15. märtsil 2014 algusega kell 13:00
teemapäev
„Räpina kultuurielu viimasel 100 aastal“.
Palju põnevaid ettekandeid:
Urmas Kalla
Janhard Kaldoja
Kaja Kälissaar
Piia Mäesaar
Kaare Kiho
Kalju Haljasmägi
Mare Ootsing
Eha Kaare
ja etteasteid valla kultuurikollektiividelt.
Moderaator Maarja Aigro
Näitus “Räpina kultuurielu viimasel 100 aastal” jääb aianduskooli vestibüüli kuni aasta lõpuni.
**************
Räpina laulupäevadest
kirjutab oma mälestustes Voldemar Konsap (1902-1976)
Räpina Rahvahariduse Seltsi uuesti tegevusse asumisega kerkis esile kihelkondliku laulupäeva korraldamise küsimus. Esimeseks sammuks oli ümberkaudsete laulukooride tegevuse elustamine ja alustamine. Koostati laulupäeva kava ja avaldati ajalehtedes koos üleskutsega Räpina laulupäevast osavõtuks. Varsti hakkas sooviavaldusi saabuma ja etteantud tähtajaks olid kõik ümberkaudsed koorid end kirja pannud. Seltsi juhatusse kuulusid Johannes Karheiding, esimees. Teised liikmed: Paul Mitt, Samuel Konsar, Eduard Narusk, Amanda Naruskov, Eduard Peedosk, Johannes Paabusk. Hiljem täiendati veel juhatust aktiivsemate tegelastega ja nii saadi laulupäeva toimkond.
Enne laulupäeva toimusid veel Räpinas koolinoorte pidustused, mille kohta loeme ajalehest Võrumaa nr 21, 31. mai 1922 järgmist: „Räpinast. Põllumehe ülevaade. Põllumehed kurdavad üldiselt rukkioraste üle, mis kaunis kehvapoolsed nähakse olevat. Tõepoolest on mõnes kohas aina must maa rukkipõllu asemel, mis üles küntakse ja nisu alla tehakse, et leivale jätku saada. Ristkheina nurmed haljendavad õige ilusasti ja tõotavad head saaki. Peipsiäärsed heinamaad seisavad alles rohkem kui poolest saadik vee all, ja vikatiga sinna juure pääseda näitab tänavu lootuseta. Kolme jala sügavune vesi määndab heina juuregi ära, nii et ka tuleval aastal paremat heinasaaki loota ei ole. Põllutööga saadi tänavu hiljem hakkama, sest maa ei kannud seni peal. Nüüd, kus maa juba kuivanud, ollakse ka hoolikalt tööl. Kohati on juba kartulid istutatud, ernest, vikki, uba ja varajaid kaeru külitud. Õunaaiad vist tänavu suurt ei luba, sest õiepungi on läinud aastaga võrreldes vähe.
Räpina kooliõpilaste laulupidu, mis üle Räpina kihelkonna siinse õpetajate liidu poolt 20. skp. korraldati, läks kaunis hästi korda, laulud olid mõnelgi koolil korralikult ära õpitud. Ilusa ilma tõttu oli pidutsejate laste meeleolu üllatav. Tehti rongikäik läbi Räpina kohaliku puhkpilliorkestri saatel. Soovida jättis ainult see asjaolu: Et pidul peale laste ka vanemaid inimesi oli, siis oleks pidanud mõni õpetaja kõnega esinema ja kooli ning kodu lähendamiseks midagi ütlema. Rahvast oli pidul tänavu vähem kui mullu. „Kingituseks“ lastepidule oli saadetud Võru Teataja. Kes lastepidule tuli, sellele tsusati Võru Teataja hinnata salaja pihku. „Vastuvõtmine vaeva iks tasub,“ ütles mõni ja pistis tasku parajaks silmapilguks.
21. skp. oli Võõbsu alevis kevadine Nigula laat, kuhu ilusa ilma mõjul rahvast rohkesti kokku tulnud. Kauplemine oli enam maiuskaubaga. Hobuste hinnad olid kõrged. Keskmine tööloom 25 tuhat marka. Häid hobusid ei olnud. Lehmi võidi osta 2500-5000 marga eest.
„Et sina oma esimese armastuse oled ära unustanud…“ Kirikuõpetaja Saarman, keda siia Räpinasse endise õpetaja Oskar Schulze asemele kui Eesti meest valiti, on lühikese aja vältel hoopis teise värvi omanud. Tema Räpinasse hingekarjaseks valijad olid enamiste kõik vaesem rahva klass. Nüüd tahtis pastoriherra kirikumõisa maad, mis Jaama küla elanikud, vabadikud enne maailma sõda juba Oskar Schulze ajal väikese tüki viisi rentisid, suure tükina kellegi oma heale sõbrale pidamiseks anda, nõus olles kõige oma maaliitlise kiriku nõukoguga. Aga rahvas, s.t. kogudus oli vastu niisugusele maise vara ahnitsemisele hingekarjase poolt ja siis jäi asi ikkagi endiseks, mõni jõukam välja arvatud, kelle käest ikkagi maa ära võeti.“
Võrumaa nr 25, 17. juunil 1922: „Räpinast. Pühadeaegsed lõbustused. Esimesel nelipühi päeval algas Räpina „Noorte ühingu“ pidu rongikäigu muusika saatel ja lõppes teisel pühal seltsimajas piduõhtuga. Peab ütlema, et mõlematel päevadel suutsid noored näidata, mis lubab nende võimine, peaasjalikult muusikas ja spordis. Ülepea peab Räpina noorte ühingu pidu kordaläinuks piduks tunnistama. Suuremaks uudiseks oli see, et noorte ühingu muusika osakonna juht, keegi E. Noorhani oma kokkuseatud simfoniaga esines ja muu seas ka ühe oma komponeeritud valtseri „Tormisel merel“ esimest korda ette kandis. Rahvas võttis noorelt muusikamehelt tema töö suure kiiduavaldusega vastu ja nõudis kordamist… Rahvast oli pidul kui ka Räpina Sillapää pargis spordi etendustel rohkesti. Raha tuli sisse ligi 30.000 m., see on mõlematel päevadel kokku.
Pidul oli ka salkkond kohalikka vanemaid ja targemaid noori – üliõpilasi – näha, kes oma aega Räpina seltsimaja puhvetis viina. Ja õllepudelite taga lällutades ja jorutades mööda saatsid. Ehakuma.“
Räpina I laulupäev toimus 1922. aasta 24. ja 25. juunil. Jaanipäeval pärast surnuaiapüha oli kirikus kontsert-jumalateenistus, kus peale oma segakoori esinesid ka solistid. Need olid tenor Evald Lanebeck-Laanpere, sopran Salme Pärtelpoeg, viiuldaja Mendik ja orelimängija Eduard Kirss. Õhtul oli lossi puiestikus nn müstiline õhtu. Pargi serval jõel põlesid ilutuled ja pargis toimusid „lendavad kontserdid“. See tähendab, et koorid laulsid korraga mitmel pool, isegi maja katusel.
Järgmisel päeval pärast eelproovi oli lauljate rongkäik läbi Räpina ja õhtupoole kontsert Viktor Pedosoni juhatusel. Esinesid ainult segakoorid ja vaheaegadel Räpina puhkpilliorkester Elmar Noorhani juhatusel. Ilm oli ilus ja rahvast rohkesti, mis andis hoogu edaspidiseks tööks. Õhtul oli seltsimajas kontsert, kus esinesid mõned üksikud koorid ja eelnimetatud solistid, kellega liitus viiuldaja Mihkel Tigane.
Laulupäevast võtsid osa 18 laulukoori 450 lauljaga, nende hulgas:
1. Räpina Rahvahariduse Seltsi segakoor, koorijuht J. Karheiding
2. Leevaku segakoor, koorijuhid J. Sell ja R. Rämman
3. Kauksi segakoor, koorijuht Narusson
4. Võuküla segakoor, koorijuht Ferdinand Kald
5. Rasina segakoor, koorijuht Siilaberg
6. Pahtpää segakoor, koorijuht J. Mähar
7. Kirmsi segakoor, koorijuht E. Kärtman
ja veel teisi koore.
Pärast Räpina I laulupäeva ilmus ajalehtedes järelkajasid, millest mõned siin ära toon.
Vaba Maa nr 148, 29. juuni 1922 lk 4: „Räpina laulupidu. Laulupidu algas jaanipäeval vaimuliku kontserdiga kirikus, milles ette kandis Räpina haridusseltsi laulukoor hr. Karheidingi juhatusel. Samal kontserdil esinesid sooloettekannetega kohalikud jõud: prl. Pärtelpoeg (sopran), hr. Lanebeck (tenor) ja hr. Mendik (viiul), keda orelil saatis hr. Kirss. Rahvast sellel kontserdil oli vast pisut üle paarisaja. Vähe küll! Ettekanded, mis küll üle keskmise rahuloldavuse ei ulatunud, olid siiski väärt suuremat kuulajate hulka.
Jaanipäeva õhtul olid üldised pidustused lossi puiestikus, õieti – isesugune omapärane ajaviide. Lõbustajaks oli kohalik puhkpillide mäng – tõesti mitte halb, lendavad kontserdid ja soololaulud. Nägin ja kuulsin sarnaseid „lendavaid“ või „rändavaid“ kontserte esimest korda. See lõbu seisis selles, et koor kord nägemata kusagil lossirõdul või katusel laulis; kui üks lõpetas, algas teine teisel kohal. See kestis, kuni ähvardav vihm inimesed laiali ajas. Õnneks oli järgmine päev siiski õieti kohane – vaikne ja ilma päikeseta ettekannete jaoks. Tuju tõusis.
Keskpäeva paiku algas lossi juurest lauljate rongikäik läbi alevi, mille tagasijõudmisel lauljad vastu kirikut olevale lossitrepile üles seati. Kaunis kogu – 355 lauljat (10 koori). Üldise kontserdi avas haridusseltsi juhataja ja pidutoimkonna nimel „Võrumaa“ toimetaja K. Kider lühikese kõnega, tervitades pidulisi ja tähendades ühtlasi juurde, et see esimene laulupidu on, mis Räpinas peetakse, pealegi sellel platsil ja kohal, kuhu hiljuti tohtisime ainult vargsi üle jõe vaadata.
Pärast avakõnet astus hr. Pedoson juhataja kohale, millele üldine kontsert järgnes. Lauluga võis üldiselt rahul olla, kuigi puudus laulus sügavam elu ja vaim, mis ju harilik nähtus. Siiski peab härra Pedosoni hoole ja harjutuste arvele kirjutada võrdlemisi ühtlase ka korraliku ettekande. Paremat ei osanud tahta. Eriti äratasid tähelepanu M. Lüdigi „Laevnik“, A. Lätte „Koju“, M. Saare „Sõjamehe laul“. Võistluslaulust võtsid osa ainult kaks koori – esimene auhind jäi välja andmata, kuna 2. auhinna osaliseks sai Rasina laulukoor oma võrdlemisi ilusa ja puhta „Mustlase laulu“ eest. Kontserdi üldine osa lõppes hr. Mitt’i selgitava kõnega laulupidu otstarbest ja isamaa hümniga. Rahvast kontserdil oli vast 1500 ümber. Õhtune lõbu oli seltsimajas kontsert-balli näol, kus samuti üksikud palad ette kanti, mis aga rohkem noorte tantsu kui ettekannete pärast kaunikese kogu inimesi kokku oli meelitanud. Peab tähendama, et kord väga mõistlik oli, otse eeskujulik ja armas. Tahaksin veel millegi peale tähendada, mis Räpinale au teeb. See on elektrivalgus majades, ilus ruumikas seltsimaja ja uuelt ehitatud kinoteater. Mille poolest on mõni väikelinn Räpinast ees? Ei milleski. Ainult – Räpina on kõrval suurtest teedest. Suvel on küll ligipääs Tartule Emajõge kaudu, aga talvel on asi kurb.
Pealinnalane.“
Niisugusena nägi siis tookordne pealinlane Räpina I laulupäeva.
Nüüd laseme jutustada ka teistel ajalehtedel:
„Võrumaa“ nr 28, 28. VI 1922
„Räpinast. Laulupidu eeskava algas Jaanipäeval vaimuliku kontserdiga kirikus, kus üles astusid Räpina Haridusseltsi segakoor härra Karheidingi juhatusel, sopran preili Pärtelpoeg, tenor härra Lanebeck ja viiulil härra Mendik solistidena, orelil saatis härra Kirss. Hoolimata, et kontsert hästi hoolega korraldatuna ette kanti, oli piletisi kontserdile müüdud kõigest 200 isikule.
Jaanilaupäeva õhtul peeti pargis harilik lõbustus muusikaga. Viimase kohta peab ütlema, et seda päris rahulikult ja lõbuga kuulata võib. Õhtu kavas olid veel lendavad kontserdid ja soolod. Viimased olid hästi mõeldud, kuid tegelikult ei pääsenud see mõte võidule, vaid muutus mingisuguseks tühipaljaks. Õhtu lõbustusi segas ka ilm, mis lõpul vihma tõi ja ööl isegi tormise ja ähvardava tuju võttis, kuid hommikul meeled uuesti rahuldas ja päeval piduks väga meeldiv oli.
Üldkontsert, laulupidu tuumakam osa peeti pühapäeval, mis algas kella 2 paiku p. l. rongkäiguga. Pidu avas „Võrumaa“ vastutav toimetaja hra K. Kider lühikese kõnega, mille peale juhataja hra Pedoson juhatajakohale asus. Hra Pedoson on Tallinna konservatooriumi õpilane ning vilunud ja hingeline muusikategelane. Tema hoolsa harjutuse ja hoole varal suutsid kümme koori hästi ühtlase koguna esineda. Kuigi, see võib olla tarvilik oleks, ei hakka me lihtsalt ruumi puudusel ettekandeid põhjalikumalt arvustama. Ütleme üldiselt, et meil arvustuse puhul kindlasti rohkem head kui halba öelda oleks.
Ma nimetasin kümmet koori. See tähendab, et ülesantud kooridest kõigest kümme ilmunud olid, kuna neli puudusid, nimelt: Petseri, Slobodka, Karilatsi, Kahkva-Orava koorid. Osa võtsid üldse 355 lauljat.
Piduliste hulga kohta ei või öelda, et arvurikas oleks olnud. Kuuldavasti on pidule müüdud 1200 piletit, see on vähem kui ühel õhtul rahvakontserdil „Estoonia“ saalis Tallinnas. Rahvakogu poolest oleks pidanud pidu palju suurem olema kui võrrelda endiseid laulupidusid. Võistluslaulust võtsid osa üksi Rasina segakoor 17 lauljaga, juhatas Siilaberg ja Kauksi segakoor Eha. Esimese kohta peab heameelega tähendama, et siin rahuloldava laulu puhtuseni oli jõutud, mille tõttu ta oma „Mustlase laulu“ eest 2. auhinna (1000 marga eest noodikirjandust) sai, kuna Eha „Tallinna marsi“ eest ainult 3.-ga pidi leppima (500 m. eest noodikirjandust). Kauksi koor on teinud suure eksituse, valides tehniliselt nii raske laulu. Laul olgu lihtsam, aga püütagu laulu puhtuseni. 1. auhind jäi välja andmata. Kahtlemata parematest oli ka Räpina haridusseltsi segakoor hra Karheidingi juhatusel oma üksikus lõpuettekandes väljaspool võistlust.
Kontserdi lõpus kõneles hra Mitt neist põhjusist, mis on olnud laulupidu algatuseks. Need on: seltsi aineline toetus, tulevaaastase ülemaalise laulupidu ettevalmistamine ja laulu enese edendamine ja tõstmine rahva seas. Tänades kõiki kaastegelasi, lõpetas kõneleja pidu üldise kontsertosa, ettepannes laulda isamaa hümni.
Eriti peab tähendama kiitvalt pidu korra ja publikumi ülespidamise peale. Ei ühtegi joobnud isikut, ei ühtegi lillekese murdmist pargis ega sammu rohu peal, kuhu minna oli keelatud. Selle asjaoli räpinlaste kohta kriipsutan iseäralise heameelega alla. Õnnelik mõte pidu kasuks oli see, et kontserdipaik üle kanti teisest küljest veskipoolsele kaldale. Kogu pidu lõppes jaanipäevaõhtuse kontsertballiga seltsimajasm mida nähema ega kuulama nende ridade kirjutaja enam ei ulatanud. Üldiselt võib Räpina Haridusseltsile õnne soovida enam-vähem kordaläinud laulupidu puhul ja edu tulevaseks tööks. Piduline“
Samast ajalehehest loeme: „Räpina laulupidule. Tartu Emajõe sadam valgendab valgeist suveülikondist ja kübaraist, on punaseidki, värvilisi… Neid tuleb ikka juure; palged rahulikud teadmisest, et paar päeva looduses on linnalase päralt, pakikesed, sekikesed käes, noored ja vanad . Kõigil on tung linnast välja. Üks laev teise järele kaob inimestekoormaga jõge mööda alla, teine tuleb vilistades ja vahtu ette paisates asemele, et pisut seista, „laadung“ peale võtta ja jälle kaduda. Tulevad tuttavad, tervitavad ja nagu soovivad mõttes üksteisele õnne suureks kevadpiduks.
Õnnetu ja õnnelik inimese süda! Sind liigutab leheke puul ja paneb värisema üksainus sädemeke filmist. Leian kogu seast kaks punast mütsikest ja nende varjul tuttavad silmad. Neis paistab rahutus, kärsitus, püüd kuhugile… Pole aega… Midagi meelitab seal teadmatuses… See, mis ju tuntud, see jäägu; üle sellest, edasi!…
Meil on aega. Ronime läbi määratute puulademete, mööda parkaist ja lotjest, mis koormavad Emajõe kalda, matavad ta ilu. Pole neil otsa ega äärt… me ei pääsegi lagedale nurmele. Ikka ja ikka on puid ja rämpsu eel… Töö ja riigimajanduse rakenduse jäljed.
Vaatleme seda kitsast veeriba, mis lookleb rohulatvade vahel. Missugune elu mahub keema ta pinnale, missugune elujõud avaldub temas! Hoolikas emake!
Ja ikka üksteise järele kihutavad laevad, kadudes haljaste nurmede vahele. Näen ühel neist veelkord kahte tuttavat punamütsikest. Neile lehvitan ja kadund on seegi eelmiste järel…
****
Oleme uuesti sadamas ja seekord ise „Võitja“ turjal. Vaatlen ta kogu ja kahtlen: kuidas see mürakas küll end poeb läbi käärude Peipsile ja kas ei lange Võhandu ta all kokku, sest meid tahab ta sõidutada Võõbsuni. Muusika ürgab ja „Võitja“ võtab hoogu. Algul tasa, ettevaatlikult, ja varsti libiseb ta hõbedast niiti mööda nagu ei tunneks ta raskust pööramistel. Lapsukeste ja vanade paljad kehad sulistavad kaldail vees, inimestekogud puie alt vaatlevad me lendu.
Seal – kaldal korraga näen jälle – kahte punast täpikest liikvel, kes nagu punased lepatriinud lippavad metsast kaldale. Kirjutan kiiresti paar sõna tervituseks paberile, kinnitan nad raskema asja külge, et heita kaldale. Kuid – siin korraga nihutab Emake kaldad kaugemale, ma heidan, ja mu tervitused uppuvad vette!… nii ma ei tahtnud, aga nii sündis. Ja nii kurvaks sai meel…
Kogu aeg võis pea käega kaldaid katsuga, kuid siin – miks häkki paisus ta?! Nagu oleks ta enda laenetesse tahtnud uputada meelega mu väikest süüta lootust… ja igavesti enda peitu võttiski…
Ei olnud kaua enam sõitnud seda teed. Kui uuesti ärkasin, siis nägin seda ilu, mis end laiutab Emajõe kallastele. Üks pilt ilusam teisest, üks maastik kaunim esimesest. Sõidad nagu nõuariigis, mööda imemaad. Ei tea võrdlusi tuua mujalt. Alles jõudes Peipsi lähedale, muutub maastik kurvaks, sopiseks, mis veel küllalt hea kalavenelastele, kes end asetanud ütikestesse, mis kohati veel praegu poolestsaadik vees. Just nagu vesiputukad, kel tundub kehas, ajudeski ainult vesi.
Peipsigi tundub igav oma soiste, madalate kallaste tõttu ühes ta elanikkudega. Just nagu valitseks siin hääbuvuse batsillus igal pool. Ei tahagi näha seda. Me ronime alla laevaruumi ja kosutame end lugemise ja einega.
Kuid Mehikoormas siiski meelitas mind miski asi välja… võib olla, oli see vast kurb-koomiline leinamarss, mis mängiti harmoniku ja paari pasuna abil laevalt lahkuvale lapse puusärgile, mille järel nägin ainult ema pisarsilmil nutvat. Võib olla…
Veel lühike pingutus, ja „Võitja“ lahkub Peipsilt, liugledes otse aina luhaheina mööda edasi. Nii madal näis Võhandu ja nii kitsas, kuid sellest hoolimata ronis meie sõidutaja takistuseta edasi ning seisataski pea hulga ootajate ees Võõbsu silla otsas. Siit algas tee juba jalgsi mööda Võhandu kallast Räpina poole. Õnneks saime kaaslaseks ja juhiks Räpina reaalgümnaasiumi õpetaja hra Reimanni, kes tuli õpilastega Kuressaarest huvireisult.
