Tänavu, 2021. aastal möödub Räpina valla taasloomisest 30, vallaseaduse vastuvõtmisest 155 ja Räpina kihelkonna esmamainimisest 385 aastat. Kuigi Eesti alade haldusjaotuse alged ulatuvad muinasaega, mil kujunesid muinaskihelkonnad, siis Räpina kihelkond tekkis alles mitusada aastat hiljem, Rootsi ajal. Valdade kujunemislugu peaasjalikult alles sealt algabki. Muinasajal tähistas skandinaavia laensõna „vald” mõjuvõimsa isiku üleolekut või vägivaldselt kehtestatud võimu. Alles 17. sajandil, Rootsi aja lõpul muutus mõiste sisu territoriaalseks, vallaks nimetati siis mõisamaad koos sellel elavate talupoegadega. Sajand hiljem loeti vallaks ainult mõisa ümber paiknenud talurahvakogukonda, kuigi eraldi õigusi neile ei laienenud. Kogukonda hakkas ühendama küll vallakohus, aga selle toimimist reguleeris mõis. Pärisorjuse kaotamisega Eestimaal 1816. aastal ja Liivimaal 1819. aastal hakati mõisate ümber ametlikult valdu kui territoriaalseid haldusüksusi moodustama. Nii talupoegadel kui ka valdadel tekkis omaette õigusi, palju rohkem aga uusi kohustusi, kuid otsustes tuli lähtuda ikka veel mõisa heakskiidu järgi. 1856. ja 1866. aasta vallaseaduste järel liikusid vallad mõisa mõjuvõimu alt riigi kontrolli alla. Esialgne mõisate arv ulatus üle 1000, sajandi lõpuks oli neid mitu korda vähem. Territoriaalsetest piiridest tähtsam oli vallaelanike arv – valla hingekirja pidi kuuluma vähemalt 200 talupoega. Valdades tuli moodustada vallavolikogu ja kõik vastavad organid, valida vallavanem, tekkis vajadus eraldi vallamajade ja vallakohtute ehitamiseks. Talupoegadel tuli õppida hulganisti uusi ülesandeid kogukonna paremaks majandamiseks. 1866. aasta vallaseadus kehtis väheste muudatustega 1917. aastani ja muudetud kujul 1937. aastani. 155 aastat tagasi, 1866. aasta vallaseaduse järgi oli esimeseks Räpina vallavanemaks Peeter Jaagomann Kurekülast. Esialgu eraldi vallamaja polnud, 1867. aastal valmis Räpina kohtumaja, kus hakati arutama ka valla asju. Carl Beschti projekti järgi ehitas Hans Mikk 1894. aastal Räpinale ühekorruselise vallamaja (praegune Vabaduse 30). Aastatel 1913–1920 oli hoone koolide kasutuses, pärast seda kuni 1950. aastani tegutses ruumides taas vallavalitsus. 1950. aastal ehitati hoonele teine korrus ja seal asus Räpina rajooni keskus kuni aastani 1961. Viimane hoone kasutaja oli Räpina haigla, praegu on maja eravalduses. 1937. aastal vastuvõetud uus vallaseadus oli aluseks ulatuslikule valdade reformimisele 1939. aastal. Juba Eesti iseseisvumise järgselt räägiti valdade ümberkorraldamise vajadusest, siis enne tegutsemist oli tarvidus uuringute ja rahvaloenduse järele, mis aitaksid Eesti eluolu paremini mõista. Mitmete eelnõude tulemusel jõustus 1939. aastal vallareform, mille järgi jäi alles 248 valda, kuigi piiriküsimused olid endiselt problemaatilised. 1940. aastal alanud Nõukogude okupatsiooniga hakkasid valdade korraldust juhtima Töörahva Saadikute Nõukogude Täitevkomiteed. Väga suuri muudatusi haldusjaotuses esialgu ei tehtud, Saksa okupatsiooni aastatel 1941-1944 jäid samuti piirid samaks, suuremad muutused tulid uuesti Nõukogude okupatsiooniga Teise maailmasõja järgselt. 1945. aastal loodi valdadesse külanõukogud, ühes vallas võis neid olla kuni viis. Räpina vallas moodustati Alaküla, Leevaku, Linte ja Võõpsu külanõukogud. Üleliiduline haldussüsteem tingis 1950. aastal Eesti haldusjaotuse muudatuse. Kaotati maakonnad ja vallad, nende asemele loodi 39 rajooni, mille alla kuulusid külanõukogud. 26. septembril 1950. aastal arvati Räpina rajooni koosseisu Räpina alev ning Aravu, Mehikoorma, Parapalu, Piirissaare, Järvesuu, Verhulitsa, Leevi, Tsolgu, Mikitamäe, Võõpsu I, Kahkva, Luuska, Suuremetsa, Alaküla, Leevaku, Linte, Võõpsu II, Matsuri, Satserinna, Ruuna, Viluste ja Väike-Veerksu külanõukogu. Rajoonide süsteemi korraldati pidevalt ümber, 1961. aastal kaotati Räpina rajoon. 1989. aastal hakati vahepeal kõvasti koondatud külanõukogusid uuesti lahku lööma, taasiseseisvunud Eestis moodustati külanõukogudest taas vallad ja kinnitati nende omavalitsuslik staatus. 21. novembril 1991. aastal staatuse saanud Alaküla vald nimetati 12. detsembril 1991. aastal ümber Räpina vallaks. Uue Eesti elu edenemisega kaasnes vajadus uuteks ümberkorraldusteks. 2002. aastal moodustati senise Räpina linna ja senise Räpina valla baasil uueks omavalitsusüksuseks Räpina vald. 17. oktoobril 2017. aastal tekkis Räpina, Veriora ja Meeksi valdade ühinemisel uueks omavalitsusüksuseks Räpina vald. Rõõm, et läbi keeruliste reformide ja võimuvahetuste saab Räpina tänavu tähistada nii mitmeid pidupäevi. Räpina vallavanemad: Peter Jaagomann (1866–1871), Paap Kiudorv (1872–1875), Jaan Jaagomann (1876–1879), Peeter Krigul (1880–1882), 1883–1884 (protokollid puuduvad), Hindrik Tooding (1885–1887), Hindrik Punmann (1888–1890), G. Narusk (1891), H. Narusk (1892–1893), Peeter Kiudorv (1894–1895), Jaan Mälton (1895), Jakob Zernask (1896), Peeter Holsting (1897–1899), Jaan Viido p. Tolmov (–1914), Julius Niggols (1915–1917), Widrik Peedoson (1917), Julius Niggols (1918), Paul Ainson (1918–1919), Daniel Tooding (1921–1928), Johannes Paabusk (1928–1940), Daniel Piirilaht (1940-1941), Eduard Peedosk (1941–1944), Inge Hirmo (1991–2005), Teet Helm (2005–2016), Kaido Palu (2016-2017), Enel Liin (2017– )
Muuseumiõpetaja Toivo Lees
