Ago Ainelo ja autod

 15. novembril 2004 avame näituse “Ago Ainelo ja autod”

Ago Ainelo on sündinud 15. novembril 1924 Tartus. 1941. aastal küüditati perekond Siberisse, kust ta 1946. aastal põgenes ja end mitmel pool varjas. 1949-1959 arreteeritud. 1962 asus tööle Räpina Keskkooli tööõpetuse, traktori- ja autoõpetuse õpetajana. Koduloo-uurimisega tegelnud üle 30 aasta. Töid on avaldatud kogumikes ja ajakirjanduses.

*************

TRANSPORDIST PÕLVAMAAL
Koostas AGO AINELO
Tartus 1999 – 2002
Uhke postipoiss sõitis kord maanteel…
Postihobusega sai taksost tunduvalt odavamalt sõita
Sajandi algul oli põhiliseks aastaringseks transpordivahendiks hobuveok. Põlvamaal läbisid postitrassid Võru – Varbuse – Maidla – Tartu ja Võru – Leevi – Räpina. Vabade kohtade korral võeti postitõlda ka reisijaid. 1923-24. aastal avati reisijate paremaks teenindamiseks veel postijaamad Erastveres, Kõllestes, Varbusel, Põlvas, Moostes, Oraval. Postihobuseid kasutati põhiliselt sõitmiseks asulatesse, mis asusid eemal bussiliinidest ja talvel, kui teed olid bussidele läbipääsmatud.
Sõit postihobusega oli tunduvalt odavam kui taksoga. 1929. aastal oli taksosõidu kilomeetri hinnaks kinnitatud 30 senti. Samal ajal olid postijaamade sõidutariifid järgmised: sõit ametnikele ja eraisikutele maksis ühe hobuse korral 12 senti kilomeeter, kahe hobuse pealt 18 senti ja kolme hobuse pealt 24 senti kilomeeter. Ametisõitudeks oli hobuse saamise õigus vastava ametitunnistuse ettenäitamisel.
1929. aastal vedas Eestis posti ja reisijaid 177 hobupostijaama. Kolmekümnendatel aastatel, seoses mootorsõidukite arvu kasvuga suleti palju postijaamu, eespool loetletuist jäi tegutsema ainult Põlva.
Põlva postijaama tallid asusid pastoraadi hoovis, postipoiste ruumid olid pastoraadi keldris. Postijaamal oli sõitudeks kuni kuus hobust. Põlva postijaama sulges nõukogude võim 1940. aastal.
 
Kaup ja inimesed rataslaevaga Taaralinna
Maist novembrini sai Räpina – Võõpsu – Värska kandi rahvas ühenduseks Tartuga kasutada veetransporti. Reisijaid ja kaupa vedasid põhiliselt madala süvisega lameda põhjaga aurujõul töötavad rataslaevad. Neil puudus sõudekruvi, külgedel asusid sõuderattad.
Suuremad kaubakogused olid Räpina Paberivabrikul ja Leevaku tellisetehasel. Nemad kasutasid oma toodangu äraveoks lotjasid ja suuri paate, need pukseeriti aurulaevadega Tartusse. Vaesemad lodja- ja paadimehed sõitsid Tartusse omal jõul. Räpinas Lämmijärveni pärivoolu, edasi purjedega. Emajõel vastuvoolu tiriti lotjasid ja paate kallastpidi, köitega nagu Repini maalil.
1924. aastal ostis Leevaku tellisetehase omanik Artur Reinomägi aurulaeva Karl-Gustav ja toimetas selle üle Räpina paisu. Laev ristiti ümber Leevakuks ja see hakkas vedama puksiiris olevate kahe suure paadiga telliseid Leevakult Räpinasse. Siin kanti inimjõul tellised üle paisu lotja. Aurulaeva oli võimalik rentida ekskursioonideks ja lõbusõiduks. Veetransport oli tollal kõige odavam.
 
… andsin viimase kopika parvemehele, kes mind üle viis …
Jaan Vahtra “Minu noorusmaalt”
Üle väiksemate jõgede olid ehitatud sillad, kuid laiemad jõed tuli ületada parvega. Parve puudustaks olid selle liikumine valgel ajal ja jõe ületamiseks kuluv küllaltki pikk aeg. Parv töötas järgmiselt: üle jõe oli veetud tross või kett, millega oli liigendatud parv. Parv tõmmati kaldast kaldasse inimjõul. Sõites Räpinast üle Võnnu Tartusse, tuli esmalt Läänistes Ahja jõgi ja hiljem Luunjas Emajõgi ületada parvega. Petserimaale sõiduks tuli kasutada Võõpsu parve. Parvedega juhtus sageli avariisid. Kui tross tuli kaldalt lahti või läks katki, ujus parv allavoolu, saatjaks naiste kisa.
31. augusti 1929. aasta ajaleht Elu kirjeldab autoõnnetust Kahkvas. Pühapäeval, 25. augustil sõitis Räpina näituselt Pintmani autoga Kahkva valda seltskond lõbusõitjaid. Kahkva vallast taheti üle Võhandu jõe Lokuta külla minna, milleks kasutati Sülgoja külas Ritsingu parve. Jões oli vett vähe ja parv sellepärast kaldast palju madalamal. Auto sai õnnelikult parvele. Parvelt äraminekul said ainult auto rattad kõrgele kaldale, kuna tagumised rattad ümberkäies parve äärest ära lükkasid ja auto niiviisi jõkke kukkus. Ei olnud muud pääle hakata, kui Räpinast veoauto kohale kutsuda, mis kaaslase külmast saunast välja tiris. Sõitjad pääsesid ehmatusega.
1935. aastal oli Paul ja Otto Kirotosk toonud Petserimaalt oma veoautoga O-82 hauakivitööstuseke kive. Sõites Võõpsus parvele, ei saanud Otto Kirotosk autot pidama ja teekond lõppes Võhandu jões. Kirotoskid pääsesid eluga, süüdistasid parve rentnikku ja nõudsid kahju hüvitamist.
Auto tõmmati jõest välja parvemehe nõudmisel ja tehti ekspertiis. Selgus, et süüdi olid Kirotoskid. Vanematel autodel olid mehhaanilised pidurid. Kui auto koormati, siis piduritrossid jäid lõdvaks, trosse tuli pingutada. Selgus, et Kirotoskid olid jätnud pidurid “peale käänamata” ja sellepärast ei olnudki parvel võimalik autot pidurdada.
Kui sooviti sõita Võõpsus teisele poole Võhandu jõge, tuli parvemehele maksta bussi üleveo eest 30 ja iga reisija eest 2 senti. Teised üleveo hinnad: sõiduauto 20, hobune 5, mootorratas 4, jalgratas 3 senti.
 
