Räpina Koduloo- ja Aiandusmuuseum kutsub näitusele
“Räpina eile ja täna”
Projekti rahastab Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi Eesti-Läti-Vene piiriülese koostöö programm 2007-2013.
*************
Räpina valla rahval on mõndagi oma kodu kohta kirjalikust ja suulisest mälust meenutada. Sügis ning talv on selleks suurepärane aeg. Alljärgnev on kokku pandud Räpinaga seotud või Räpinat uurinud inimeste poolt kirjutatu põhjal.
Räpina kihelkonna algus
Tartu Ülikoolis ajaloolasi koolitanud Herbert Ligi järgi asutati Räpina riigimõis 1582. aastal Liivi sõja ajal tühjaks jäänud küla asemele. Mõisale kuulus siis 38 küla. Räpina kihelkond loodi 1630-ndatel aastatel ja 1669. aastaks oli see lõplikult korrastatud. Räpinasse ehitati esimene kirik 1634. aastal. Räpina kihelkonna moodustasid 17. sajandist 20. sajandi neljakümnendateni Räpina, Kahkva, Veriora, Toolamaa ja Meeksi vallad ning Võõpsu alev. Kihelkonna 58 külas elas enne Teist maailmasõda üle 10 000 inimese.
Priinimede panek maarahvale
Räpina kihelkonna elanike perekonnanimed on olnud teiste eesti nimede hulgas silmatorkavalt ainulaadsed. Tartus õpetanud ja sugulussidemete läbi Räpinaga seotud Allan Liim kirjutab: “Enam kui 4/5 Räpina kihelkonna nimedest olid sellised, mida mujal ei esinenud. See seletub Räpina oma nimelõpu –ing kasutamisega. 1826. aastal elas Räpina mõisas järgmiste väga Räpinale iseloomulike nimedega talupoegi: Dobring, Häidjonasing, Häiding, Hässing, Hansing, Harging, Heddosing, Jagosing, Janasing, Janikesing, Kaarhaiding, Karnasing, Karotsing, Karosing, Karpsepping, Kesling, Kirhäiding, Kristilsing, Kristzering, Kurlasing, Lauring, Lätting, Narobring, Parmading, Parmsing, Pinding, Prehling, Puksing, Raudhäiding, Raudsepping, Rätsepping, Ritsing, Rootsing, Sambing, Sobring, Toding, Tolsting, Tolmvätsing, Uusning, Wätsing, Wikking, Wölsing, Zupping.
Richard Ritsing, Räpinas ja kaugemal tuntud koorijuht, kirjutades Räpina perekonnanimedest, on priinimede põhiautorina tunnustanud kirikuõpetaja Johann Friedrich Hellerit. Tema ja võib-olla vöörmündrite ning mõne talupoja kaasabil kantakse Räpina vallas ja mujal Eestis ning maailmas nimesid: Narusberg, Kiudorf, Punnek, Soever, Tolster, Laprik, Häidkind, Nagland, Otsmann, Pedmanson, Kasvand, Tolmov, Mähar, Viiard, Zirnask, Sultson, Mälton, Luhats…
Taluelu jõukuse edenemine
Jakob Jaagomanni poolt on kirja pandud, et esimesed saapapaarid Räpina kihelkonnas soetasid endale Ruusa mõisa kubjas Peep Narusk 1814. a, Jaan Narusk Toostest 1818. a, peremehed Jaan Kübard Väike-Veerksust ja Joosep Rämman Suure-Veerksust 1825. a.
Esimesed rautatud rehvidega vankrid olid 1821. a Toostes Tserna, Puksa ja Ritska taludes, 1875. a olid rautatud vankrid ja reed igas talus. Raudhõlmaga sahad nn. Saksamaa adrad olid 1850. a kümnes talus, 1860. a oli neid viiekümnes talus. Esimene hobustega ümberveetav linalõuguti oli Jaan Naruskil Toostes 1843. a, seejärel Suigul Kõnnus 1845. a.