Õnnetu, kes ei ole viitsind reisida meie kodumaad mööda, sest ta ei ole siis ilu. Missugune lopsakus, mahlakus, värvirikkus, maastikud ja viljaväljad, mkida ei suudaks tabada ühegi kunstniku-ekspressionisti pintsel. Otse uimastatud olime värvide mitmekesidusest ja vallatud küllusest nurmedel ning looduse lihavusest samuti kui maastiku nõiduvusest. Mitte asjata ei meelitanud see mu reisisõpru pilkavale võrdlusele, et siinne loodus on maaliitlikult rasva läinud lihav ja lopsakas.
Räpina – ütlesin alev – on üks ilusamatest kohtadest meie kodumaal nii looduse kui ka üksikute ehituste poolest. Otse nõiduslikult mõjub Räpina hiigla stiilne lossihoone ja lossipark, mis asetatud Võhandu jõest piiratud poolsaarele. Hoone on praegu reaalgümnaasiumi pärast, kus ka laulupidu korraldati.
Pidul. Kui hra Karheiding oma kooriga viimase akkordi kontserdist kõrvu helisema jättis, hra Mitt puruselgeks oli teinud, mis mõte tal selle hulga inimeste kokkumeelitamisel olnud, arvasime paraja aja olevat lahkuda. Tagasisõidust tuldud teed ei saanud enam juttugi olla. Ainuke sõiduabinõu oli – posthobused. Ja ega seegi liikumiseviis suveõhtul läbi Räpina looduse laita pole, aga ka ainult jällegi Räpina maaliitlikult lopsakas-soojas looduse süles. Väljaspool Räpina piiri algavad vististi tööerakonna juurelõikeid saanud riigirentnikud, sest et loodus siin kehvem. Ka annab siin see tunda, et tee makonna nõukogu poolt tänavuseks remondisummadest ilma jäänud. Oh taevas, seda teed! – R. S.“
„Postimees“ nr 142, 28. VI 1922, lk 3
„Siseriigist. Laulupidu Räpinas. 24. ja 25. juunil korraldati Räpinas haridusseltsi poolt laulupidu, millest osa pidid võtma 14 laulukoori Tartu, Võru- ja Petserimaalt umbes 450 lauljaga, et aga kolm koori mingisugusel põhjusel olid tulemata jäänud, siis moodustasid ühise koori umbes 350 lauljat.
Pidu kava oli õige sisukas ja mitmekesine, mis rahvast muruuna kokku oli tõmmanud. Esimese pidupäeva kavas oli kirikukontsert ja aiapidu. Et aga õhtul ilm vihmaseks muutus, pidi aiapidu pooleli jääma. Järgmisel päeval esines ühendatud laulukoor oma ettekannetega ja lõpuks oli kontsert-ball, kus ülkes astusid solistidena väljast poolt kutsutud tegelased ja hariduse seltsi laulukoor hra Karheidingi juhatusel. Ühendatud laulukoori juhatajaks oli hra Pedoson.
Üldiselt võib laulupidu kõigiti kordaläinuks pidada. Pidu andis tunnistust meie rahva muusikaarmastusest ja arusaamisest. Man“
„Võru Teataja“ nr 72, 4. juuli 1922 juhtkirja kohal ees
„Räpina laulupidu. I Räpina laulupidu õnnestus vähemalt ettekannete poolest ootamata hästi ja sellepärast arvan, et ei ole ülearune, kui lugejatele sellest pikema ülevaate pakume. Teeme 4-5 kooriga, arvati algul. Üleskutse peale aga andsid üles 14 segakoori 437 lauljaga.“
Ajalehes kriipsutati veel alla: Tüsedad solistid Lanebeck ja Pärtelpoeg. Aiapidu ajal vihm. 50 versta tagant inimesi. Seltsimajas õhtul kontsert-ball, kus esinesid hra M. Tigane viiulil ja Rasina-Kauksi koorid. Peaasi, et sarnane suur ettevõtmine ideeliselt õnnestus. Sissetulek väike, umbes 83.000, väljaminek 65.000, kui maakond 25% võtab. Kord oli hea.“
VIII üldlaulupidu 1923. aastal
Räpina I laulupäev oli õnnelikult möödunud ja sügisel asuti hoolega üldlaulupeo kava õppima. Nii oli järgmise aasta kevad kätte jõudnud ja põnevusega oodati laulupeole sõitu. Aurulaev Võitja pidi Võõpsust laulurahvaga kell kaks päeval välja sõitma. Aurulaev Kungla pidi sõiduplaani kohaselt juba kell kümme välja sõitma, kuid viivitas sellega, lootes sellega endale rohkem sõitjaid saada. Viimaks sõitiski Räpina pasunakoor Kunglaga, kes tegi neile suure hinnaalanduse, viis tasuta. Et Kungla väljus Võõpsust tund aega enne Võitjat, sõitis sellega meie korteritoimkond, et Tartus koorile öömaja otsida. Kella kahe ajal sõitis viimaks Võitja laulurahvas lõbusa laulu saatel Võõpsu sadamast välja. Ilm oli ilus ning minu ning paljude teiste esimene laevasõit tore.
Kui olime Piirissaarest mööda jõudnud, hakkasime eespool üht suurt laeva nägema, mis ligemale jõudes osutus Kunglaks. Kui Emajõele jõudsime, hakkas kahe laeva vahemaa järjest vähenema, sest Kungla ei saanud jõel nii kiiresti sõita nagu Võitja. Varsti olime Kunglale järele jõudnud ja Võitja hakkas Luunja parve kohal mööduma. Vesi vahutas ja ajas üle kallaste, kui kaks laeva kõrvuti sõitsid. Kunglal mängis orkester, keda võisime ainult näha, kuna suure kohina tõttu ei kuulnud peaaegu midagi.
Meie olime varsti Tartus, Kungla meie korteritoimkonnaga jõudis sinna alles tüki aja pärast. Ühisel jõul leiti koolimaja, kus ööbida. Hommikul ruttasime raudteejaama ning alustasime reisi Tallinnasse. Sõitsime kaubavagunites, kuid see ei rikkunud meeleolu. Vagunid olid kaskedega kaunistatud, lauldi ja vaadeldi ümbrust. Eriline vaimustus tõusis, kui viimati Tallinna tornid paistma hakkasid. Juba helkis vasakul Ülemiste järve pind, kus ilutses Lindakivi ja varsti peatus rong Balti jaamas. Vagunites vaikis laul, sest jaamaesisel mürtsusid orkestrid.
Viimaks olime kortersi kuskil kõrvalises tänavas, õhtul läksime linna vaatama. Hommikul hakkasime Kadrioru poole sammuma, et eelproovist osa võtta. Juba eelmalt hakkas kostma meeskoorilaul. Varsti laius puude vahelt vaade laululavale, kus meeskoor laulis: Ma teretan sind, hommik, sind vaikne suveõhk…“ See pilt oli nii ilus ja ülev, et püsiv surmani meeles.
Varsti asusid segakoorid lavale ja mina koos nendega. Juhatasid J. Aavik ja A. Kasemets. Laulud kõlasid võimsalt ja kajasid vastu Kadrioru põlispuudes. Üleva mulje jättis lauljate rongkäik orkestri saatel. Käes oligi peo algus, mil olime kõik laval. Pulti astus riigivanem, kes pöördus lauljate poole ja ütles: „Tervitan teid, kodumaa pojad ja tütred, kes te siia olete kokku tulnud kõikidest kodumaa nurkadest, et ühiselt laulda ja mängida.“ Algas kontsert, mis oli võimas ja ilus. Huvitav oli see, et pärast laulude esitamist kutsuti tihti välja nende laulude autoreid ja mitmed pidid veel ise oma laule juhatama. Nii nägin siin esimest korda Miina Härmat oma Tuljakut juhatamas. Ta oli ühtlasi esimene naisdirigent, keda olin näinud. Üldlaulupidu jättis unustamatu elamuse, ülevas meeleolus alustasime kojusõitu.
Sügisel algas jälle laulukooride hooaeg, mis oli sellepärast erakordne, et järgmisel 1924. aastal oli kavatsus Räpinas teist laulupäeva korraldada.
Räpina II laulupäev
Kui kava oli koos ja ajalehes avaldatud, algas kooride registreerimine. Võru Teataja nr 7, 19. jaanuaril 1924 tõi Räpina laulupäeva eeltööde kohta järgmise kirjelduse:
„Räpinast. Laulupeole-muusikapäevale on üles annud järgmised koorid:
1. Räpina Haridusseltsi segakoor, 70 lauljat, dirigent J. Karheiding
2. Räpina ühisgümnaasiumi segakoor, 120 lauljat, dirigent J. Karheiding;
3. Räpina meeskoor, 60 lauljat, dirigent J. Karheiding;
4. Tartu II kommertsgümnaasiumi segakoor, 150 lauljat, dirigent E. Kõomägi;
5. Richard Ritsingu segakoor Tartust, 100 lauljat, dirigent R. Ritsing;
6. Eesti Üliõpilaste Seltsi meeskoor Tartust, 40 liiget, dirigent R. Ritsing;
7. Petseri Rahvaharidusseltsi segakoor, 25 lauljat, dirigent A. Rässa;
8. Rasina Haridusseltsi segakoor, 30 lauljat, dirigent A. Siilaberg
9. Võõpsu Tuletõrje Seltsi segakoor 30 liiget, dirigent A. Keerberg;
10. Leevaku segakoor, 30 liiget, dirigent R. Rämman;
11. Karilatsi segakoor, 18 lauljat, dirigent O. Torop.
Kokku 673 lauljat“
Võru Teataja nr 57, 31. mail 1924. aastal: „Võrumaalt. Räpinast. Laulupeole on endid üles annud peale nende, kes nimetatud Võru Teatajas nr 7
12. Timo segakoor, 20 lauljat, dirigent Joh. Teppo;
13. Veriora-Kahkva meeskoor, 16 lauljat, dirigent A. Kõiv;
14. Mehikoorma segakoor, 18. lauljat, dirigent P. Sotnik;
15. Kastre-Peravalla segakoor, 20 lauljat, dirigent A. Tanni;
16. Kahkva segakoor, 20 lauljat, dirigent V. Konsap;
17. Veriora-Pindi segakoor, 30 lauljat, dirigent Joh. Sell;
18. Värska segakoor, 22 lauljat, dirigent R. Sibul
19. 19. Pahtpää segakoor, 20 lauljat, dirigent J. Mähar;
20. Rõngu seltsi Ühenduse segakoor, 35 lauljat, dirigent R. Vilmanson
Kokku 874 lauljat.“
Enne laulupäeva ilmus ajalehes veel „Ringvaade Räpinast“. Siin oli juttu paberivabrikust, veskist, Leevaku linaketramise- ja savivabrikust, Räpina ühisgümnaasiumist, kahest kõrgemast algkoolist ja vallakoolist. Seltsielu on Räpinas õige hoogne. I laulupidu oli kaks aastat tagasi. II laulupeole on üles andnud 20 koori ja lauljaid üle 800. Haridusselts on korraldanud kihelkonna kongressi. Siin tegutsevad tuletõrje selts, õpetajate ühing, kaubatarvitajate ühisus, hoiu-laenu ühisus.
Räpina II laulupäev peeti 8. ja 9. juunil 1924. aastal järgmise kavaga:
Segakoorile:
1. Karjase laul, M. Lüdig
2. Kodutalust lahkumine, K. Türnpu
3. Nooruse unenägu, M. Härma
4. Koit, M. Lüdig
5. Munamäe otsas, K. A. Hermann
6. Mu süda, A. Kapp
7. Sõjamehe ülemlaul, M. Saar
8. Mälestus, Eesti rahvaviis
9. Ärka üles, isamaa, A. Läte
10. Uinuvale neiule, E. Kõomägi
11. Priius, sulle tahan laulda, J. Aavik
12. Varas, R. Tobias
13. Laul rõõmule, A. Läte
14. Haanja miis, A. Läte
Meeskoorile:
1. Väiksele isamaale, K. A. Hermann
2. Oma saar, J. Simm
3. Setokõsõ, Eesti rahvaviis
Rahvaviisi „Haanja miis“ on helilooja A. Läte Räpina laulupäeva jaoks ümber töötanud ja harmoniseerinud. On kavandatud ka üksikute kooride esinemine ja setu rahvalaulikud. Märtsis oli laulupeole üles antud 18 koori 820 lauljaga. Räpina II laulupäeva toimkond: esimees S. Konsar, liikmed J. Karheiding, V. Konsap, A. Hõlpus, V. Kaare, H. Otsmaa, E. Raudmanson-Mälberg, E. Karino. K. Häidma, J. Heikla, G. Paloots. Üldjuht E. Kõomägi.
Võru Teatajast nr 62, 14. juuni 1924 võis lugeda:
„Räpina laulupidu, mis suviste esimesel ja teisel päeval ära peeti, võib üldise mulje järele kordaläinuks lugeda nii aineliselt kui ka vaimliselt. Nagu niisuguste suuremate ettevõtmiste juures loomulik, tuli igasuguseid viperusi ette, kuid need jäid suuremalt jaolt laulupidu juhatuse teada, kuulajad ja vaatajad nägid ainult, et korraldajate poolt oli tehtud, mis nende võimuses, ja kõik läks nagu üteldakse, koguni libedasti. Seda sõna „libedasti“ võib siiski tarvitada rohkem laulupidu 2. päeva kohta. Esimesel päeval tõmbas kõigist kavatsustest kriipsu läbi tartlaste hiljaksjäämine, mille tõttu kiriku kontsert kella 2 asemel alles kell 6 õhtul võis algada. Rahvas püsis siiski kannatlikult kuni kontserdi alguseni kõik aeg kiriku juures Tartu kunstnikkude, nagu seal üteldi, kohale jõudmist oodates. Seda viibimist seletati ühelt poolt sellega, et Tartust tuleja laev ju Tartust 2 tundi hiljemini välja olla sõitnud: olla oodatud Võru lauljate kohale jõudmist, kuid nad ei jõudnudki, nagu õige paljud teisedki koorid; nii oli näiteks Karilatsi koorist üks inimene kohale jõudnud… Teiselt poolt võttis Tartu lauljate kohalesõit Võõbsust Räpinani tervelt 3 ja pool tundi aega. Selle pika ootamise peale sai publikum lõpuks veel kaunis „mõistlikku laulatust“ enne kontserdi algust näha…
Pidu muusikalise külje kohta ehk annavad oma otsuse asjatundjad. Kõrvaltvaatajale näis, et tööd on palju tehtud. Iseäranis paistis välja Räpina ühendatud laulukoor kirikus ja Petseri laulukoor seltsimajas. Viimastel on tüsedaid jõude kooris. Et pidul laule kuulajate soovil korrata ei tulnud, selle võib ka asjatundjate seletada jätta. Võib arvata ainult, et põhjuseks vist see oli, et väljakuulutatud 850 laulja asemel esines koor umbes 400-450 lauljaga ja et lauljad enne etteastumist õige väsinud olid. „Haanja miis“ lauldi küll maha ja ei või ütelda, et halvasti, kuid ainult ehk lauljad teadsid, mis ta neil maksma läks…
Tervitused jäid ka seekord ära. Vahepalaks kõnelesid rkl. Bachmann ja õp. Listakind. Esimene kõne oli harilik „pidu kõne“, teine kutsus räpinlasi Petseri laulupidule.
Korrarikkumisi laulupeol ette ei tulnud, kui paar ärasõtkutud põõsast ja äramuljutud metsviinapuu sein lossipargis üldsummast maha arvata. Seltsimajas oli aga terve õhtu üks suur korrarikkumine, mis ka on täiesti loomulik: kõrts on ikka kõrts, anna temale kasvõi seltsimaja nimeks!
Rahvast oli laulupidul õige rohkesti. Oli võõraid Võrust, Petserist, Tartust, Tallinnastki. Nii viibis laulupidul endine kauaaegne Räpina seltskonnategelane härra Nikolai Päts. Usun, et selle laulupeoga on härrad Johannes Karheiding ja Paul Mitt räpinlaste sooja tänu täiesti ära teeninud. Jääme ootama ainult, mil’ neile vääriline palk kibuvitsavaniku näol kätte antakse.
J. K.“
Postimees nr 153, 7. VI 1924
„Räpinalaste laulupeokiri.
Räpinlased korraldavad tänavu juba teise laulupeo. Esimene, hästiõnnestunud laulupidu andis hoogu, et nüüd pühade ajal jälle laulmiseks ja laulu kuulamiseks kokku tulla. Laulupidu on Räpinale suursündmuseks, millest on juba kuude viisi räägitud, mille vastu on ettevalmistatud ja mida on suure igatsusega oodatud. See palaviku sarnane meeleolu ja ootamine on ka täiesti arusaadav ja seletatav, sest laulupeol on räpinlase au ja kuulsus kaalu peal, laulupeol peab räpinlane näitama, mis ta tahab ja mis ta võib. Ei või öelda, et räpinlasel puuduks tahtmine näidata, mis ta võib. Tahtmist näidata, mis kõik räpinlane võib, seda on küllalt, ja mõnel korral ehk isegi rohkem kui tarvis.
Majandusliselt on Räpina meie kodumaa üheks jõukamaks kihelkonnaks. Seda jõukust, mis siin silma paistab, on raske reisijal, kes Räpinat ei tunne, ette aimata. Ei ole vähe täiesti eeskujulikka talusid, kus kõik on nõnda sisse seatud, nagu maal see üldse võimalik on. Juba nägus värvitud talu elumaja kinnitab, et siin setu piiril ei kaubelda mitte räbalatega, nagu mõned seda räpinlasest arvavad, mida aga viimane enese kohta väga haavavaks peab, vaid meil on siin tegemist eeskujulise põllumajandusega. Et räpinlane majandusliselt haljale oksale on jõudnud, igatahes on Räpinas põllumehe seisukord parem kui mujal, selleks on kaasa mõjunud ühelt poolt räpinlase oma vaev, mida ta ei ole kunagi keelanud oma põllumajanduse korraldamiseks, kuid teiselt poolt on ka looduslised tingimused Räpinas paremad kui mujal. Peale selle ei saa meie veel äraunustada seda, et Räpina on Venemaa külje all, kust enne sõda saadi kergemini kui mujal tööjõudusid ka kõige kibedamal tööajal. Kõik see kokkuvõttes on olukorra loonud, et Räpina põllumees on suutnud oma põllumajandustaja nõuete kohaselt korraldada. Igasugused põllutöömasinad on Räpinas juba nende kodumaale ilmumisest saadik tarvitusel ja neid oskab räpinlane kasutada. Ei puudu ka traktorid, ehk küll mõnigi põllumees on traktori nagu teiste kiuste muretsenud, sest kuidas võib korralikul Räpina põllumehel traktor puududa, kui nad mujal on juba tarvitusele võetud. Kuid räpinlane kui ettevõtlik mees, kunagi ei jää rahule sellega, et traktor ainult künnab ja aitab jahvatada, vaid üks nupukam mees on on ta isegi autona tarvitusele võtnud.
Räpinlasel on ka oma majanduslisel päevamured, mille kallal on ta juba aastate viisi pead murdnud, kuid edasi ei saa. Kõige tähtsamaks ja suuremaks majandusliseks päevamureks on räpinlastel küsimus, et kuidas saaks ometigi raudtee Räpinasse, sest Tartu on Räpinast 66 versta ja kellelegi ei tee lõbu seda vahet hobusega sõita. Võru, kui maakonna pealinn, on küll lähemal, kuid räpinlasele on see nagu alandav, nii väikeses linnas oma asju ajada. Ka oma põllusaadused armastab räpinlane ikkagi parema meelega Tartu tuua, kui Võrru viia. Raudteed on aga seni räpinlased asjata ootanud, selle peale vaatamata, et juba Vene ajal räpinlased valitsusele kindlaks tegid igasuguste andmete abil, et raudteel oleks mida Räpinast välja vedada ja räpinlaste suuri nõudmisi arvesse võttes, ei oleks raudteel ka sissevedu väike.
Räpinlastele on endisel ajal mitmel korral raudtee saamiseks lootusi antud, kuid raudtee on ikkagi veel saamata. Teiselt poolt on aga räpinlastes usku kasvatatud, et nad kord ikkagi raudtee saavad. Kord räägiti juba õige kindlasti sellest, et lähemal ajal võetakse raudtee ehitamine ette, kuid määratud tähtpäevad järgnesid kõik üksteisele kuid raudtee ehitajaid ei näinud keegi. Raudteest on räpinlased seni ilma jäänud, kuid selle eest on aga Räpinast väga palju raudtee sihte läbi aetud, nii et mõni mets on sihtide ajamisel juba hõredaks muutunud. Selle üle räpinlased ei nurise, vaid see kinnitab nendes aina usku, et Räpina raudtee küsimus on ikkagi tõsiselt päevakorral ja kord ta ometigi saadakse. Kelle süü pärast on seni raudtee ehitamata jäänud, seda räpinlased ei tea, kuid kurjad keeled jutustavad, et ühel korral olnud selles üks suurem veskiomanik süüdi. Raudtee sihiajamisel läinud siht otse tema vanapoolse veski peale ja sihiajajad pannud temale ette veskit ära müüa. Kuid mölder arvanud, et kui jõutakse juba raudtee ehitada, et küll jõuab siis riik minule veski eest ka korralikku tasu anda ja küsinud niisuguse hinna, et mitte ainult sihiajajad ära ehmatanud, vaid kogu ümbruskond. Nõnda jäänudki Räpina raudteest ilma.
