Leonhard Lapini poolt Räpina Aiandus- ja Koduloomuuseumile saadetud materjalid, mis kajastavad tema tegemisi eluteel. Räpina juurtega arhitekti, kunstniku, arhitektuuriajaloolase, luuletaja (pseudonüümiga Albert Trapeež), Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessori elutööd on palju kajastatud televisioonis, ajakirjanduses, näitusesaalides, tema projekteeritud hooned on omanäolised ja mõtestatud. Räpina oli tema jaoks oluline paik ja muuseumil on rõõm hoida ja säilitada tema lapsepõlvekillukesi.
Muuseumile annetatud materjalide hulgas on Lapini kirjutatud elulookirjeldus, nimekirjad õpingutest, auhinnatud töödest, arhitektuurivõistluste preemiatest, isiku- ja grupinäitustest kodu- ja välismaal, luulest ja proosast, raamatutest jne. Tähelepanu köidab tema 18 aastaselt (1965. aastal) käsitsi kirjutatud ja illustreeritud autobiograafiline raamat „Hällist ranitsani”. Samast aastast pärinevad Leonhard Lapini kujundatud linoollõike tehnikas eksliibrised ehk raamatumärgid oma sõpradele: Alo Heikla, Lembit Ulfsak, Rein Rätsep, vend Voldemar Lapin ja Nikolai Laanetu. Kaunid erksavärvilised akvarelltehnikas 8 visandit Räpinast leiavad kindlasti koha muuseumi tulevastel näitustel.
63 leheküljeline elulooraamat „Hällist hauani” sisaldab lugusid sünnist koolitee alguseni, mille aluseks on vanematelt, tuttavatelt ja sugulastelt kuuldud lood sellest perioodist. Raamat algab ridadega: „Kuna mulle on ette heidetud, et ma endast veel mitte midagi kirja pole pannud siis seekord teen selle „patu“ heaks ja järgnevatelt lehekülgedelt võite välja lugeda mõned juhtumised minu elust“.
Mõned katked Leonhard Lapini autobiograafiast:
Ilmaletulek: 1947. aasta viimased päevad, vinge põhjatuul lõikas lamedaks lumehangede teravatipulisi otsi. 29. detsembril nägi ilmavalgust poisslaps – see tulevane Leonhard Lapin. Tädi silmadesse jäi ta sellisena: „Küll sa ollit hõõrik, nigu rasvapall. Põsõ olliva punnih, pää oll päältpuult pallo kitsam ja valge juusõ olli kah. Ja kõik aig sa magasit ning rogisit inne. Nii hää lats, üldse es röögi…“
Nimepanek: Nimevalikutest tekkisid ema ja isa vahel ägedad vaidlused. Ema tahtis poisile nimeks panna Adolf, aga isa ei nõustunud selle nimega. Lõpuks poiss saigi vend Anatoli poolt väljapakutud nime – Leonhard. „Leonhard – uhke, esinduslik ja elegantne nimi!“ mõtles isa pärast sõjaroimarite nimekirja läbivaatamist (Leonhard puudus sealt). Kuna Leonhard on ikka rohkem kirjanimi, siis hakati poissi kutsuma lihtsalt Leoks. Oma tõelisest nimest sai ta teada alles 7. aastaselt. Mossitades ütles Leo siis: „Mille jaoks on see „hart“ seal lõpus. Nagu mõni hark. Minu nimi on nimelt Leo!“
Lapsepõlv: Nagu kõigil lastel, nii oli ka minu elu täis mänge: kevadine suurvesi, paisud, vesirattad, märjad jalad ja püksid, ema noomimised. Ning lõpuks suvi – vabadus. Seda mitte ainult mulle. Mu kallis õeke, kes talvel end õppimisega vabandada sai, pidi nüüd minu eest hoolitsema. Polnud midagi teha, tuli suvelõbusid nautida lapsevankriga. Reisid neljarattalisel lapsevankril kulgesid aga inimeste keskel, kes pidevalt liikusid, rääkisid midagi, vehkisid kätega….
Lõpuks kooli…: Lõpuks ometi 1. september ja esimene koolipäev. Tõmbasin oma pruuni ranitsa selga ja algas teekond (venna käekõrval) teadusse, teekond, mida mööda peavad kõik käima. Kuigi esimesed sammud kooliteel olid veel lühikesed, jõudsid nad valge majani, mis oli tookord kallim mulle kallimast kassipojast. Oh, kuidas ma kartsin! Mitte sellepärast, et ma ei osanud veel lugeda, arvutada ja kirjutada, vaid sellepärast, et kõik mu ümber oli nii võõras, suur ja lootustandev. Teadmatuna teadusse!
Raamatu lõpetab autor Leonhard Lapin ridadega: „Lapsepõlv ei olnud tühine aeg, see oli tähtis etapp elu teatejooksus. Mida õnnelikum start, seda tugevam finiš!” Olles jõudnud nüüd finišijoonest teisele poolele, soovime Leonhard Lapinile head teed.
Toivo Lees, muuseumiõpetaja