Räpina valla talumajadele hakati klaasaknaid ette seadma 1821. aastal: Kurekülas Jaagomannidel, Toostes Naruskil ja Võsobergil, Orava-Rõsnal Tobradel, Raiglas Kiudorfil, Lokotal Puksovil, Lintes Häidkindil. Korstnaid hakati elamutele ehitama 1825. aastal.
Räpina meeste mustad kasukad
Paul Jaagundilt on lugu Venemaalt Räpinasse tulnud nahaparkalist. Ta asus valla vaestemaja saunas kasukanahku parkima. Tema raamatupidamine oli lihtne ja kindel. Võttis puupulga, lõikas sellele nahkade arvuga ühepalju sälke, sidus pikema otsa nahakompsu külge ja andis lühema kviitungina nahkade omanikule. Kui viimane tuli valmistööle järele, viis parkal pulga mõlemad otsad kokku ja nii sai omanik oma kauba kätte. See parkal oskas kasukanahku mustaks värvida. Nende mustade kasukate järgi tunti kaugemal Räpina mehi. Must kasukas oli väärt kehakate – ei kartnud läbiligunemist ega külma, oli alati pehme. Kevadel töö lõppedes ostis parkal mõned tööhobused, laadis villakoorma vankrile ja sõitis Venemaale. Sügisel tagasi tulles olid vankrikoormaks lubjavildid. Kui 1918. a Eesti Vabariik loodi, kadusid Räpinast parkal ja tema äri.
Kool Köstrimäel
Jaan Vahtra, naabervalla mees, on meenutanud oma kooli Köstrimäel, kuhu isa teda 1896. a. õppima tõi: “Ei olnud seal kunagi minu kodukoht, kuid enam kui kolm talve elasin ma seal ja enam kui kuhugi mujale olen ma hiljem ikka tagasi sattunud sinna, Köstrimäele, kauge koolipõlve mälestusmaale. Seitse vana alatirohelist mändi kohises seal ning kõrge kahekordne punane telliskivimaja seisis uhkesti mändide rohelisel foonil, paistes kaugele üle väljade, üle madalate talude ja külade. Seal, Köstrimäel, tolles punases kivimajas asus Räpina kihelkonnakool, see lähema ja kaugema ümbruse haridusallikas, kuhu minagi kord nii väga püüdsin.
Tulin sinna kord sügisel, kui olin neljateistkümne aastane, tulin isa seltsis, kaenlas raamatukimp ja vankripäras suur puukast, kus olid leivakott ja muud.”
Vallakirjutaja amet
Seejärel sai Jaan Vahtra tööle Räpina vallamajja. “Detsembris 1899 sai minust Räpina valla kantseleiametnik, vallakirjutaja abiline. Räpina vallamajas – seal algas minu elus uus ajajärk. Vallakirjutaja Taavet Zirnask, ilmatu pikkade vurrudega mees, väga korra-armastaja ja töökas, õpetas mulle kätte kõik ametlikkude kirjade ja protokollide vormid. Võisin varsti iseseisvalt kantselei tööd teha, ametlikku kirjavahetust toimetada, ülekuulamisprotokolle kokku seada, akte koostada. Sai minust vahva kantseleirott, kes võis oma kaksteist kuni kuusteist tundi päevas paberite seas tuhnida.
Elu oli siin huvitav. Iga päev käis valla kantseleis hulk inimesi mitmesuguste toimingute pärast. Tuli nende asju ajada ja nendega kõnelda. Kuulsin seal alati kõige elulähedasemaid jutte, nägin ning sain mõista inimeste igapäevaseid hädasid.
Kaks korda nädalas tuli valla post Võrust ja Tartust. Olid need postipäevad minule suured pidupäevad, sest posti kaudu tuli palju eesti-, saksa- ja venekeelseid ajalehti ja ajakirju. Lugesin neid mõnikord öö läbi. Ja – lühikese aja jooksul oli minust saanud mitme eesti ajalehe alaline kaastööline: saatsin sõnumeid ja luuletusi ning väikesi jututõlkeid “Uuele Ajale”, “Olevikule”, “Sakalale””.