Suvel on Räpinast Tartu pääsemine võrdlemisi palju kergem, sest suvel kasutatakse Peipsi järve veeteed. Kuid ka siin on jällegi räpinlastel midagi, millega nad ei saa rahul olla. Nimelt ei saa räpinlased sellest kuidagi aru, mispärast peavad nad laevasadamast – Võõbsust – 6 versta hobusega sõitma, kuna Võhandu jõgi Räpinast Peipsisse jookseb. On saadetud mitmele poole valitsuse asutustele märgukirju, et seatagu Võhandu jõest see osa laevasõiduks korda, mis ühendab Võõbsut Räpinaga, kuid nagu raudtee küsimuses, nii on ka selles asjas vastavate asutuste poolt kõik need sooviavaldused tähelepanemata jäänud. Iseäranis suur pahameel selle pärast on Räpina kaupmeeste ringkonnas, kes peavad kaupasid Võõbsust hobustega vedama, kuna veeteel see ometigi palju odavam oleks. Läinud aastal oli Võhandu süvendamise küsimus räpinlastel jällegi tõsiselt päevakorral, lubati isegi seda aineliselt toetada, kuid jõgi on seni süvendamata ja räpinlane vaatab kadedusega jõge, millest muud midagi kasu ei ole, kui ainult odavaks jõuallikaks paberivabrikule, kuid viimane sellegi peale vaatamata kiratseb.
Räpinlaste majanduslisele jõukusele vastab haridusline tasapind. Enne ilmasõda võis küll mõnesuguste tundemärkide järele arvata, nagu ei oskaks või ei tahaks räpinlane haridust küllalt hinnata. Kuid see ainult paistis nii, sest räpinlased sammuvad hariduse asjus paljudest kodumaa kihelkondadest ees. Uhkuseks räpinlastele on nende keskkool, mis asub Räpina mõisa lossis. Katsuti kord ka põllutöökooli asutamisega õnne, kuid mehed, kes selle asja eesotsas seisid, olid huvitatud rohkem nendest taludest, mis põllutööministeeriumilt kooli tarvis saadi, kui koolist enesest, nõnda et kooli asutamisest ei saanud seekord asja.
Lauluarmastaja on räpinlane alati olnud,. Hariduse seltsil, kes on 2. laulupeo korraldajaks, on hea laulukoor, ja võib julgesti meie laulukooride peres esimeses res seista. Üks räpinlane on leidnud, et temale on isegi kodumaa piirid kitsaks jäänud, ja on ära Itaalia sõitnud, et seal ennast laulus täiendada, ehk küll mõned arvavad, et oleks küllalt veel kodumaal õppida olnud, kuid lauljanna arvanud, et tema häälepaelad on päris Itaalia kohased.
Ilmasõja päevil ja vabaduse sõja ajal on Räpina tihti raskeid silmapilke üle elanud. Mitmel korral on räpinlased sunnitud olnud oma kodudest lahkuma, et mujal varju leida. Nüüd on need raskused mööda, kuid kahjuks on ka nii mõnigi räpinlane unustanud selle. Sooviksime, et 2. Räpina laulupidu kujuneks tänuavalduseks nendele, kes on oma elu annud räpinlaste kaitseks, ja et laulupidu tooks vaimustust ja tuld ühinemiseks tõsiste haridusliste ja majandusliste ülesannete teostamiseks.
Räpinlane.“
Postimees nr 156, reedel, 13. juunil 1924 Räpina laulupeol.
Kirjeldatakse sõitu Tartust aurulaeval „Kungla“, mis hilines nii, et kirikukontsert tuli kolm tundi edasi lükata: „Esimese suvistepüha varahommikul istusime „Kunglal“ ja ootasime. Ootasime ja istusime, sest laulupeole sõitjaid pidi veel juurde tulema hommikustelt rongidelt. Kas neid tuli, ei tea, kuid kella 6 asemel hakkasid „Kungla“ rattad alles kell 8 ringi käima – sõidusihiks Lõuna-Eesti veeteed alla vabariigi idapoolsele piirile. Oh seda jumalavett küll, mille lõppu näha ei ole! Kümnete kilomeetrite kaupa lausa veeväli Emajõe luhtadel ja Peipsi kallastel! Puuladvad ja põõsapuhmastikud paistavad veest roheliste kimbukestena, veelindudele ainsaks puhkekohakeseks olles. Kaugel silmapiiril liiguvad paadid – vist kirikulistega. Vees uppuvate kalamehemajakeste ette löödud laudsillale ilmub siin-seal mõni uudishimulik neitsi, ehitud pühapäevarõivasse. Kelle jaoks ta end ehtinud, või kuhu ta siit lõputa veelagendikult külla sõuda mõtleb, ei tea.
Peipsi on hauavaikne. Vana „Kungla“ kere ei tunne täna rappumist ega värinaid. Piirisaarel valendavad uued ehitused ja rahvas ootab muidugi maa kerkimist, et kohta leida kapsaaiale ja maakonnavalitsuse poolt kingitud noorile õunapuile. Konnad kirikupinkidelt olevat juba kadunud ning Piirisaare rahvas võib kiriku minnes juba sukad-saapad jalga ajada. Mehikoorma kohal idas paistab naabri-riigi laev, mille kõrgele masti helepunane lipp tõmmatud. Reisijad uurivad pikksilmadega seda haruldast imelooma.
Võõbsus. Kell ½2 lõunal. Jõudsime ruttu pärale. Kuid veel on 7-8 kilomeetrit Räpinani. Laulupeo korraldajad on vastu tulnud ja annavad näpunäiteid edasiliikumise kohta. Üks „puksiir“ hakkab endale auru sisse ajama ja pidulised mahutatakse paatidesse, et ilusat Võhandu veeteed kuni Räpina pargi alla jõuda. Istume paati ja oleme rõõmsad, et väikese hiljaksjäämisega peagi kohal oleme. Kuid… läheb veerand, läheb pool tundi, siis terve tund ja äkki kuuleme, et „puksiiri“ kapten olevat – lõunat sööma läinud. Ootame veel pool tundi, kuid mehel nähtavasti pühade aegu hea isu – ei ilmu teps! Leidsime nõu ja seadsime ise purjed üles ning kahe venelasest „kapteni“ ja tüürimehe ülemjuhatusel hakkasime oma paadiga Võhandu voogusid vaikse ilmaga „lõhkuma“. Teised reisiseltsilised läksid omil jalgel. Kaldaid uuristades ja põõsaid ragistades jõudsime paari tunniga pärale. Kohal kuulsime, et „meie pärast“ olevat kirikukontsert kolm tundi edasi lükatud (meie seas oli ju soliste ja muid tegelasi).
Räpina kihas ja kees. Kirik oli kontserdi hiljaksjäämisest hoolimata rahvast täis. Kooride laul kooliõpetaja ja seltskonnategelase hr. Karheidingi kindlal juhatusel kõlas hästi ja hoorikkalt. Hästiõnnestunud ettekanne oli tänutäheks hoole ja suure vaeva eest kontserdi juhatajale. Õhtul kanti ette kohalikus seltsimajas Körneri 10-pildiline näidend „Zirny“, millest osavõtmine samuti elav oli. Järgmine- päris pidupäev – oli kohalikku ja ümbruskonna rahvast murruna kokk tõmbanud. Isegi Tartust, Võrust, Petserist j. m. oli pidulisi ilmunud. Kell ½3 paiku seadsid endid 14 laulukoori ühes pasunakooriga uhkes ühisgümnaasiumi pargis ritta ja muusikahelidega liiguti suures pargis ringi lossi ette, mille jõepoolsel esisel laulupeo koht oli korraldatud.
Pidu üldjuhatus seisis kooliõpetaja härra Mitt’i käes. Oli tunda korda ja tõsist hoolt igal sammul, nii et väline mulje algusest juba hea oli. Ühendatud koore juhatas härra Kõomägi Tartust. Peab ütlema, et meie maakoorid silmnähtavalt edenenud on. Eriti heameelel tuleb rõhutada, et Räpinas laulu ja muusika alal viimasel ajal tõsist tööd on tehtud. Räpinlased laulavad hästi. Tundus ilusaid kandvaid hääli kooris. Üldlaul oli jõurikas ja kooskõlas, olgugi, et ainult paar ühisharjutust võimalik oli teha. Hr. Kõomäe osav juhatamine aitas üldlaulude heaks kordaminekuks tõsiselt kaasa. Samuti oli meeskoori laul hoogne ja vaimustav. Ei puudunud ka setu-leelotajad oma värvirikastes riietes, rahades ja sõlgedes. Ettekannete vahel esines kohase kõnega hr. Bachmann Tartust, kelle paarikümneminutilist kõnet erilise pingulolekuga kuulati. Südamlikka tervitusi ütles räpinlastele Petserimaa hõimlaste esindaja, paludes tegelasi ja võõraid eelseisvale Petseri-laulupeole, mis kujuneb setuvellede suurpäevaks ja kuhu ka väljamaa hõimlasi – soomlasi ja ungarlasi – külalistena oodata olevat. Pidu lõppes rahvusliku hümniga ja härra Mitt’i lõpusõnaga. Õhtul oli jälle kohalikus seltsimajas mitmeklseise sisuga lõpp-pidu korraldatud, millest osavõtmine samuti ülirohke.
Räpina on lõpmata ilus looduse poolest. Ei ole siin koht ega ruumi kirjeldada seda ilu, ei saa seda ka paari suletõmbega teha. Peab igaüks ise nägema ja tundma seda. On ülekohus, kui kodumaal liikudes Räpinasse ja tema ümbrusesse ei sõideta, et osaltki näha seda jumala head kätt, mis meie maa ehtinud nii ilusaks! Ja setud siinsamas teispool Võhandu jõge – milline milline mitmekesidus rahvagi poolest!
Aga nüüd veel paar „kratsivat“ joont nende ilusate päevade muljeist. Võõbsu all paadis istudes torkas mulle silma üks kokkuvarisenud hiiglaehitus. Tagasisõidul läksin lähemalt kaema – Võõbsu vana kõrtsihoone. Rahvas teab rääkida, et juba 1920. aastal see hoone riigile üle võetud olnud ja siis seda müüma olevat hakatud. Hoone hindamine võtnud aga aega, pakkumine ei leidnud kõrge hinna tõttu vastukõla. Looduse käsi oli vahepeal hoone katust sasima hakanud, papi laudadelt ära uhtunud, väärtus langes. Tuli uus hindamine. See kestnud senikaua kuni katus keskelt äkki sisse kukkunud; pakkumisest ei tulnud jällegi midagi välja. Hinnati uuesti. Nüüd aga olid hoonel juba üksikud osad „kaduma“ hakanud, katus üle kolmandiku ulatuses ühes sellega sisse langenud, nii et maja oma välimuses varemeteks muutus. Ka korsten on nüüd ümber kukkunud, nii et uus hindamine nüüd jälle paratamatuks saab. Nii need „kroonu“ asjad käivad.
Edasi üks väike märkus neile aulikele daamidele, kes ühisgümnaasiumi kõrgel lossirõdul „priiplatsidel“ istudes kontserdi üldpilti oma mugava rahuga veidi rikkusid, ja ühele katusel tantsivale noorherrale! Oleks kena, kui kooride tagaseinal edaspidi sarnased „elavad pildid“ puuduksid.
Räpina on vist jõukas maanurk. Pulmarongid on paarikilomeetri pikkused. Hoostel kuljused ja kellad peal, meestel härmoonikud ja muud pillid kiriku uksegi ees hüürgamas. Ja seda viina ja viinatuju! Ka liikvalõhna on pühapäevaõhk täis. Seltsimaja alkoholiga einelaud lõikab hästi. Kuid – oleks seda tuju ainult suuril päevil, ei, – räpinlane „võtab“ pahatihti päris töö hooajal „vanakibedat“. Hr. Ernits, kus olete Teie oma evangeeliumiga?!…
Tagasisõit kolmanda püha hommikul „Kunglaga“ oli samuti kena. Laev oli reisijaid puupüsti täis. Kella 4-ks olime Tartus tagasi.
Kodumaa nurkades kestab kultuuritöö täie hooga edasi. Noori tuleb juure. Räpina kasvatab oma keskkooliga tuntava kogu haritlasi lisaks neile, kes peavad ehitama ja kandma meie tulevikku. Kihelkonna laulupeod on saamas traditsioonilisiks suurpäiviks kohalikule ümbruskonnale.
Räpina laulupidu tõendas, et rahvusliku vaimustuse õhutamise tuluke põleb.
Piduline.“
Ka mitmel Petseri laulupeol on käidud. 1925. aastal toimus Võru- ja Petserimaa laulupidu Võrus, millest võtsin osa Kahkva segakooriga. Hobustega sõitsime Piusa jaama ja sealt edasi raudteega Võrru. Üldjuht oli vist Mihkel Lüdig. Enne kontseri oli kirikukontsert, millest on meelde jäänud Lüdig-Sinkeli sopranisoolod ja M. Lüdigi orelisoolod. Koju tulime jälle Piusa kaudu, kuid nüüd pidime Piusast alates 25 km koju jalgsi tulema.
Meenub veel üks laulupidu, kuhu mina sõitsin isa seltsis hobusega. Räpina koori lauljad käisid samuti enamasti hobustega, kuid osa olevat ka jala käinud, kuni 45 km, sest kõik ei mahtunud hobustele. Üldjuhiks oli S. Lindpere.
1926. aasta Tartu laulupeol käis Räpina segakoor laevaga. Meie segakoor on pea kõigist ümberkaudsetest kihelkondlikest laulupäevadest osa võtnud, mis toimusid oma laulupäevade vahel, kuid mälestused nendest on katkendlikud ja selltõttu ülesmärkimine raske.
Pärast Räpina I laulupäeva 1922. aasta suvel käis Räpina segakoor Põlvas kontsertreisil. Päeval oli kontsert kirikus ja õhtul seltsimajas kontsert-ball. Peale segakoori esinesid veel laulupäeva kontsertidelt tuttavad solistid: S. Pärtelpoeg ja E. Lanenbeck, klaveri- ja orelimängija nime enam ei mäleta, kuigi nägu seisab veel meeles. Muidugi käidi läbi kõik ümberkaudsed laulupäevad ja -peod. 1926. aasta 24. juunil toimus Räpinas Tartu laulupeo eelproov.
Räpina III laulupäev peeti suviste esimesel ja teisel pühal 5. ja 6. juunil 1927. Proovid toimusid 5. juunil. Kell 9 hommikul oli seltsimajas ühendatud pasunakooride eelproov, kell 5 päälelõunal pargis ühendatud kooride eelproov, kell 9 õhtul gümnaasiumi pargis müstiline õhtu, mis algas tõrvikute ja laternatega rongkäiguga laulu ning muusika saatel. Järgnesid ühislaulud tule juures, tants ja murumängud, vabaõhukino ning ilutulestik. Suviste esimesel pühal 5. juunil kell 3 pealelõunal andis Miikaeli kirikus Tartu Akadeemilise Meeskoor L. Neumani juhatusel vaimuliku kontserdi. Solist proua Sõber-Pärtelpoeg, orelil Peeter Laja.
Kava:
1. Orelisoolo
2. Aaria oratooriumist „Loomine“, Haydn
3. „Ave verum corpus“ koorile, Mozart
4. Aaria oratooriumist „Paulus“, Mendelssohn
5. a) Regina coeli koor, Lotti
b) Palve tapluse ajal, Läte
6. Aaria oratooriumist „Juudas Makkebeus“, Händel
7. a) „Adoramus te Christe“ koor, Palestrina
b) Jehova, mu karjane, Kappel
8. Nelipühiaaria, Bach
9. Nelipühikoor, Tobias
10. Orelisoolo
Teisel pühal 6. juunil kell 8 hommikul ühendatud kooride eelproov. Kell 1 päeval rongkäigu algus leerimaja juurest laulupeoplatsile. Laulupeo avamine. Tervitused.
Kell 2 pealelõunal üldkontsert
Eeskava
I Ühendatud segakoorid, juhatab L. Neuman, esituses:
1. Troost, K. A. Hermann
2. Linakatkuja, A. Lemba
3. Oh, mis ilus, J. Aavik
4. Troost, K. Türnpu
5. Priiuse hommikul, K. Türnpu
6. Varas, R. Tobias
II Ühendatud pasunakoorid:
1. Õhulaevastiku marss
2. Amoretten Rengen
3. Poranek
4. Tuljak, seade R. Kull
III Ühendatud segakoorid, juhatab L. Neuman, esituses:
1. Kalev ja Linda, M. Hermann
2. Teel, R. Tobias
3. Rändaja, M. Lüdig
4. Tuljak, M. Hermann
5. Põhjavaim, M. Saar
6. Laul rõõmule, A. Läte.
Kell 7 õhtul seltsimajas piduõhtu, eeskavas:
1. Üksainus kord, K. Türnpu, laulab sopran preili Elli Narusberg
2. All hauas, K. Türnpu, laulab tenor Elmar Luhats
3. Menuett, L. v. Beethoven, flöödil mängi August Haagivang
4. Üksi, H. Meri, laulab preili Elli Narusberg, klaveril saadab härra E. Naruskov
Lustimäng „Vana Adam“ kolmes vaatuses, näitejuht proua L. Laar.
Tants lõbustustega, pääsetäht 50 marka.
Räpina III laulupäeva puhul oli ajalehes „Võru Teataja“ nr 61, 4. juuni 1927 juhtkirjaks „Laulev Räpina“ ühes laulupäeva toimkonna pildiga, kuhu kuulusid S. Konsar, Joh. Karheiding, S. Häidrist, O. Otsman, J. Luhats, V. Konsap, V. Kivi, A. Tooter, Vitsut, Pliiman, O. Helm, L. Laar, I. Karheiding.
„Laulev Räpina. Kus on laul ja mäng, seal istu maha! See tuttav laulusõna ütleb meile rohkem kui harilik kõnekäänd. Selles väljendub eestlase austus ja arm,astus laulu vastu. Vana Taata on istutanud meie esivanemate hinge vabadusiha ja lauluarmastuse. Kui vabadust ei olnud ja sellest ei tohtinud mõteldagi, jäi üle ainult laul. Ja eesti rahvas laulis. Laulu ei saanud keelata võõras vägi, lauluhelisid ei saanud rahva hinges surmata ükski vägivald. Laulus leinas rahvas oma endist priiust, laulus trööstis rahvas end orjuse pimeduses ja laulu valas ta oma salajasemad igatsused uuest ja vabast Eestist. Nüüd on nad meil mõlemad koos – laul ja vabadus. Eesti rahvas on end vabaks laulnud. Ja nõnda kaua, kui lauluhelid kajavad Eesti pinnal, ei või kustuda ka vabadus.
Kui Soome president paari aasta eest Eestit külastas, lausus ta ühele teda lauluga tervitama tulnud lastekoorile muu seas: Ma tean, mis Teie laul nõnda ilusasti kõlab – Teie olete vaba rahva lapsed ja vabaduse ilu on see, mis Teie hingedes heliseb.
Laulu järg on seekord jälle Räpina käes. Kaugel kultuurilistest keskkohtadest, harva teistega kokkupuutuv Räpina tahab oma laulupäevaga ütelda, et laulu jaoks ei ole kaugusi. Et laulus ühineb kogu rahvas, laulu läbi saavad elavaks isamaalised tunded igas eestlases.
Laulu näol pakuvad räpinlased parema osa enesest. Ja laulma tulevad ka meie akadeemilised noored, need, kes lähedal seisavad ülikooli teadushallikatele. Ka nende hinges ilutseb sama laul, mis on meie rahva ühine pärandus.
Kes tahaks jääda eemale sellest peopäevast? Kuigi põllumees on nukker tänavuse väga muutliku ja vihmase ilmastiku pärast, kuigi teistelgi kõigil on omad hädad ja mured – eks peitu ilusas Eesti laulus see imevägi, mis annab uut julgust ja visadust!
Kõlagu laul Räpina ilusatel radadel! Tungigu laulu vägi nelipühi helgetel päevadel kodanikkude südame ja pangu liikuma seal need keeled, millistes heliseb vabadus ja isamaa!“
Samalt leheküljelt loeme veel Räpina seltselu ajaloost: „Räpina haridusselts kutsuti ellu 1907. a. M. Reisenbuki energilisel tegevusel, kes oli kohaliku kihelkonna kooli juhatajaks. Tema asutas otsekohe laulukoori. Esines kaunis võimsate lauludega pidudel, perekonna- ja kõneõhtutel. Pidusid korraldati vanas leerimajas ja mõisa küünides, kus ruumid olid küll äärmiselt viletsad, aga paremat ei olnud kuskilt saada. Suur vajadus oli seltsimaja järele, mille ehitamise Räpina põllumeeste selts oma peale võttis, kuna haridusselts ilma protsendita laenu muretses ja muidu kaasa aitas.
Haridusseltsi tegevad liikmed olid mitte ainult Räpinast, kuid ka kaugematest kohtadest nagu Leevakult, Saarekülast, Meelvalt, Kurekülast, Radamaalt, Toostest ja Kahkva vallast. Iseäranis Radamaa noored, vaatamata kauge maa tõttu on tänaseni energilisteks tegelasteks jäänud, kuna mujal on oma ette samasihilised seltsid asutatud ja endised haridusseltsi tegevliikmed on nüüd seal juhtivatel kohtadel. Sellega tahab haridusselts olla nii mõnelegi noorele seltside isaks, kes aitas neile seltskonna tegelasi kasvatada. Kogu seltsi tegevusajal on juhtivatel kohtadel olnud enam-vähem haritud jõud, sellepärast kujunesid mainitud seltsi peod kasvatavat laadi. Iseäranis rohkesti kasvas seltsitegelaste arv, kui Räpinasse keskkool sai ja siia õpetajateks tulid härrad Joosep Sultson, Johannes Karheiding ja teised. Esimene oli agar näitejuht, kuna teine pereka laulukoori juhina suuri edusamme laulu alal saavutas. Praegune laulupidu on juba kolmas. Esimesest võtsid tegelastena osa ligi 300, teisest ligi 350 isikut. Vahekord teiste seltsidega oli hea, kuid iseäranis sõbralik läbisaamine on Räpina Ühis-põllumajandusgümnaasiumiga, kelle üheks asutajaks ta on olnud. Selts omalt poolt on jälle jõudumööda kooli toetanud, sest on ju mõlematel ühine siht ja eesmärk.