Raudtee rajamine ajas Põlva ja Räpina tülli
Tartu – Petseri raudtee ehitamine oli kavas juba tsaarivalitsusel. Raudteetrass oli projekteeritud enam-vähem paralleelselt Tartu – Petseri maanteega, läbi Kauksi, kuid 1914. alanud Esimene maailmasõda lõpetas selle projekti elluviimise.
1926. aastal tõusis uuesti päevakorda raudtee ehitus, millega seoses tekkis vastasseis Räpina ja Põlva vahel. Põlvalased nõudsid projekti ümbertegemist nõnda, et raudtee läbiks Põlvat. Asja pani paika sõjaministeerium, kus leiti, et Põlvat läbiv raudtee on riigikaitse seisukohalt õigem. Sellise otsuse tegemiseks andis omapoolse panuse Mammastes sündinud kolonelleitnant Oskar Kurvits (1888 – 1940).
Tartu – Petseri raudtee avati liikluseks 1931. aasta 1. novembril. Ronge vedasid aurujõul töötavad vedurid, kütteks kasutati põlevkivi.
Autobussiliini Võõpsu – Räpina – Võru pidajaks oli Ristipalo kiviraiumistöökoja omanik Paul Kirotosk. Esialgu sõitis Kirotoski buss Võrru läbi Leevi. Kuna sellele liinile ei jätkunud reisijaid terveks nädalaks, laiendas Kirotosk liini ja hakkas kolmel päeval nädalas sõitma Võrru ka läbi Põlva.
1929. aasta 24. augustil Võru ajalehes Elu on kirjas, et Räpina – Põlva – Võru omnibuss sõidab igal esmaspäeval, neljapäeval ja laupäeval ja toodud täpsed ajad. “Omnibuss peatub Võrus Aleksandria võõrastemaja ees pool tundi enne ärasõitu. Omnibuss sõidab ka tellimise pääle igal ajal välja,” teatab liinipidaja P. Kirotosk.
 
Omnibusside vahel kange konkurents
Kuna Põlva – Võru liin ei olnud hõivatud kõikidel nädalapäevadel, siis taotles samale marsruudile liiniluba ka V. Rosenberg. Kahele bussile samal marsruudil ei jätkunud reisijaid ja nüüd hakkas V. Rosenberg organiseerima kaebekirju P. Kirotoski peale.
1931. aasta 2. septembri Elu kirjutab korratustest Võru – Räpina omnibussi liinil. Võru maavalitsusele on tulnud järjekordseid kaebusi Võru – Räpina omnibussi liinipidaja peale: liikumisaeg polevat sugugi täpne, tihti jäävat omnibuss hiljaks. Hilinemist põhjustab masina vanadus – seda parandatakse teinekord teel tundide kaupa. Nurisetakse ka selle üle, et tihti juhib omnibussi liinipidaja poeg, kellel selleks õigused puuduvad. Maavalitsus on probleemile juhtinud ministeeriumi tähelepanu.
12. septembri 1931. aasta ajaleht Elu teatel läheb sõit omnibussiga odavamaks. Korratu liinipidamise ja sagedaste masinarikete tõttu tühistas teedeministeerium lepingu Kirotoskiga ning andis liini üle härra Rosenbergile, kelle käes ka Võru raudteejaama ja teisi liine. 15. septembril hakkab Võru – Räpina liinil ühendust pidama V. Rosenbergi autobuss. Tuleb märkida seda, et senise 2.25 asemel maksab Võru – Räpina ainult 1.25 ja Võõpsu – Võru 1.50, seega umber poole odavam. Väljasõidu ajad jäävad endiseks.
Räpina – Võru oli hästitasuv liin. 1934. aastal oli buss liinil 202 päeva ja vedas 2821 reisijat. Samaaegselt Põlva – Võru liin töötas 211 päeva ja vedas 2012 reisijat. 1936. aasta 8. mai Elu teatel avati omnibussiliin postiveoks Võru – Võõpsu vahel. Elu vahendas ka seda, et Valter Rosenbergi arreteeris Tallinna kriminaalpolitsei 16. märtsil 1934. aastal. Ta olevat lasknud ära lõhkuda konkureeriva kino Gloria lae. Pärast sekeldusi ja kahjude hüvitamist pääses varsti vabadusse.
 
