Alates 13. märts 2009 Räpina polikliinikus väljapanek “Räpina arstid”
************
TERVISHOIUST RÄPINA KIHELKONNAS
Teatud ettekujutuse tervishoiuoludest Räpina kihelkonnas aastail 1834 – 1881 saame Tartu ülikoolis 1883. aastal kaitstud E.Oehrni doktoriväitekirjast, milles analüüsitakse demograafilisi protsesse selles kihelkonnas kõrvuti Võnnu ja Kodavere kihelkondadega.
Mainitud ajavahemiku vältel sündis kihelkonnas 16 198 inimest, neist 520 surnult ehk 3,2%. Kõrge surnultsündimus oli tingitud peaasjalikult eestlaste puudulikust ainelisest olukorrast, mistõttu rasedaid naisi kasutati tihti rasketel põllutöödel. Sünnitusabi aga andsid külaeided, sünnitamine toimus peamiselt saunas.. Väljaspool abielu sündinute osakaal mainitud perioodil kasvas 2,9%-lt 7,5%-le ning oli suurem kui naaberkihelkondades. Seda võis põhjustada vabriku ja alevi esinemine kihelkonnas.
Mainitud aastail elusalt sündinuist suri kihelkonnas 11 055 inimest. Seega oli loomulik juurdekasv 4620 inimest. Ent elusalt sündinutest langes suur osa juba varases lapseeas epideemiliste jt. haiguste ohvriks. Äärmiselt kõrge oligi laste suremus. Kõigist surmajuhtudest tuli esimese eluaasta arvele 29,8%, ligi pooled (45,8%) sündinuist ei elanud 6. eluaastani.
Peamisteks surmapõhjusteks olid sagedased epideemiad. Aastail 1834-1881 esines Räpina kihelkonnas 16 tuntumat epideemiat (rõuged, leetrid, düsenteeria ja sarlakid). Ainuüksi need epideemiad nõudsid järgmiselt ohvreid: rõuged 366 last ja 83 täiskasvanut, sarlakid 299 last ja 14 täiskasvanut, leetrid 324 last ja 23 täiskasvanut, düsenteeria 285 last ja 245 täiskasvanut. Seega põhjustasid need epideemiad üle 1600 inimese surma. Peale selle suri lapsevoodipalavikku 136 naist, emade suremus oli 0,86 %. Vägivaldseid surmapõhjusi esines sagedamini meessoost isikuil, täiskasvanutel sagedamini kui lastel. Sagedasemaks surmapõhjuseks täiskasvanutel (206 juhtu) kui ka lastel ( 85 juhtu) oli uppumine, sellele järgnesid täiskasvanutel löögid ja tõuked (74 juhtu) ning lastel põlemised (62 juhtu).
1881. aastal Balti kubermangudes läbiviidud rahvaloenduse kohaselt oli Räpina kihelkonnas 10 325 elanikku. Mainitud aastal tuli 1000 inimese kohta 6,1 abielu, 36,6 sündi ja 25,1 surmajuhtu. Üldine suremus oli kõrge. Kuid tänu väga kõrgele sündimusele oli loomulik iive suhteliselt suur – 11,5 1000 inimese kohta. Aastail 1834 – 1881 tuli iga abielu kohta kihelkonnas keskmiselt 5,1 last; kõigist sündidest (16 198) oli kaksikuid 363 juhul ja kolmikute sünde 4 juhul. 100 tütarlapse kohta sündis 105 poisslast. 100 naise kohta suri vastavalt 111,8 vallalist ja 118,4 abielus meest.
Ka järgnevatel aastatel esines nakkushaiguste epideemiad, mille kohta tolleaegsete ajalehtede andmetel on küll üksnes fragmentaarseid teateid. 1893. aastal möllas jällegi rõugeepideemia, mis tingis vallavalitsustele ettekirjutuse kõigile inimestele kuni 60 aasta vanuses kaitserõugeid pookida. 1894. aastal mainiti rinnahaiguse (ilmselt kopsupõletiku) sagedast esinemist. 1899. aastal influentsa, sarlakite ja soetõve esinemist jne. Need haigused nõudsid sageli ohvreid.
Ajalehtede kirjasaatjad kurtsid ka kõrtside rohkuse ja alkoholi kuritarvitamise üle Räpina kihelkonnas. Purjutamist esines eriti pühade ja pidude ajal. Et odavamalt läbi tulla, osteti “pusuke” tihtipeale kodustest viina- ja õllevabrikutest. Levinud oli ka liikva ja eetri joomine. 1891. aastal asutatud karskusselts “Võhandu” korraldas küll selgituskoosolekuid ja levitas sellealast odavat kirjandust, kuid eriliste tulemusteta.
Kihelkonna tagamaadel pidas rahvas visalt kinni ebauskumustest. Nii kardeti ristimiseni jätta last tuppa valveta, ära minnes aga pandi mõni vaimuliku sisuga raamat lapse voodi juurde vahti pidama, et vanakuri ei saaks last ära viia või vigastada. Usuti nõidumisi, puuke, kodukäijaid, luupainajaid jne. Puhtuse peale pandi vähe rõhku. Eluruume koristati paljudes taludes ainult suurte pühade eel, väljakäigukohti peeti ülearusteks – neid oli vaevalt 20%-l elamuist. Veel 1930. aastal professor A. Rammuli juhendusel läbiviidud uurimine Räpina vallas näitas, et 121 elumajast oli väljakäigukohti 85 majal, s.o. 70%.
