Neljapäeval, 21. jaanuaril 2016 algusega kell 15:00 raamatukogus näituse avamine
„Sooja südame ja säravate silmadega Velmo Liiva”
Näitust saab vaadata raamatukogu lahtioleku aegadel kuni 20. aprill 2016
Vaata pilte http://pildimeister.eu/galerii/index.php/Aasta-2016-pildialbumid/Velmo-Liiva?page=1
***********
VELMO LIIVA (1947-1993)
Räpina Keskkooli õpetaja aastatel 1972-1993
Gerli Liiva meenutab oma isa:
Velmo Liiva sündis Mikitamäe külas Põlva rajoonis pere teise lapsena. Vend Hillar oli temast kolm aastat vanem. Isa Jaan töötas teedevalitsuses ja ema Anna oli kodune. Elati väikses talus, kasvatati loomi ja tegeleti põllumajandusega.
1953. aastal alustas Velmo kooliteed Mikitamäe 8-klassilises koolis, mille lõpetas 1961. aasta kevadel. Ta jätkas õpinguid sügisel Räpina Keskkoolis ning lõpetas selle 1965. aastal. Temaga ühes lennus lõpetas ka praegu tuntud kunstnik Leonhard Lapin. Kooli ajal tegeles ta rahvatantsuga, tegi sporti ja võttis edukalt osa võistlustest. Kooli staadion ja võimla olid tolle aja noorte kohtumispaigad, kus meeldiv tegevus ühendati kasulikuga.
1965. aasta sügisest õppis ta Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuriteaduskonnas, mille lõpetas 1969. aastal Sama aasta kevadel tutvus ta Tartu neiu Riitaga. Vastne ülikooli lõpetanud suunati tööle Tihemetsa tehnikumi kehalise kasvatuse õpetajaks. Seal sai ta töötada vaid ühe aasta, sest võeti sõjaväkke. Aega teenis ta Tapal, olles seal kartsaülem.
1972. aasta kevadel sai Velmo teada, et sügisest vajatakse Räpinas kehalise kasvatuse õpetajat ja otsustas oma kodukohta naasta. Veel enne ajateenimise lõppu kõlasid 5. augustil 1972 Velmole ja Riitale pulmakellad. Pulmareisil käidi Jaltas. Seetõttu jõudis noor õpetaja kooli alles siis, kui tunnid olid juba alanud (pärast 1. septembrit). 1972. aasta sügisest oli Velmo kehalise kasvatuse õpetaja Räpina Keskkoolis.
Algul elasid noored Oktoobri tänaval (praegu Vabaduse) kooli ühiselamus. Tol ajal elas seal veel teisigi õpetajaid: Ene Järve, Maie Kilusk, Viktorina Veeber jt. 1973. aastal koliti elama Heidemanni 5 (praegu Võru mnt) 2-toalisse korterisse. 1974. aasta detsembris sündis perre tütar Gerli ja 1977. aasta veebruaris tütar Kaari.
1982. aasta sügisel valmis Lauristini (praegu Hariduse) tänaval õpetajatele uus maja, kuhu saadi 4-toaline korter. See oli nn õpetajate maja, kuna 12 korterist 11-s elasid õpetajad. Velmo abikäsi jagus kõikjale: aitas kardinapuid üles panna, valgusteid lakke ja seinale kinnitada, piltide jaoks seina auke puurida jne. Hiljem oli ta alati kohal, kui kuskil mõni kraan tilkus või solgitoru jooksis. Kõiki töid ta oskas.
1982. aasta detsembris juhtus Velmol koolis kehalise kasvatuse tunnis rööbaspuudel harjutusi ette näidates õnnetus: ta kukkus ja vigastas raskelt jalga. Pikka aega oli ta haige, sest lisaks jäi raskelt kopsupõletikku ning tekkisid teised tervisehäired. Selle trauma tagajärjed andsid tunda kogu ülejäänud elu.
Velmo Liiva oli inimene, kes ei osanud puhata ega minutitki tegevusetult olla. Ka oma puhkuse ajast oli ta sageli koolimajas või koolistaadionil. Ta niitis ja hoidis korras nii staadionit kui inventari. Kui koolimajale ehitati juurdeehitust ja võimlat, siis oli ta terve suve seal abis nii nõu kui jõuga.