Sellepärast korraldatigi käesolev Räpina kolmas laulupäev kooliga ühiselt. Käesoleva aasta detsembrikuul kavatseb selts 20 aasta ja kool 10 aasta juubelit pühitseda. Viimasel ajal on selts korraldanud mitmesuguseid kursusi perekonna õhtaid ja muud Seltsil on oma raamatukogu, muusikaosakond ja näitetrupp. S. K.“
Lugejale jääb ehk mulje, et kultuuritöö oli ainult üks lõbus meelelahutus, mis toimus nagu iseenesest, ilma mingisuguste raskusteta. Avalda üleskutse, laulukoorid tulevad kokku ja ongi laulupäev. Missuguses olukorras maal tol ajal töötasid laulukoorid, annab kujuka pildi kirjutis:
„Pilk laulukooride ellu maal. Püsigu lauljais esivanemate lauluarmastus.
Mõni aastakümme tagasi olid laulukoorid haruldased asjad, sellepärast ka rahvale suureks uudiseks. Praegu tegutseb tihe laulukooride võrk üle terve maa. Ei saa aga ütelda, et need koorid kõik töötavad ja edenevad järjekindlalt, suur hulk neist kooridest kiratseb ühel või teisel põhjusel. Need põhjused ei ole kõik mitte nii ülesaamatud, et nende all võiks kannatada laul. Kõik need raskused, mis meie maakooridel praegu edenemist takistavad, oleks kerge võita, kui rahva seas valitseks sarnane armastus laulu vastu, nagu meie esivanematel, millest kord juba „Elus“ kirjutatud. On neid, kes ütlevad, et ühel maainimesel ikka ei kõlbavat kooris laulda: olevat liiga alatu amet ja kõlbavat ainult nendele, kes tööd ei tee. Ei ole lauluharjutustel käimine sugugi nii kerge, et seda võiks laisklemiseks nimetada. Öösel, kui teised puhkavad päevatööst, tuleb käia oma 6-8 km. Sellest hoolimata on noorsugu mõnes kohas siiski niivõrd hakkama saanud, et koori asutanud. Sääl on jälle häda: ei olevat aega harjutustel käia! Niisuguste kohta peab küll ütlema, et nad vast siis lauluharjutustele lähevad, kui mujale kuhugi minna ei ole. Juhtub aga kuskil mõni külatants või midagi sellesarnast olema, siis on see juba küllalt vabandavaks põhjuseks lauluharjutuselt puudumiseks. Õrnem sugu aga kogub pikil talveõhtuil veimevakka ega raatsi nädalas üht või paari õhtut laulule pühendada.
Maakoore tähele pannes leiab niisuguseid vabandusi veel palju, mida siin ei maksa nimetada. Muidugi on ka erandeid, kus koorid tegutsevad täie huvi ja armastusega asja vastu. Meil armastatakse mõnel koosviibimisel või üleval silmapilgul laulda ja ollakse sellest laulust koguni vaimustatud, olgugi see laul mõnikord ainult mõni alaväärtuslik külavahetrall. Harva kuuled niisugusel peol ilusat rahvalaulu, mis vaimustas meie esivanemaid nende mure ja rõõmu päevil. Tuleb meelde juhtumine, kus mineval suvel ühes suuremas külas korraldatud kontsert, mis oli maal üheks paremaks muusikaliseks naudinguks. Külainimestelt kuuldus aga, et kellele seda laulu nii vaja on ja mis sellest kuulata, oleks näitemäng, saaks ehk ometi naerdagi. Sellest ütelusest ei või veel sugugi arvata, et nad oleksid näitekunsti armastajad. Ei! Kui neile lavastada mõni väärtuslikum teos, siis öeldakse varsti: ei olnud suurem asi!
On tõesti raske pidu eeskava kokku sääda nii, et see rahuldaks kuulajaid-vaatajaid ja tõstaks ka nende vaimlist tasapinda. Jah, niisuguse publikuga peavad maaseltsid leppima. Hariduslistel seltsidel oleks siin veel palju tööd rahva silmaringi laiendamiseks. Selleks koondugu kõik seltsidesse, kellel võimalik, siis leitakse üheskoos lauldes ja mängides ühine tee ilusasse tunnete maailma. Eeskätt peaks meie lauljaskond kõik raskused võitma, selleks jäägu simmanid ja tantsud kõrvale, kui tarvis harjutusele minna.
Kadugu koorist tühjad jutud, mis võiksid mõne laulja eemale peletada. Iga laulja säädku oma töö nii, et nädalas üks või kaks õhtut saaks harjutustel käia. See aineline kasu on väga väike, mida laulja vast harjutusele minemata jätmisel suudaks teenida.
Ärgu unustagu lauljaskond oma vabariiki, tema kümne aasta juubeli puhul! Ärgu puudugu ükski koor ega laulja X üldlaulupelt! Teenigem kunsti ja armastagem isamaad, ainult siis väärite oma esivanemaid!“
Ajalehest „Elu“ nr 2, 7. jaanuar 1928
Ettevalmistused Räpina IV laulupäevaks
algasid juba varakult. Koostati laulupäeva kava ja saadeti koos üleskutsega laulupäevast osavõtmiseks.
„Laulu- ja muusikakooridele.
Pärast väikest vaikust ja pikemat puhkust on Räpina lauljate peres jälle ärganud võimas lauluvaim. Lühike vaheaeg oli vajalikuks hingetõmbeks pärast viimast laulupäeva, mis oli arvult juba kolmas Räpinas.
Aastat paar tagasi hakkas kõlama juba üksikuid lauluhelisid Räpina meeskooridelt, siis naisseltsi segakoorilt ja viimaks perenaisteseltsi koorilt, kuni viimaks liitusid need üksikhääled võimsaks lauluks – Räpina ühendatud segakooriks – kantud põhimõttest, et ühenduses on jõud ja kooskõlas lauluvõim.
Räpina ühendatud segakoor on oma eesmärgiks võtnudüksikute koduste seltside kooride kõrval ka Räpina ja ligema ümbruse lauluharrastajaid ühiseks suureks lauluringiks koondada. Et laulu arendada ja ajakohasele kõrgusele tõsta, on Räpina Haridusselts koos kaitseliidu malevkonnaga, kelle liikmetest ka hulk lauljaid, otsustanud ühiselt korraldada 1931. aasta suvistepühal 25. mail Räpina IV laulupäeva, mille sissetulek läheks laulu ja muusika arendamiseks.
Toetudes eelmiste laulupäevade kogemuistele loodavad korraldajad ligemate ja kaugemate laulukooride ja orkestrite lahket osavõttu nimetatud laulupäevast Räpina kaunis suvelooduses. Siin ühineksid ligemate ja kaugemate naabrite meel ja hing ühistes võimsates eesti laulu helides.
Kaudselt oleks see tõhusaks eelprooviks X üldlaulupeole 1933. aastal, kuna enamus lauludest on selle laulupeo kavast. Segakooridele on valitud:
1. Ärka üles, isamaa. A. Läte
2. Küll on ilus mu õieke. M. Hermann
3. Sääl kord kasvab. M. Lüdig
4. Laulupeo laul. J. Aavik
5. Hõiskame kooris. T. Vettik
6. Ma kõndisin vainul. C. Kreek
7. Sarvelaul. R. Päts
8. Saarlaste laul. V. Nerep
9. Eesti lipp. E. Võrk
10. Allik. M. Saar
Kaheksa esimest laulu on X üldlaulupeo noodist ja kaks viimast laulu Tartumaa II laulupeo noodist.
Meeskoorile:
1. Kuldrannake. A. Läte
2. Sind surmani. A. Kunileid
3. Munamäe otsas. K. A. Hermann
Laulud X üldlaulpeo noodist.
Orkestrile:
1. Kotka marss. Ed. Lineff
2. Eesti marss. Kapp
Edaspidi teatatakse täiendavalt kahe orkestripala kohta.
Ülesandmise tähtajaks on 15. jaanuar 1931. kirjalikkude vastuste ja järelpärimistega võib Räpina IV laulupäeva toimkonna poole pöörduda aadressil Räpina postkast 29. telefoni teel võib järele pärida ligemaid teateid R. Otsingilt Rahumäe telefonil 14, J. Värnikult Räpina telefonil 35 ning J. Ritslandilt Räpina telefonil 9.
Räpina IV laulupäeva toimkonna juhatus.“
Ringkiri nr 2
„Räpina IV laulupäevast osavõtjatele laulu- ja pasunakooridele.
1) Et kõik noodid kergemini kättesaadavamad oleksid ja et tarvilikuks osutus ühtlustada kava Võru „Kandle“ juubelilaulupäeva omaga, on nüüd kõik laulud X üldlaulupeo noodist valitud ja kava lõplikult kujunenud järgmiseks:
Segakoori laulud:
1. Laulupeo laul. J. Aavik
2. Mis sääl kõnnib. M. Saar
3. Ärka üles, isamaa. A. Läte
4. Sääl kord kasvab. M. Lüdig
5. Küll on ilus… M. Hermann
6. Laulik. E. Võrk
7. Ma kõndisin vainul. C. Kreek
8. Looja vägevus. E. Võrk
9. Las kasvame. V. Nerep
10. Suomen laulu. F. Pacius
Meeskoori laulud:
1. Kuldrannake. A. Läte
2. Sind surmani. A. Kunileid
3. Munamäe otsas. K. A. Hermann
Orkestrile:
1. Kotka marss. E. Lineff
2. Eesti marss. A. Kapp
3. Eesti tervitusmarss. E. Tamm
4. Avamäng. H. Silvedel
5. Palve ooperist „Rienzi“. R. Wagner
6. Popurrii Soome viisidest. K. A. Hermann
2. Neil kooridel, kes pole veel teatanud lauljate arvu ega juhataja nime, palume seda teha ligemal ajal.
3. Need koorid, kes on Eesti Lauljate Liidu liikmed, võivad noodid otsekohe liidult tellida, mitteliikmed aga võivad seda Räpina IV laulupäeva toimkonna kaudu, hind umbes 1 kroon + saatekulu. Orkestri noote võib saada ligemal ajal Räpina IV laulupäeva toimkonnalt, hinnaga 1 kroon + saatekulu.
4. Korterid muretsetakse laulupäevast osavõtvatele kooridele kohalike koolide juures.
5. Laulupäeva puhul on korraldatud laulupeo tegelastele alandatud hindadega einelaud ja lõuna.
Räpinas, 17. veebruaril 1931. aastal
Räpina IV laulupäeva toimkond.“
Räpina IV laulupäev
toimus suvistepühal 25. mail 1931. aastal. Kell 13 algas vaimulik osa kirikukontserdiga, kus jutlustas endine välisminister Jaan Lattik.
Kontsertosas esinesid Üle-eestilise Noorte Ühenduse Tartu osakonna sega- ja meeskoorid hra Richard Ritsingu juhatusel. Hra J. Tikk esitas viiulisoolosid ja tuntud orelilaulja A. Kopli-Viegand esitas soololaule. Pärast rongkäiku kiriku juurest gümnaasiumi puiestikku algas seal kell 16 kontsert. Peokõnelejaks oli härra J. Pitka. Ühendatud koore juhatasid R. Ritsing ja Joh. Karheiding ning orkestreid A. Must ja Joh. Karheiding.
Laulupäevast võttis osa 16 segakoori 603 lauljaga, 6 meeskoori 171 lauljaga ja 8 orkestrit 160 mängijaga. Õhtul oli seltsimajas lõpupidu, kus lavastati näidend „Elu aabits“.
Ajaleht „Elu“ nr 39, 23. mai 1931 kirjutab Räpinast nii:
„Laulu jumalikud iluhelinad on hakanud helisema Räpinast kihelkonnakoori nime all köster Undritzi juhatusel ja pastor masingu energilisel organiseerimisel meie rahvusliku ärkamise keskkoidikul. See koor, mis koosnes tookordsetest maakultuuri viljelejatest küla koolmestritest oli alul meeskoor ja esines kirikupühadel ja tähtsamatel juhtudel. Hiljemini võeti juurde naislauljaid ja hakati segakoori laule harjutama. Maksev vaade aga oli väga vali naislauljate ilmumise puhul koori.
Tuli üksikuid julgemaid, külmaverelisi naisi, kuna koori pidi täiendama ikkagi meestega. Ei ole siis ime, kui otsiti ja leitigi neid mehi, kes võisid imepeenelt laulda sopranit ja alti. Kooris laulsid veel kihelkonna koolipoisid. Teada on veel seda, et koor võttis osa Tartus ülemaalisest laulupidust 1869. aastal. Hiljuti suri veel selle koori agaramaid tegelasi ning veterane Viido Kliimann.
Samal ajal loodi Orava-Rõsna koolmeister Frits Kirotari eestvõttel ja juhatusel pasunakoor. Nendest pääle on laul ja mäng helisenud Räpinas vuliseva ojana, mis sagedasti olude sunnil vaevalt nirises, kuid mis omariikluse päevist alates on saanud erilise koha ja suurima lugupidamise.
Muusikakultuuri arendamisel on saavutanud erilise koha härrad Madis Reisenbuk ja Johannes Karheiding. Esimene lõi suure kunstilise ilmega koori, kuna viimane on tänapäeva Räpina muusika Muusa. Ei ole vast ülearune kinnitada siinkohal seda, et senised laulupäevad on ikkagi seotud selle isiku nimega ja nende kunstiline kandepind on koorijuhi Joh. Karheidingi võrratu töö ja vaeva saavutus.
Seni on Räpinas peetud laulupäevi haridusseltsi korraldusel kolm korda: esimene oli 1922. aastal, kusjuures ei saa märkimata jätta lauljate rohkust, keda ilmus 450 inimest ehk 18 koori. Teine laulupäev toimus 1924. ja kolmas 1927. aastal. Praegune laulupäev taotleb eelmiste laulupäevade kogemuste rakendamisega täiuslikkust. Selle eesmärgi saavutamiseks on kaks perekat organisatsiooni – Räpina Haridusselts ja Kaitseliidu Räpina Malev – võtnud selle raske töö enestele ja soovivad viia seda võidurikkalt lõpule.
Nad asusid õige varakult tööle ja nende töö kohta on andnud väärilise tunnustuse maakonnas asuvad laulu- ja mängukoorid. Kuigi osavõtjate arv võrreldes kihelkondliku ettevõtmisega oli küllalt suur ning ülesandmise tähtaeg ammugi möödunud, pidi laulupäeva toimkond vastu tulema kooridele veel hiljemgi.
Laulupäeva üldproov on enne laulupäeva ja võib julgesti kindel olla nende hästi kätteõppimises ja kokkukõlas. Laulud on ju võetud eeltuleva üleriikliku laulupeo üldlauludest, mis teatavasti senini juba tarvilisel määral on tutvustatud. Sama võime ütelda orkestri asjus. Järelikult kujuneb Räpina IV laulupäev osaliselt üldlaulupeo hääks eelprooviks ja võimaldab kooride esimese tuleproovi ning pidulistele võimaluse kuulda esmakordselt laule, mida harva kuulda saab. Ühesõnaga – käesolev laulupäev tahab luua kõigile osavõtjatele praegusel viletsal ja kehval ajal meeldiva vahelduse ja tundeküllase naudingu, mida hädatarviliselt vajavad nii põllumees kui tööline ning ametnik.
Pidulisi on peetud eriliselt silmas ja neile püütakse pakkuda kunstipäraseid palu. Juba esimesel suvistepühal algab Räpinas kahekordne püha: rohelised suvistepühad ja temperamentne laulurahvas ilmub pidumeeleolus kohale. Õhtul kell kaheksa korraldatakse gümnaasiumi puiestikus suurepärane sissejuhatus laulupäevale, eriti tegelastele nende suure vaeva nägemise eest. Muidugi astuvad pidulised sekka, sest „seltsis segasem ja hulgas hubasem“.
Siin on esindatud kõik vajalikud lõbustused kolmes üksuses – maaelu kohta võrratult kaunis tulevärk, võluv muusika tantsumurule meelitavalt orkestrilt, ning vabandust! Mitte lõpuks tants, vaid tants vahelduvate lõbustustega, idamaises valguses haljal murul algusest lõpuni. Tantsida on lubanud isegi tantsuvihkajad, seepärast kavatsetakse muru suurendada.
Teisel pühal, 25. mail kell üks algab päeva vaimulik osa kirikukontserdiga, kus jutlustab endine välisminister Jaan Lattik. Kontsertosas esitab Ü.E.N.Ü. Tartu osakonna sega- ja meeskoor härra R. Ritsingu juhatusel laule, kuna Jüri Tikk kannab ette viiulisoolosid ning esineb tuntud ooperilaulja A. Kopli-Viegand.
Haripunkti jõuab pidu kell neli pärast lõunat rongkäiguga kiriku juurest gümnaasiumi puiestikku. Siin peab peokõne Vabadussõja väejuht admiral Johan Pitka, mille järel rõkkab puiestik ühendatud sega- ja meeskoori lauludest härrade Karheidingi ja Ritsingu juhatusel. Orkester teeb ka siin oma töö härrade A. Musta ja J. Karheidingi juhatusel ning ühised viisid tõusevad hõljuma õrnsinavasse kevadõhku.
Õhtu krooniks on muidugi pidu seltsimajas või õigemini kokkuvõte tehtud tööst. Muidugi ei ole see kerge, sellepärast hoolitsebki näitetrupp, et esmalt oleks selge „Elu aabits“ ja ühes sellega „Suur aabits“. Kava töötati taktikaliselt läbi kaitseliidu malevkonna poolt ja kunstiliselt haridusseltsi poolt. Pidutoimkond on teinud kõik, mis võimalik ühe hää laulupäeva kordaminekuks ja palub rohkel arvul osavõtjaid tema mure ja rõõmu ühisele jagamisele.
Ilmade asjus on loota ka hääd. Vihma-kinnitus jäeti ära, sest ilm on tingimata ilus ja selge ning taevas on otse itaalialik. Vihmavõimalust ei maksa karta, sest seda hoiab ära ilmameister Schmalz!
Jällenägemiseni laupäeval ilusas Räpinas laulu- ja lillekuul.
Herman Otsman“
Kõik Räpina laulupäevale mälestusi uuendama…
Käes on jällegi kevad – suurim pidupäev looduses. Sumedad ning mahedad lauluheid Räpina gümnaasiumi saalist Räpina ühendatud segakoorilt lasevad ärgata nagu unest, raputades talvise kasuka seljast ja kuulutades Räpina laulupeo kättejõudmist, mis peetakse nelipühi teisel päeval Võrumaa looduslikult ilusamas ja rõõmsamas puiestikus – Räpina gümnaasiumi pargis.
Laulupidu ettevalmistamisega inimesed nagu ärkasid unest, alustades energiliselt uut ja loovat tööd – arendada laulu. Nad säädisid uued sihid, uued vaated ja võtsid suure kohustuse oma pääle, mis küll jõupingutust nõudis ja nõuab, kuid nende kohus ei ole jätta neid sihte taotlemast vaid püüda kõigest jõust edasi ikka lähemale eesmärgile ja kaasa aidata võimsale laulule ja laulupidu rõõmudele, mis jäävad iga laulja, iga osavõtja ilusaimaks ja kustumatuks mälestuseks elus.
Käesoleva laulupeo lähenemaisega libisevad minevikku mälestused endisist laulupidudest nagu helmeread tuhmide silmade eest mööda. Ühed uduhallid, teised öömustad ja kolmandad kollased helkivad mälestused on kõige ilusamana püsinud tolleaegsete lauljate ja osavõtjate mälus, mida käesoleva laulupeo puhul igaüks püüab ja peaks püüdma uuendada ja värskendada, väga ilusat ja uut juurde saada ning õppida.
Et praegu majandusliselt halva ajajärgu muresid hetkekski eemale hurjutada, seks olgu kõikide püüe nelipühil Räpina laulupeole minna, et rõhuvate murepilvede keskele ka ilusaid mälestusi koguda, sest laul, lahke ja lõbus laul eemaldab meist kõik raskused, mured, sütitab nii noores kui vanas rõõmu ja elujõudu, toob muredest koormatud südamele kergendust ja valmistab meelehääd.
Kuis peakski inimsüda kalgiks jääma, kui linnud lõbutsevad, loodus rõõmustab ja kõik on kevadehteis, siis on laul see, mis kõik tegutsema paneb, kõik õrnuse ja südamlikkuse hõbeselgena päevavalgele toob.
Räpina tõusul on põllumeeste seltsil väärikas osa – selle pealkirja all kirjeldab Valter Kivi Räpina Põllumeeste Seltsi tegevust, kuidas see on kaasa aidanud üldisele Räpina arengule. Selts on olnud seltsimaja ehitaja, postkontori ja koolide asutajate hulgas, näituste korraldaja.
Tänavu, 1931. aastal, toimub ülevõrumaaline põllumajanduse näitus 22. ja 23. augustil Räpinas. Räpina Põllumajanduskooli õpetaja Alfred Saretok annab nõu ja näpunäiteid põllumeestele „Kuidas kindlustada majanduslikkude vapustuste vastu põllumajandust.“
Karjapidamise areng Räpinas – selle pealkirja all annab ülevaate jaoskonna agronoom J. Ritsland.