Volbrecht Tatsi – bussiliikluse pioneer, kes lõpetas Kanepis
Valdeko Vende on tsiteerinud Volbrecht Tatsi kirja Tallinna Linnavalitsusele, mis märgib, et kui Tatsi 1921. aastal esimese bussiühenduse linna ja Kopli vahel käima pani, siis oli autobuss Tallinnas ja Eestis üldse alles tundmata asi. “Kuivõrd seda väidet uskuda võib, on raske öelda, sest peaaegu ühel ajal hakkasid niisugused veoautodest kohandatud “bussid” liikuma mitmel pool. Erinevalt teistest hoidis Tatsi oma liini algusest peale kindlalt käes ega katkestanud ühendust ka talvel. Alustas ta oma tegevust samuti ainult ühe veoautoga, millele present peale tõmmatud ja mille rahvas varsti ristis koerakongiks,” on kirjas V. Vende raamatus “Esimesest autost viimase voorimeheni”. “Kusagilt oskas Tatsi kokku osta vagunitäie vanu autoosi ja sellel tehnilisel baasil, pärit umbes nagu laste mängukastist “Noor konstruktor”, hakkasid sündima järgmised bussid. Meetod oli üsna lihtne: pikemaks keevitatud Benzi raamile pandi Fordi mootor, Fiati käigukast, Renault’ tagasild ja poole tosina autofirma masinate osi.”
Tatsi bussid pidasid vastu ligi kümme aastat. Kuna ta bussiparki ei uuendanud, ei olnud need bussid enam konkurentsivõimelised ja nii müüs Tatsi kogu oma Tallinna majapidamise 1931. aastal bussifirmale Mootor.
Tatsi oli loonud Kanepisse uue kodu ja tegutses siin väiksema mastaabiga. Tema buss sõitis Kanepi – Tartu liini. Omas sõidu- ja veoautot. 1940. aastal natsionaliseeriti Kanepis kaks Tatsile kuuluvat maja, Weizenbergi 21 ja Jüri 2. 1932. aastal andis ta liini üle G. Jeretile. Tatsi elas üle küüditamise ja suure sõja. 1954. aastal jäi kodu ligidal auto alla ja sai surma.
 
Segabuss vedas nii reisijaid, kaupa kui posti
Võru – Põlva liinipidaja Valter Rosenberg teatas, et omnibuss sõidab igal argipäeval alates 1. maist 1930. aastal. Väljasõit Võru turuplatsilt on 15.30, Põlvasse jõutakse kell 17.00. Kilomeetreid tuleb kokku 26 ja täisotsa hind 1.40. Peatused on Võru, Väimela, Koiola, Meemasküla ja Põlva. Kuna buss väljub Põlvast Võrru enne Kirotoski bussi, siis Kirotosk loobus sellest liiniharust ja sõitis Räpinast Võrru ainult üle Leevi.
1931. aasta septembris sai Rosenberg enda valdusse seni Kirotoskile kuulunud Võru – Leevi- Räpina – Võõpsu liini. Pärast Tartu – Petseri rongiliikluse avamist pikendas Rosenberg Võru – Põlva liini Põlva raudteejaamani.
1932. aastast alates avas Rosenberg veel seitse väga erinevat liini, näiteks Võru – Kaagvere ja Veriora – Petseri. Reisijate arvu kasvu tõttu pani V. Rosenberg 1936. aastal Võru – Võõpsu liinil sõitma veel ka teise, nn. segabussi, mis vedas posti, kaupa ja reisijaid.
Võru – Põlva liin pidanuks töötama kõikidel nädalapäevadel, välja arvatud riigipühad. 1935. ja 1936. äriaastal võimaldasid teeolud olla bussidel liinil 320 päeva. Talvel põhjustasid seisakuid tuisud, kevadel ja sügisel pori. V. Rosenberg teatab 29. märtsil 1939. aastal Elu veergudel, et Põlva ja Räpina omnibussid on halbade teeolude tõttu katkestanud ajutiselt liikluse.
31. mai 1939. aasta Elu kirjeldab üht bussidega juhtunud äpardust. 30.mai liiklusõnnetus Põlva – Võru maanteel lõppes võrdlemisi õnnelikult. Nimelt jooksis kraavi liiniomnibuss 15 sõitjaga, kellest kaks said tõsiselt vigastada.
Rosenbergi omnibuss O-102 oli teel Põlvast Võrru. Hommikul kella 8.20 ja 8.30 vahel lendas sõiduk Võru valla piirides Kirumpää silla kurvil maanteekraavi. Masinat juhtis Elmar Ojasoo. Omnibuss kannatas võrdlemisi vähe. Küll aga said sõitjad peale üldise ehmatuse põrutada ja kriimustada. Kaks sõitjat toimetati Võru linnahaiglasse.
 
