Neljapäeval, 8. detsembril 2016 kell 15:00
näituse avamine „Oskar Tuvik 80“ Räpina raamatukogus
Elu on eelkõige risk.
Kes kaotust kardab, ei võida iialgi.
/A. Alliksaar/
Pilte vaata siit:
http://pildimeister.eu/galerii/index.php/Aasta-2016-pildialbumid/Oskar-Tuviku-naituse-avamine-8-detsembril?page=2
********************************
Oskar Tuvik sündis 8. detsembril 1936 Leningradi lähistel eestlaste külas. Tema lapsepõlvekodu oli Ida-Virumaal Püssil. Vanemad olid raudteelased, ema raudteetööline ja isa jaamakorraldaja. Oskaril on neli aastat vanem õde, kes elab Peterburis. Õega peab Oskar praegu ühendust Skype teel. Õde elab juba 55 aastat Peterburis, aga oskab väga hästi eesti keelt. Oskar on öelnud, et need inimesed, kes ütlevad, et on eesti keele ära unustanud, neid ta ei usu, see on rohkem poosetamine või ütleme nii, et pole aus.
Oskar on sõjaaegne laps, ta teab, mida tähendab sõda ja inimeste kannatused. Kui maailmas valitseks rahu, siis on kõike võimalik saavutada. Oskaril on lapsepõlvest ilusad mälestused, ta ei nurise. Samas olid ajad rasked, aga lapsed ei saa aru, kas on raske või mitte. Sõpradega sai mängida ja kõht päris tühi ka ei olnud. Tänapäevaga võrreldes olid siis lastel suured kohustused. Suvel pidi karjas käima, hommikul vara tõusma. Tõusti umbes kuue paiku, kell seitse mindi karja. Mitmekesi oli lõbus mängida, aga pidi ka karja jälgima. Kuumadel päevadel ei tahtnud loomad lageda peal olla, vaid läksid metsa ja kadusid ära. Ükskord jooksis Oskar suure nutuga koju, et üks lehm on kadunud. Kõik tulid lehma otsima…
Lapsepõlves tehti sporti ja mängiti palli. Kodus oli kord: mida öeldi, seda pidi tegema. Emale võis natuke vastu vaielda, aga isale ei tohtinud. Oskarile meenub, kuidas ta lapsena Püssi raudteejaamas pahandust tegi: hüppas liikuvale rongile peale ja pärast maha. Vanematel oli mure, et Oskariga midagi ei juhtuks.
Kooliteed alustas Oskar Aidu algkoolis, seal õppis ta pool aastat. Selle koha peal on praegu Aidu karjäär. Siis kolis pere ära ja Oskar asus õppima Püssi Mittetäielikku Keskkooli. See oli seitsmeklassiline kool. Edasi läks ta õppima Kiviõli I Keskkooli mille lõpetas 1955. aastal. Lemmikõppeaineteks olid füüsika, kirjandus ja kehaline kasvatus. Oskarile tundub, et kirjandeid ei osanud ta eriti hästi kirjutada, aga kirjandus meeldis talle ikkagi. Maast madalast on talle meeldinud lugeda ja meeldib nüüdki. Ta on osa võtnud koolinoorte spartakiaadidest, jalgrattasõidust, kergejõustikust ja suusatamisest. Oskar oli rajoonis parimate sportlaste seas ning kuulus rajooni koodisesse. Oskar oli koolis tubli ja hakkaja, õpetajatel temaga eriti muret ei olnud. Siiski sai vahest koos teistega poppi tehtud ja mindud luuremängu mängima.
Pärast keskkooli lõpetamist 1955. aastal läks Oskar Tallinna, et Pedagoogilises Instituudis füüsikat õppida. Ungari sündmuste ajal 1956. aastal laulsid tudengid restoranis Eesti hümni. Järgmisel hommikul kutsuti kõik need poisid sõjaväkke. “Saatsime neid mööda Viru tänavat ja laulsime „Truuks me isade vaprus jäägu…“”, meenutab Oskar. Rühm löödi kohe laiali. Oskar ja veel mõned poisid pandi matemaatikutega kokku, kuna nad ei olnud nõukogude võimule usaldusväärsed.