Et haridusele püüdlev noorsugu ei võõrduks maast – selle pealkirja all antakse põhjalik ülevaade Räpina gümnaasiumist, kes tol korral astus üle neljateistkümnenda eluaasta läve. Kirjutist kaunistavad mitmed fotod Räpinast, koolimajast ja õpilastest. Ajalehe toimetaja J. Murro kriipsutab alla gümnaasiumi vajadust oma artiklis „Eluõigus sellele, kellel see on.“
Laupäeva puhul ei ole mööda mindud ka Räpina kiriku kui ühe laululätte kirjeldamisest, kuhu kavatsetakse peatselt muretseda uut orelit.
Samas „Elus“ on veel juttu Räpina-Linte Piimaühisuse edukast tegevusest, Räpina Kindlustuse Seltsi suurenemisest ja Räpina Ühispanga edurikkast tööst.
Eesti selts „Kannel“ Võrus tähistas oma 50-aasta juubelit Võrumaa laulupäeva korraldamisega 6. juunil 1931. aastal. Kooride üldjuhid olid K. Pütsep ja P. Laja.
Nagu iseenesest mõistetav, võtsid Räpina ümbruskonna laulukoorid sellest osa. Algasid ettevalmsitused X laulupeoks 1933. aastal, mis andis laulukooridele palju tööd. Tolle ajastu iseloomustuseks toon siin ära oma arhiivi koltunud lehekülgedelt leitud följetoni.
Kaseküla segakoor
Laulupeoeelne veste. V. K.
Kassinurme küla on soode ja metsadega muust maailmast eraldatud, sellepärast erineb ka selle küla rahvas teistest nii mitmeski asjas. Ajalehti sinna ei käi, sellepärast jõuavad kõige tähtsamad uudised sinna alleshulga aja pärast ja mitmeti moonutatud kujul. Ei ole siis ime, kui Kassinurmes räägitakse asjadest, mida mujal pole kuuldudki. Kuid noored ei seisa Kassinurmeski paigal, vaid rändavad vahel ka kaugemale.
Ühel pühapäeval said nad kiriku juures juhuslikult teada, et Tallinnas või kuskil tulevat niisugune suur pidu või talgud, kus laulvat korraga 20.000 inimest. „Või Jessuke küll, või 20 tuhat!“ lausus Madalsoo Mari käsi kokku lüües. „Kust nii palju rahvast küll vaesel ajal välja võetakse?“
„Kas rahvast siis ilmas puudu on. Näe, Kase külaski õpetab koolmeister külanoortele neid laule ja tahavad kõik minna sinna laulutalgutele,“ seletas Marile ta poeg Mihkel ning jätkas: „Minul on Kase külas tuttavaid ja need kutsusid meie küla noori sinna appi laulma. Kui meie oma väega läheme, siis on varsti kõik laulud lauldud.“
Mihkel oli asjast nii vaimustatud, et käsi oma küla noored läbi ja kutsus kõiki laulma. Järgmisel pühapäeval oligi salk noori teel Kassinurmest läbi metsa Kaseküla poole. Oldi juba kõndimisest väsinud, kui läbi metsa koolimaja paistma hakkas. Ligemale jõudes kuulsid nad ka laulu. See ei olnud sugugi niisugune laul, mida nad olid harjunud talgurahvalt kuulma, vaid koguni mitmehäälne ja ilus, mida kuulati ukse taga.
Kui laulu tuli vahe, astus Madalsoo Mihkel sisse asja ligemalt kuulama. Varsti tuli Mihkel tagasi ja kutsus kõiki sisse. Kuigi nägudelt võis lugeda uudishimu ja rõõmu, ei julgenud keegi ees minna. Alles Mihkli julgustuse peale jõuti viimaks koolituppa, kus neid hulk uudishimulikke silmi vastu võtsid.
Kooliõpetaja, pikk ja peenike mehike, suured prillid ninal, tuli neile vastu ja küsis, mis häält keegi laulab ning kas varem on kooris laulnud. Seda nad teadsid küll, et nad kooris ei ole laulnud, kuid mis häält keegi laulab, sellest ei teadnud nad midagi. Ei aidanud muud, kui koorijuht pidi hääli proovima. Nüüd tuli alles higistamine, millist sauna ei teadnud keegi karta. Koorijuht tõmbas poognaga viiulil ja laulis ise: „Aa,“ kuid laulja hakkas selle peale ainult naerma. Pika puiklemise peale tuli mõnel see „aa“ päris ladusalt välja, kuid mõnel oli see kogu aeg ühesugune, vaatamata sellele, et koorijuht proovis mitmel kõrgusel.
Nimed kirjutati siiski üles ja näidati kohad, kuhu istuda. Hakati uuesti laulma. Uued lauljad litsusid end ligemale, et üle õlagi näha noodiraamatut, kust teised laulavad. Siin oli neil tegemist sellega, kuidas üksikutest tähtedest, mida nad noodijoonte vahel nägid, sõnu kokku saada. Sellepärast ei võinud ometi vaikida – aeti niisama joru ehk liigutati ainult suud. Kui ju küllalt oli lauldud, määrati uus harjutus järgmiseks pühapäevaks ning mindi koju rõõmsal meelel.
Järgmisel pühapäeval olid Kassinurme lauljad juba aegsasti kohal. Oodati tund-paar, kuid selle aja see tilkus juurde ainult mõni üksik laulja. Nähes, et ootamine ei anna tagajärgi, alustati laulmist. Vaevaga tulid kärisevad hääled kuuldavale, mis vaatamata koorijuhi kaasamängimisele ja laulmisele ei läinud paarist esimesest reast kaugemale. Koorijuht lohutas, et alguse asi, küll järgmine kord teistega koos läheb paremini ja selles lootuses harjutus lõppeski.
Nädala sees selgitas koorijuht suure puudumise põhjuse, mis kokkuvõttes oli järgmine: „Meie niisuguste metsatagustega ühes laulda ei taha, kes ei oska „aadki“ laulda!“ koorijuht mõtles, et istugu pealegi kodus, ega tema neid paluma lähe. Talle meenus möödunud äpardunud proov ja tal tuli siiski asi kuidagi lahendada. Lepiti viimaks kokku, et mõned Kassinurme lauljad siiski koorist ära jäävad. See sünnitas küll pahameelt, kuid teisti ei olnud kooritöö võimalik. Jälle oldi koos ja katsuti laulda: „Kui mühinal helide lainetus kajab…“ Mühinat oli küll palju, kuid puudus helide lainetus.
Koorijuht leidis, et lauljate ettepanekul oli ta Kassinurme lauljaist paremad pidanud välja jätma ja järele jäid enamasti need, kellel laulma tulles oli kaasas üksainus „aa“, kes nüüd sünnitasidki laulus ainult mühinat.
„See on raske, see ei lähe,“ toristas keegi bassidest. Laulame „puurattaid“, piuksus tenor. Võetigi „puurattad“, mis pidi kõigil selge olema. Läks siis lahti selle isesuguse Kassinurme mühina saatel. Esimeses osas saadi juba hakkama, ainult bassidel tikkusid puurattad kaskaisadega segamini minema. Teises osas läksid saarkodarad tammredelitega nii segamini, et mõni võttis juba kaskaisad appi. Prooviti veel mitut laulu, kuid ikka juhtus äpardusi ning lõpetati heas lootuses, et teinekord läheb paremini.
„Ehk koorijuht lubab selle vaeva peale tantsida ka,“ küsiti tenorite hulgast. „Tantsida? Kooliruumes ei või alati tantsida, pealegi olete väsinud,“ seletas koorijuht. „Ega jalad väsinud ole, hääl on ainult ära. Kui midagi lõbusamat ei saa, siis ainult laulu pärast käia ei viitsi,“ seletati mitmelt poolt. Koorijuht nägi, et ainult laul niisugust massi ei huvitanud, sellepärast lubas neile ka seda lõbusamat – tantsida. Pingid lükati kokku, pillid ilmusid poiste kätte ja varsti keerlesid paarid klassitoas. Koorijuht teadis, millistest lauljaist olenes koori edu, sellepärast püüdis ta nendega „õrnalt“ käituda. Naislauljaid käis ta sagedasti isegi koju saatmas. Uued lauljad hakkasid aegamööda teistega koos laulma.
Eelproovid möödusid ja Kaseküla koor võttis neist korralikult osa ning näitas, et mitte asjata ei raisatud aega. Kassinurme lauljaist oli asja saanud, nad ei erinenud millegi poolest teistest. Lauluharjutuste kaudu olid nad ühenduses välisilmaga ja kandsid seda kultuuri oma kodukülla.
Laulude õppimisel oli koori siseelus tekkinud küll lõhesid, kuid kas need lõhed laulu abil kinni liimiti või mõnel muul viisil, see jäägu koorijuhi saladuseks. Kindel on see, et tal pidi mingisugune nõiasõna olema, millega niisugust kirjut peret kokku liita. Nüüd tehakse plaane üheskoos laulupeole sõitmiseks. Naispere on ninapidi koos ja sosistavad midagi, arvatavasti rahvarõivastest. Mehed ei murra niisuguste asjade üle pead, sest neil on teised lootused – nii mõnelgi on taskus loteriipilet, mis võimaldab Tallinnast tagasi tulla miljonärina.
***
Võtsin X üldlaulupeost osa Kahkva Rahvaraamatukogu segakooriga. Laulud kõlasid ilusti, kuid puudus niisugune loomulik vaimustus, mida nägin 1923. aasta VIII üldlaulupeol. Ka üldlaulupeo korraldus jättis mõnest küljest soovida, see ei lasknud täiel rinnal laulupeole kaasa elada.
On säilinud Eesti Lauljate Liidule saadetud kirja mustand:
„V. a. Eesti Lauljate Liidu juhatus!
Möödunud on X üldlaulupidu, mis hoidis paljudel meeli pinevil. Nagu kuulda, on korraldajad selle õnnestumisega nii kunstiliselt kui aineliselt rahul. Lauljad, kes suure töö on teinud tasuta, ei ole aga rahul. Kui kaugemad koorid nõudsid laulupeole sõiduks suuremat hinnaalandust, siis seletati ajalehtedes rahuldustundega, et kuigi ei olnud võimalik lubada nõutavat 75% hinnaalandust, siiski lubati 65% neile kooridele, kes asuvad enam kui 150 km kaugusel. Just enne ärasõitu saadi teada, et seda hinnaalanust tehakse ainult selle maa pealt, mis ületab 150 km. Niisugune teguviis pahandas lauljaid juba kodus.
Tegelaste rongis oli 7-8 klassvagunit. Kelle jaoks need olid? Miks Tartu kooride laulupeole sõit oli korraldatud klassvagunites? Ka IX üldlaulupeol oli kaugematele kooridele lubatud klassvagunid, Tartu koorid okupeerisid need ja koorid, kes juba eelmisel päeval laevaga Tartusse sõitsid, pidi leppima kaubavagunitega.
Esimestest eelproovidest võtsid lauljad suurel hulgal osa. Mõned ei jõudnud kõrvetava päikese käes seista ja läksid pinkidele istuma. Kohe komandeeriti salk sõdureid laululava ette, et lauljad ei pääseks pinkidele. See pahandas lauljaid ja kuuldus hüüdeid: „Sõjavägi on juba kohal, õnneks puuduvad veel kuulipildujad!“
Kas meie laulumalevad siis nii distsiplineerimatud on, et frondilt – laululavalt taganemise vastu sõjaväge kasutati? Viimaks tahtsid kõik lauljad lavale minna, kuid selle tagumiste sissekäikude kaudu nad sinna ei pääsenud – need olid ummistunud. Lauljad siiski täitsid oma ülesannet ja laulsid ka sissekäikudes, koorijuhti nägemata. Nendest käikudest olidki pärit „sabad“, mis esimestel proovidel ilmsiks tulid. Koorijuhtidele olid kontserdiks antud piletid, mis näitas, et nende proovidelkäimine ei olnud kohustuslik. Sellest hoolimata ei tahetud koorijuhi märgiga sisse lasta, nõuti pileteid, mis minu teada olid ainult istekohtade jaoks.
Rongkäigu korralduses paistis silma niisugune järjestus, mida laulupeojuhis ei olnud.
Need asjaolud näitasid, et lauljate tööd ja vaeva ei hinnatud erapooletult ja õiglaselt.“
Räpina V laulupäev 1934. aastal
„Elu“ 3. III 1934 kirjutas:
„Üleskutse laulukooridele. Räpina Haridusselts palub Võrumaa sega- ja muusikakooridel osa võtta 5. laulupäevast, mis korraldatakse Räpina täienduskooli ilusas ja loodusrikkas puiestikus suviste keskmisel pühal, 31. mail s. a., ülesandmistähtaeg kuni 1. aprillini.
Kava segakooridele:
1. Ilus oled, isamaa. H. Känd
2. Kaera-Jaan. K. Pütsep
3. Muru-Hansu ainus ingel. Rahvalaul
4. Palve. K. A. Hermann
5. Lilled valged, lilled ilusad. E. Muuga
6. Pühendus. E. Tamm
7. Küll oli ilus mu õieke. M. Hermann
8. Lõpukoor „Kalev ja Lindast“. M. Hermann
9. Sääl kord kasvab. M. Lüdig
10. Ärka üles, isamaa. A. Läte
11. Hõiskame kooris. T. Vettik
12. Koit. M. Lüdig
Meeskooridel ühine kava II Võru-, Valga- ja Petserimaa laulupeo omaga.
1934. aasta 3. märtsi „Elu“ andmetel pidi laulupäev toimuma 31. mail. Tegelikult toimus see 21. mail 1934. aastal, nagu ajaleht „Elu“ nr 38, 19. V. 1934 teatas:
„Räpina V laulupäev 21. mail 1934. aastal. Ühendatud segakoori juhatavad E. Võrk ja E. Noorhani. Kõneleb A. Kerem. Rongikäik. Näitus ja lõbustusi külluses.
Püha Võhandu kallastel peab Räpina rahvas laulupäeva 21. mail. Kell kaheksa on ühendatud kooride eelproov. Kell ½11 Räpina kirikus kontsert-jumalateenistus, jutlustab Palamuse õpetaja A. Kerem, orelil helikunstnik E. Võrk. Kell ½3 rongikäik kiriku juurest laulupäeva platsile lossiparki. Kell ½4 ühendatud segakoori ja orkestri ühiskontsert. Õhtul kell ½8 seltsimajas „Mäeküla piimamehe“ ettekanne kohalikelt näitlejatelt.
„Võru Teatajas“ nr 55 1934. aastal ilmus sel puhul palju kirjutisi Räpinast.
Tervitus Räpina laulukülalistele
Paulopriit Voolaine
Tere, kes te laulutelda,
ilorändu Räpinasse,
Võhandule võttelite,
tõerõõmul tõttelite!
Tere, meile tulemasta,
naabril vallust valamasta,
meelikmarja Meeksi neiud,
Meeksi valla vahvad mehed,
Kasaritsa kallid kaimud
Karepa kaunid noorekesed,
Koiola kuldajuukselised,
vahalatva latsikesed,
Pahtpää parimadki tütred,
Põlva põlevsilma peiud,
rahurahvas Rasinalta,
kuldse „Koidu“ kostitoojad
Lasva lahked laululinnud,
Aleksandri ausad neiud,
Tsäpsi sädelevad silmad,
Tsiistre siirad sõsaritsad
Orava osavamad velled
Luuska lustilised noored!
Löögu lõkkele te laulud
õrna kevade õitelõhnus,
sirelite valges vahus,
sinililla siidilumes!
Võtku vastu Võru voolud
teie kaja kaunidusta,
teie laulu lahedusta,
helisida hellamaida!
Linnud saagu liigutatud,
kukulinnud kuulatagu,
lõbusamad lõivukesed,
siskasirgu sillerdajad!
Kiitku pilvekirjad laule,
paitagu neid pargipuudki,
kuhu kadund kaitsevaimud,
hiiehaldjad hirmutatud,
kes nüüd astuvad aga aeda
lauluvõlu võimul välja!
Laulge Eesti ehtimiseks,
isamaiseks ilustuseks,
kodumaiseks kosumiseks,
vabariigi valgustuseks!
Üks meid lippu liitku ühte –
ülem lippu – Eesti lippu!
Üks meid laulu lasku ühte,
ülem laulu – Eesti laulu!
Räpina Haridusseltsi minevik ja olevik. 27 aastat kultuuritööd Räpinas – selle pealkirja all annab seltsi esimees N. Hindov ülevaate seltsi asutamisest ja tegevusest kuni käesoleva ajani.
„Räpina Haridusselts, praeguse laulupäeva mure ja vaeva nägija, asutati 1907. aastal. Seltsi esialgseks tegevuspiirkonnaks olid Räpina, Meeksi, Toolamaa, Veriora, Kahkva ja Palo vallad. Avamiskoosolekul 21. oktoobril 1907. aastal kõneles seltsi sihtidest J. Melts muuseas järgmist: „Räpina Rahvahariduse Selts, nii oli ta nimetus kuni 1932. aastani, peab kaasa aitama meie-nurga rahva juhtimises teaduse ja hariduse poole. Vanasõna ütleb: Inimene õpib kuni elab. Nii on püüdmise ja edenemise seadused inimsoole justkui ette kirjutatud. Edenemise vanemad aga on töö ja kestvus. Meie tahaksime ja näeksime häämeelega, et ka meie rahvas teaduses ja hariduses ajakõrgusel seisaks, aga seda ei saa kätte ilma töö ja vaevata… kaotuseta, kannatuseta. Praegu tormatakse igal pool rahvaste elus edasi. Ka meie ei tohi maha jääda. Teadus ja haridus on võim, mis meile igal tööpõllul kasu võib saata… Teadust tuleb võimalikult kõigile kättesaadavaks teha… Asugu tööle kõik, kes midagi meie rahva tähtsal hariduspõllul teha suudavad ja tahavad. Jätke selle kõrge eesmärgi pärast omad eravaated ja poliitikasihid kõrvale ja ühinegem kõik…, et hariduse päikest kõrgele paistma panna…“
Seltsi avamispäeval asutati kolm osakonda: muusika, kirjanduse ja näitemängu. Muusikaosakond, millesse kuuluvad seltsi segakoor ja orkester, on püsinud tänapäevani. 1913. a. asutati muuseas keelpillide kvartett – sellest kasvaski välja praegune sümfooniaorkester. Kirjanduse osakond töötas mõnda aega 1907. ja 1920. aastal. Näitemängu selts on seltsis ikka küllaldase hoolega harrastatud igal ajal. Seltsi raamatukogu avati 16. detsembril 1907. aastal ja on püsinud tänini läbi tuulte ja tormide. Praegu on Räpina Haridusseltsi raamatukogus 957 köidet head kirjandust. Raamatukogu jaoskonnad asutati Võõpsu, Kahkvasse, Veriorale, Leevaku ja Nahale. Nendest raamatukogu jaoskondadest on nüüd iseseisvad rahvaraamatukogud võrsunud. Seltsi lugemistuba avati 15. augustil 1909. aastal ja ta töötas vaheaegadega kuni 1922. aastani. Seltsil oli ka Mehikoorma haruselts 1901. aastal. Selts pani toime lastepidusid 1908.-1911. aastal. Lastepidudel jagati kirjandust ja anti suupisteid kuni 500 lapsele.
Seltsi muud ettevõtted rahvahariduse alal on olnud maksuta ettekandeõhtud ja referaadikoosolekud, 1907. aastal eskursioonid ja väljasõidud 1908. aastal, mitmekesised kursused 1910. aastal. seltsi eestvõttel ja ainelisel toetusel avati 6. novembril 1917. aastal Räpina keskkool [reaalkool]. Selts oli kooli ülevalpidajaks kuni 1919. aastani. Selts on korraldanud mitmed häätegevad peod ja on jaganud rohkesti stipendiume ning toetusi kooliõpilastele ja seltsitegelastele.
Selts on olnud Räpina postkontori asutajate hulgas ja on toetanud seda ettevõtet 75 rublaga. Räpina seltsimaja ehituskulusid on kaetud seltsi kassast 1200 rublaga. Seltsi sissetuleku allikaiks on olnud pidud, korjandused, kontserdid, basaarid, võiduloosimised, annetised, perekonnaõhtud ja laulupäevad.
Esimene suurem suvekontsert peeti 20. juulil 1914. aastal. Esimene suurem suvekontsert peeti 20. juulil 1914. aastal, esimene laulupäev 1922. aastal, teine 1924, kolmas 1927., neljas 1931. aastal ja nüüd on viies. Seltsi tegelastest olgu nimetatud esimehed: M. Reisenbuk 1907-1911, H. Heering 1911-1912, R. Luberg 1912-1913, J. Karotsing 1913-1914, H. Ainson 1914-1916, R. Puer 1916-1917, J. Pelovas 1917, J. Kaan 1917-1920, J. Karheiding 1920-1922, P. Mitt 1922-1925, S. Konsar 1925-1926, 1927-1928, J. Amjärv 1926, J. Vitsut 1926-1927, A. Käärik 1928-1930 ja V. Sipelgas 1930-1932 aastail.
Kirjatoimetajad H. Heering 1907-1909, J. Kõivsaar 1909-1911, J. Karotsing 1911-1912. J. Pelovas 1912-1913, R. Rämman 1913-1914, J. Hallop 1914-1915, A. Klimberg 1915-1916, J. Kaan 1916-1917, P. Heering 1917-1918, J. Sultson 1918-1921, Amanda Naruskov 1921-1925, Olga Helm 1925-1928 ja H. Otsman 1928. aastast tänini.
Laulukoori orkestri juhid: M. Reisenbuk, J. Pelovas, R. Luberg, J. Konsap, V. Konsap, J. Karheiding.