Alanud maailmasõda sundis kütusekulu vähendama
1939. aasta septembris puhkenud sõda ei võimaldanud enam osta vajalikul hulgal kütust. Vabariigi valitsus kohustas bussifirmasid vähendama kütusekulu vähemalt 20 protsenti. Rosenberg sulges esialgu Võru – Vastse-Kuuste raudteejaam ja Veriora – Petseri liinid. Võru – Põlva liinil jäeti ära hommikune reis. Veriora – Räpina – Võõpsu senise kuue reisi asemel tehti nädalas kaks reisi.
Eesti Vabariigi lõpuaastal oli Rosenbergi omanduses ligi 50 bussi. Firma peakontor oli kolinud Võrust Tartusse Riia tn 80 ja tegutses T/Ü Rool V. Rosenberg ja KO ning liinipidaja Valter Rosenbergi nimede all. 1940. aasta sügisel kõik Rosenbergide bussid võõrandati.
1928. aastal taotlesid Erastvere Invaliididekodu juhataja Richard Lehtnet (hiljem nimi Lehtmets) ja hambaarst Voldemar Daiber liiniloa marsruudil Kanepi – Võru. Teenindas autobuss Stewart O-70. Pileti hinnaks oli üks kroon. 1933. aastast võeti bussile uus number O-45.
1928. aasta 21. detsembri hommikul juhtus Kanepi omnibussiga õnnetus, milles sai kuus sõitjat vigastada. Õnnetus juhtus Erastvere asunduses, kirjutab Võru ajaleht Elu. Libeda tee tõttu sõitis omnibuss vastu puud ja sõidukil purunes pealmine osa. Raskelt sai vigastada Paul Jõgi, kel purunes sääreluu. Kooraste mehel Kornelius Põderil tekkis raske haav pähe. Kergemaid vigastusi said autojuht Frisch, Kooraste õpetaja Aleksander Ots, autobussi omanik Lehtmets jt.
1928. aasta 23. juuni ajaleht Elu kirjutab huvist autode vastu Põlvas. “Praegu leidub Põlva alevikus neli kergesõiduautot ja kõige lähemas ümbruskonnas niisama palju. Kõikidel on teenistus hää ja sõitude rohkuse tõttu jäävad mõnikord paljudki tellimused täitmata. Autosid tarvitab kohalik rahvas pääle lõbusõitude rohkesti linnasõitudeks, eriti Tartu ja Võrru.”
1938. aastal oli Põlvas registreeritud neli taksoomanikku. Artur Neuman, auto O-75, ostetud Verioralt Rudolf Rüsterilt. Johannes Ratas, esialgu auto O-81. Hiljem ostis uuema, mille numbriks O-85. Selle auto müüs Osvald Raudsepale, kes samuti tegeles taksondusega. Aado Raudsepp sõitis alguses autoga O-53, hiljem moodsamaga O-178. Veoteenuseid pakkusid veoauto O-9 omanikud Ruuben Kolk ja Aleftiina Rakso Põlgastest. Põlva jaoskonna loomaarstile Dimitri Dubkovskile kuulus sõiduauto O-242.
 
Limonaaditöösturi auto põles maha
Kaupmees ja seltskonnategelane Ernst Kriiva, kelle majas Kesk 1 asus temale kuuluv limonaaditööstus, omas sõiduautot O-61. Sellega juhtunud õnnetusest kirjutab 1935. aasta ajaleht Elu.
1934. aasta ööl vastu 29. detsembrit süttis teel põlema Põlva kaupmehe Ernst Kriiva sõiduauto. Täiesti põles ära auto ülemine osa, alles jäi vaid kere. Omanik hindas kahjuks 2500 krooni. Autojuht kallas teel seisma jäänud masinasse bensiini, mis plahvatas ja põletas sõiduki. Kindlustusselts võttis põlenud vraki endale ja ostis Kriivale samaväärse auto.
 
Bensiinikallamine lõppes tuleroaga
Samasugusest juhtumist kirjutas Elu ka 29. jaanuaril 1930. aastal. Hommikul umbes kella kuue ajal süttis Võru – Põlva teel kergesõiduauto O-9 ja põles peaaegu täielikult ära. Sõitja ning juht pääsesid. Vanematel autodel asus bensiinipaak kapoti all mootori kohal ja bensiin voolas karburaatorisse isevoolu teel. “Kui sellise öise bensiinikallamise peale auto ära põles, ei ole see sugugi ime,” kommenteeris Elu.
Harald Kiristaja Metstes Soe talus omas sõiduautot O-79. Veoautod O-94 ja O-128 kuulusid Voldemar Kaasikule, kes omas Mammastes telliskivitehast ja Põlvas rohukauplust. V. Kaasik arreteeriti 14. juunil 1941. aastal, hiljem mõisteti surma. Põlva Majandusühistu omas veoautot O-181.
Varsti pärast Tartu – Petseri raudtee avamist ostis Rudolf Rüster sõiduauto O-74 ja registreeris selle taksoks aadressil Veriora raudteejaam. 1939. aasta Elu teatab, et Veriora taksoomanik, nüüd nimega Roomets, on ostnud endale uue tugeva luksusauto. Vana auto peideti sõja ajal kuuri heinte alla, kus see tulekahjus hävis. 1939. aastal lisanud teine takso omanik Ilmar Vare. Veriora kaupmees-kokkuostja Georg Kass omas sõiduautot O-139. 1938. aastast on auto omanikuks märgitud Leili Kass. Veriora teemaja pidaja Eduard Vare tegi temale kuuluva sõiduautoga O-263 1940. aasta kevadel purjus peaga sõites avarii, milles sai kannatada kaassõitja. Karistuseks võeti Varelt eluks ajaks autojuhtimise õigus.
Veriora kaupmees Arnold Ebber omas veoautot O-67 kandejõuga kaks tonni. 1937. aastal ostsid veoauto Veriora viinakaupmees Eduard Hirv ja ettevõtha Gustav Tobre. Hirvel O-232 (kandejõud kaks tonni) ja Tobrel O-225 (kandejõud viis tonni). 1938. Aastal ostsid veoautod talunikud Ferdinand Salf Verioralt ja Jaan Alaver Leevilt.
1928. aastal ostis Metskülas elav Jaan Tälli veoauto Chevrolet, millel kandejõudu kaks tonni. Autole anti numbrimärk VÕRU 25 MAA. 1929. aasta kevadel hakkas kehtima uus jõuvankrite seadus, millega said maakonnad ja linnad tunnustähe. Võrumaa ja linna tunnustäheks määrati O. Tälli sai nüüd registreerimismärgiks O-63. I maailmasõja ajal oli Tälli rindejuhataja kindral Brusilovi autojuhiks.
Kauksi kaupmehele August Pärandile kuulusid 1935. aastal veoautod O-34 ja O-127. Viimase müüs ta 1937. aastal Koiolasse Matsinile ja ostis asemele suure Opeli O-185, mille kandejõud viis tonni. Pärandile kuulus ka seitsmeistmeline sõiduauto. Sama võimsa Opeli omanikuks oli Võukülas ka Juhan Suurmann. 1938. aastal müüs ta oma Opeli O-53 Eduard Vardjale Kauksis.
 