Räpinast siirdus Jaan Vahtra Meeksi. “Pärast seda, kui olin töötanud Räpina valla kantseleis kirjutaja abilisena aastat poolteist ja vallasekretäri ameti kätte õppinud, tuli ühel heal päeval tahtmine sealt lahkuda, eriti küll sellepärast, et maksti liiga vähe – viis rubla kuus.
Ühel juulipäeval aastal 1901 hüppasin Meeksisse sõitva talumehe vankrisse ja õhtuks olin Meeksi vallamajas. Sinna oli mind kutsunud Meeksi vallakirjutaja Peeter Kangur, lubades palgaks seitse rubla kuus.
Siin aga kahetsesin varsti, et olin tulnud: kogu kantselei kirjatoimetus oli käest ära ja minul tuli see korda seada. Kangur näis olevat mees, kes nigelast, igavast kantseleitööst palju ei hoolinud. Hommikust õhtuni, tihti ööd läbi, tuhnisin paberivirnas ja arvelaud lõksus öises vaikuses.
Aga vahetevahel lippasin Mehikoorma alevisse, Peipsi randa, kuhu oli vallamajast versta poolteist.
Seal, Mehikoormas, kees alati kirev elu: suur kõrtsituba oli ikka täis igasugust rahvast: venelasi, eestlasi siit- ja sealtpoolt. Peipsit, isegi juute ja mustlasi nähti siin. Oli ehtne sadamatrahter, kus tihti võis näha ja kaasa teha kummalisi jante.
Aga väljas, alevi ainsal tänaval jalutasid õhtuti vene neiud kirevais ürpides ning poisid nende kaasas tõmbasid lõõtspilli, millele lauldi kaasa, nii et alev rõkkas.
Sinna väiksesse kirevasse ellu kippusin ma ikka, ja võib-olla oleksin läinud päris hukka, kui mind ootamatult teisale ei oleks viinud üks hoopis väike käik.
Kord ühel sügisesel õhtupoolikul kutsus mind enda poole lähedase Piiroja kooli õpetaja Jaan Tolmusk. Ajasime juttu ühest ja teisest ning ma kurtsin talle, et mind on kogu see vallasekretäri töö kaelani tüüdanud: alatised peaaegu sunduslikud joomingud tahavad ära tappa, ei saa naljalt enam valget päeva näha; ja kui hakkad vastu, ütled ära, siis öeldakse sulle, et sa pole kellegi mees, ning sinu ja sinu tööga ei olda lihtsalt rahul…
Siis seletas Tolmusk head nõu: lase end kuhugi õpetajaks valida, küll inspektor ajutiselt ametisse laseb, eksami võib hiljem teha.
Vaatasin Tolmuski juures ringi ja mulle paistis, et õpetaja-amet – see on kõige õigem tee pääseda sellest ebamäärasest vastikust elust, millesse olin sattunud. Ja õpetaja-amet, kas pole ta kõrge ja seejuures vaba, peaasjalikult iseendale! Jätkub vaba aega küllalt, et jätkata iseõppimise teel oma poolikut haridust!…
Tulin koju ja tundsin, et olen korraga jälle parem inimene, tundsin, et mind ootab ees mingi suurem ja kõrgem ülesanne…”
Võõpsu paremad ja halvemad ajad
1935. a sattus Jaan Vahtra jaanikuul Võõpsu. “ Ma mäletan: see oli vist enam kui kolmekümne aasta eest, kui sai siin ringi kolatud. Siis kutsuti Võõpsut linnaks ja seda nime oligi ta väärt. Sest siis tuksus siin kõva elurütm, mis üha tugevnes. Siin oli jõuka Räpina turg ja eestlaste, venelaste ja setude kaubamuretsemiskoht. Võõpsu laadad olid kuulsad nii siin- kui ka sealpool Peipsit ning Võõpsu turupäevadel kihas jõekallas Peipsi-taguste venelaste lootsikutest, kes turu harilikult ikka tühjaks ostsid. See kõik tõi Võõpsusse raha ning Maailmasõja esimesteks aastateks oli Võõpsu oma tõusu haripunkti saavutanud.
