Alates 1. märtsist 2014 väljapanek raamatukogus
“Räpina seltsimaja tegemisi”
**************
Esimesed näitemängud Räpinas
Räpina rahva esimeseks ühiseks ettevõtmiseks oli ärkamisajal mäng ja laul: pasunakoor ja laulukoor. Mängu ja laulu kõrvale tulid Tartu „Vanemuise seltsi eeskujul päevakorda ka teised tol ajal viljeldavad alad. XIX sajandi lõpupoole oli kihelkonnas hakkajamaid 1879. aastal asutatud Toosikatsi laulukoor kandis ette ka esimesed näitemängud kihelkonnas. Esimeseks Räpinas mängitud palaks oli J. Rangi kentsakas ühevaatuseline Kalevipoja-aineline „Vanapärkel ja tema tahmane vend.“ See kanti ette Toostes K. Kiudorvi elutares Kesle-Antsu talus 1881. või 1882. aastal. ???? Järgmisena ettekantud palaks on olnud H. Vinteri ühevaatuseline nali „Kodukäija“ Toostes Songi talus ja mitmed teised Võõpsus ja mujal. Esimene suurem rahva ees esinemine oli aga 1883. aasta 15. mail keiser Aleksander III kroonimispühal. Räpina algkooli ligidal asunud küünis kandis Toisikatsi koor laulu ja mängu kõrval ette ka J. Kunderi ühevaatuselise „Mulgi mõistuse ja tartlase tarkuse.“ „Toosikatsi laulukoori eluloo“ järgi vaimustanud see rahvahulka väga ja sütitanud nende südameid. Järgmistel aastatel mängiti „Vortsaru linna pürjermeistrit“, „Njunni kosjakaupa“, „Kaks tundi kohtumees“ jt. Iseäranis kuulsaks sai Toosikatsi koor Kunderi „Krronu onu“ mängimisega. Pidudest saadud sissetulekud määrati kasulike rahvuslike ürituste heaks, nagu Eesti Aleksandrikool, Toostesse raamatukogu asutamine, koorile pillide ostmiseks.
Näitemängutegijaiks olid Toosikatsi kooriliikmed, nagu Joosep ja Jakob Songi, Peeter ja Kustav Kirotar, Joosep Puksov, A. Hektor, Jenny Terepson, Loti ja Maarja Songi jt. Aga õige hoo andis näitemängudele koolmeister ja pärastine Mehikoorma kõrtsimees Jaan Johanson naljaosades etteastumisega. Tooste näitetrupp töötas ligi kümmekond aastat, sealjuures küll omavaheliste hõõrumiste ja nääklemiste tõttu pikki vaheaegu jättes. Trupp andis võõrusetenduse ka Tartu „Vanemuises“ ja Rasinal. Kuid see esimene Räpina näitemängu ja muu seltskondliku elu õitsengujärk ei kestnud kaua. 1889. aasta 13. juunil võis „Postimees“ nr 65 kirjutada: „Räppinlastel on see aasta lootus kaunist viljalõikust saada, rukkipõllud on igal pool kenad. Aga rahva elu läheb kord korralt tagasi! Mõne aasta eest oli Räppinas mängukoor ning kolm-neli laulukoori, kaks Aleksandri kooli abikomiteed ning rahvale pakuti lõbudust kõigilt poolt. Pühade ajal anti vaimulikka ja ilmalikka kontsertisid ning näitemüügisid peeti harvsagedasti, ka näitemängu edendamine oli Räppinas õige elav. Ajalehti loeti mõnes talus kaks ja kolm. Aga nüüd! Räppina lõbus suvi on läinud ning kole sügise on käes – kas tohime jälle rõõmust, õnnelist kevadet loota?!!“
Samuel Karopun 1961. a