Kui võistlused toimusid Räpinas, olid tal mitu päeva varem käed-jalad tööd täis. Vaja oli staadionit niita, jooksuradasid maha märkida, kõik vajalik maha märkida, kõik vajalik maha panna. Kergematel töödel rakendas ta sageli oma lapsi. Ka võistluste ajal olime tihti tal rõõmuga abis. Oma pere täitis tal sageli nn sekretäri kohustusi: kirjutas nimekirju päevikutesse, tegi võistluste kuulutusi ja aitas muudes kirjatöödes.
Velmo Liiva oskas kõiki töid ja aitas kaas igati kodustes tegemistes: valmistas süüa, koristas, aitas pesu pesta ning triikida, kui vaja, õmbles pluusile nööbi ette või vahetas pükstel katkise luku ära. Tihti veetis ta pikki tunde ja päevi kooli garaažis, kus remontis autot. Talle meeldis käia metsas ja soos marjul ning seeni korjamas.
Suurema osa ajast veetis ta koos perega isatalus oma vanemaid aidates. Naabertalust laenatud hobust oskas ta rakendada nii vankri, adra kui looreha ette. Nii said tehtud kõik talutööd: maa küntud, kartulid maha pandud, mullatud, kartulid üles võetud, hein kokku tõmmatud ja koju veetud jne. Hea, kui vahel oli võimalus koolist laenata isekallutajat, millega heina koju vedada. Ka meil, lastel, oli siis tore autokabiinis maale sõita ning heinamaa ja küüni vahet loksuda. Eriti tore veel, kui võisime koorma otsas koju sõita.
Tema venna õhutusel hakati tegelema kurgikasvatusega. Et lisa teenida, kasvatati ka kartuleid ja porgandeid, mida müüdi Petseri kloostrisse, aga käidi ka Petseri turul müümas. Veel mitmeid aastaid hiljem, kui käisime kloostrit külastamas, tundis seal mungast aidamees ta ära ja küsis: „Peremees, miks sa meile enam kurke ei too? Väga head kurgid olid.“
Meeldejäävad olid iga-aastased talgud Mikitamäel: kevadel kartulipanek, sügisel kartulivõtmine ja oktoobripühade ajal sõnnikuvedu. Nendest võtsid osa paljud õpetajad-sõbrad: Maie, Viktorina, Tõnu, Heini, Oskar, Anu, Harri, Ulvi, Kaja, Marika jt. Alati pakuti pärast rasket tööpäeva hästi süüa. Minu vanaema maitsvad setu söögid: pliinid, hautatud kuivatatud latikas, tünnihapukurk jm viisid keele alla.
Kui moodi läks „peedipõllumajandus“, siis oli ka meie pere agaralt ametis. Viis suve ja sügist kõplasime, harvendasime ja koristasime saaki. Kogu pere oli koos ametis ning vahel tulid appi ka sugulased ja sõbrad. Selle tööga teenitud raha eest ostsime koju uusi suuremaid asju: nurgadiivani, klaveri, sektsioonkapi jm. Ühel aastal saime raha asemel hoopis viis kotti suhkrut. Kõigi nende kiirete põllutööde kõrvalt leidsime ikka aega ka puhkamiseks. Käisime telkidega mere ääres, külastasime sugulasi Saaremaal, Tartus, Otepääl. Traditsiooniks oli augustikuine kaubareis Lätti.
Koolis oli Velmo Liiva alati aktiivne pidude korraldaja ja läbiviija. Traditsioonilised olid sõpruskohtumised Liepaja kooli õpetajatega nii Räpinas kui Liepajas. Külalised ööbisid alati peredes ja tekkis tal sõprus Uldisega, kellega vahetasime jõulukaarte veel kaua aega pärast Velmo Liiva lahkumist. Teine tore ja siiani püsiv sõprussuhe, mis tekkis 1990. aasta kevadel tänu sõpruskoolile Soomes, on tutvus Ilse ja Ahtiga Oulaisest.
Velmo Liiva oskas tantsida ja paljud neiud-noormehed said kehalise kasvatuse tundides temalt esimese valsi-, samba- ja rumbasammud selgeks. Lemmikraamat oli tal „Vahva sõdur Švejk“, kriminaalromaanidest sari „Mirabilia“.
Velmo Liiva oli tervislike eluviisidega, ta ei suitsetanud ja tegi ka ise sporti. Ta ei olnud karm, kuid oli nõudlik oma õpilaste suhtes. Kui ikka tubli spordipoiss tundides ei käinud, siis jättis ta laiskvorsti suvetööle.
Tema elu moto, mida ta pidevalt kordas neile, kes pisiasjade pärast virisema kippusid, oli: „Ela vähem, aga ära virise – elu on üürike”