Teised tegelased: N. Päts, J. Melts, Aliide Ehrlich-Reinomägi, Berta Raudsepp, J. Sihver, J. Rööbson, J. Ainson, P. Lepman, J. Noorhani, G. Otsing, Johanna Otsing, Rosalie Otsing, Juuli Ainelo, Emma Ainelo, J. Härsing, J. Värnik, K. Kärsin, O. Laar, Linda Laar, R. Kiudosk, Berta Erdman-Ahven, E. Noorhani ja palju teisi.
Seltsi auliigeteks valiti 1932. aastal M. Reisenbuk, N. Päts, J. Puksov, J. Ainelo. J. Karheiding, P. Mitt ja S. Konsar.
Praegu on seltsil 27 aastat turjal. Paaril korral on selts ka oma tegevusele tagasi vaadanud – 1927. aastal 20 aasta juubelile ja 1932. aastal 25 aasta juubelile ning leidnud: palju on vaeva nähtud, mõndagi kogutud, aga kuhu see kõik on jäänud, sellest jutustavad vanad protokolli- ja kassaraamatud, sellest vestab lugusid rohke häätegevus. Sellest see tuleb, et peame ka praegu kurtma, nagu kurtsid seltsi tegelased 1910. aastal: Meil ei ole oma tuba ega oma luba… aga ajame läbi, anname mõnele leeri-, kooli- või koosolekute puhul, ruumide koristamise eest kaks rubla saiaraha ja oleme rääkinud.
Seekord olen ka mina rääkinud. Aga enne lõpetamist pööran tänutundega seltsi tegelaste ning mõtteosaliste poole ja hüüan südamest: „Suur tänu teile hea tahtmise ja püsiva töö eest – kes veel elus olete! Igavene mälestus talle – kes mulla all tööväsimust puhkate!“
Räpina revüü.
Need, kelle pääle Räpina võib uhke olla.
Nikolai Hindov. Oma nurga mees. Haridusseltsi esimees ja N. K. malevkonna vanem.
Herman Otsman. Tuntud tegelane. Ei vaja komentaare.
Johannes Paabusk. Suure Räpina vallavanem teist aastat. Ei anna hästi küll vallaisa mõõtu välja, aga kuraasi on tal nagu Rooseveltil naabervallas Ameerikas.
Eduard Kiudorf. Sajaviiekümneprotsendiline vallavanema abi, peremees ja vana eestlane. Tagab vallale muretu elu, sest tema kui kindlustuse seltsi president, on kindlustanud Räpina valla kõikide ootamatuste vastu.
Gustav Häidesk. Vallavanema abi. Aitab sellestki.
Samuel Keerd. Räpina tuntuim ja tarvilikum mees. Panga sise- ja välisasjade A ja O.
Karl Rämman. Räpina riigisekretär. Pangas võtab ja annab.
Hindrek Zernask. Räpina maavolinik. Tasakaalukas tegelane igal pool, kus tegemist põllumeeste huvidega. Veteraan põllumajanduslikkude ettevõtete alal. Peab valla jõukamat talu ühes poja Ottoga.
Hindrek Heering. Maido-Hindrek Nahal. On 100% põllumees ja 101% seltskonnategelane.
Jakob Puksov. Räpina seltskonnategelane minevikus ja olevikus. Haridusseltsi auliige. Ainuke perekonnaisa siin kandis, kes on ülikoolitanud kõik pojad juhtivaiks tegelasiks
Artur Kiudorf. Räpina malevkonna pealik. Valvab selle järele, et malevkonnas kord oleks.
Karl Häidson. Räpina kompanii värske päälik, kellest midagi ütelda ei ole. Ja kes neid sõjasaladusi ikka avaldab.
Daniel Ritsland. Väsimatu põllumees. Paraadkõneleja juubelitel ja muidu olemistel. Juhib Linte piimaühingu värki ja Põllumeeste Seltsi.
Jakob Kalmeti. Postkontori ülem. Kohalik metobs.
Johannes Karheiding. Räpina põline laulu- ja muusikamees.
Elmar Kruuv. Räpina kohtupristav. Tuleb kindlasti laulupäevale, kuid mitte haamriga.
Oskar Peedosk. Räpina Vabatahtliku Tuletõrje ühingu päämees, keda tuntakse ilma mundritagi.
Viktor Puksov. „Põllumeeste kogu on ainuke, kes aitab põllumeest. Astuge liikmeks ja tulge teelauda…“
Jaan Kirss. Põllumees, kuid armastab siiski rohkem raha kui mulda segada. Peab nelja organisatsiooni kassat oma käes, käib ka panga nõukogus rahade saatust määramas. Et kassadele enam ruumi ei jätku, siis ehitab selleks uut elumaja.
Jakob Paabusk. „Tooste aukodanik.“ Ainuke autoomanik ümbruskonnas. Tegevuspõlluks adrakurgede asemel autorool. Seltskonna inimene, kes ei põlga „asunikke“ ega „riigivanemaid“, kui ainult neid oleks.
Hindrek Liiske. Tooste külas on üks rahutu vaim, kes kardab võlga nagu põrgutuld, kuid siiski on oma majapidamisele sisse löönud sarnase korra, et katsugu keegi järele nii sama. Puht huvi pärast ehitab uue elamu päris uuele kohale, kuna vanad hooned on veel päris kõbusad.
Arnold Parmakson. Tooste tuletõrje esimees ja kirikunõukogu sekretär. Kõnemees lüüriliste nootidega.
Richard Utso. Juukselõikaja, habemeajaja, rahvamaja komendant, reklaamibüroo Ränoko ja kino omanik j. m. „Mis on järgmise filmi nimi ja kunas tuleb demonstreerimisele?“
Von Sivers. „Ei paremat pole kuskil maal kui suisel ajal Räpinas.“
Karl Järvpõld. Räpina valla pristav, valla elanikkude liikuv aadressilaud.
Samuel Konsar. Orava-Rõsna algkooli professor ja Räpina näitemängude südim tegelane. „Mida ise vanemaks, seda vaim nooremaks.“ noorte kotkaste väsimatu päälik.
Daniel Kiudorf. Panga direktor, juubeli meeleolus.
Daniel Häidkind. Peab Ühispanga raamatuid nii kõvasti, et ükski arv välisrevidendi näpu all ei nihku.
Samuel Häidkind. Kes meist ei tunne „Musta-Saamot“ ja tema halli.
Jakob Noorhani. Räpina orkestri trummilööja juba sündimisest saadik. Muheleb alati omaette, sest et takt on õige. Peab ka Kõnnuküla meestele sissesõiduhoovi.
Juulius Tooding. Linte kaupmees. Kratsib kukalt, on olemas Räpina ühes kauplustega, kust võib osta kaupa kui Lintest.
Aksel Tooding. Agaram seltskonnategelane, kes ei puudu kusagilt ja armastab ainult päält vaadata.
Artur Ziugand. Seltskondlikku tegevust avaldab lauluga… „Lätsi, lätsi küllä…“
Johannes Karheiding. Laula, laula, suukene…!
Elmar Noorhani. Ainuke prohvet, kes kuulus on omal maalgi, oma armsas poosis taktikepiga.
Räpina laulupeolistest ja nendest, kes enam kunagi laulupeole ei tule
Ed. G. Orveni veste
Et Räpinas on jällegi laulupäev ja üsna juubelimaigulise arvuga – viies nimelt, siis loomulikult tulevad kokku ka kõik Räpina endised tegelased, otse kui vanad sõjavennad, et mälestada möödunud päevi, võidetuid ning kaotatuid lahinguid – naaberseltsidega muidugi, väikesi ja suuri äpardusi ja ka mõnda üksikut õnnestunud silmapilku – nii nagu nad nüüd kunagi olid ehk olla võisid.
Kõige päält tuleb laulupeole prohvessorliku sammuga haridusseltsi „audoktor“ Undsõ Jaan, äraseletatult Ainelo. Ta püüab kohe Hindovi siilust kinni ja räägib: „Kuuled sa, teil oleks väga vaja tetä…“ järgneb pikk seletus sellest, mis oleks vaja teha. Teinekord on sest kasu ka.
Siis otse kui visatakse laulupeoplatsile Joosep Sultson. Tema nagu oleks Pärnu mõjul jäänud kübeke flegmaatiliseks, või nagu ei oleks ka, aga endiselt tunneb ta veel kõiki laulupeo külalisi, teretab kõiki ilma eranditeta, käega ja kõnetab igaühte eraldi. Mõnele seletab isegi anekdoodi ära. Kui talt Karheiding küsib, et noh, Joosep, kuidas sääl kuurordis ka läheb, vastab ta: Ovtšinka võdelki ne stoit.“ Kõivsaar tõlgiks selle maakeelde nii: „Et vet ta om, mis ta om.“
Omamoodi saabub laulupeole ja käitub sääl endine gümnaasiumi direktor Emil Mathiesen. Ta läheks meelsasti pileteid müüma. Vestleb siis, ütleme lõppude lõpuks oma endise õpilase H. Otsmanniga, tuletab meelde endiste laulupidude aegseid juhtumeid, lehma heinatallamist, suurt lärmi, mis rasinlased öösi teispool Mathieseni seina tegid… Oo-jah… eks ta ole lõppude lõpuks kõik mööduv.
Ka teine direktor, Tekkel, tuleb veel Räpinasse. Tema muide lauludest suuremat ei hooli, vaid paneb ise oma toru hüüdma, kui enne aga lauluõli saab tarvitatud. Priidu, gümnaasiumi stoorosh, ütleks aga tema kohta: Allemal kann man nicht lustig sein.“
Pääle nende ilmub veel mõningaid endisi gümnaasiumi koolihärrasid ja preilised, kuid need elasid omal ajal täiesti inkognito, tuhnisid omaette niisamuti, selleks nad jäid ning sellistena võivad nüüdki tulla ja minna.
Aga hoopis teine mees oli ja on Artur Tooter, endise paberivabriku endine ametnik, nüüd Tallinna härra. Tahaks jälle näitemängu mängida, ükskõik kas siis „Vana Aadamat“ või „Karjeriste“.
„Kui meie Limbergiga veel Räpinas oleksime, siis tekiks siin ka näitemängu dumping, nii nagu on juba muusika ja laulu dumping,“ seletab ta, „R. Rämmanile hää, et meid enam siin ei ole.“ Karl vangutab aga selle üle pääd.
Ka Ervin Limberg tuleb kindlasti laulupeole. Tema ju oli see, kes II laulupeo puhul tõlkis kümnevaatuselise ajaloolise draama „Zirny“ eesti keelde, kirjutasid siis Kiriloviga kahekesi kõik osad välja, lavastas selle seltsimaja püünel, kus tol korral ei olnud elektrit ega rohkem kulisse kui üksainukene komplekt – toa seinad, needki määrdunud. Sellest samast toast pidi saama vahel Türgi sultani loss, vahel Ungari kindlus, vahel mets, vahel tont teab veel mis. Ja nii kümme vaatust, ja sai ka, ja mängiti ka, kuigiviisi. Aga kui Saamo Konsari käest veel nüüdki küsida, et milline osa sulle enda meelest nii kõige rohkem on klappinud nende sadade hulgas, mis ta on kogu oma eluea kestel loonud Räpina näitelaval, siis vastab ta kahtlemata: „See oli sultan Suleiman „Zirnys“.“
Igal laulupäeval on olnud ka Paul Mitt, endine Köstrimäe koolmeister ja Räpina esimese laulupeo organisaatoreid. Ka tänavu tuleb ta tingimata ja nagu ikka – säärsaabastes ning hallis omakootud pintsakus. Meelsasti hakkaks ta mõnda ausammast kellelegi ehitama. Kõige parema meelega praegustele elus olevatele Räpina tegelastele. See oleks üpris omapärane algatus ning saaks kahtlemata suure menu osaliseks. Isegi rohkem, kui see Räpinas õnnestuks, siis algaks kohe meie isamaal üks piiritu ausammaste ehituspalavik – ja puha elusolevatele tegelastele, otsekui oli paar aastat tagasi hiiglasuur sealautade ehitamise hooaeg.
Aga ega sellest asjast asja saa. Tärkab ju kohe küsimus, kelle kujud või nimed sinna pääle raiuda? Kelle omi mitte? Selle üle tekiks veel suurem tüli ja pahandus, kui oli omal ajal haridusseltsi „audoktorite“ valimise puhul.
Eduard Peedosk, haridusseltsi endine esimees, biblioteeker, orkestrant, Võuküla koolmeister jne., nüüd ärimees Leevakul. Ta on ainuke, kes saabub laulupeole autoga ja nimelt oma masinaga. Kui ta näeb praegusi tegelasi Otsmanni, Hindovi, Noorhani, Karheidingit ümber jooksvat, kõik ähmi täis, siis ta ainult muigab endamisi ja mõtleb endistele laulupidudele, kui nad kahekesi Elmar Punnekiga õlgi vedasid tegelastele küljealuseks, neid ööbima paigutasid, järele vaatasid, et mõned öösel mitte laiale teele ei läheks ja tuhandeid teisi asju õiendasid, mis kõik nii tarvilikud, kuid millised kellelegi silma ei paista – need kõik tulevad talle meelde, ning ta muigab ainult.
Madis Reisenbuk oli omal ajal Räpina A ja O. Kuid pärast siit lahkumist pole ta enam kunagi Räpinat külastanud. Ega tema küll tänavugi ei tule laulupäevale. Samuti ei tule need enam, kes on vahepeal ära läinud sinna teispoole elukaldaid . Ja nende teiste kallaste elanike kohta ei tea teps mitte öelda, kas nad säält jälgivad oma kaasvõitlejate maiseid askeldusi või mitte. Nii ei tule enam iialgi laulupäevale Jaan Karotsing, Amanda ja Gustav Karheidingid, Rudolf Luberg, Johannes Raudsepp. – Nad olid omal ajal kohal, aga nüüd neid enam ei ole. Elu läheb omasoodu edasi ja varsti kaovad silmapiirilt kõik need avaliku elu tegelased, kes kord ehitasid seltsimaja, korraldasid põllutöönäitusi, organiseerisid esimest piimaühingut, sõdisid selle eest, et postkontor ja gümnaasium Räpinasse asutatakse, püstitasid ausammast, pidasid esimest laulupäeva. Kõik kaovad ja nende nimedki ununevad. Asemele tulevad uued ja algavad uued ettevõtmised. Keegi ei ole asendamatu vabatahtlikus seltskonnatöös. Asendamatud on vaid härrad ja prouad kõrgepalgalistel ametikohtadel – kuid mis meil nendest. Meie rõõmustame selle üle, et igast sulasest seltskonnatöö viinamäel on midagi järele jäänud, nii nendest keda enam olemaski ei ole, või kes Räpinast kaugele läinud, veel enam aga nendest, kes jäänud põliselt Räpinasse. Neil on juba palju hõbedat juustes nagu S. Keerdil, D. Ritslandil, D. Kiudorfil, H. Zernaskil, aga hing veel kõigil noor ja sellepärast – laulupeo puhul olgu nad kõik tervitatud!“
„Laulupäev Võhandu kallastel“ – selle pealkirja all toob ajaleht „Elu“ nr 38, 19 V 1934. aastal kirjutisi laulupäevast.
„Tervitus Räpina V laulupäeva külalistele. Varakevadine puhang võttis pakase võimu, päästis jääkeltsast musta mulla, paisutades taimede pungad ja päiksesesäras sädelevad õilmed. Lõoke, esimene laulik, siirdus kõrgele hommikuuttu kevadet ja algavat elu kuulutama, meelitades võõrsilt muidki laulikuid ühiseks suvekontserdiks. Talvest ja võõrast vaimust rõhutud inimhingedes süttis rõõmusäde leegiks ja huultelt kostub siin ja sääl vaimustav, kaunis lauluhääl, kajades haljendavas loodusetemplis. Laul on elu, laul on me minevik, laul on Eesti sünd, siis laulgem ikka… Suvistepühal tervitame üksteist võimsa lauluga Räpinas Võhandu kaldal!“
***
Kauni Võhandu kallastel jalutuskäik läbi Räpina
Kui seda metsa ees ei oleks, võiks silm me väikese kodumaa piire eraldada – nii ligidal oleme riigi äärele. Tasane maapind, hästiharitud põllud, mille pikkust tihti tema peremehe silm ei ulata tabama, on tasalülitatud tohutute heinamaadega, mis märkamatult Peipsi voogudesse kulgevad. Nende kaunite maalappide keskel kerkivad ligistikku pooletosina jagu igasuguseid hooneid, mis talu moodustavad. Neid on siin eeskujulikke, mida nendivad lugematud õppereisijad, isegi Soomest ja mujalt. Tõupuhtad kariloomad, kes siin riideid kannavad kas moe või parmude pärast, siis asjalikult aretatud kanad ja kõrgelt kultiveeritud emised, kes oma viiepuudaseid lapsi igal teisipäeval Veriora jaama kaudu Londoni turule ja Leningradi teele saadavad – need kõik annavad küllaldast ülalpidamist Räpina maamehele.
Räpina ise võiks linn olla. Ega ta nii väga palju linnast maha jäägi. Valged kivid kahel pool auklikku kiviteed, kust kajab kõrvulukustavat põrinat vankrirataste all. Tolmupilved ulatuvad maast majadeni, mille hulgas arhitektuuriliselt kõige kaunimad kuuluvad Räpina koolmeistritele. Ärielu on jõuline. Vaidlusõhtud kestavad kauplustes keskööni, poeuksed ei ole suletud isegi esimestel pühadel. Apteek ja värviärid muretsevad, et kolme doktori väljakirjutatud rohud ei jääks tegemata.
Pidumaja ei ole kunagi tühi, selle eest kannavad hoolt kaks tosinat seltse, kuid suurema rahasumma saavad räpinlased pealinna draamastuudio kaudu. Näitekunst ei tee siin raskusi, olgu „Lõbus talupoeg“ või „Rummi Jüri“ – üks proov ja mäng libiseb üle lava. Laulupäeva külalistele pakub räpinlane lavakunstinaudingu Mäeküla Prillupi kaudu.
Süda-Räpinas ringi liikudes, postiasjad õiendatud, laskud aedade vahelt Tepre mäest alla, siirdud üle silla, imetled ilusat ja massiivset ehitust – vana kõrtsi, lähed vabadusemonumendist mööda, kuulad sellest kaunist kirikust veel viimast korda tolle vana oreli kaeblikke ohkeid. Oreli ees istuja hääl kostab küll üle orelist, mis peagi lammutatakse, et asendada uuega. Tähtsamad osad, nagu orelipink, on juba kohal.
Pääle kõige ilusa saab kirikuline veel igal pühapäeval korraliku ülevaate meie suure naabri poliitikast ja usu tagakiusamisest sealmail. Mõlemal pool kiriku peasissekäiku asetsevad kujud. Jumalaga jättes ja kõverat maanteed mööda edasi sammudes saab rändaja peagi tutvuda kuulsa tukkuva paberivabrikuga, mis näeb und aegadest, mil ta rahapaberit tagus. Üks soon tuikab siiski ses hiigelkehas, et Räpina alevikule valgust anda, kuigi selle olemasolu tuleb vahel tiku abil tõestada. See kõik sünnib ühe direktori ja mitte ühegi töölise juhtimisel.
Kasede kohisedes siirdume edasi selle püha Võhandu kallastele, mille vood paljudele raha tasku toovad ja nii mõnegi elu on nõudnud. Ta haarab oma jooksul poolsaare, millel kasvab kaunis puiestik. Mida Kadriorg pealinnale, Toomemägi Taaralinnale, Pime aed Narvale, seda on see park Räpinale. Ta on tõeline pimeaed oma romantilise elukäiguga. Need puud ja põõsad, elupuukuhjad lossi ümber vestavad lugusid truudusest ning truudusetusest, armastusest ajavad nad juttu. Haruldaste puuliikide vahel, mis siin võõrast keelt kõnelevad ja mida mujalt kodumaalt asjata otsida võib, looklevad kõnniteed on nii kõverad ja kitsad, et kartusega edasi sammud – hirm jalgratta alla jäämise pärast. Puiestik lõpeb templi kupliga, selle sambad sissekraabitud nimedega paistavad juba kaugelt silma.
Viimased päikesekiired mängivad jõe kohal, varjud muutuvad pikaks ja kohutavaks, nüüd alles muutub kõik müstiliseks pimeaiaks. Mõned ristid puude all, mille ümber hinged hõljuvad ja armastajapaare kollitavad.
„Ma lillesideme võtaks,“ laksutab ööbik. Peaks koju ruttama, et välja puhata, on ju laulupäev ukse ees ja tol päeval sagimist palju. „Küll on ilus mu õieke,“ häälitseb veel künnilind järele. Varsti oled voodis ja näed und Räpina V laulupäevast. See uni on kõige magusam ja kaunim maailmas.
V. K.
***
Räpina laulupäeva korraldajad
Nähtud linnulennult ja näost näkku.
Nikolai Hindov. Laulupäeva korraldamise peatelg. Peale muu haridusseltsi esimees, kaitseliidu malevkonna vanem ja raamatukogude eriteadlane. Ametilt vaimulik, muidu lihalik. Laulupäeva puhul peab sünnipäeva Räpina lossis ja pargis.
Dr. Johan Värnik. Tegeleb seltsides ega kaota oma stoilist rahu. Lepitav natuur. Mees suurte ülesannetega, kõik peavad teda tundma, eriti laulupäeval. Selle päeva üldjuhataja diktaatori õigustega. See aga ei sobi tema ilmega, kuid aeg ja olukord kohustavad. Tema elu lipukirjaks on: Kui ainult aega oleks!
Herman Otsman. Räpina Haridusseltsi protokolliülem, sellesama seltsi sise- ja välisminister. Hingelt õpetaja, seltsi pöörete lõpetaja.
