Pühapäeval, 3. jaanuaril 2016 kell 10:30
pühalik seisak Vabadussõja ausamba juures.
Eesti-Vene rahulepingu allakirjutamise momendist, millega saavutati meile iseseisvus ja rahu, kestab traditsioon, et igal aastal 3. jaanuaril kell 10:30 üle maa katkestatakse töö ja liikumine kaheks minutiks, et päid paljastades mälestada ja austada neid, kes Eesti riigi suuremal ja pühamal ajastul – Vabadussõjas kaotasid oma elu vaenuväljadel.
Räpinas helisevad kirikute kellad, mille järele katkeb kaheks minutiks liikumine ja tegevus ning päid paljastades mälestatakse langenuid. Selleks ajaks sulgevad ärid oma uksed.
***
Tiit Kala sõnavõtt:
Head siinviibijad! On olemas ütlus, kes minevikku ei mäleta – see elab ilma tulevikuta. Minu arust kehtib see nii üksikisiku, kogukonna kui riigi kohta. Tänan Räpina Koduloo- ja Aiandusmuuseumi ja selle juhatajat, et on taastatud kena traditsioon koguneda kolmandal jaanuaril siia usamba juurde. Kolm korda aastas avaldada austust meie kangelaste auks, kes tõid meie vabariigile sünnitunnistuse, mis on kirjutatud langenute verega, ei ole palju.
Sõna „oleks“ on igapäevases kõnes pea olematu tähendusega. Sellega seoses meenutan Jüri Kuuskemaa raamatust „Peeter I ja Katariina ! Tallinnas“ loetud Peeter I fraasi: „Kui Tallinn ja Paldiski „oleksid“ olnud 1702. aastal minu omand, siis poleks ma oma euroopaliku Venemaa pealinna rajanud Neeva madalikule vaid siia.“ Tagantjärele võib öelda, et see „oleks“ läks meist väga lähedalt ja positiivselt mööda.
Nüüd siis Tartu rahulepingu juurde. Minu teada on Eesti ainuke riik maailmas, kes on sõjas võitnud seda „suurt naabrit“! See oli kaitsesõda. Miks ma seda „naabrit“ ei nimeta õige nimega? Lähtun vanast ütlusest: Ära nimeta kurja tema õige nimega, sest kuri võibki siis karja tulla! Tartu rahuleping oli Eesti jaoks soodne ja riigikaitse seisukohalt hea. Kui meie „suur naaber“ oleks sellest lepingust kinni pidanud, siis ma arvan, et me oleks praegu Euroopa viie jõukama riigi hulgas ja ühel juhtival erakonnal ei oleks vaja jagada tühje lubadusi.
Miks ma nimetan riiki jõukaks, mitte rikkaks? Sest rikkus, minu arust võib tulla läbi loteriivõidu, päranduse, pettuse jne. Jõukus riigile algab perekonnast, see on töökus, haridus. See kandub edasi kogukonnale ja sealt edasi riigile. Nii säilivad meie traditsioonid ja on tagatud järjepidevus ühtlaselt kõigis eluvaldkondades. Jõukus saavutatakse mitme põlvkonna töökuse ja riigi läbimõeldud teegvuse tulemusena. „Suur naaber“ heidab meile ette, et oleme sõlminud lepinguid oma riigikaitseks „kahtlaste ühendustega.“ samas on „suur naaber“ ära unustanud, et tema ise oli lepingu rikkuja Eesti Vabariigiga. Meie riigi juhtidel on järjekordselt päevakorras lepingu sõlmimine „suure naabriga.“ Kutsun meie riigijuhte mõtlema selle otstarbekuse üle, sest „suur naaber“ on viimastel aastatel käitunud oma naabrite suhtes kuritegelikult.
Näen, et täna on siin rohkem rahvast kui eelmisel aastal. Tänan kõiki, kes on kohale tulnud ja loodan, et järgmisel aastal on meid siin veel enam. Tänan!
*****************
Jaan Kivistik:
Sel päeval on erinev sisu teistest isamaalistest tähtpäevadest. Relvarahu polnud veel Eesti võit Venemaa üle, mis päädis Tartu rahuga. Oli ühe sõja lõpu päev, mis ühtviisi õnnelik mõlemal pool rindejoont viibinud lihtrahvale. Seda saab käsitleda kui Eesti ja Venemaa leppimise päeva. Relvarahuga seoses polnud kaotajaid. Mõlemal pool rindejoont võideti elusid ja väärtusi, mis sõja jätkudes oleks hävinud. Algas leppimine teistegi sõjas osalenute vahel. Vabadussõja võitudest räägitakse Vabariigi aastapäeva, Tartu rahu ja Võidupüha üritustel, relvarahuga seoses oleks liigne seda korrata.
Mõeldes relvarahu aastapäevale tekkisid mõned värsid:
Relvarahu
3. jaanuaril 1920, 10.30 jõustus vaherahu Eesti ja Venemaa vahel.
Igal aastal samal hetkel peatume minutiks, et mõelda minevikule.
Lõppesid lasud.
Nii kokku sai lepitud
Eesti ja punase Venemaa vahel.
Kas katkes sellega vihkamisahel,
kui lõpuks sõlmiti
Tartu rahu?
Vaikisid relvad
sel näärikuu hommikul.
Nüüdsest ei tulnudki langenuid matta.
Lahingutallermaid lumevaip kattis.
Vapustav vaikus,
sest taltusid rahvad.
Kaotajaid polnud,
ent võideti elud –
olid kas ühel või teisel pool fronti.
Tähtpäev, mis peletab võõrastustonti
naabrite vahel, kus
mõndagi olnud.
Minutiks peatu
nii nagu on tavaks
hetkel, kui rinnetel relvad jäid vakka.
Meenuta juhtunut aastate takka.
Need, kes siis võitlesid,
jäävadki eatuks.
01.01.2016
***************************************
Vabadusele
Nii kaua, kaua oled kannatan’d
mu armas õitsev Eesti isamaa
su priiust matnud võõras vägivald
on aastasajad oma karmi käega
Nüüd jälle priius loitma löön’d
ja ärgan’d vapper mehemeel
su rahva poege südames
kui oli esiisadel
Lõunaõigust tahavad
sest võitlema kõik tõttavad
ja särama saab ilma sees
su nimi igas valguses
Nii kaua, kaua oled kannatan’d
mu armas õitsev Eesti isamaa
su priiust matnud võõras vägivald
on aastasajad oma karmi käega