Inimesed jäid terveks aga 2000 muna sodistusid
Sõiduauto omanikud olid Kauksi veski rentnik Herman Visk, auto O-17, talunikud Eduard Suurmets Jaanimõisast – auto O-154, Eduard Vahtra Kaarukülast, Elmar Kooskora Metskülast, Paul Mälberg Kanasaarest, Mooste vallasekretär Erich Naruson, auto O-130 ja Kauksi rätsep Osvald Hilkja.
16. novembri 1936. aasta Elu kirjutab õnnelikult lõppenud koomilisest liiklusõnnetusest. Mooste vallas juhtus kanamunade kokkuostja Valter Matsini autoga õnnetus. Auto oli Mooste asundusest mune toomas ja Kooskora veski silla juures lendas auto veksi silla juures umbes viie meetri kõrguselt alla ojasse. Autol olid rattad taeva poole ja sõitjad, kolm naist ja autojuht, ei pääsenud kabiinist välja. Veski juures olevad inimesed päästsid autosolijad, tõsisemaid vigastusi keegi ei saanud, kuid umbes 2000 muna oli sodiks.
 
Veriora ja Orava kandi sõidukitest
Leevi postijaamas seisis postivankritega samas reas ka puukodaratega sõiduauto, mille oli saanud kaasavaraks postijaama rentniku Eduard Leetuse abikaasa Alviine. 1927. aastal lahkusid nad Petserisse, kus E. Leetus hakkas leiba teenima takso- ja bussijuhina.
1929. aastal omas Viluste kaupmees Paul Parson sõiduautot O-91 ja veoautot O-78. 1935. aastaks oli sõiduauto müüdud Võrru Alaverile ja veoauto Räpina Vabatahtlikule Tuletõrjeühingule.
1926. aastal avas tartlane Simm bussiliini Tartu – Põlva. Esialgu tegi buss nädalas kaks reisi, hiljem kolm. “Buss” oli sõiduautost “Ford” ümber ehitatud veoauto, millel olid veokastis pingid. “Buss” oli kaetud presendiga, et reisijale vihm kaela ei sajaks. Buss väljus Tartust Peterburgi võõrastemaja eest, Põlvas härra Lattiku maja eest. See maja asus kohal, kus praegu on Põlva kaubanduskeskuse parkla. Ehitustööde käigus tõsteti Lattiku maja teisele kohale. Pärast Tartu – Petseri raudtee avamist 1931. aasta novembris lõpetas bussiliin tegevuse.
 
Parvega tuli ületada Ahja jõgi ja Emajõgi
Tartu – Räpina – Võõpsu liinil algas reisijatevedu 1926. aastal. Sõidumarsruute oli mitu. Kui sõideti läbi Võnnu, oli kaks võimalust, kas Läänistele või Ahjale. Lääniste kaudu oli sõit kallim ja võttis rohkem aega, sest parvega tuli ületada lisaks Emajõele ka Ahja jõgi. Sõideti ka nii, et ühtedel nädalapäevadel Ahjalt Räpinasse üle Kauksi, teistel üle Rasina ja Meeksi. Vabariigi lõpuaastatel, kui Emajõele oli ehitatud sild, hakkas buss sõitma Räpinasse kaks korda päevas. Hommikunereis tehti Meeksi kaudu. Liinipidajad olid A. Kook ja D. Simm, hiljem J. Matt. Firma kontor asus Tartus Narva 78. Samast väljusid ka bussid.
 