Nüüd? Mingi nukker meeleolu hõljub kogu alevikese kohal. Juba ammu pole siin midagi juurde ehitatud. Näed majakesi, mis lagunemas, ja teisi, mille seinad Maailmasõjast saadik pole näinud värvi.
“Oleme määratud hävinemisele,” kõneleb vana võõpslane, kellega teen juttu. “Räpina, Veriora, jah, isegi Värska on meilt meie elutempo üle võtnud. Hingitseme oma väikese kapsaaia juures ja elame mineviku mälestustest…”
Astume sisse koolimajja, mis asub Võõpsu suurimas hoones, endises “Looga häärberis”. Minu kaaslane on eesti raamatute levitaja ja soovis näha kooliõpetajat. Maja uksed olid lahti ja meie kõndisime mitu ruumi läbi, ilma et oleksime näinud inimesehinge. Kuskil toas vedeles hulk raamatuid korratuses laual ja pingi peal, tubli tolmukorraga kaetud. “Siin majas ei armastata raamatuid,” tähendas mu kaaslane.
Saime majast siiski viimaks teada, et koolijuhatajat pole kodus. Öeldi, et võiksime rääkida naisõpetajaga, kes elab teises majas.
Otsisime juhatatu üles ning siin oli meil õnne: meid võeti suurepäraselt vastu, nagu vanu tuttavaid ning varavalgeni lauas istudes pidin ma jutustama sellest, kuidas ma oma ajal Võõpsu nigulalaadal esimest korda torupillimängijat nägin, kuidas kord suvel üks vigurimees “linna” taga heinamaal linnarahva lõbustamiseks paberist õhupalli lendu laskis ja vaatajailt selle eest kümme kopikat sisse kasseeris, ning viimaks, kuidas ma siin linnarahva nimel kirjutasin palvekirja – Vene keisrile, et keiser laseks kinni panna Võõpsu kroonu-viinapoe… Palvekirjale kirjutasid alla enam kui kolmsada kodanikku ja igaüks maksis kirja tegemise kuludeks viis kopikat. Oh, see oli minu esimene suurem sissetulek, sest viinapoodi ei mõeldudki sulgeda.
Jaa, jaa, – siis olid Võõpsus teised ajad ja nüüdsed hoopis-hoopis teised. Sest kõik läheb mööda ja muutub unenäoks.”
Räpina elu ilu
Järgnes sõit Räpinasse. “Ah, see armas Räpina, minu noorusmaa! Kuidas muudab ta aeg-ajalt oma palet, isegi nii, et mõnda kohta ei tunne enam äragi! Kadunud on laialdased mõisanurmed ja nende asemele tekkinud otsatu rida talusid ja talukesi.
Ja Räpina alevik ise? Ta on kord ridadena kasvanud siia- ja sinnapoole, ikka piki maanteid ja siis äkki valgunud laiali üksikelamuteks, taludeks, asundustaludeks. Kus praegu Räpina “süda” asub, seda on esiotsa raske ütelda, kuid näib, et ta pole kuskil mujal kui endisel “Opetaija aianukal” postkontori ja vallamaja piirkonnas, kus asub rida kauplusi ja nägusamaid maju.
Aga ilus on Räpina oma jõekeerdude ja poolsaartega, oma vana lossihoone ja pargiga. Peab märkima, et lossi ja tema pargi eest on räpinlased hästi hoolitsenud: kõik on seal puhas ja korras, vahest rohkemgi kui vanasti, “Siivesti” ajal.