1960. aastal lõpetas Oskar Tuvik Tallinna Pedagoogilise Instituudi. Räpina Keskkoolis oli tollal direktoriks Evald Laprik, kes oli Oskariga ühel kurusel õppinud. Laprik oskas ministeeriumi kaudu asjad nii korraldada, et Oskar Räpina Keskkooli tööle suunati.
Räpinasse tuli Oskar Tuvik 1960. aasta 15. augustil. Esimese öö veetis ta hotellis (praegu Vabaduse 4), edasi elas internaadis ja kooli direktori kabinetis. Noor õpetaja oli täis entusiasmi. Ta käis oma klassiga mitmetel matkadel. Oskar oli klassijuhataja, tema klass õppis teises vahetuses. Samal ajal andis ta matemaatikatunde ka aianduskoolis.
Oskaril on kindlad põhimõtted: Igal ametil on oma eetika. Ei saa öelda, et nii kui õpetaja kooliuksest väljub, siis ta ei ole enam õpetaja. Kunagi ei tohi ebaviisakalt käituda. Kodus peab tunde ette valmistama, kodune töö on analüüsiv. 1962. aastal sai Oskar teist korda klassijuhatajaks. Klassiväline töö oli mitmekülgne, näiteks käis ta koos oma klassiga restoranis, et lapsed õpiksid lauakombeid. Aastakümneid hiljem, kui Oskar andis ühiskonnaõpetuse tunde, õpetas ta muu hulgas eluks tarvilikku oskust – lipsusõlme tegemist.
Suurt abi ja tuge sai nooruke õpetaja oma suurte kogemustega kolleegidelt. Kui 1966. aastal hukkus traagiliselt Evald Kehman, siis esitasid õppealajuhatajad Aino Mähar ja Meeta Kristel Oskar Tuviku kandidatuuri Põlva rajooni haridusosakonnale ja nii saigi Oskarist Räpina Keskkooli direktor. Ta oli kõige noorem direktor, 29-aastane. Kirglik spordimees, matkasell, loodusesõber. Soov oli pidevalt tegutseda ja kasutusele võtta midagi uut, pakkuda välja uusi võimalusi. Otsida, leida ja mitte alla anda.
Missugune nägi välja direktori argipäev koolis? Hommikul enne tunde vaatas ta ruumid üle, kas kõik on korras. Kõige suurem mure oli katlakütjatega, kuna nad ei viitsinud kütta ja olid vastutustundetud. Hommikul, kui Oskar ärkas, siis esimese asjana vaatas aknast välja, kas koolimaja korsten tossab. Alati ei olnud viga ka katlakütjates, vahepeal tilkus katel.
Kõige suurem probleem oli külm koolimaja, aga kui Meeta Kristel valiti ülemnõukogu saadikuks, see mure lahenes. Ta sõdis välja, et paberivabrikust ehitatakse küttetorustik koolimajani. 1988. aastal sai kool uue õppekorpuse, internaadi ja avara söökla ning tööõpetuse klassid. Juurdeehituse kõige suurem viga oli, et ei saanud suurt võimlat ehitada. Tollal lubati suuri võimlaid ehitada ainult põllumajandusettevõtetesse. Koolis õpetati sõjalist algõpetust, seega oli vaja lasketiiru. Arhitekt Kuusik projekteeris selle ruumi, see asub söökla all keldris. Kuid Nõukogude Liit lagunes ja lasketiir jäi tegemata.
Õpetaja ametist või kooli direktoriks olemisest Oskar lapsepõlves ei unistanud. Ta tahtis saada meremeheks, kuna vesi ja veekogud on talle alati meeldinud, eriti meri. Oskarile meeldib mere ääres puhata ja jalutada. Et nõukogude ajal meremeheks õppida, pidi olema okupatsioonirežiimile usaldusväärne. Oskari isa oli olnud Saksa sõjaväes ja hiljem sõjavangis, seetõttu ei tulnud meremehe elukutse kõne allagi. Välisreisidega seotud elukutseid ei lubatud nn ebausaldusväärsete isikute lastel valida.
Abikaasa Anu meenutab, et 1967. aasta sügisel tuli ta bussiga esimest korda Räpinasse, sest suunati siia tööle kehalise kasvatuse õpetajaks. Enne kui Anu kooli jõudis, kohtus ta sillal sportliku noormehega, kes ütles kõrval seisvale sõbrale, et selle tüdruku võtan ma ära… Nii ka päriselt läks – armastus esimesest silmapilgust. Tänaseks on nad ühist eluvankrit vedanud 46 aastat. Tuvikute peres on sirgunud kaks tubli last. Vanem tütar Piia õppis arstiks ja töötab PERH-s reumatoloogina. Kai on Tartu Kesklinna Koolis kunstiõpetaja ja mänguasjamuuseumis pedagoog. Anul ja Oskaril on praegu neli lapselast. Töö kehalise kasvatuse õpetajana ja treenerina on Anule rõõmu toonud ning pere on teda alati toetanud. Ta on oma kooli ja kodukoha patrioot, väärikas direktoriproua ja pühendunud õpetaja – sellisena tuntakse Anu Tuvikut kolleegide ja vilistlaste seas.
Koolielus oli palju head ja direktori amet sobis Oskarile suurepäraselt. Esiteks oli ta oma aja peremees, kuna direktor tohtis anda ainult kuus tundi nädalas. Direktoril oli aega mõelda ja lahtiste silmadega ringi vaadata, kuidas teised teevad ja mida oleks vajalik oma koolis teha. Teiseks heaks küljeks oli vabadus. Kui õpetaja ei saa ringi käia ja näha, siis ta mandub ja mõtleb kogu aeg, et kõik, mis ta teeb ongi kõige parem! Igal kevadel ja sügisel viis direktor oma õpetajad väljasõidule.
Oskar on öelnud, et direktori töö on nagu tavaline töö ikka, mida peab hingega tegema. Et õpetajat kaitsta üldsuse eest, peab tule enda peale võtma. Kui õpetja tuju on halb, siis rikub ta ka õpilase tuju ära, kuna ta läheb tundi pahasena või on tal mõtted mujal. Oskar ei arva, et direktori töö on mingi eriline töö, ainult vastutus on suurem. Kuidas Oskar pingeid maandas? Ta tegi jõe äärde lõkke ja vaatas seda…
Oskar Tuviku direktoriks olemise ajal saadi Rootsist algklasside õpilastele sahtlitega lauad. 8.-12. klassi kõigil soovijatel olid kapid. Paljud käisid meie koolis kappe vaatamas, näiteks kolleegid Otepää Keskkoolist ja Palamuselt.
Pikkadest tööaastatest on Oskarile kõige rohkem meelde jäänud laulupeod, kevadlaagrid ja vabariiklikud kokkutulekud. Vabariiklikel kokkutulekutel on kaks korda võidetud. Räpina Keskkool võttis osa kõigist laulu- ja tantsupidudest, mõnel aastal on koguni 12 rühma ülevaatustesõelast edasi pääsenud. Direktorit rõõmustas „Põuavälgu“ rühmade väga hea esinemine, samuti head tulemused spordis. 1980. aastate algul oli Räpina Keskkool haridusministeeriumi autahvlil mitmes õppeaines: keemias, saksa keeles ja matemaatikas. Võib öelda, et 1980ndad olid Räpina Keskkooli hiilgeaastad, maakonnas nimetati kooli Tuviku kooliks.
Keeruline oli leida õpetajaid. Neid käidi otsimas ülikooli ja instituutide suunamiskomisjonidest. Direktor Tuvikule meenub, kuidas ta käis veoautoga Valgamaal algklasside õpetajat toomas ja keemiaõpetajat “moosimas”. Meesõpetajatega oli raskusi, kuna nad võeti kohe pärast ülikooli sõjaväkke. Kõik noored mehed, kes Räpina kooli õpetajateks tulid, pääsesid sõjaväest.