Karl Rämman. Vallasekretär. Ühispanga rahade valitseja. Aeg-ajalt harrastab jahti, kui selleks jätkub mahti.
Hindrek Zernask. Tasakaaluka põllumehe tüüp „Räpina Mulgimaal,“ maanõunik.
Johannes Karheiding. Mees taktikepiga. Elukutselt siiski õpetaja. Huvi- ja eriala – kodanikuteadus.
Marie Värnik. Haridusseltsis laulab ja mängib, kodus kasvatab lapsi, muidu – aega alati.
Juuli Zernask. Tegeleb perenaiste seltsis ja juhib perenaisena suurtalu.
August Ahven. Räpina klarnetikuulsus. Prillide taga salapärane isik, kes võib plahvatada.
Laine Otsman. Aitab abikaasat laulus ja seltskonnatöös. Tallab kodus köögiradu ja sepitseb käsitöösid sadu.
Elmar Noorhani. Kui näeb muusikariistu, siis unustab, et elab maailmas, kus on olemas ka muud. Ei märka ka laulupäeva viiemeetrilist reklaamplakatit, kuid partituuris näeb viimse kui punktikese.
Salme Kübard. Perenaiste ideoloog.
Valter Kivi. Õpetaja, põllumees ja agronoom.
Linda Kangro. Naisseltsi eesotsas ja loodetav kodukaitse esinaine.
Voldemar Konsap. Kumb elukutse, kas laulumees või põllumees, jääb ajaloo otsustada. Surmani truu haridusseltsile. Muuseas luuletab.
Johannes Kõivsaar. Mugavalt Radamaale sisseseadnud koolipapa.
Elmar Kruuv. Mees, kellega selts peab arvestama. Tuleb küll laulupeole pidulisena, kuid pärast laulupäeva…
Paul Heering. Mudilaste kuningas õpilaste ringis. Harrastab pikamaa-kõndimist, esialgu küll kodu ja Radamaa vahel. Ü. E. N. Ü. Kureküla osakonna president.
Rudolf Kiudosk. Vanapoolne noore hingega härrasmehelik poissmees, kes ei taha naisevõtmisega kedagi tülitada. Ootab nähtavasti kosimise eesõiguse muutmist.
Ida Hääl. Häätahtlik oma kõigile lastele. Oma maheda sujuva hääle ja lüüritseva hinge kõrval on tal naiskuldsuu nimi. Altruist, kes ei vaja tõestamist.
Samuel Keerd. Pangamees ja rahamees: „Ma ütlesi, et mis laenu sa niisugusele mehele annad… ähh, höhh…“
Ella Raudmanson. Naisõiguslane lüürilise tundetooniga. Näha saab laulupäeva büroos.
Anton Saarman. Kihelkonna suuremaid mehi, keda kõik tunnevad. Ametilt hingekarjane.
Jooni Räpina haridusallikast – selle pealkirja all annab N. Hindov ülevaate haridusseltsi tegevusest.
Räpina Ühispank 25 aastaseks – kirjeldab Karl Rämman Räpina Ühispanga tööd.
Loodame, et… – selle pealkirja all käsitleb õpetaja A. Saretok hariduse küsimusi: „Haridus ei tohi olla koormaks, ei tohi suurendada eluraskusi, millised tulevad ilma selletagi.“ Ta kriipsutab alla, et Räpinas kui elujõulises maakohas peab olema mingisugune algkoolist kõrgem õppeasutus.
Samast lehest leiame veel: „Koos laulupäevaga ka näitus. Võimalus tutvuda täienduskooli tööga.“
Räpina laulupäev õnnestus hästi. Nüüd on möödas see pinev ettevalmistus ja ootamine, mis valdas tegelasi kaua aega ja selle tulemusena võidakse tagasi vaadata tehtud tööle.
Laulupäev algas kontsert-jumalateenistusega luterlikus kirikus, kus esinesid Enn Võrk orelil, Elmar Noorhani tšellol, Räpina Haridusseltsi segakoor ja salongiorkester ning Kaitseliidu Räpina Malevkonna puhkpilliorkester Karheidingi juhatusel. Jutlustas õpetaja Kerem. Ettekanded olid võimsad ja lõid üleva meeleolu. Viimasena improviseeris helikunstnik E. Võrk orelil teemal „Ma lillesideme võtaks“. See oli nagu lõppakordiks kõigile neile ilusatele helidele, mida orel pika eluea jooksul kogudusele kuuldavale toonud. Nii ütles see väsinud vanake kunstnikule oma viimases sõnas: „Ma lillesideme võtaks, sind köidaks sellega!“
Juba vaimuliku kontserdi ajal hakkas vihma sadama, nii et rahvas kirikust väljudes pidi varju otsima. Kavakohaselt pidi kiriku juurest algama rongkäik peoplatsile, kuid juhatuse korraldusel jäeti see ära, nagu leinaavalduseks viimase tugeva rahe poolt mahalöödud viljapõldudele. Vihma tuli pladinal ja ähvardas üldkontserdi nurja ajada.
Kontserdi alguseks läks vihm üle aja naeratav päike meelitas jälle rahva kokku. Sütitava avakõne pidas N. Hindov, millele järgnesid üldkoori ettekanded E. Võrgu ja E. Noorhani juhatusel.
Läheks pikale ettekannete kohta üksikult sõna võtta, kuid üldiselt peab ütlema, et laulud ei olnud kõigil kooridel küllalt selged. Iseäranis patustasid meeshääled, tagumised tenorid ei suutnud teistega sammu pidada. Nii oli see eelproovil, kuid kontserdil oli olukord palju parem ja laulud kõlasid ootamatult hästi. Vist oli meeles peetud avakõnes öeldud õpetust: „Rind ette, et vihmapiisad sealt maha voolaks ja südamel vabam oleks tundmusi väljendada!“ nii tulid ettekanded südamest ja läksid kuulajate südamesse ja veel edasi üle Räpina nurmede ja väljade.
Puhkpilliorkestrid esinesid väärikalt, ainult E. Muuga „Mineviku varjud“ oleks tahtnud rohkem siluda. Meeleolukalt kõlasid E. Liinevi „Kalurite tants“ ja Juta kaebelaul ooperist Vikerlased.
See oli üldjuhtide nõiavõim, mis kuulajate südamed sulatas ja nüüd aina ettekannete kordamist nõuti. Sütitava kõne pidas õpetaja Kerem. Lisapalasid nõuti niikaua, kuni pulti ilmus Samuel Konsar lõpusõnadeks. Lõpp kujunes meeleolukaks vastastikuseks juubeldamiseks. Nagu jumalagajätuks laulab üldkoor lõpuks: „Veel kaitse, kange Kalev, oma lapsi!“
Õhtuseks peoks oli seltsimaja rahvast täis kiilutud. Seal lavastati E. Vilde ja A. Särevi dramatiseering „Mäeküla piimamees“. Mängiti ladusalt, kuid ei suudetud publikut küllaldaselt köita. Saalis tekkis vahel sumin, mis takistas eeskava jälgimist.
Kogu päeva pidustused tõid sisse üle 700 krooni, millega võis rahule jääda.
Räpina laulupäeval.
Ringvaade Ants Harakalt.
Vanad eestlased tegid suuremad tööd ühiselt, talgutena. Nüüd on see komme tööde puhul peaaegu kadunud, kuid seda enam on levinud laulmisel. On mõnel seltsil rohkem laulda, tehakse kohe talgud ja kutsutakse naabrid appi. Nii oli siis ka Räpinas rohkem laule kokku saadud ja mis muud kui – talgud. Seadsin minagi sammud Räpina poole, et näha ja kuulda, mis sääl sünnib. Autod vurasid Räpina suunas nii, et pori lainetas. Puiestiku esine kubises juba autodest ja talgulistest. Lossi trepil oli käsil kõva töö – eelproov.
Teiselt poolt lossi, puiestikust kostavad pasunahääled. Sirutan end põõsa alla pikali, kust võin toimingut pealt vaadata. Tüse prillidega ja portfelliga mees käib väga väikeste sammudega, nagu kardaks kedagi hirmutada. Temast tsipa lühem ja kõhnem on samuti portfellifa ja valge lindiga. Esimene, paksem, piilub taeva poole ja lausub: „Täna ei ole vihma nägugi.“ – „Ma ütlesin juba eile, et vihma ei maksa karta,“ kinnitab lühem tähtsa näoga. Tunnen nüüd tüsedamas isandas ära haridusseltsi esimehe N. Hindovi ja teises tema adjutandi H. Otsmanni. Peo alguseks oli siiski vihm käes ja mis nüüd teha.
Kutsuti appi ilmameister Schmalz, kes tegi nii, et koor võis lavale asuda. Kui kõlama hakkas laul, olid pilved hoopis kadunud. Aga maksis ikka tulla, helid kutsusid esile kohe tunded, mis oid omased eelmisele üldlaulupeole, mis tuli vist sellest, et kuulsin samu viise, kui seal.
Jahe tuul puhul laululava poolt ja paneb hambad lõdisema nagu Tallinnaski. Järsku kostab mootorimürin, vaatad üles, kus arvad olevat lennuki surmasõlmi tegemas. Üleval ainult varest nähes leiad end siiski Räpinas, kus mootorimürina tekitajaks oli auto ning vetekohinaks Võhandu oma.
Hiljem kuulsin, et mitmed koorid olid oma võla Räpina ees tasumata jätnud. Räpina koor oli käinud Vastseliina laulupäeval kahel korral, kokku kolme autoga. Peale selle veel Petserid, Põlvas, Võrus ja Võnnus, kuid need koorid olevat oma auvõla Räpina vastu täitmata jätnud. Kui ka edaspidi nii toimitakse, siis on laulutalgud määratud kaduma.
Lahkusin Räpinast, täis ilusaid tundeid ja mälestusi, mida sulg võimetu paberile panema ja lubasin teinekord veelgi tulla.
Vaatamata sellel, et palju koore Räpina laulupäevast osa ei võtnud, on Räpina segakoor ikka külastanud kõiki ümberkaudseid laulupäevi.
Kui Räpina V laulupäev oli õnnelikult möödunud, mõlkus tegelastel mõttes VI laulupäev. Järgmise laulupäeva eeltöödega alustati juba 1935. aastal, kuid peo lähenedes võtsid eeltööd järjest hoogsamat iseloomu, nagu näitasid ajalehesõnumid.
„Elu“ nr 47, 4. V 1936.
Räpina VI laulupäev
Räpina VI laulupäev korraldatakse Räpina Haridusseltsi poolt suviste keskmisel pühal 1. juunil sellel aastal looduslikult kaunis Räpina Aiatööstuse kooli puiestikus. Seni on registreeritud 12 segakoori üle 400 lauljaga. Laulud on võetud Tartumaa III laulupäeva kavast ja kõik registreeritud koorid on Tartumaa laulupäevast osa võtnud, seega on kindlustatud laulude hea kordaminek. Laulupäev koosneb kirikukontserdist tuntud solistide kaastegevusel, ühendatud segakooride kontserdist ja õhtul rahvamajas korraldatavast lõpupeost.
Segakooride üldjuhiks palutakse helilooja Herman Känd ja orkestritele Johannes Karheiding. Arvestades järelepärimisi, mis on tehtud seltsi juhatusele, võib ennustada külaliste rohket osavõttu nii Võrumaalt kui kaugemalt.
„Elu“ nr 50, 11. mai 1936 võime lugeda:
Tänavu Räpinas suuremaid laulupidusid.
Eelproov 21. mail. Räpina Haridusselts korraldab teisel suvistepühal looduslikult ilusas lossipargis Räpina VI laulupäeva. Seni on osavõtuks registreeritud 13 segakoori 400 lauljaga, mispuhul eelolev laulupäev ületab lauljate rohkusega eelnevad laulupäevad.
Registreeritud kooridest tulevad Räpina laulupäevale Räpina Haridusseltsi segakoor 65, Petseri Peetri koguduse segakoor 30, Võrusoo Haridusseltsi Areng segakoor 45, Peri Sikka algkooli 30, Ahja algkooli koolekogu segakoor 32, Põlgaste segakoor 20, Meerapalu segakoor 25, Rasina Haridusseltsi segakoor 30, Kaitseliidu Veriora Kompanii segakoor 30, Võuküla segakoor 26, Kahkva Rahvaraamatukogu seltsi Võitlus segakoor 28 ja Pahtpää segakoor 28 lauljaga.
Laulupäeval juhatab kõiki ühendatud koore Räpina luteri koguduse organist helilooja H. Känd ja orkestrit üks kohalikest parematest koorijuhtidest J. Karheiding. Laulupäeva kavas on kirikukontsert-jumalateenistus, kus esinevad tuntud solistid ja orelil H. Känd. Peaosana peetakse lossipargis ühendatud kooride kontsert, sellele järgneb rahvamajas pidu E. Vilde näidendiga „Pisuhänd“ uues lavastuses. Kuna laulupäevale registreeritud koorid on kõik Tartumaa III laulupäevast osa võtnud ja Räpina VI laulupäeval samad laulud kavas, on loota peetava laulupäeva õnnestumist nii muusikaliselt kui majanduslikult.
21. mail peetakse ümbruskonna segakooridele eelproov Räpina Aiatööstuse kooli ruumes, seda juhatab H. Känd.
„Elu“ nr. 53, 18. mai 1936 kirjutab:
Räpina laulupäev paisub. Uusi lauljaid tuleb juurde. Ikka lähemale jõuab Räpina laulupäev ja ikka hoogsamalt paneb see tööle laulupäeva toimkonna, kes püüab päeva kõigiti huvitavaks teha. Nii tuldi mõttele, et lõpp-pidu seltsimajas tuleks teha kuidagi lõbusamaks ja selleks tuleks „Pisuhänd“ vahetada opereti vastu. Et omad tegelased on laulupäevaga isegi küllalt koormatud, siis on selleks läbirääkimised käimas Kanepi tegelastega, kellet juba osaline nõusolek saadud. Nii võib päris kindlasti loota, et lõpp-peol kuuleme ja näeme kanepilastelt Virkhausi operetti „Kevadtormid“.
Samuti ei taheta ilma külakostita jätta vanemaid inimesi kontsert-jumalateenistusel, kuhu on otsustatud paluda lisaks kohalikule õpetajale ka üks nimekam võõras pastor. Praegu on läbirääkimised selles asjas käimas õpetaja H. Haameriga Tartust.
Ka kaugemal näib huvi laulupäeva vastu tõusvat, sest lisaks endistele kooridele on oma osavõtust teatanud veel kaks koori ja loodetavasti tuleb neid juurde.
Räpina VI laulupäev peeti 1. juunil 1936. aastal järgmise kavaga:
kell kaheksa hommikul ühendatud kooride eelproov;
kell pool üks pealelõunal Räpina kirikus kontsert-jumalateenistus, jutlustab õpetaja M. Ots, kaastegevad helilooja H. Känd orelil, härra J. Kotkas viiulil, härra E. Noorhani tšellol. Laulab haridusseltsi segakoor. Sissepääs laululehega 25 senti;
kell pool kolm pealelõunal rongikäik kiriku juurest puiestikku laulupäevaplatsile;
kell neli pealelõunal ühendatud segakooride ja orkestri üldkontsert. Esinevad 16 koori tegelased. Üldjuhid härra Herman Känd ja härra Johannes Karheiding. Pidukõne peab peatoimetaja J. Murro. Pääsmed on rinnas kantavad. Hinnad 75, 50 ja 35, õpilastele 15 senti. Hobuste valve kiriku juures. Einelaud.
Kell kaheksa õhtul on pidu. Kavas „Kevadtormid“, A. Virkhausi operett neljas vaatuses Kanepi lavategelaste poolt külaskäiguetendusena. Näite- ja liikumisjuht Leis, muusikajuht H. Soome. Tants.
Laulupäeva puhul ilmus ajaleht „Elu“ Räpina erinumbrina, kus oli toodud palju artikleid Räpinast: „Laulgem südamed soojaks!“ M. Ots. Pealkirja all „Räpina Haridusseltsi tegevus aastate kerilaudadel“ kirjutab seltsi abiesimees H. Otsmaa: „Tänavu novembris täitus 29 aastat, millal asutati Räpina Haridusselts, visa võitluse kiuste ja raskest vastupanust hoolimata tookordsesse sumbunud, saksastuda tahtvasse mannetute ühiskondlike olude keerisesse. Tänu asutajaile ja nendele seltsi liikmeile, kes ei kartnud raskusi, kes rahvuslikust ideest tagaaetuna visalt aitasid üksikuid kive kokku kanda sellele kogukale ühisettevõttele. Suurim tänu neile, kes on jäänud veel vanadusestki hoolimata seltsi ridadesse!
Pärast aegade heitlust, maailmasõja lagastavaid ning lõhkuvaid tuuli pidi selts kaotama kui mitte kõike, siis lõviosa kõigest kogutust. Peale varandusliku kahju, millest jäid järele ainult riismed, paisati laiali liikmeskond.
Iseseisvuse esimeste aastate hoogsale tööle seltsi elus hakkas järgnema mõõn, küllap mitte ainelise kitsikuse, vaid ideeliste aluste kõikumise tõttu. Noil päevil kuuldub ütlusi, et haridusselts elab üle idee- ja pankrotikriisi, sest pole ala, millega tegutseda. Ja tõesti jäädigi uskuma seltsi jõuetusse ning kuuldus hääli seltsi likvideerimiseks küll isikute kui ka üksikute organisatsioonide poolt. Kuid peagi tehti ümberhinnang vaadetes. Ja mõistagi, haridusseltsil ei tarvitse nüüd tegeleda nende küsimustega, millega 20 aastat tagasi.
Käesoleva kirjutise ülesandeks jäägu kinnitada neid tegureid, mis kujundavad seltsi sihte tänapäeval ja tulevikus. Oma kõrgele sihile truuks jäädes on selts hoolitsenud alati hariduse ja kultuuri edendamise eest Räpina kihelkonnas. Selleks on alati toetatud hariduslikke asutusi ja ettevõtteid, hoolimata oma kehvusest ja vajadusest luua endale kodu, mille puudumine valusasti tunda annab. Nii on selts olnud Räpina keskkooli ellukutsuja ja esimene ülalpidaja, hiljem rikkalikult toetanud nimetatud kooli aineliselt – õppevahendite muretsemisel ja õpilastele stipendiumite jagamisel. Viimaste arv ei ole kaugeltki väike ja kulutatud summa tõuseb tuhandetesse kroonidesse. Hiljem on idee algatajana ja tegeliku korraldajana teostanud kihelkondliku kongressi, kus leidsid lahendust kogu kihelkonna päevakajalisemad ja isegi meie päevini ulatunud põhiküsimused. Ka praeguse Aiatööstuse kooli avamiseks andis selts hambarahana summa õppevahendite muretsemiseks.
Kooli asutamise mõtteid kandes ja neid toetades on selts hoolitsenud ka laiemate hulkade eest raamatukogu näol. Viimast on selts eriliselt kaitsnud kui võimsat vahendit hariduse rahva hulka viimiseks ja parimat toetajat meie riiklikuks iseolemiseks. Raamatukogu suurendamiseks on selts ohverdanud õige suuri summasid Räpina valla heatahtliku hoolitsuse kõrval. Nii kulutati mullu 160 krooni raamatutele ja juhataja palgaks 60 krooni. Tänu Eesti Raamatu Aastale [1935. a] on leidunud hulk inimesi, kes toetasid raamatukogu aineliselt. Tänu neile siinkohal!
On korraldatud loenguid, kursusi, soovi korral avatud huvi- ja õpiringe. Selts on olnud teadlik neist raskustest, mida nõuab laulukultuuri arendamine, eriti Räpina kihelkonnas, kus viimasel ajal tahab laul mõneski kohas kooride puudusel vaibuma hakata. Sellepärast on selts energiliselt toetanud segakoori, kes on alati esinenud seal, kus tema abi tarvilikuks on peetud. Segakoor koosneb ligi 60 lauljast koos seitsme kandidaadiga ja on eeskujulikult organiseeritud – kindlad harjutuspäevad, vormimüts, motolaul jne. Tänu juhatusele, esimehel Karl Häidmale ja koorijuhile Johannes Karheidingile!
Selts on püüdnud organiseerida tasuta huviõhtuid, mis on alati leidnud menukat poolehoidu. Neidsamu sihte tahab ta arendada edaspidi ja veelgi enam rõhku panna eeskava mitmekesistamisele. Muusikakultuuri laiemaks levitamiseks on selts korraldanud laulupäevi, kuigi mõnelt poolt on tõstetud hääli kuuldavale nende ülearususest. Arvestades aga publiku elavat huvi laulupäevade vastu, on selts julgelt asunud raskete ülesannete kallale, mis on tänavuse suvistepüha teisel päeval arvult kuues. Laulupäeval on siiski kahtlemata suur osa rahva üksmeele ja ühtsuse kasvatamisel, seda tuleb rõhutada!
Selts on hea vahekorras naaberorganisatsioonidega ja on alati püüdnud selle poole, et saaks loodud Räpina organisatsioonide liit. Mõte on liikumas ja see nõuab selget ning kainet mõistmist. Eks kõik sünnib omal ajal.
Selts on tänulik oma arvukale liikmeskonnale – kaheksa auliiget, üks eluaegne liige ja 135 liiget. Mõttekaaslased, kes ustavalt ja truult on seltsi ümber koondunud ja raskusist hoolimata aitavad edasi viia seltsielu ning lähevad vastu ilusamatele päevadele. Heameelega mäletame hõiske- ja laulupäeval endist esimeest N. Hindot, kes armastusega tegi tööd ning arendas seltsi tegevust hoogsalt ja edasiviivalt. Praegu juhib seltsi kümneliikmeline juhatus energilise esimehe S. Konsariga eesotsas. Tema õlgadel on Räpina VI laulupäeva tööd, mure, õnn ja ka südamlik soov – tulge kõik ilusasse Räpinasse kevadlastena laulupäevast rõõmu tundma!
