Pikki aastaid on meie orkestri põhirepertuaaris kaks Räpina-nimelist teost: Räpina marss ja Räpina valss. Kes on see salapärane autor? Asja uurides selgus huvitavaid seoseid.
Voldemar Reimaa (Wreimann) on sündinud 21. septembril 1919 Veriora vallas Pahtpää ja Kullamäe külade piiril Kriisa-Luigelaane talus. Isa Albert-August ja vend Valter-Evald mängisid Pahtpää puhkpilliorkestris, kümneaastaselt hakkas väike Voldemar päevastel puhkpilliorkestri esinemistel kaasas käima. Lell Voldemar Freymann oli väga hea organisaator ning pillimees, kes juhatas Võru puhkpilliorkestrit kuni surmani.
Voldemar Reimaa õppis puhkpilli mängima isa pilliga oma algatusel, vend kirjutas ette ainult sõrmistiku. Tartu Kommertsgümnaasiumi minnes hakkas poiss kohe kooliorkestris mängima alti, hiljem asus korneti juurde, samal ajal lõi kaasa ka Pahtpää puhkpilliorkestris. 1940. aastal võeti Voldemar Reimaa teenima Eesti kaitseväkke, seal moodustati ajateenijatest estraadiorkester, kus ta mängis kitarri, mandoliini, akordionit ja lõõtsa. Lisaks pillimängule jõudis ta tegeleda veel laulmise ja rahvatantsuga. Voldemar laulis Viluste ja Pahtpää segakoorides ning tantsis ÜENÜ [Ülemaaline Eesti Noorsoo Ühendus] Veriora rahvatantsuringis.
1950. aastal läks Voldemar Reimaa elama algul Kuimetsa, hiljem Kosele ning asus seal soiku jäänud puhkpilliorkestrile elu sisse puhuma. Tema puhkpillimuusika paremik on kogutud ning Eesti Kultuurkapitali ja Kose valla toel 2006. aastal välja antud autorikogumikus „Mõnusas rütmis“. Kose vald tunnustas 2009. aastal Voldemar Reimaa elutööd valla aukodaniku nimetusega. Maestro lahkus taevastele radadele 12. jaanuaril 2014, tema mälestus jäädvustati tänavu septembris Kose-Uuemõisas pingi ja kontserdiga. Voldemar Reimaa pühendas oma elu ja hinge puhkpillimuusikale ning see inspireerib pillimehi tänaseni. Kaasteelised mäletavad juubilari kõva spordimehena, kelle jaoks polnud probleem sõita paarkümmend kilomeetrit jalgrattaga, olgu või tuuba seljas.
Juubilari poeg Vallo Reimaa (1961) on poliitik ja pedagoog – 2007-2008 Eesti Vabariigi regionaalminister, praegu Tartu Tamme Kooli direktor. Ta kirjutab:
“Isa nimi on õige – Voldemar Reimaa. Tegemist on eestistatud perekonnanimega, mis võeti Verioral 1937. aastal. Varasem perekonnanimi oli Wreimann. Veriorale 1851. aastal saabuses oli isa vanaisal Mihklil veel perekonnanimeks Wreemann, nagu ka tema isal, kelleks oli Tillsi mõisakubjas ja hilisem Aarna vesiveski rentnik Andre Weermaa.
Andre isaks omakorda oli Tilsi mõisa metsnik Rein Weermaa. Pere saabus Tilsile 1832. aastal Lasvalt Vastseliina kihelkonnast. Seal oli Rein Lalli Jaani (teise nimega Höde) talu peremees. Lasvale jäänud sugulaste järeltulijate hulgas on Võrumaa kaitseliidu rajaja ja Vabadussõjas langenud kapten Friedrich Weermann. Friedrichi noorem vend Richard Wremannist (eestistatult Veermaa) sai 1935.a Politseivalitsuse direktoriks ning 1938.aastal siseministriks Kaarel Eenpalu teises valitsuses. Nende õde Irene abiellus Konstantin Kirsimäega, kes 1938.a tõusis Politseivalitsuse abidirektoriks. Muuseas, üks minister, Rein Loik, on ka minu ema suguvõsas.
Minu isa Voldemari vanaisa Mihkel/Michel sai 1851. aastal Veriora abimõisa Vändramaa mõisavalitsejaks, oli vahepeal üks esimesi kaupmehi tekkivas Võõpsu alevikus ning 1870. aastatel algul rentis Veriora mõisnikult Vändramaa mõisa. Hiljem läks ta majanduslikel põhjustel mõisnikuga kapitaalselt tülli, vaidles August von Rothiga kohtutes kuni Tartuni välja ja kaotas lõpuks. Selle tulemusena ütles mõisnik (kellega Mihkel oli enne hea tuttav ja mõisapere liikmed olid mitmel korral tema lastel vaderiteks) Vändramaa rendilepingu üles. Selle vaidluse kohta on arhiivis põnev materjal. Üldse oli Mihkel kõva vaidleja ja tema kohta leiab rohkelt materjali ka Veriora vallakohtu toimikutes.
Vändramaal rentnikuks oleku ajal ostis Mihkel Mmisalt rohkelt maid (need olidki üheks tüli põhjuseks) ja pärast Vändramaa kaotamist ehitas ta oma maale Luigelaane talu, mis meenutas pigem väikest karjamõisa. Hilisem Luigelaane/Kriisa talu, mis esineb 1936.a katastrikaardil on ainult jäänus algsest valdusest, sest elu lõpul alkoholiga liialdamisele kaldunud Mihkel kaotas märkimisväärse osa oma valdustest. Luigelaane päris tema teise naise vanem poeg Voldemar (hilisem orkestrite juht) ja Kriisa talukompleksi (samuti kõrgete vundamentidega mõisalaadsed hooned) vanuselt järgmine poeg Albert – minu isa Voldemari isa. Albert rajas hiljem oma maa serva Veriora kõrts-võõrastemaja.
Alberti ema Auguste oli Võru majaomaniku Georg Pauli (saksa soost) tütar. Tema õemees Frank oli mõnda aega Verioral kõrtsi rentnikuks. Mihkli noorem vend Jakob oli esialgu koos isaga Aarna vesiveski pidaja ja hiljem mitmes mõisas metsnikuks. Lõpuks ta kõrbes majanduslikult ja hävis veel hullemini kui vend Mihkel. Mõlemal vennal oli kaks naist ja suur osa naisliinis sugulasi lahkus 1939. aastal Saksamaale.
Seoses isa Voldemari/Volli hiljutise 100 aasta sünnipäevaga olen hakanud üle pika aja taas tema suguvõsa ajalooga tegelema. Põnevat materjali leiab sealt palju. Loodan, et mingit taustamaterjali leiab veel ka muuseumitest, näiteks minu isa muusikust onu Voldemari kohta, kes oli elu lõpul Võrus sõjaväeorkestri juht ja asus vahetult enne surma looma Võrus sümfooniaorkestrit. See jäi küll tema surma tõttu pooleli.”