Missugune peaks olema tänapäeva kool? Oskar Tuvik on seisukohal, et koolis peab olema õpetajatel ja lapsevanematel hea koostöö ning ühised eesmärgid: lapse ettevalmistamine eluks. Õpetajatel võiks olla rohkem sära silmis ja optimismi, õpilastel edasipüüdlikkust ja töötahet.
Kõrvuti koolijuhtimisega tuli Oskar Tuvikul juhtida ka Räpina linnavolikogu ja hiljem ka vallavolikogu. Tema arvates peaks volikogus olema alati kooli esindaja, kuna kolmandik Räpina inimestest on Räpina Ühisgümnaasiumiga päevast päeva otseselt seotud ja nad oskaksid kaasa rääkida.
Oskar Tuvik usub tulevikku. Elu on ilus ja tuleb uskuda, et tulevik on veel ilusam. Tuleb vaid lahtiste silmadega ringi vaadata. Samas peab meeles pidama, et me ei ela paradiisis. Oskarile meeldib kirjanik Artur Alliksaare tsitaat: „Elu on eelkõige risk. Kes kaotust kardab, ei võida iialgi.“
Oskar Tuviku panust hariduselu edendamisse ja piirkonna arengusse on märgatud ja tunnustatud. Ta on Eesti NSV teeneline õpetaja, Eesti Vabariigi aasta õpetaja, Põlva maakonna aasta õpetaja, Räpina valla aukodanik. Tal on Kultuurkapitali elutööpreemia, Valgetähe V klassi teenetemärk, Põlvamaa Vapimärk, Räpina valla kuldmärk ja teisi tunnustusi.
Oskar Tuvik töötas koolis 42 aastat, neist 36 direktorina. Koolijuhina oli ta alati sammu võrra ajast ees. Räpina Keskkool oli aastaid haridusministeeriumi autahvlil.
Mis valmistab Oskarile kõige rohkem rõõmu? Kõigepealt pere, kui neil kõik hästi läheb. Kui koolil hästi läheb, on direktor rõõmus. Kui Räpina vallal hästi läheb ja Eesti elu edeneb on Oskar Tuvik õnnelik.
Pensionipõlve pidades ei väsi ta noortele mõtlemast. Oskar kinkis 2012. aasta suvel oma purjeka Räpina Avatud Noortekeskusele. Kohe lasti purjekas ka vette ja tehti esimene sõit.
Räpina Keskkooli vilistlased, kunagised õpetajad ja kolleegid on öelnud: „Koolijuhina oli Oskar alati sammu võrra oma ajast ees. Ettevõtmistes oli ta eeskujuks teistele koolidele. Direktorina väljapeetud, härrasmehelik ja kõneosav. Kolleegina hea jutustaja, väga hea organiseerimisvõimega ja laialdaste teadmistega. Inimesena soe ja mõistev. Direktorina oli alati huvitatud kooli arengust. Ta seisis oma kooli õpetajate eest, hindas õpetajate rasket tööd ja suhtus õpetajatesse lugupidamisega. Kolleegi ja inimesena on ta alati naeratav ja sõbralik. Oskaril on autoriteeti, sest inimestega suhtleb ta lihtsalt, siiralt ja mõistvalt.
Inimesena väga rahulik ja laia silmaringiga. Ekskursioonidel on Oskar Tuvik suurepärane giid. Heade kommetega härrasmees. Soliidne seltskonnahing. Ta teab, kuidas daame kohelda.
Õpetajaid kutsub korrale alati nii, et sirutab parema käe ette, pihuga kuulajate poole ja ütleb: „Naised, naised!“”
Õpilaste uurimistööde põhjal koostas
Kersti Murumets
Vaata https://et.wikipedia.org/wiki/Oskar_Tuvik