Reisijad ja kaup veeti ühe autoga
Kahkva kaupmees Paul Birnbaum vedas autoga O-94 reisijaid ja kaupa liinil Orava – Kahkva. Richard Birnbaumile kuulus sõiduauto O-238. Jakob Trummel ja Otto Saar Lepasaarel olid ostnud ühiskasutusse veoauto O-19. Veoauto omanikud olid veel Orava kaupmees Lill ja Rudolf Piller, auto O-153.
Kanepi ärimehele-majadeomanikule Volbrecht Tatsile kuulusid veoauto O-117 ning sõiduautod O-133 ja O-245. Apteegi- ja majaomanikul Richard Sachsendahlil oli kaks autot, veoauto O-199 ja sõiduauto O-76. Kahe auto omanikud olid veel ärimees Karl Jürgenson, sõiduautod O-93 ja O-233. Kaupmees Kornelius Edesi nimel oli veoauto O-16, pojal Voldemaril sõiduauto O-245. Kaupmees-majaomanikul Eduard Vaheril oli kaks sõiduautot, O-68 ja O-169. Veoauto O-107 kuulus 1936. aastani Valter Müürsepale, hiljem müüdi majaomanik Peeter Jürgensonile. Kanepi pastor Friedrich Heimann (nimi pärast eestistamist Manivald Heinam) omas sõiduautot O-87. Talunik Feliks Mõistusel oli veoauto O-182.
 
Autode omanikud vahetuvad tihti
Koorastes oli veoautol O-30 ajavahemikus 1934 – 1939 järgmised omanikud: Hugo Viin, Hans Põder, Oskar Ermel, uuesti Hugo Viin ja Hans Ermel. Veoauto O-157 kuulus Jaan Mandelile ja veoauto O-107 omanik oli 1938. aastast alates Gustav Maat.
Kõllestes Valter Viinal oli kaks veoautot: O-179 ja O-266, Priidu Valgel veoauto O-92 ja Peeter Karul sõiduauto O-68. Valgjärve veoauto omanik O-39 omanik oli Richard Liiv, sõiduauto O-69 omanik Linda Tenno.
Põlgastes oli Osvald Vedel oma veoauto O-38 müünud samas Alfred Sillale. Ka Konrad Valgele kuulunud veoauto O-153 vahetas omanikku, müüdud Rudolf Pillerile Orava valda.
Kiomas omas Voldemar Haidak sõiduautot O-114. Arreteeriti nn nõukogudevastase tegevuse pärast 25. septembril 1945. aastal. Karistus: viis aastat vabadusekaotust. Kristjan Jahul oli veoauto O-40, Friedrich Hussaril sõiduauto O-140 ja Johannes Turil veoauto O-147.
Koiolas omas Adolf Matsin sõiduautot O-75 ja veoautot O-127. Alfred Valgele kuulus veoauto O-153, veoauto omanik oli ka Rudolf Pikk. Põlva Majandusühisus omas veoautot O-181.
 
Haisev ja põrisev hobustehirmutaja
Räpinasse ilmus esimene iseliikuv vanker, haisev ja põrisev hobustehirmutaja, veel enne I maailmasõda. Räpina mõisahärra Alexander von Sivers ei tahtnud teistest Võrumaa härradest, Mõniste ja Rõuge mõisnikest, kes olid juba autoomanikud, kehvem olla ja ostis seitsmeistmelise Fiati. Autot juhtis tema noorem vend. Ka teisi, mujalt tulnud sõiduautosid nähti Räpinas tiirutamas, need tõid külalisis mõisasse, paberivabrikusse, pastoraati.
Eesti Vabariigi ajal olid siinkandis esimesteks autoomanikeks Jaan Narusk Jaama külast. Temale kuulunud väikese Fordi mootor töötab tänaseni Ala asunduses aiatraktoril. Friedrich Meenov Sülgojalt sõitis ringi autoga, millel käigukang ja seisupidur asusid väljaspool autokabiini. Samuel Raudbergil Leevakul oli väike lahtine auto, vihma korral tõmmati present peale. 1929. aasta oli Kaitseliidu Räpina Malevkonna sanitaarlaager Köstrimäe metsas. Fotodele on jäädvustatud Karl Suiki veoauto O-41, millele tõstetakse “haavatuid” ja Jakob Paabuski sõiduauto, staabiauto.
 
Autopalavik ähvardab Räpinat pärislinnaks muuta
Esimene veoteenuse pakkuja, 4-tonnise kandejõuga veoauto O-6 oli Räpina kaupmehel Paul Loderaudil. Autojuhiks Jaan Oiov. Esimene takso, O-91, kuulus Johannes Konsapile, aadressiks Alamõisa.
1935. aasta 12. aprilli Elu teatel vallutavat Räpinat nagu mingisugune autopalavik, mis ähvardavat Räpinat sellepärast pärislinnaks muuta. Juba nüüd olevat ta Võõpsust selles mööda läinud, sest seal ei ole veel ühtegi autot. Leht tutvustab autoomanikke ja on mures hobusemeeste pärast, sest need on nüüd jäänud tööta.
1939. aastal oli Räpinas registreeritud kolm taksot, J. Konsapil oli nüüd teine auto, O-146, ostetud Kõnnust Viktor Suikilt. Vana auto müüs Sülgojale F. Meenovile. Jaan Kuus Jaama asundusest alustas vana autoga – 145. Selle ostsid Tooste mehed Viktor Puksoo ja Otto Zernask. J.Kuus ostis moodsa auto O-224. Olen sõitnud sellega Räpinast Veriorale ja teel kuulasin autoraadiost hoogsaid saksa marsse. Olev-Martin Mälbergiloli takso O-73, seisukohaks registreeritud Kiudoski maja hoov (Tartu mnt.1).
Lisandunud oli veoteenuseid pakkuvaid autoomanikke. Karl Kärsin juhtis ise temale kuuluvat veoautot O-84. Gustav Valge Ala asundusest oli kahe auto omanik: Chevrolet O-34 kandejõud kaks tonni ja Mossis O-1947 kandejõud neli tonni. Autojuht Julius Korb.
Leevakul omasid veoautosid kaupmees Eduard Peedosk O-55, kandejõud kaks tonni, Osvald Otsing O-69, kuuetonnise kandejõuga Morris. Jüri Reinomägi, O-254 kandejõud kaks tonni. Samuel Raudberg ostis avariilise auto raudtee-ehitajatelt, auto jäi arvele Tartu linna ja kandis registrimärki B-263. Ka Leevaku veskiomanikul Voldemar Tammanil oli veoauto.
 