Kuigi Räpina kihelkond oli territooriumilt ja rahvaarvult üks suuremaid Eesti alal (1911. aastal 600 ruutversta ja üle 20 000 elaniku), oli seal ainult üks õpetatud arst ning sedagi mitte pidevalt. Seepärast tegutses arvukalt ebaarste, kes posimise, soolapuhumise, kaardipanemise või käekaemisega haigusi ravisid või tulevikku ennustasid. Selliste “külatarkade juures käidi “roos”, “punaste ja vesiste silmade”, “äratõstetud kõhu”, “nikastatud liigeste” puhul. Samuti siis, kui kellelgi põrsas oli põdema hakanud või lammas oma ute ära põlanud jne. Selliseid “külatarku” asus mitmel pool, tähtsamad aga Võõpsus ja Mehikoormas, Veelgi “targemad” asunud Ahja vallas Kärsa kandis ja kusagil Võru taga Valga pool, kelle juures käidud Räpina kihelkonnast õige tihti.
Vaadeldava saja aasta vältel (kuni 1918. aastani) on Räpinas töötanud maa-arstina kihelkonnaarstina, viimase asetäitjana või vabalt praktiseeriva arstina 15 isikut. Nad kõik olid Tartu ülikooli kasvandikud, peaaegu kõik balti kubermangudest pärit baltisakslased. Neljal neist oli meditsiinidoktori teaduslik kraad, mitmed olid käinud end täiendamas välismaa meditsiinikeskustes. Kodukandi ajaloo seisukohalt pole ülearune märkida, et siin on arstiks olnud Võru apteekri poeg Th. W. Enmann ja Räpina kirikuõpetaja poeg A. Masing.
Kronoloogilises järjekorras (sulgudes töötamisaastad Räpinas) olid arstideks: Karl Adolf Knorre (1822)
Eduard Dankegott Berg (1840)
Gustav Heinrich Friedrich Gaabe (1840 – 1845)
Theodor Wilhelm Enmann (1845 – 1851)
Alexander Gustav Beck (1851 – 1858)
meditsiinidoktor Alexander Erichsen (1858)
Alexander Lackschewitz (1858 – 1881)
Adolph Ferdinand Kupffer (1863)
meditsiinidoktor Arthur Masing (1882 – 1885)
meditsiinidoktor Arved von Kügelgen (1885 – 1898)
Herman Stöhmberg (1886 –1887)
Victor Tufanow (1889)
Ernst August Horschelmann (1898 – 1906)
Gustav Kroll ( 1914)
Romeo Peterhof (1918).
Neist A. G. Beck abistas 1857. aasta suvel Tartu ülikooli professorit Guido Samson von Himmelstierni silmahaigusi põdevate ja pimedate väljaselgitamisel ja registreerimisel Räpina ja Põlva kihelkonnas. Ilmnes, et Räpina kihelkonnas kannatas trahhoomi all 5,5% rahvastikust, samal ajal kui kogu Liivimaa kohta oli see näitaja 1,5%. Uurijate arvates oli põhiliseks siinne soine pinnas, viletsad elamud, madal elutase, kasimatus jm. See oli üldse esimeseks taoliseks loenduseks Venemaal. 1887. aasta juuli algul uuris Räpina elanikkonna seas pidalitõve esinemist eesti rahvusest arst Peeter Hellat, kes kogus materjali oma doktoriväitekirja jaoks, milles esmakordselt tõi täpsemaid andmeid selle haiguse levikust Balti kubermangudes.
Esmakordselt oli üheaegselt kihelkonna ja vabrikuarstiks Räpinas E. A. Hoerschelmann, kes avaldas märkimisväärseid teadustöid sünnitusabi ja günekoloogia alalt. Aastail 1906 – 1919 alalist arsti Räpinas polnud, ajutiselt töötas 1914. aasta juunis-augustis vabalt praktiseeriva arstina siin esimene eestlasest arst G. Kroll, hilisem kauaaegne Tartu linnaarst. 1918. aastal kaitses viimane Tartu ülikoolis kuulsa neurokirurgi professor L. Puusepa juhendusel doktoriväitekirja ja töötas seal närviarstina.
30. aprillil 1914 kinnitas Liivimaa kubermangu 5. jaoskonna vabrikuinspektor V. Konetski Räpina Üleüldise Haigekassa põhikirja. Kassa asutati kolme ettevõtte jaoks – Räpina Paberivabrik, Leevaku Puuvillaketrusvabrik ja Võru Piiritusetehas, ent juhatuse asukohaks sai Räpina. Põhikiri oli koostatud tsaristliku Venemaa duuma poolt 1912. aastal vastuvõetud seaduse alusel tööliste haiguskindlustuse kohta kõigi sellest tulenevate puudustega. Siinkohal märkigem, et põhikirja kohaselt võis haigekassa oma osavõtjatele tagada arstiabi iseseisvalt või koos teiste haigekassadega rajada ja ülal pidada ambulatooriume, haiglaid, sünnitusabiasutusi või astuda kokkuleppesse linna-, semstvo-, ja eraravilatega nende kasutamiseks. Ent Esimese maailmasõja algusega loomulikult ei suutnud Räpina Üleüldine Haigekassa oma tegevust välja arendada. Lisagem, et 1914. aasta lõpus Räpina valla täiskogu valis komitee, kes Punase Risti heaks hakkas koguma kingitusi ja annetusi.
Meditsiinikandidaat Viktor Kalnin
(ajalehest KOIT 15. jaanuar 1985.a)