Kohtame Räpinas rohkesti tuttavaid, kes pajatavad meile Räpina elust-olust. “Pandagu meie paberivabrik korralikult käima,” kõneleb üks “ja antagu meile elektrit – seda nõuame kõigepealt!”
Ilusal õhtupoolikul jätkame matka põhja poole Köstrimäe ja Raadamaa suunas. Mida rohkem edasi, seda laiemaks ja avaramaks muutub silmapiir, seda uhkemad on viljapõllud.”
Kool ja koolmeister Raadamaal
“Peatume Raadamaa koolimajas, kus elab Juhan Kõivsaar, üks Võrumaa õpetajaskonna vanema põlve viimaseid mohikaanlasi. Ta on suur raamatusõber ja jälle jääb minu kaaslase kohver kergemaks. Ja pealegi: mõnusa jutu juures ilmub lauale tüse kruus vana kuldset veini. Peremees ise ei joo, vein on tal enda valmistatud, juba kümmekond aastat vana ja seda toob ta välja ainult headele sõpradele.
Jätkame teekonda läbi uhkete viljapõldude põhja poole. Meil on sihiks jõuda teispoole Linte küla “Maido” tallu.”
Muutused Meeksi mõisas
Teekond jätkus. “Õhtu eel jõuame Meeksi mõisa, mida minul raske ära tunda, niivõrd on ta muutunud. Otse seal, kus oli kunagi härrastemaja, ähib varemete keskel mingi aurukatel ja suitseb pikk plekist korsten, aga just maantee ääres, endise moonakamaja ees, kõiguvad sajad lahatud latikad õrtel kuivamas, justkui ilmatu ladu vihapaare, suured, laiad ja rasvased.
“Hei, eit! Kas latikaid müüte?”
“Müün”
“Mis maksab üks suur latikas?”
“Võta missugust tahes, 15 senti tükk.”
Valisime paar latikat-hiiglast välja ja toppisime kotti imestades, et on ikka Eestis head, mida võib odavasti osta – olgugi vahest ainult kevadel Peipsi ääres.
Õhtu saabudes olime otsaga juba Mehikoorma alevis. Kolmkümmend aastat tagasi olin ma siin elanud. Siis oli ta kogu Meeksi ja selle ümbruskonna keskkoht ja aken – välja maailma. Siin kaubeldi kõvasti ja Mehikoorma hakkas imekiirelt kasvama. Läksid aastad, muutusid ajad. Praegu pakub Mehikoorma nukrat pilti: majakesed poollagunenud, mõned elanikkude poolt koguni maha jäetud. Igalt poolt vaatab vaesus vastu. Pole teha midagi, see tuleb ikka, kui “õhuaken” on suletud. Kilomeetri kolme kaugusel üle Peipsi kaela valendab aga Venemaa rand, mis aastakümnete eest igale Mehikoorma elanikule oli niisama tuttav kui oma küla tänav, kuid millest nüüd siin keegi ei tea mitte kui midagi.”
Eesti Vabariigi algus
Võõpsus sündinud, Tartu Ülikoolis õppinud ja 1930-ndatel aastatel Eesti kirjandus-kultuurilise elu keskmes asunud Daniel Palgi tuleb oma mälestustes mitmel puhul Räpina valda. 1917. a pöördelistel päevadel tuli tal kord Tartust koduteele asuda. “Rong ei liikunud Räpina poole. Tartu – Petseri raudtee oli veel ehitamata. Ainus hobune oleks võinud olla mõnel Räpina kandist talumehel kuskil sissesõiduhoovis. Kuid mulle ei meeldinud otsida turgu ja sissesõiduhoove pidi. Ei tulnud seda tõsiselt meeldegi. Otsustasin jala minna. Ja et see otsustamine toimus õhtul, siis alustasin ka teekonda õhtul, teadsin, et Jaama tänavast välja minnes algab tee Räpina poole, see oli kõik.”