Bussist sai kivivedamise auto
Kui Kirotoskil 1931. aastal võeti ära bussiliini pidamise õigus, siis ta ehitas bussi ümber veoautoks O-82 ja hakkas sellega oma kivitööstusse kive vedama. Oma tarbeks kasutasid veoautot O-28 Räpina Paberivabrik ja kaupluse ning limonaaditehase omanik J. Loderaud. Tema omas tollases kõnepruugis kergeveoautot O-88. Juht Robert Jõgi. Viktor Suik, kes oli leidnud, et sõiduauto O-146 omamisel ei olnud mõtet, oli selle ära müünud ja ostnud samasuguse väikese veoauto, millega hakkas vedama Linte piimaühistu võid Veriora jaama. Linte kaupmees Osvald Tooding vedas kauplusse kraami seitsmeistmelise Fiatiga, millel tagaistmed väljatõstetud. 1939. aastal ehitas Tammistu meistrimees E. Kübbar selle ümber veoautoks. Linakaupmees Jaan Roosal olid sõidu- ja veoauto. Jaoskonnaarst Georg Kangro sõitis haigeid külastama sõiduautoga I-250. Ka jaoskonna loomaarst J. Värnik omas sõiduautot O-47. Räpina eraarst Klaudius Bucholz, kes pani paika nihestusi ja lappis luumurde, ostis Põlva kaupmehelt E. Kriivalt sõiduauto O-61, aasta pärast müüs ta auto Tooste külla Leonhard Zängovile. Leevakult Aleksander Raudberg omas sõiduautot O-111. Räpina kaupmehel Otto Pintmannil oli kaks sõiduautot: O-62 ja O-89, viimane neist ostetud ühisomandisse notar Elmar Kruuviga. Toostes taluomanik Jakob Paabusk omas sõiduautot juba 1929. aastast. 1938. aastal müüs ta auto Räpina teemeistrile Arnold Põdrale ja ostis Räpina Paberivabriku direktorilt Voldemar Paalilt sõiduauto O-216. Paal ostis asemele Vauxhalli O-252. 1938. aastal ostsid sõiduauto Paul Loderaud – seitsmeistmelise Studebakeri O-279, E. Peedosk Essexi ja Karl Lepson Kuuksist Adleri O-234. Tammistult Ed. Kübbar ostis Kõnnu mehelt Karl Suikilt Wippet-Overlandi O-167.
 
Vanainimene jäi linaauto alla
Kuna Räpinas oli autosid palju, siis olid õnnetused sagedased. Kraavisõitmisest koos plekimõlkimisega. Kraavisõitmisest koos plekimõlkimisega võib lugeda mitmetest Elu numbritest. Juhtunud on ka tõsisemaid õnnetusi. Elu teatab, et 2. mail 1935. aastal juhtus Räpinas õnnetus, kus linakoormaga veoauto O-54 tagurdas peale 75-aastasele Gustav Leplandile. Mehel murdus jalaluu, sai muljuda ja viidi dr. Bucholzi juurde, kes tunnistas vigastuse raskeks.
Ühest surmaga lõppenud õnnetusest kirjutab 1940. aasta 31. juuli Elu. Laupäeva öösel sõitnud kindlustusseltsile oma kuulunud sõiduauto O-8 üle talupidajast Richard Piibelehest, kes oli arvatavasti kukkunud jalgrattalt masina ette. Seda juhtis Keermaa. Ta märganud kukkujat liiga hilja ega suutnud enam midagi ette võtta. Kannatanu viidi kohe dr. Bucholzi juurde, kes saatis Piibelehe Tartusse, kus ta suri.
 
Arreteerimisvikat autoomanikke ei säästa
1940. aasta uued võimumehed represseerisid paljusid Räpina autoomanikke. Räpina Paberivabriku töölised kuulutasid direktor Voldemar Paali rahvavaenlaseks ja ta arreteeriti 18. jaanuaril 1941. aastal. Sama aasta 14. juunil arreteeriti Vabadusristi kavalerid Jakob Paabusk ja Gustav Valge. Samal päeval arreteeriti ka J. Värnik. Kõigile surmaotsus. Pärast sõda arreteeriti E. Peedosk, Karl Suik, E. Vare, Paul Loderaud ja Leo Zängov.
Mitmed Räpina ja selle ümbruse noormehed valisid omale elukutseks autojuhi ameti. Autojuhina töötasid vennad Jaan ja Eduard Oiov, Oskar Kirillov-Kiviloo, Robert Jõgi, Otto Heimola Toolamaalt, Daniel Siilanarusk Rahumäe-Rõsnalt.
Nooremad ja jõukamad mehed kasutasid liiklusvahendiks mootorratast, Oli autost odavam ja sellega pääses läbi ka sealt, kuhu autoga ligi ei saanud. Ajaleht Elu andmeil toodi 1939. aasta aprillis Räpinas ülevaatusele umbes 40 mootorratast.
 
