Räpina mõisa ajalugu seostatakse ikka von Löwenwoldede (1728-1835) ja Siversite (1853-1919) perenimedega. Peale Löwenwoldesid ja enne Siverseid oli mõis lühikest aega Bernhard Gustav Axel von Schoultzi (1835-1836) ja von Richterite (1836-1853) omandis. Väike ülevaade just neist kahest mõisavalitsejast toetub Asta Pintsaare, Lea Lepiku, Õie ja Leo Utterite materjalidele.
Pärast riiginõunik Johann Gustav Löwenwolde surma 1792. aastal päris Räpina mõisa koos Võõpsuga tema kaheksast lapsest ainus poeg parun Johann Friedrich von Löwenwolde. Paruni koostöö tollase Räpina paberiveski rentiku ja direktori Johann Wilhelm Donatiga laabus ilmselt suurepäraselt, sest veski töö õitses. Toodeti väga kvaliteetset, aga ka odavat halli paberit, mindi üle varjuta paberi raamidele. Oskuslik juhtimine, tehnilised täiustused ja tootmise viimine üle palgatööle tegid paberiveski toodangu väga kvaliteetseks.
Räpina ajalugu muutus 1832. aastal paruni kui viimase Löwenwolde meesliini esindaja surma järgselt. 21. märtsil 1835. aastal müüs Löwenwolde lesk Räpina mõisa koos Võõpsuga 150 000 hõberubla eest major parun Bernhard Gustav Axel von Schoultzile. J. W. Donat, kes paberiveski rentnikuna oli just käiku lasknud Räpina vesimärgid, konstrueerinud uued ökonoomsemad kuivatus- ja põletusahjud, leiutanud katusepapi tootmise võimalused, jäi nüüd äkitselt rendilepingust ilma ja pidi enne tähtaega välja kolima. Donat kaebas asja kohtusse ja Schoultz pidi maksma kahjutasu 40 000 hõberubla. Schoultz sattus makseraskustesse ja oli sunnitud mõisa pantima 1836. aastal maamarssal Gustav Eduard Christoph von Richterile, kelle nimele mõis päriselt kirjutati alles 1842. aastal. Seega on Räpina mõisa ja paberivabriku ajaloos oluline mees Johann Wilhelm Donat, kes on ühenduslüli olnud nii Löwenwoldede, Schoultzi kui Richterite vahel. Võib öelda, et just tema töö paberiveski arendamisel mõisa eraldi majandusüksuseks sai mõisavalitsejate vahetuses saatuslikuks.
Richterite suguvõsa algkodu oli Sileesias. Suguvõsa immatrikuleeriti 1746. aastal Eestimaa ja 1747. aastal Liivimaa, Kuramaa ja Saaremaa rüütelkonda. Tulevase Räpina mõisaomaniku isa, Liivimaa maanõunik ja maamarssal Otto Johann Magnus von Richter oli Väimela ja Vastse-Kuuste mõisa omanik.Tema pojad said koduõppel hea hariduse hilisema Tartu Ülikooli rektori Johann Philipp Gustav Ewersi käe all. Koduõppelt läksid nad otse ülikooli. Peale isa surma 1826. aastal päris Vastse-Kuuste ja Väimela mõisa poeg Gustav Eduard Christoph von Richter.
1838. aastast hakkas ta tegelema unarusse jäetud Räpina mõisa ja paberiveski probleemidega. Schoultzi ajal olid mõisa ja talupoegade suhted lõplikult sassi läinud. Richter tegeles mõisamajanduse korrastamisega, mõõtis ja kaardistas üle mõisamaad, jagas uued koormised. Paberiveski tööst ja arengust on Richteri ajal vähe teateid. Omanike vahetus tõi tavaliselt kaasa ka uued vesimärgid. Kuni 1842. aastani olid vesimärgid ebamäärased, põhikomponendiks sõna Rappin. Alles siis, kui Richter sai 1842. aastal mõisa täisomanikuks, hakkas ta oma vapiga vesimärki kasutama. Peale surma 1847. aastal leppisid pärijad kokku, et 160 000 hõberubla väärt Räpina mõis läheb keskmisele pojale Otto Magnus von Richterile, kes omakorda andis mõisa 8000 rubla eest rendile oma õemehele Leonhard Karl Gustav von Braschile. Von Brasch oli ka Ropka ja Ränimõisa omanik ja seetõttu ei elanud pidevalt Räpinas. Paberiveski töö oli vahepeal hoopiski seiskunud. Kuna Richter nägi, et mõis midagi sisse ei too ja kasulikuks ei osutu, otsustas ta selle ära müüa. Uueks omanikuks sai 1855. aastal Peter Anton von Sivers
Toivo Lees, muuseumiõpetaja
OLYMPUS DIGITAL CAMERA