Eik Toivi (Elmar Noorhani, 1903–1993), endise Natsionaliseeritud Räpina Paberivabriku komissari meenutused: Oli aasta 1940, toimus juunipööre. Eesti oli NSVL liikmeks vastu võetud. Eesti NSV valitsuse organid asusid riigikorda ja majandust uuele alusele ümber korraldama. Võru maakonnavalitsusest tulid minu (Eik Toivi) juurde Räpinasse haridusosakonna juhataja Karl Siilivask ja teedeosakonna juhataja Leonhard Hallop. Peale tervitust võttis Karl Siilivask taskust kella ja lausus: „Kell on praegu pool neli. Meil on vaja Räpina Paberivabrikule komissari ja meie jäime peatuma sinu kandidatuuri juurde. Kell neli lõpeb vabrikus töö. Peame enne seda kohale jõudma, et töölistele teatavaks teha.” Olin oma senise elu kestel tegelenud ainult muusikaga, uus ülesanne aga nõudis tehnilis–majanduslike ja poliitilise küsimuse juurde asumist. Kaaluda polnud tol hetkel aega ja kuna ettepanek tuli tuttavatelt mõttekaaslastelt, siis nõustusin. Räpina vallamajast võeti kaasa vallasekretär ning seejärel sõitsime paberivabrikusse kohale. Mind esitleti kokkutulnud töölistele, kellest enamikega olin juba lapsepõlvest saadik tuttav, kui komissari. Samuti tehti see teatavaks ka vabriku tookordsele direktorile Voldemar Paalile, kes juhtis vabrikut kohapeal. Vabriku sisseseade, veejõu lüüsid, toodang ja toormaterjal kuulus „Aktsiaselts Räpina Paberivabrikule”, mille aktsionärideks olid proviisor Julius Lill (A/S-i esimees), advokaadid Joh. Sepp, K. Grau ja F. Karlson Tartust. Julius Lill oli tegev paljudes seltsides, asutustes ja alates 1928. aastast Rootsi aukonsul Eestis. Ta oli ainuke aktsionär, kes oli vabriku tegevuseks paigutanud sularaha. Minu ülesandeks oli vaid endise „A/S Räpina Paberivabriku” omandid natsionaliseerida. Momendist, mil ma asusin vabriku komissariks, sai vabriku ametlikuks nimeks „Natsionaliseeritud Räpina Paberivabrik”. Vabriku senine direktor Voldemar Paal jäi vabriku tehniliseks juhatajaks. Komissar pidi küll vabrikut juhtima, kuid eelkõige valvas olema kõiges, et endised vabriku tegelased teeks kõik vabriku tegevuse heaks kulgemiseks. Ülevaatlikkuse ja operatiivsuse huvides toodi raamatupidamine üle Tartust Räpinasse. Algas vabriku inventuuri tegemine, millest tingimata pidi osa võtma vabriku komissar. Kuu ajaga oli bilanss tehtud. Meid kutsuti koos vabriku raamatupidajaga Tallinnasse, insener Toonekure juurde. Seltsimees Toonekurg võttis arvutuslükati ja arvutas kõik meie suure hoole ja täpsusega valminud bilansi arvud 1/10-le. See kümnendik bilanss soovitati ümber trükkida ja esitada aktsiaseltsile, kes võivad nädala jooksul vastuvaidluse esitada. Kutsusin aktsiaseltsi liikmed Tartus alla kirjutama ümbertrükitud bilansile ja tegin teatavaks vastuvaidluse esitise võimaluse. Sellega oleks olnud minu ülesanne komissarina täidetud. Kergetööstuse rahvakomissariaadis minu vabriku direktoriks jäämise kohta esitati küsimus, millele vastasin eitavalt, sest ma ei tahtnud hakata tehnilist haridust omandama. Otsustasin jääda muusikameheks. Vabriku andsin üle esimesele nõukogudeaegsele direktorile Kruusele 1940. aasta 5. novembril. Seega minu „Natsionaliseeritud Räpina Paberivabriku” komissariks olemise aeg algas 1940. aasta juulikuu viimasel nädalal ja lõppes sama aasta novembrikuu algul. Töölisi vabriku natsionaliseerimise algul oli umbes 25. Kommunistliku partei liikmeid ei olnud, kuid kommunistliku ideoloogilise hoiakuga oli kolm töölist. Vabrik valmistas katusepappi ja kuivatuspaberit. Toormaterjaliks olid kaltsud ja Kehra oksamass. Hall papp müüdi katusepapi tõrvajatele ja väikeettevõtjatele Tallinnas ning Tartus. Räpina Paberivabriku pappi peeti tõrvajate poolt paremaks kui Türi Paberivabriku oma, sest see oli poorsem ja tõrv imbus sellesse väga hästi.
Muuseumiõpetaja Toivo Lees