1918. a oli taas rahutu. “Võõpsu tundus halva kohana. Läksin onu poole Tooste külla, mis on küll ka Peipsi ääres, kuid paistis Võõpsuga võrreldes julgema paigana. Siingi oli ärev. Tuli öösel vahti pidada, lõpuks tungiti sinnagi sisse ja kogu talu rahvas peale ühe, kes jäi loomade valvajaks, põgenes kümmekond kilomeetrit sügavale maa poole. Mina nende keskel. Kui lahkusime talust hommikul vara, vihisesid kuulid lähedalt mööda, sest naabertalus olid juba enamlased. Oli alanud sõda. Räpinas löödi väikesi lahinguid. Lõpuks pidid enamlased taganema ja põgenikud pöördusid tagasi kodudesse.”
Laste kõrgesse kooli läkitamine
Oma üliõpilaspõlves suhtles D. Palgi kodukandist pärit õppuritega. “Enne 1917. aastat oli eesti üliõpilane küllalt haruldane nähtus. Oli laiu maa-alasid, kust polnud ühtegi noorukit ülikoolis. Räpina kihelkonnast olid mõned näiteks Tooste külast, kus elasin suviti. Need talud olid tõesti jõukad talud. Nimelt Puksa talust oli käinud ülikoolis F. Puksov (=Puksoo), hiljem Tartu ülikooli raamatukogu juhataja. Teine oli Tserna talust: seal ammus 20 – 30 lehma nurmel, kõik ilusad tõuloomad ja peremees sai peamiselt tööd juhatada, vähe ise teha. Nende talude üliõpilased-perepojad olid külas haruldased saksad – ilusasti riides, värviteklid peas ja üldse oli neid harva näha, küllalt palju aga kuulda. Üliõpilane tähendas talule palju uhkust ja rahakulu. Harilik 30-hektariline talu ei saanud mõteldagi ülikoolitamisele. Üliõpilast ümbritses rahva silmis aupaiste – see oli juba üks rahva tippudest.
1923. aastaks oli olukord muutunud. Üle 3500 eesti nooruki oli juba ülikooli astunud. Üliõpilasi hakkas olema peaaegu igast vallast. Kuid ometi oli üliõpilane veel midagi erilist, kellest peeti lugu üksnes seepärast, et ta oli üliõpilane.
Minu koolivendadest Räpina kõrgemas algkoolis, kes olid astunud ülikooli, olid enamik filosoofiateaduskonnas, nimelt Oskar Urgart, Taavet Karopun, Alfred Suik. Ainult Artur Kliimanist oli saanud jurist ja temast me just ei pidanud lugu: ta oli nupukas poiss, kuid meie pidasime teda elus edasipugejaks, ametiahnitsejaks, upsakaks pukkironijaks.”
1924. aastal oli tal võimalus soome keelt õppima minna ja sealgi liikus mõte kodukohta. “Olen üles kasvanud Peipsi ääres lausikul maal. Terves selles ümbruses, kus ma noorpõlves liikusin: Võõpsu – Räpina – Radamaa – Tooste, ringiga umbes 20 km, oli ainult üks küngas. Siin Soomes oli aga künklik, kõikjal kaljurahne, metsatukki. Loodus oli metsikum.
Keskmises talus Räpinas elati ehk jõukamini, kui keskmises talus Salo ümbruses. Kuid siin oli sekka suurtalusid, kus elati veidi rohkem härrasmehe elu kui Tooste külas, kuigi ka seal oli kaks suurtalu.”
Poeedi hinge kriipivad mõtted
Luuletaja Paul Haavaoks, räpinlane oma elupaiga tõttu, on Räpina Kanajala linnaosa kirjeldanud.
“Pungnoored majad, tänavate käärid,
paisjärve taustal palmjas siluett…
Õel muinasjutt?
Kuid kas sa ise väärid,
et heldel pilgul riivata siin vett…”
Ja ta küsib:
“Mis kunagi on tehtud ühistööga,
Kas selle auks nüüd mütsi kuklast vead?”
