Räpina Hea kodu päevadel
lossiõues väljapanek
KAS SINA OLED JUBA JALGRATTA LEIUTANUD?
Triin Leesi erakogu
***
Roostes raud, tolmunud sildid ja katkised tuled, kellad, lambid moodustavad kirgliku huvi vanaaegsete jalgrataste vastu. Jalgratas on juba üle sajandi olnud populaarne liiklusvahend ning tänapäevalgi võib uhiuute rataste kõrval näha veeremas uunikume. Räpina Hea kodu päevad oli väärt sündmus, kus ajaloolisi rattaid laiemalt tutvustada. Jalgratas on olemas pea igas kodus, kellele vajalik liiklusvahendina, dekoreeriva õuekaunistusena või lihtsalt kolikogumise nurgakese üks osa, mida ära ei taheta visata. Räpina Koduloo- ja Aiandusmuuseum korraldas ürituse raames 8. juunil 2013 väljapaneku vanadest jalgratastest ja nende ajaloost. „Kas Sina oled juba jalgratta leiutanud?” telk tänab külastajaid ja huvitujaid. Telgis valitsesid suured tunded: väikeste laste põnevil silmad ja võimalus katsuda vana asja, vanaemade ja vanaisade nostalgia, noormeeste tehnikahuvi, segunesid äratundmisrõõm, silmailu ja kultuuriline emotsioon.
Eesti oli eelmise sajandi alguses vägev rattatootja, erinevate tööstuste poolt toodeti põnevate nimedega rattamarke kokku üle poolesaja. Veel rohkem tegutses väiksemaid ärisid ja parandustöökodasid, paljud külasepad leiutasid oma jalgratta. Peale vaadates võivad kõik roostes jalgrattad tunduda sarnased, kuid igaüks neist on unikaalne, omamoodi raamikõverusega, sildiga, ketirattaga kuni erisuguste pisimate detailideni välja. Enamus rattaid päästetakse vanarauast, prügimägedelt, kuid õnneks pärandavad inimesed neid veel põlvest põlve ning hoiavad vana kultuuri alal.
Lisaks sellele, et vanaaegse jalgrattaga saab suurepäraselt ja kiiresti edasi liikuda, on ta koguja jaoks haruldus, mida tuleb hästi hoida, silitada ja lihtsalt lummatud pilguga vaadata. Nii nagu iga kogumishobi ei keskendu mitte ainult asjadele, vaid hõlmab teemat terviklikult, on ka jalgrataste puhul oluline nende ajalugu. Esimese jalgratta leiutajaks peetakse sakslast Karl Draisi 1817. aastal, sellest peale püüti ratast võimalikult mugavaks ja otstarbekaks edasi leiutada, tavapärane kuju saavutati 19. ja 20. sajandi vahetuseks. Eestimaale imporditi peamiselt saksa, inglise, rootsi ja läti rattaid või varuosasid.
Vanade jalgrataste kogumine ei tähenda, et mida rohkem, seda uhkem, vaid kogumine on ühtlasi säilitamine ja restaureerimine. Selle jaoks on vaja hinnata ka katkisi asju, roostest puretud jääke ja tundmatuid kõveraks väändunuid rattaraame. Üle saja aasta vanused jalgrattad kannavad endas rohkem infot kui lihtsalt tehnika valdkond. Igal rattal on raaminumber, mis aitab mõelda, kui palju tegelikult toodeti ja kui palju eesti nimedega rattaid omal ajal ringi sõitis. Igal rattaomanikul on oma lugu ja seos. Tore on avastada uusi infokilde ning mõtestada eestlase rattakultuuri kaudu jalgrataste ajalugu laiemalt.
Triin Lees,
retrorattaid armastav kirjandustudeng