. Ega ka Karl Küttmanil olnud sellise seltskonna vastu midagi.
Natuke igav aeg Mardi jaoks hakkas siis, kui kätte jõudis see kiidetud pensionäri põli. Abikaasa Luule soovitusel otsis ta sahvrist üles maalimisriistad ja siis läks lahti! Kalamees on ka kõva loodusemees ja seal leidus maalimisväärset küllaga. Väike kokkuvõte tehti 1989. aastal, mil Räpina Päevade ajal oli väljas tema isikunäitus kahekümne pildiga. Loodus, lilled, natüürmort – need olid Martin Aruküla lemmikteemad.
Lillelõhn võib küll meeldiv olla, kuid ega ta kõhtu täida. Mardis oli peidus ka praktilisem pool. Pilli tinistamise kõrval püsisid ta hästi käes ka saag ja haamer. Enda hoolsa töö ja sõprade toel valmis tal lõpuks oma majake asukohaga endise sidekontori kõrval. See on ikka päris korralik pereelamu, mis pakkus peresoojust abikaasa Luulele ja kahele tublile pojale, kes on nüüd juba mõistagi suured mehed.
Igavesed pole aga meist keegi ja nii peamegi ka selle räpinlase viimaseks kuupäevaks nimetama tema surmaaega 09.09.1928 – 27.09.2001. Tähtsam on see, et Aruküla muusika pole teps mitte surnud – lauludes elab ta edasi.
/Katkend Harri Randma tööst „Räpina rajoon 1950-1961“/