Läbivaatus maksis ühe krooni
Autojuhtidele ja mootorratturitele korraldati juhiloa saamiseks kursusi kohapeal keskustes – Põlvas, Räpinas, Kanepis jne. Loa taotleja pidi kinnitama oma allkirjaga, et ei põe langetõbe ega ole alkohoolik. Pärast seda vaatas arst ta läbi ja pani foto tagaküljele oma allkirja. Läbivaatus maksis ühe krooni. Juhilubasid väljastas Võru Maavalitsuse teede- ja tehnikaosakond. Riigilõiv 1 kroon 80 senti tasuti tempelmarkides (kehva töömehe päevapalk). Isiklikuks otstarbeks võis autot juhtida alates 18. Eluaastast, palgaline juht pidi olema vähemalt 20-aastane. Reisijateveo loa sai 23-aastaselt. Sõjaväes kehtisid teised vanusemäärad.
Jõuvankri maksuaasta olid aprillist aprillini. Igal aastal väljastati uus, aastanumbriga registreerimismärk, mille põhja värv igal aastal vaheldus: ühel aastal must, järgmisel valge.
1939. aastast pidid kõikide busside küljed olema värvitud kinaverpunaseks, katus hele. Reisijateveol pidid olema oksekotid kättesaadavas kohas. Pimedal ajal pidi olema bussis reisija soovil selline valgustus, mis võimaldas lugeda.
 
Bussiga sõites hambad plagisesid
Esitatud fotodelt on näha, et 70 aasta jooksul on palju muutunud autode välimus, samuti tehniline teostus. Näiteks paarkümmend aastat tagasi oli auto käivitamine talvel külma ilmaga suur probleem. Täiustatud on vedrustust, kabiin on soe. Rool ja pidurid on saanud võimendi. 1931. aastani ei olnud õhkkummidega rehvid kohustuslikud, võis sõita täiskummist rehvidega. Sellepärast ei meeldinud mulle 70 aastat tagasi sõita bussiga, sest istepink oli kõva ja sõidu ajal hambad plagisesid. Eriti väristas munakivisillutisega teel. Palju mugavam oli sõita voorimehega, troskal oli hea vedrustus, iste pehme. Bussid olid talvel külmad, sest bussi kere oli tagant lahtine, seal oli trepp peale- ja mahaminekuks. Voorimehega sõites hoidis paks saanitekk alakeha sooja.
Otsustasid tollal salamisi, et kui suureks saan, hakkan voorimeheks, Rohkem meeldis küll autojuhi amet, kuid kartsin, et minu pea seda autot ei jaga. Autojuht sebis kõik aeg käte ja jalgadega, voormees hõikas nõõ ja sõit läks lahti.
Vaatamata tehnilisele täiuslikkusele on Eesti Vabariik kehtestanud autodele asulates lubatud piirkiiruseks 50 km tunnis. Vene ajal võis sõita 60 km tunnis. See on täiesti mõttetu kiirusepiirang, sest seda ei täideta. Sõidan Põlvas Jaama tänaval enam-vähem lubatud kiirusega, kuid kuni Põlva keskuseni sõidab ainult minust mööda 4-5 autot. Sama lugu on Võrus, Tartus jne. Korra proovisin sõita teiste autodega sama kiirusega, kuid sain kohe trahvi. Nüüd enam ei ürita.
 
3,7 inimese kohta tuleb auto
1940. aastal oli Võru maakonnas 400 autot. Nüüd, 60 aastat hiljem 1. jaanuari seisuga oli Põlva Autoregistri juhataja M. Pintsoni andmetel Põlva maakonnas 14 453 sõidukit. Nendest sõiduautosid 10 354, eravalduses 9611. Põlva maakonnas elab umbes 35 000 inimest, seega umbes 3,7 inimese kohta üks sõiduauto. Statistiliselt peaks igas perekonnas olema auto. Veoautosid oli 2533, eravalduses 50, haagiseid 1144, mootorrattaid 279. Ainult mootorrattaid on umbes niisama palju kui 60 aastat tagasi.
 
Kõige rohkem VAZ-i toodangut ja Forde
Sõiduautod on põhiliselt Vene omad, neid on 3695, lisaks GAZ ja UAZ maasturid. VAZ-i tehase toodangut 2224, Moskvitše 905, sapakaid 419, Volgasid 191. Teisel kohal on Ford 1046 autoga, Opeleid 816, Volkswageneid 415, Audisid 402, BMW-sid 356 ja veel paarkümmend autofirmat vähema autode arvuga. Üle kümne aasta vanuseid sõiduautosid on 78 protsenti, veoautosid 70 protsenti.
Autode tehnoülevaatusele esitatud autodest suunati kordusülevaatusele 1999. aastal 11 protsenti. Sõidukõlbmatuks tunnistati 24 autot. Aasta jooksul said esmase juhiloa 459 taotlejat. Enamik andmeid autode kohta on pärit Võru Maavalitsuse arhiivist.
 
Järellooks
“Transpordist Põlvamaal” aitasid materjali hankida R. Vill ja M. Pintson Põlvast, A. Mikkelsaar Võrust. Suur tänu neile. Fotograafid olid Bleier Põlvast, Zopp Võrust, Häelme Kanepist, Keerd ja Tolster-Arupõld Räpinast. Tänu neile võime elada mõttes minevikus 60 ja enam aastat tagasi.