Pealkirja all „Katkenud filmilint Räpinast“ kirjutas Vello Kaare tookordsest Räpinast veste: „Pidin just küsima, kas räpinlased enam laulda ei viitsigi, ehk on korraldajad araks läinud või lauljad noodi unustanud, aga näe – laulupeo kuulutus. Üks õkva Köstrimäele toodud ja pärna küljes – ole lahke ja loe ise. Mis tast lugeda, ta ju teada isegi, aga alati, kui sellest vanast kihelkonnakoolimajast mööda lähen, tuleb meelde see endine elu ja kära-müra, mis seda maja täitis. Siin said õpetust tuhanded pojad ja tütred ning paljud üldtuntud tegelased ja mitmed kirjanikud, nagu Nigul Hindo ütles raamatuaasta aktusel. Töötasid siin ka endised Räpina Haridusseltsi tegelased.
Reisenbuk, kus ta küll peaks elama, kui midagi ei kuule ega tea temast. Siis Luberg, oli ta koorijuhiks ja õpetajaks ning paremaks kasvatajaks Räpinas, kuid surm viis ta varakult. Niisama ka vana köster Raudsepp, kes suri hiljuti. Ainelo läks ülikoolilinna ja sai seal suureks. Viimane ja agaram tegelane Paul Mitt on küll Võrumaal, tema töö on siin, ta kõned ja reisijutud on veel elavalt õpilastel meeles. Kuid miks me siin sellest arutame, küll laulupäeval näeme, sest nagu väike vürst ilmub ta sinna.
Muudkui edasi, veel tükk maad annab Räpinasse minna. Küll oli kevadel see tee halb ja põhjatu, kuid nüüd pole viga, algabki juba kivitee ja pillihääl kostab alevi poolt. Kõrgemal osal plekk-katus annab tunnistust seltsimaja hoolikast peremehest. Vallamajast on kuulda klverimängu ja triikmasina plõksumist. Sõro Jakob lõhub hoovil puid. Vallamaja uksest ilmuvad välja kaks meest, nad jutlevad ägedalt orkestrist ja selle muredest.
Majandusühisuse kaupluse nurk on tihedalt tapetseeritud kuulutustega – küll kinokuulutused Utso kulu ja kirjadega, oksjoni ja draamastuudio omad, kes vähemalt igal nädalal korra käib Räpinas. Postkontorist ilmub Beethoveni moodi kuju ja kaob jämeda kepi toel pastoraadi aeda. Uues kohvikus rüüpavad mõned võõrad teed, kuid juba kaugele kostab meeste lällutamine rohupoe nurgalt põõsastest. Üks laul kõva bassiga: „Elu, elu, miks mind vaevad?“ – küll on kahju, et elu nii paljusid siin vaevab ja ei lase koju minna.
Auto veereb mäest alla, teine tuleb sillal vastu. Aasta pärast on vist igal asjamehele Räpinas oma auto, nüüd alles pooltel. Arstid toovad omale autod, nii et surmal edaspidi siin pinda ei saa olema, sest oma autoga jõuab tohter õigel ajal õnnetuskohale. Viimasel ajal oli asi hull, isegi kirikukella lõid lõhki igapäevaste hingekelladega.
Räpina au ja uhkus on Songi seminar ning toogu teised ümbruskonna vallad midagi sellesarnast kõrvale. Kõrtsist on veel kivivaremed ja virnad järele jäänud. Oivaline on kirikuaed, mis tuletab meelde koguduse suurt töömeest, keda aga enam siin ei ole. Ärisid on vahepeal juude tulnud. Mujal suletakse vabrikuid, siin aga, tänu Jumalale, hiljuti avati et paberit teha ja villatööstus ehitab hoolega. Puidu puudus tuleb peagi kätte, isegi lossi pargis on puutööstus avatud ja „neegus“ diiselmootoriga veab ära viimase kui pulga, ta ei pühitse pühapäeva ega puhka öösel.
Ilmad on ilusad ja laulupäeva tegelased on tublisti higistanud. Loodame, et see ei jää tasumata teisel nelipühipäeval.“
Mida Räpinas näha – selle pealkirja all kirjeldab V. Konsap ajalehes Elu nr 58, 29. mai 1936 praegust Räpina fassaadi, mis paelub vaatajat Räpinale igast kandist liginedes.
Mida Räpinas näha? Kes Räpinas käinud endisel Vene ajal see ei taha küll tänapäeva Räpinat enam ära tunda, nii palju on see muutunud. Algame juba sellega, et Räpina ümber endised avarad mõisa väljad on nagu üle külvatud suuremate ja vähemate elamutega. Ka alevik ise on nagu värvi muutnud – karva ajanud. Kadunud on paljud vanad ja lagunenud hooned ning asemele on kerkinud uued majad. Kuigi uued ehitised on püstitatud väga mitmes stiilis, siiski on see Räpina ilu palju tõstnud ja Räpina “fassaad” ei piirdu ühe küljega nagu Võrus, vaid seda võib näha mitmelt poolt. Kui ligineda Räpinale Tartu maanteed või Radamaa poolt, siis võlub silma rohelisse uppuv aianduskooli hoone, leerimaja, pastoraat, rahvamaja, vallamaja, Kiudoski ja Keerdi majad. Võõpsu ja Tooste poolt tulijale paistab juba kaugelt silma luteri kirik, mis on üks ilusamaid maakirikuid ja nägus algkooli hoone. Võru maanteed ja Kauksi poolt tulles näeme õigeusu kirikut, Koiva maja ja muud. Räpina keskel üllatab meid ilus veskijärv, vabaduseplats ausambaga, spordiplats jne. Endised porised tänavad on kaetud kivisillutisega, mis küll hirmsasti põrutab, kuid on selle eest jälle küllalt moodne. Paberivabrik on küll endise aja pärandus, kuid möödunud aastal ainult “uuesti sündinud”. Ka vanas veskihoones on uus sisustus, kus tehakse “Moskva” püüli ja mannat. Samuti asuvad siin igasugused lukusepa ja mehaanika töökojad. Suvel kubiseb Räpina igasugustest suvitajatest ja turistidest, kellede sihtpunktiks on enamasti aiandusekooli Võhanduga ümbritsetud puiestik oma mitmekesiste puuliikidega.
Nii on tänapäevane Räpina niiöelda linnulennult nähtuna, kes aga tahab süveneda Räpinasse üksikasjaliselt, peab ise kohale sõitma, sest oma silm on kuningas. Tänavusel laulupäeval on selleks soodne võimalus.
G. Palootsalt on lehes pikk lugu „Kas potisetude paradiis, või maa, kus piima ja mett jookseb?“ Kirjutises antakse ülevaade põllumajanduslikust Räpinast. Kuid rändkaupmehed sõitsid pottide ja kaussidega mööda maad, vahetasid oma kaupa räbalate vastu, mille müüsid siis Räpinas paberivabrikule ning nimetasid endid sellepärast Räpina meesteks. Sellest levis teadmine, et Räpinas elab vaene ja madala kultuuriga rahvas. Ka vanas M. Kampmanni „Kooli lugemise raamatus“ oli sellest juttu, et Räpina mehed käivad mööda maad kaussidega kauplemas ja räbalad müüvad paberivabrikule. Tegelikult aga oli Räpina juba tol ajal kõrge põllukultuuriga maa, kus rajati karjakopleid ja kasvatati tõukarja. Põllumajanduse arendamisel on suured teened Räpina Põllumeeste Seltsil.
Räpina VII laulupäev
Nagu ikka, nii ka Räpina VII laulupäev algas meile juba tuttavate ettevalmistustega nagu kava koostamine, üleskutsed jne.
Räpina VII laulupäev peeti Räpina Haridusseltsi korraldusel esimesel suvistepühal, 28. mail 1939 järgmise kava kohaselt:
Kell 9 ühendatud kooride eelproovid
kell 11 jumalateenistus apostlikus õigeusu kirikus
kell 13 kontsert-jumalateenistus evangeelses luterlikus kirikus, kaastegevad Räpina Haridusseltsi laulukoor Voldemar Konsapi juhatusel ja Kaitseliidu Räpina Malevkonna orkester Eik Toivi juhatusel ning Herman Känd orelil.
Koori esituses.
1. Au kuningas, A. Läte
2. Eks teie tea, R. Tobias
Orkester:
1. Largo, J. Hiiob
2. Orkester, Al. Borodin
Orel:
1. Sonaat VI, F. Mendelssohn
2. Prelüüd S-duur, J. S. Bach
Kell 15.00 Rongkäik kaitseliidu spordiplatsilt aianduskooli parki
kell 16.00 Ühendatud kooride kontsert
kell 20.30 Pidu seltsimajas, H. Vuolijoki näidend „Niskamäe leib.“
Pääsmed:
tegelastel valged
I platsile (punased) kr 0.75
II platsile (rohelised) kr 0.50
III seiskohad (kollased) kr 0.35
õpilased ja sõdurid (sinised) kr 0.20
Laulupäeva kassa on avatud kell 11-20.
Büroo avatud aianduskeskkooli kantseleis kell 8.00-21.00
Üldjuhtideks olid Richard Ritsing ja Voldemar Konsap, orkestreid juhatas Eik Toivi.
Räpina Haridusseltsi juhatusse kuulusid: N. Hindo, E. Lamp, Fr. Olup, H. Otsmaa, S. Konsar, V. Konsap ja E. Terdre.
Laulupäeva toimkonna liikmed:
Toimkonna auesimees J. Paabusk
Toimkonna juhataja N. Hindo
Propagandajuht H. Otsmaa
Büroojuht A. Hõlpus
Peakassapidaja E. Tedre
Korterimeistrid E. Lamp ja V. Kaare
Peakontrolör S. Konsar
Ehitusmeister J. Heikla
Esmaabi korraldaja I. Hääl
Üldkontserdi kava, algus kell 16.00
Avasõnad Võru Maavanem August Kohver.
Ühendatud segakoorid R. Ritsingu ja V. Konsapi juhatusel:
1. Noortelaul, J. Aavik
2. Priiuse hommikul, K. Türnpu
3. Lauliku lapsepõli, M. Härma
4. Hommik, E. Aav
5. Põhjavaim, M. Saar
6. Kangakudumise laul, E. Oja
Puhkpilliorkester Eik Toivi juhatusel:
7. Fantaasia kantaadis Kalevipoeg, H. Känd
8. Pidukõne Riigivolikogu liige professor J. Uluots
9. Juta kaebelaul ooperist Vikerlased, E. Aav
10. Rukkirääk, valss, J. Jürme
11. Kosjasõit (Tuljak II), E. Tamm, M. Härma
12. Tervitused
Ühendatud segakoorid R. Ritsingu ja V. Konsapi juhatusel:
13. Helise, ilma, E. Võrk
14. Talgu tants, H. Känd
15. Põlismetsa järv, M. Lüdig
16. Läksin metsa kõndima, R. Ritsing
17. Su põhjamaa päikese kullast, T. Vettik
18. Tuljak I, M. Härma
Lõppsõna.
Laulupäevast võtsid osa:
I koorid
1. Adiste-Miiaste Maatulundusklubi segakoor, 20 lauljat, juhataja J. Ivask
2. Aleksandri valla Rahvaraamatukogu seltsi segakoor, 36 lauljat, juh. R. Liiv
3. Võru Haridusseltsi Areng segakoor, 30 lauljat, juh. Valev Härm
4. Kaitseliidu Veriora kompanii segakoor, 30 lauljat, juh. Põder
5. Kahkva Rahvaraamatukogu segakoor Võitlus, juh. I. Väljat
6. Karepa Noorte Ühingu segakoor, 24 lauljat, juh. Kalmet
7. Kavastu segakoor, 28 lauljat, juh. Salme Priks
8. Navi segakoor, 34 lauljat, juh. K. Torop ja E. Onno
9. Põlva Haridusseltsi segakoor, 35 lauljat, juh. A. Kiisk
10. Radamaa segakoor, juh. K. Venesaar
11. Rasina Perenaiste seltsi segakoor Helk, 32 lauljat, juh. Vardja
12. Räpina Haridusseltsi muusikaosakonna segakoor, 41 lauljat, juh. V. Konsap
13. Räpina koguduse Noorte Koondise segakoor, 27 lauljat, juh. H. Känd
14. Siksali segakoor Saaluse, 30 lauljat, juh. A. Nagel
15. Tsistre Rahvaraamatukogu segakoor, 30 lauljat, juh. Hollo
16. Tsolgo Rahvaraamatukogu segakoor, 28 lauljat, juh. J. Järvpõld
17. Üle-Eesti Noorte Ühingu Tsistre osakonna segakoor, 30 lauljat, juh. Heero
II orkestrid
1. Kaitseliidu Räpina Malevkonna orkester, 32 mängijat, juh. E. Toivi
2. Kaitseliidu Põlva Malevkonna orkester, 18 mängijat, juh. I. Susi ????
3. Pahtpää orkester, 20 mängijat, juh. F. Mähar
Pidukava algusega kell 20.30
„Niskamäe leib“ H. Vuolijoki näidend 3 vaatuses 4 pildis Räpina Haridusseltsi teatriringi ettekandel
Näitejuht mag. F. Olup
Dekoraator R. Utso
Jumestaja A. Org
Osatäitjad:
Niskamäe vanaperenaine – Elsa Karino
Aarne, Niskamäe agronoomiadoktor – Richard Utso
Ilona, ta naine – Ida Hääl
Marta, ta lahutatud naine – E. Põder
Praost – Oskar Laar
Praosti proua – H. Konsar
Doktor – A. Post
Apteeker – Ants Org
Simola peremees – Samuel Konsar
Pentilla perenaine – Erna Kaareste
Martilla perenaine – A. Välimaa
Valitseja Antilla – A. Hõlpus
Telefoni Sandra – Ida Hääl
Matti Niskamäe, kohtunik, minister – E. Tedre
Kaarel Niskamäe, doktor, ülikooli dotsent – V. Vaide
Saima, keskkoolilõpetaja, lektori proua – M. Zirnask
Professori proua Ahlgron, Maia ema – L. Kangro
Salli, teenijanna Niskamäel – L. Vaide
Fiina, Ilona teenijanna – L. Heikla
Nieminen, sulane Niskamäel – J. Välimaa
Niemise poeg, sulane Niskamäel – O. Kaare
I vaatus: viis aastat pärast „Niskamäe naiste“ sündmustikku Niskamäe elutoas.
II vaatus: Aarne ja Ilona kodus Helsingis järgmisel päeval.
III vaatus: Niskamäe elutoas umbes kuu aega hiljem,
Vaimulik laulupäev
Peale eelmainitud seitsme laulupäeva on Räpinas toimunud veel kaks vaimulikku laulupäeva. Esimene peeti 19. juunil 1932. aastal, mille kuulutuse teksti siin ära toon, kuna II vaimuliku laulupäeva kohta puudub materjal.
„Räpina endise gümnaasiumi pargis pühapäeval, 19. juunil 1932. a Räpina I vaimulik LAULUPÄEV
kell 8 ühendatud segakooride peaproov laulupeoplatsil
kell 11 ühendatud lastekooride peaproov laulupeoplatsil
kell 12 ühendatud pasunakooride peaproov sealsamas.
I
Pidulik kontsert-jumalateenistus evangeelses luterlikus kirikus kell kaks päeval. Jumalateenistust peavad õpetaja Th. Tallmeister Tallinnast, Valter Viks Rõugest ja õpetaja A. Saarman Räpinast.
Kontsertosas esinevad: soololaulus preili Siina Frei – sopran, viiulil härra Jüri Tikk, tenor Paul Härm ja Räpina meeskoor. Sissepääs laululehtedega 25 senti.
II
Rongikäik malevkonna spordiplatsilt laulupeoplatsile kell ½4 päeval.
III
Vaimulik kontsert laulupeoplatsil, milles kaastegevad umbes viissada tegelast, algus kell neli päeval.
1. Avamine
2. Kontserdi I osa
3. Vaimulik kõne õpetaja Tallmeistrilt
4. Kontserdi II osa
5. Laulupäeva lõpetamine
a) Lõppsõna
b) Kaks õhtulaulu ühendatud segakoorilt
Ühendatud sega-, laste- ja pasunakoore juhatab J. Karheiding
IV
Õhtul kell kaheksa Räpina seltsimajas haridusseltsi korraldusel pidu-õhtu.
Kavas satiiriline komöödia kolmes vaatuses „Õnne põrgu“. Eesti Haridusliidu näidendite võistlusel auhinnatud näidend.
A. Karheiding
Tants
Pääsmed parki laulupäeva kontserdile:
1. koht 75 senti
2. koht 50 senti
seisukohad 35 senti
Pääsmed piduõhtule seltsimajja:
kaks esimest rida 1 kroon,
1. koht 75 senti
2. koht 50 senti
seisukohad 35 senti
Laulupäeva toimkond“
Osavõtt laulupidudest
Pärast Räpina VII laulupäeva 1939. aastal võttis Räpina Haridusseltsi muusikaosakonna segakoor osa Pärnumaa VII laulupeost. Laulupeol käisime autoga, reis oli väga huvitav ja kujunes ekskursiooniks. Teel hakkas vihma sadama, kuid sellele vaatamata käisime Viljandi lossimägedes.
1939. aasta sügisel uut hooaega alustades oli peamiseks tööks 1940. aasta Tartumaa IV laulupeo laulude õppimine. Traditsioonilise märtsikontserdi laulud olid võetud Tartumaa laulupeo kavast.
Maikuul käis Räpina Haridusseltsi muusikaosakonna segakoori instrueerimas L. Virkhaus Tartust. Ta jäi meiega väga rahule ja ütles: „Ma olen Räpinas esimest korda ja mõtlesin siit eest leida tavalise maakoori. Minu arvamine osutus petlikuks. Siin leidsin koori, kellel kõik laulud on eeskujulikult õpitud ja peab sammu linna kooridega.“ Niisugune jutt valmistas kõikidele rõõmu ja selles rõõmsas meeleolus võeti osa Tartu IV laulupeost ning pärast seda mindi suvepuhkusele.
Lõppsõna
1940. aasta suvel kehtestati nõukogude võim. Sügisel uue hooaja alguses lõpetas Räpina Haridusselts oma tegevuse. Segakoor hakkas tööle Räpina Keskrahvamaja juures, kus juhatajaks oli agar kultuuritegelane Vello Kaare. Saksamaa ootamatu kallaletung Nõukogude Liidule 1941. aasta suvel katkestas igasuguse kultuuritöö. Saksa okupatsiooni ajal püüti veel haridusseltsi nimel tegutseda, kuid sellest ei tulnud enam midagi välja, sest kui kahurid kõnelesid, pidid muusad vaikima. Kultuuritöö uus ajajärk algas alles 1944. aastal pärast II maailmasõda.
Palju on neid, kes kord harisid Räpina kultuuripõldu ja on nüüdki oma aatele truuks jäänud ning pole Räpinat unustanud. Need on Eesti NSV teeneline kunstitegelane helilooja Richard Ritsing, kes ka praegu on muusikaõpetaja ja koorijuht Tartus. Eesti NSV teeneline kunstitegelane Paul Krigul, muusikaõpetaja ja koorijuht Viljandis. Endine räpinalne Agu Ahven elab Põltsamaal pensionärina ja puhul vahel ka pilli.
Samuel Konsar abikaasaga elavad Viljandis ja tegelevad veel agaralt isetegevusega. Elmar Luhats läks pärast Räpinast lahkumist Tartusse, kus jätkas õppimist ja tegeles muusikaga. Ta mängis Vanemuise orkestris kontrabassi ja pärast hakkas ooperilauljaks. Nüüd on Tartu muusikakooli pedagoogiks ja TRÜ rahvapillimuusika juhiks.
Eik Toivi [Elmar Noorhani] on tegutsenud mitmel pool muusikapedagoogina ja dirigendina. Karl Volrad Küttman tegeles pärast Räpinast lahkumist mitmel pool muusikaga. Praegu on ta jälle Räpinas ja on truuks jäänud oma klarnetile ja taktikepile.
Endise Võuküla koorijuhi Ferdinand Kaldi poeg Sulev kald töötab Tartus muusikapedagoogina ja dirigendina. Räpina Haridusseltsi asutaja ja esimene kirjatoimetaja ning pärastine esimees Hindrik Heering elab Räpina Naha külas ja tegeleb majanduslike asjadega.
Endine Rõsna koolmeister Joosep Poolakes oli Räpina pasunakoori ja laulukoori juhatajaks ning tegutses vanavara kogujana. Tema poeg Fr. Pohlamets elab Lääne-Nigulas. Mitmekülgne kultuuritegelane Paulopriit Voolaine elab Tartus ja tegeleb sellel alal edasi.
Vana kultuuri- ja ühiskonnategelane Eduard Peedosk elab Leevakul. Johannes Lang oli Räpina linnakoolis 1913-1916 laulmise õpetajaks. Praegu oma 80. sünnipäeval juhatab ta pensionäride koori Tartus. Arnold Liiv, kes oli praeguse Räpina meeskoori asutajate hulgas, laulab Tartus oma 80. sünnipäeval pensinäride kooris.
Nende ridade kirjutaja on üle 50 aasta kultuuritööd teinud ja sellest 48 aastat koorijuhina ning 20 aastat muusikaõpetajana Räpinas ja selle ümbruses ning praegugi pole veel taktikepist täielikult loobunud.