TÜ bibliograafi Kersti Taali loeng
“Pastor Heller ja Õpetatud Eesti Selts”
toimub kolmapäeval, 26. novembril 2014 kell 12:00
***
200 aastat tagasi 1814. a alustas Räpinas oma aastakümnetepikkust pastoritööd Johann Friedrich Heller. 1786. a jaanuaris Põhja-Saksamaal Stolpes sündinud Heller tuli noore mehena 1807. a Liivimaale. Enne seda oli ta juba õppinud Königsbergi ja Jena ülikoolides teoloogiat. Õpingud lõpetas ta Tartu Ülikoolis, kuhu astus 1811. a ja lõpetas 1812. aastal. Seejärel töötas Heller kaks aastat pastorina Vastseliinas. Selleks ajaks oli ta kindlasti omandanud eesti keele oskuse. Ilma põlisrahva keelt oskamata ei olnud pastoritöö mõeldav. 1834. aastast oli Heller ka Võrumaa praost. Heller suri Räpinas 1849. a 26. märtsil.
Pastoritöö ei piirdunud vaid jutluste pidamise ja kiriklike kombetalitustega. Enamus tolleaegseid kirikuõpetajaid tegeles põhitöö kõrvalt keeleuurimise, vaimulike raamatute ja kooliõpikute kirjutamisega, koolielu korraldamisega, ka rahvaluule kogumisega. Raamatukassade eesotsas jagasid pastorid raamatuid, eelkõige kooliraamatuid ja vaimulikku kirjandust vaesematele peredele. Helleril endal oli suur raamatukogu, kus saksakeelse kirjanduse kõrval oli ka eesti- ja lätikeelseid trükiseid. Peale Helleri surma saadeti eesti- ja lätikeelsed raamatud Moskva evangeelse luterliku konsistooriumi kaudu Siberisse jagamiseks sealseile sundkorras pagendatuile.
Juba 19. sajandi alguses käisid Võrumaa kirikuõpetajad korra aastas koos Võru praostkonna konvendil, alates aastast 1806 Tartus, et lävida ülikooli õppejõudude ja teiste haritlastega. Tavaliselt toimus konvent jaanuaris mitu nädalat kestva jaanuarilaada ajal. Konvendil arutleti erinevatel teemadel: maarahva haridusolude parandamine, vajadus välja anda kiriklikke tarberaamatuid ja eriti ulatuslikult eesti kirjakeele küsimustes. Sel ajal räägiti Eestis tallinna ja tartu (lõuna-eesti) murdes, kuid üha enam peeti vajalikuks ühtsele kirjakeelele üleminekut. Põhimõtteliselt ei oldud ühtse kirjakeele vastu, kuid nõuti ettevalmistusperioodi. Ühtne kirjakeel kujunes teatvasti tallinna murde baasil. 1819. a asutati Eesti Õpetatud Selts Tartus, mille liikmeskonna moodustasid pastorid. Kuna liikmeskond elas üksteisest kaugel ja kokku saadi kord aastas, siis hakati keeleküsimusi arutama ringkirjades. Üks aktiivsemaid ja asjatundlikumaid vastajaid oli Heller. 1830ndatel tegevus vaibus: osa pastoreid oli surnud ja ühtne kirjakeel hakkas välja kujunema tallinna murde baasil.
1838. a asutati Tartus uus selts – Õpetatud Eesti Selts – mille 19 asutajaliikme hulgas oli ka J. Fr. Heller. Seltsi, mis asutati eesmärgiga „edendada teadmisi eesti rahva minevikust ja olevikust, keelest ja kirjandusest ning eestlaste asustatud maast“ kuulusid asutajaliikmetena eestlased Dietrich Heinrich Jürgenson ja Friedrich Robert Faehlmann ning aasta pärast liitus seltsiga Friedrich Reinhold Kreutzwald. Heller oli liikmete seas üks aktiivsemaid keeleuurijaid. Ta valiti seltsis eesti keel ortograafia fikseerimise ja eesti-saksa sõnaraamatu koostamise komisjoni. Tema tähtsamad keelealased tööd, mis käsitlesid eesti keele käändeid, ilmusid Õpetatud Eesti Seltsi toimetistes ja Pärnu pastori Johann Heinrich Rosenplänteri poolt väljaantavas „Beiträges…“(Lisandusi eesti keele paremaks tundmiseks.) Eestikeelsetes kalendrites avaldas Heller luuletusi ja õpetlikke proosapalasid.
Helleri sõnaraamatu käsikiri asub Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis. Materjali põhikogu koosneb 326 lehest. Suurema osa sõnadest on ta kogunud Räpina ümbruskonna maarahvalt. Ta on kasutanud ka umbes 10 keelejuhi abi. Nimeliselt on teada Heide Jaan, Pindi Ado, Raudna Jakob, Rämma Ants, Solna Peter, lisaks on olnud veel üks Kirberi nimeline keelejuht. Heller tundis huvi kõnekeele väljendite vastu ja kogus ka mõistatusi, vanasõnu, kõnekäände. Sõnavaras pani tähele rahva saksavaenulikkust, aga ka sõimusõnade rohkust. Näiteks lapsi hirmutati sõnadega „saks tulep“. Heller arutles ka Räpina nime päritolu üle. Ta arvas nime tulevast sõnast räbbästik, mis tähendas, et ümbruskonnas oli palju soist, võsast või metsast ala. Metsast kostvat häält nimetati aga räppin. Kindlasti on Helleri sõnaraamatuga tutvunud ka Ferdinand Johann Wiedemann, kui ta viis lõpule Õpetatud Eesti Seltsi poolt algatatud eesti-saksa sõnaraamatu koostamise.
Helleri nimega seostatakse ka Räpina ümbruskonna omapäraseid perekonnanimesid, kus sarnasele nime algosale lisanduvad liitena -son, -ing, -man, -ov (näiteks Terepson, Tereping).
Kuigi Johann Friedrich Helleri nimi on tänapäeval vähetuntud, väärib tema tegevus tähelepanu, eriti Räpinas, mis oli tema koduks 35 aastat.
Kersti Taal, TÜ raamatukogu bibliograaf