Paulopriit Voolaine 105

Räpina Muuseumisõprade Seltsing tähistab
Paulopriit Voolaine 105. sünniaastapäeva
teisipäeval, 19. oktoobril 2004 algusega kell 15:00
Ettekanne Janhard Kaldojalt, näitus.
***
Palopriit Voolaine oli tuntuim ja teenekaim Kagu-Eesti kodu-uurija, vanavara-, murde- ja rahvaluulekoguja, luuletaja. Voolaine sai oma kodukohale taas vajalikuks, kui tähistati Räpina Puuaiasõja 175. aastapäeva 1959. a septembris. Tema oli selle ürituse algataja, käis arhiivis, pani paika sündmuste õige aja, kutsus külalised. Need olid vabariigi ajaloolased akadeemik H. Kruus, J. Kahk, ajaloodoktor M. Stepermanis Läti TA-st.
Palopriit Voolaine (Paul Friedrich Pedmanson) sündis 9. oktoobril 1899 Tooste külas Loomuse talus viienda lapsena. Ta õppis algul Raadama ministeeriumikoolis, siis Räpina kõrgemas algkoolis, hiljem Tartu reaalkoolis. Aastatel 1920-1925 oli ta Tartu Ülikooli üliõpilane, õppides eesti keelt, rahvaluulet ja läänemeresoome keeli. Majanduslikel põhjustel jäi tal ülikool lõpetamata, kuid juhendaja Lauri Kettuse kursuse läbis.
Voolaine töötas kaua ülikooli juures: 1933-1945 eesti keele arhiivis, 1945-1960, pensionile siirdumiseni, TRÜ Raamatukogus Toomel. Siis asus ta korrastama raamatukogu fonde, jagama vajalikku kirjasõna üliõpilastele ja õppejõududele. Iga lugeja pidi koos vajaliku raamatuga saama õpetussõnad ja killukese huumorit.
Voolaine on põhjalikult uurinud eesti asundusi Lätis Ludza linna lähedal (ludsi maarahvas) ja Pihkva oblastis (kraasna maarahvas). Kroonikaid uurides on ta avastanud veelgi uusi keelesaari.
Peale Lutsimaa on Voolaine uurinud ka kodukoha ning Setomaa keelte olustikku ja rahvaluulet. See on vajalik keelematerjali uurimiseks.
Seto rahvatraditsiooni jälgijana on ta suurt tähelepanu pööranud lauluema Anne Vabarnale ning kirja pannud rohkesti tema improvisatsioone. Mõned neist on pühendatud ka kogujale.
Näiteks:
…Sinno naka ma siia uutmahe,
umma tarrõ tahtmahe,
kuna õks sa saat, sis tulõ,
kuna arvat, sis astu.
Siia võid õks tulla õga kõrra,
Võid astu õgal aal…
Voolaine on andnud Anne Vabarnale ka teemasid koos lühikese kavaga. Nii sündisid näiteks pikemad lood “Peko” ja “Alo”. Voolaine on palju kaasa aidanud ka seto lugemiku koostamisele (kaasautor). Ta oli üks esimesi kirjamehi, kes tahtis seto nime tõsta auväärsesse paistesse. Esimesel seto laulupeol a. 1922 kandis ta Petseri seltsimajas ette luuletuse “Seto keelele”, milles on järgmised värsid:
Kes enämb viil siin seto kiilt ja nimme
pand halvast, häbust, toda põlga,
kui inemist, kes unõht rahva pühä võlga,
kui inemist, kel süä külm ja pimme.
Voolaise loominguline töögi on välja kasvanud ta muudest töödest ja huvidest ning nendega seotud. Ta on kirjutanud viis näidendit: “Võnnu all”, “Pearaha”, “Koolapoeg” ajalooteemadel ning “Maajumala poeg” ja “Kirbuküla kuningas” naljandite järgi.
Räpina talurahvaülestõus, nn Puuaiasõja mälestuseks kirjutas Voolaine näidendi, mille alusel Richard Ritsing lõi muusikalise lavastuse “Fuocorum”, mis kanti ette Puuaiasõja 190., 195. ja 200. aastapäeval.
Luulekatsetusi oli Voolaine hakanud tegema juba 13-aastaselt. Enamasti on need murdekeelsed või regivärsilised. Enamik tema luuletustest on pühendatud kaastöötajatele ja sõpradele või teatud sündmuste tähistamiseks.
 
 
TERVITUS RÄPINA LAULUKÜLALISTELE
Tere, kes te lauluteida, Võtku vastu Võru voolud
Ilorändu Räpinasse, teie kaja kaunidusta,
Võhandu võttelite, teie laulu lahedusta,
Tõerõõmul tõttelite! Helisida hellemaida!
Tere meile tulemasta Linnud saagu liigutatud
Naabri vallust valamasta kukulinnud kuulatagu,
Meelikmarja Meeksi neiud, lõbusamad lõivukesed,
Meeksi valla vaprad mehed, siskasirgu sillerdajad!
Kasaritsa kallid kaimud Kiitku pilvekirjad laule,
Kapera kaunid noorekesed, paitagu neid pargipuudki,
Koiola kuldajuukselised kes nüüd astuvad aga aeda,
Vahalatva latsikesed, lauluvõlu võimul välja
Pahtpää paremad tütred,
Põlva põlevsilma peiud,
rahurahvas Rasinalta, Laulge Eesti ehtimiseks
kulde “Koidu” kostitoojad, isamaiseks ilustuseks
Lasva lahked laululinnud, kodumaiseks kosumiseks,
Aleksandri ausad neiud, vabariigi valgustuseks!
Tsäpsi sädelevad silmad,
Tsiistre siirad sõsaritsad, Üks meid lippu liitku ühte –
Orava osavad veljed, ülem lippu – Eesti lippu!
Luuska lustilised noored! Üks meid laulu lasku ühte,
Ülem laulu – Eesti laulu!
Lööge lõkkele te laulud
Õrna kevade õitelõhnus,
Sirelite valges vahus,
Sinililla siidilumes!