5. mail 2008 näituse avamine haldushoones.
Ago Ainelo raamatut “Räpina postkontor 1913-1960” saab osta turismiinfokeskusest.
***
Kuni 1913. aastani Räpina postkontorit ei olnud. Post toodi kiriku konvendi kulul kaks korda nädalas Võrust Räpinasse lukustatud kottides ja kotid jaotati pastoraadi õues kohe ootajatele kätte. Võrust olid laaditud erikotid Räpina, Meeksi, Toolamaa ja Kahkva valda, kõigisse piirkonna mõisatesse, metsaülemale, Mehikoorma alevitele. Kui õues kõiki postikotte ära anda ei saadud, siis viidi ülejääk kiriku kantseleisse ja köster Raudsepal oli nendega küllaltki tüli. Juba aastaid otsa nõudsid vallavalitsused olukorra parandamist. Kuid ei millistki parandust ei tulnud valitsuse poolt. Eriti ajalehed ei jõudnud sel teel kuigi viisi lugejani ja neid telliti üldiselt väga vähe. (Märkus: vallad maksid kirikule nn regulatiivi makse ja nende maksude hulgas sai tasutud mitmekordselt ka postivedamine.)
Kõigest sellest vast johtuski, et Raudsepp pöördus Riiga posti peavalitsuse poole palvega avada Räpinas kroonu postkontor. Raudsepp saatis kirja Hindrek Rikandile, keda ta vähekese tundis. Rikand oli Põlva kihelkonnast (Väimela Alaräbo talust) ja oli ametis kubermangu postivalitsuses. Teda huvitas ka oma kodumaakonna postiolude korraldamine ja ta kirjutas pikema kirja Raudsepale vastuseks, milles andis nõu kuidas tuleb toimida. Nõnda tehtigi. Ametliku algatuse võttis oma peale Räpina vallavalitsus.
Postkontori avamise tingimusi oli kaks:
1. Keegi pidi võtma kolmeks aastaks postkontori ruumide üüri tasumise oma peale. Aga kes võtab? Siis sai kokkulepe õigeusu kiriku preestri Nikolai Pätsiga, et kirik annab üheks aastaks ruumid tasuta. Küll siis pärast elu ise näitab, mis edasi saab.
2. Vallavalitsus pidi kindlustama, et aasta jooksul müüakse postkontorist 1500.00 rbl eest maksevahendeid ära ja kui vähem müüakse, siis vallavalitsus tasub puudujäägi.
See oli lihtne lubada. Kõik vallavalitsused, koolid, mõisad hakkasid ainult Räpina postkontori kaudu oma posti saatma, alevites avati igas kaupluses kirjamarkide müümine ja võeti lihtkirju vastu postkontorisse toimetamiseks. Kõige selle tulemusena kassaplaan ületati enam kui 30%.
Sellest tulenes, et postivalitsus oli nõus järgnevatel aastatel kontori üüri riigisummadest tasuma, kontorisse telefoni sisse seadma. (Telefon oli tol ajal mõisate omavahelisteks kõnelemisteks. Üks telefoni keskjaam asus Tilsi mõisas Esialgu tulid ühetraadilised ühendused Tilsist ka Räpinasse.)
1915. aastal hakati Võrust kolm korda posti tooma. See oli jällegi suur samm edasi. Uus telefoni keskjaam avati Räpinas. Kõik see mõjutas ajalehtede tellimist. “Oleviku” kirjasaatja teatab Räpinast, et 1914. aasta veebruarikuul tuleb Räpina postkontori kaudu 430 ajalehe tellijale ajakirjandust. On toodud isegi pingerida: kõige rohkem loetakse “Meie Aastasada”, teisel kohal on “Olevik”, kolmandal kohal “Tallinna Teataja”, edasi “Postimees”, “Võru Teataja”, “Talu” jt.
Kultuurilooliselt on huvitav märkida, et nelja aasta pärast oli kujunenud Võrumaal välja alljärgnev võrk:
1. Võru
2. Vastseliina
3. Rõuge
4. Põlva (avati 1915. a)
5. Räpina
6. Antsla (Urvaste kihelkond sai posti Antsla raudteejaamast)
7. Kanepi (Kanepi kihelkond sai posti Sõmerpalu raudteejaamast)
8. Karula, Hargla ja Korneti postiagentuurid said posti Valgast.
9. Veriora postiagentuur sai posti ühes Räpinaga.
10. Orava postiagentuur sai posti Petserist. Postiagentuur oli tavaliselt vallakirjutaja hoolel, vahel mõnes kaupluses.
11. Võru lähedased vallad vedasid ise oma posti kaks korda nädalas, st vallavanema päevade eel.
