Restaureerimistööd Sillapää lossi I korruse saalis algasid 2021. aasta veebruaris. Peatöövõtjaks oli AS Kurmik ning esimeseks etapiks sai lava ja põrandate eemaldamine. Kui ülejäänud saal oli kaetud nõukogudeaegse parketiga, siis lava alt tuli välja veel laiadest laudadest ja punnühendustega laudpõrand. Kahjuks ei olnud aga selle seisukord selline, et seda oleks saanud säilitada. Lava esipaneel leidis endale esialgse uue kodu muuseumi kogudes.
Lava alt tuli välja nii mõndagi huvitavat: peotäis sepanaelu, plakateid ja eriti põnev oli lavaehituses taaskasutatud pruss kraabitud kirillitsas nimega E. Šalajev ja aastaarvuga 1849.
Viimase leiu päritolu ja mõisahoonesse lavaehitusse sattumist katab seni veel saladuseloor.
Lava, selle põrand ja põranda all olnud pinnas on eemaldatud. 03.03.2021.
Lava esipaneeli eemaldamisel tulid välja 1946. aastal ja hilisematel aastatel saali lõunaotsas toimunud põlengu jäljed – söestunud oli nii osa lavaalusest ehitisest kui ka hiljem värvikihtide alt ilmunud põlenud piirkonnad nii tagumises seinas, uksel kui ka sammastel. Põlengu toimumise asjaoludest on meieni säilinud kooli keemiaõpetaja Kattai seletuskirja esimesed kaks lehekülge. Põlenguid on aga toimunud ilmselt varemgi, kuna ka saali teises seinas sammastelt ja nende vahelt tuli samuti välja põlenud detaile. Ühe samba peal on põlengujälg ka eksponeeritud.
Seinte, sammaste ja kipsdetailide vanadest värvikihtidest puhastamise ja uue viimistlusega
katmise rasket tööd teostasid AS Krohwini kannatlikud restauraatorid. Kõikjal soovitud tulemust ei saavutatudki, kuna nõukogude ajal kastatud paksud õliemailkihid olid kohati nii kinni, et eemaldusid ainult koos kogu alusvärviga. Nii tehtigi otsus anda endast parim ja eemaldada vanu värvikihte just nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Ilmekamalt säilinud vanad viimistluskihid eksponeeriti sondaažidena.
Kuna muuseumi kogus oli säilinud väike kogus saali interjööris kaunistavate kipsdetaile, sh karniisi rosette, mis olid kas kasutamata või n-ö tagavaraks jäänud, siis sai halvemas olukorras rosetid välja vahetada uute vastu.
Et saada saali kaasaegne ja nõuetele vastav ventilatsioonisüsteem, tuli seintesse puurida rida auke, millest välja võetud telliskivitükkidest jäid mõned hoiule muuseumi kogusse.
Saali põrandate eemaldamisel tulid paksu pinnasekihi alt välja tellistest laotud alused, mille peal olid kunagi, enne 1930. aastate lõpus toimunud ümberehitusi seisnud sambad – neli tükki mõlemas saali otsas ühel joonel kahhelahjudega (vt plaani).
Et seda teadmist ka tulevaste saali kasutajate jaoks alal hoida, otsustati sammaste aluste asukohad uues parkettpõrandas markeerida.
Saali põrand tehti uus, betoonalusel ja kaeti kalasabamustris parketiga:
