28. novembril 1904 sündis Räpina vallas Võukülas Kuusiku talus Marie Magdalena Suurmann, kes nimega Malle Mägi sai hiljem klaverikunstniku, helilooja, maalikunstniku ja filosoofina tuntuks USAs. Kõrges eas külastas proua Malle Mägi Eestit, ka Räpinat ja andis mitmel pool kodumaal menukaid klaverikontserte.
Räpina Koduloo- ja Aiandusmuuseum tähistab koos muusikakooliga Malle Mägi juubelit näituse ja kontserdiga muusikakooli saalis 9. detsembril 2004. a. Nimeka räpinlase eluteest teeb kokkuvõtte tema sugulane koduloolane Lehvi Samuel, muuseumisõprade seltsingu liige.
***********
MALLE MÄGI – eesti muusik välismaal
Koostas Lehvi Samuel, Räpinas, 2004. aastal
ELULUGU
28. novembril oleks Malle Mägi saanud 100 aastat vanaks. Miks rääkida Malle Mägist, kelle nime on siin vähe kuuldud, kes on tuntud rohkem väliseestlaste hulgas? Selleks on mitu põhjust: tema sünnikoht, lapsepõlve- ja noorusmaa ning olid Räpina kihelkonnas, esimesed kooliaastad möödusid Võõpsus ja Räpinas. Ta laulis ja mängis end nimekaks paljudel maailmalavadel, ta oli doktorikraadiga muusik, ta jättis endast jälje ka heliloojana ja maalikunstnikuna. Kõige enam aga sellepärast, et ta võiks meile kõigile olla õpihimu, tahtekindluse ja vitaalsuse eeskujuks. Kui ma ütlen mõne aastaarvu, lahutage sellest 4 ja te saate Malle Mägi vanuse.
ISAPOOLSED ESIVANEMAD
Malle Mägi oli minu sugulane. Malle isa Hindrek Suurmann ja minu vanaisa Jakob
(Suurmann) Sumeri olid vennad.
Malle Mägi meenutades tahaks alustada tema esivanematest. XIX sajandi esimesel poolel elasid Toolamaa vallas Võukülas Sulsi talus Joosep (1817 – 1897) ja Mari Suurmann ( Punniski suguvõsast, 1815 – 1890, selgeltnägija, “nõid”) – Malle vaarvanemad. Oli talude päriseksostmise aeg. Joosep ostis Toolamaa mõisalt kõigile 5 lapsele talu Võukülla või Kanasaarde, kuid lapsed pidid aja jooksul osa osturahast isale tagastama. Sellega sai isa osta maa järgmisele lapsele. Kui vanemad pojad meheks said, jäeti Peedo (Malle vanaisa) ja Aadam Sulsi talu pidama, endale ostis Joosep “mülgetu peale” Kuusiku talu.
Peedol (1839 – 1927) oli naine võetud oma külast, Zerna Peedu tütar Leeno (1839 – 1928). Zerna Peedu oli tulnud Võrtsjärve äärest.
Sulsi talu oli jagatud kahe venna vahel. Põldu hariti eraldi, kuid elada tuli kahel perekonnal koos. Minu vanaisa Jakob pani 1937. aastal, kui ta käis 70. eluaastat, kirja mõned lapsepõlve seigad: “Peedol oli 3 last Juula (1861-1907), Hindrek (Malle isa – 1864 – 1919) ja Jakob (1867 – 1951) ja Aadamil 2 last. Olime viiekesi kõik lapsed ühes toas. Tuba oli nelja kanti, iga pidi 24 jalga (7,3 m). Seal oli seda nalja ja tapelust ülearu. Kui ükskord “hiusnoota veime”, läks kära ülearu suureks. Isad juhtusid kodus olema, tulid mõlemad tuppa vitsakimbud käes. Õiget süüdlast ei leidnud. Nüüd võtsid tollipuu, mõõtsid tare pooleks ja tõmbasid söega joone üle tare. Lastel keelati kategooriliselt üle piiri minna. Lapsed olid sel ajal sängide all peidus. Kui vanad toast lahkusid, olid kõik viiekesi uut piiri kaemas, seisid piiri peal nii, et varbad ei ulatu üle piiri. Naabripere Daani hoidis küll varbad piiri taga, kuid ajas kõhu üle piiri. Hinde-poiss lõi talle rusikaga vastu kõhtu – Daani pikali ja karjuma, Hindrek sängi alla. Kisa peale tuleb tuppa Daani ema Mai, haarab Jakobil juustest, tõmbab oma poole peale ja kukub karistama. Kisa läheb suuremaks: karjub ka Jakob. Ema Leeno kuuleb õue Jakobi kisa, jahumatt kukub käest, kiirustab tuppa. Kole pilt: Jakob teise poole peal maas ja karjub. Leeno tirib oma Jatokese sängi, kus see edasi oigab, Leeno halab:”Nüüd om latse sälgruuts katski”.
Õhtul tuleb konverents kokku asja selgitama. Hindrek jääb süüdlaseks. Kohtumõistmist oli palju, viimati tuldi otsusele, et tarvis aed piiri peale teha. Saelaudu siis veel ei tuntud. Mindi teine päev metsa, toodi roovid ja tehti roovest aid vahele”.
1885. aastal ostab Peedo lisaks Sulsi ja Kuusiku talule Võukülas
hr Mühlbergi käest 5000 kuldrubla eest Kanasaarde Tahresaare talu
(ca 80 ha). “See kord olli Peedol 3 poiga, kõik täis mehed. Hindrik suldanis es võeta, olli esimene poig. Jakob tõmmas loosi nii kaugele, et jäi üle. Adoga oll veidi tegemist, see peasis ka ära.”
Nüüd vaja poegadele naised võtta ja taludesse saata. Hindrek kõige vanem poeg, isa ütles talle: ”Olgu naine võetu ja mülgetu pääle elama!” Hindrek kõigiti tip-top poiss, kihelkonnakoolis käinud, omast meelest haritud ja rikas ka. Pani kamassidele vaskrauad alla, mille hiilgus oli kaugele näha. Hakkas käima Leevakule. Oli seal Ootsi Reino Maali, ilus neiu. See ei tahtnud kuidagi tulema hakata ja jäi see sinna paika. Hindrek kosis Ristipalolt kabelivahi tütre noorukese Alide Leontine Helene Kirotoski (1873 – 1953). Elama asuti “mülgetu peale” Kuusiku (praegu Pari) tallu. Siin sündis 28. XI 1904. aastal pere neljanda lapsena Marie-Magdalena Suurmann.
EMAPOOLSED ESIVANEMAD
Malle emapoolsed esivanemad on teada XVIII sajandist tänu Malle venna Karl Vooli seitsmekümnendatel aastatel arhiivides uuritud ja kirja pandud sugupuule.
I pk. Jaan Andressohn 1764 ja naine Ell Andressohn 1770
II pk. Tijo Andressohn 1792 ja abik. Jaan Oberg 1786.
Laulatati Vastseliinas, Tijo oli 16 a. ja 8 kuud vana, Jaan Oberg oli freier Mensch.
III pk. Gustav Oberg 1810- 1870
naine Lotte Oberg 1834 – 1869
Elasid Räpinas Sillapää mõisas. Nende lapsed:
IV pk. Gottlieb Oberg, elas Moldaavias,
Rudolph Oberg, elas Poolas,
Eleonore – Annette Kirrotosk,
Emilie Zirk, elas Valgamaal,
Helene Oberg, suri noorelt.
IV pk. Annette Oberg Kirrotosk 1848 – 1927
abikaasa Karel Kirrotosk 1839 – 1884,
Elasid algul Räpinas, pärast Ristipalol. Nende lapsed:
V pk. Aleksander – Friedrich Kirrotosk 1867 – 1911, Narva, Ristipalo
Alide – Leontine Kirrotosk Suurmann 1873 – 1953 Võuküla, Võõpsu Emmanuel, suri 16 aastaselt Ristipalol
Paul – Gustav 1879 – 1946, Ristipalo
Magdalene- Elisabeth Kirrotosk Roos 1884-1966 Lokuta, Punniküla
V pk. Alide Leontine Helene Kirrotosk Suurmann 1873- 1953
abikaasa Hindrik Suurmann 1864 – 1919 , nende eluk. Võuküla, Võõpsu
Nende lapsed,
VI põlvkond:
Abel – Bernhard Suurmann 1893 – 1943, Võuküla, Võõpsu, Peterburg, Tartu, Tallinn.
Arnold – Aleksander Suurmann 1897 – 1900, Võuküla
Meeta – Hildegard Suurmann 1900 – 1917, Võuküla, Võõpsu
Marie – Magdalena Suurmann, Malle Mägi, von Schultz, Schvartz, Koor, 1904 – 2003, Võuküla, Võõpsu, Tartu, Rakvere, Tallinn, Saksamaa, Kanada, Ameerika Ühendriigid.
Karl Suurmann (Karl Vool) 1907 – 1983, Võõpsu, Rakvere, Tallinn, Moskva, Tallinn.
VII põlvkond: Helle Mägi 1936 Paide – 1960 New – York.
Sellega lõpeb Leontine ja Hindrek Suurmanni sugupuu. Aleksander ja Paul Kirotoskil elavad praegu IX ja võibolla ka X sugupõlv.
MALLE OMA VANEMATEST
Olen olnud Mallega kirjavahetuses alates 1989. aastast. Pärisin ikka tema elukäigu kohta ja palusin endale sellest kirjutada. Malle saatis mulle koopiaid oma dokumentidest, fotosid, väljalõikeid ajalehtedest, noote, kavalehti. Malle ise kirjutab mulle 1992.aastal nii: ”Kunstianne on mul mamma poolt. Kirotoskid olid muusikaarmastajad. Mamma laulis, mängis klaverit, luuletas, tegi käsitööd. Vanamamma Anette oli koolis käsitööõpetaja. Aleksander – Sass, mamma vend , oli kuulus pianist ja klaverihäälestaja Peterburgis. Kui Sass ära suri, lubas minule jätta sõrmed (!!!) Papa oli seda nõudnud, rääkis Helmi Hein (Malle onutütar). Kui tegin doktoritööd, leidsin New Yorgi pearaamatukogus Dr Jakob Hurda Soomes välja antud raamatus “Monumenta Estonia antiquae” mamma nime ja tema 1891. aastal üles kirjutatud rahvalaulu:
Kuuli ma käo kuukuvat,
Laanõ ma linnu laalavat,
Lätsi ma mõtsa kaemaie:
Olli oma hellä veli.
Ragos ta kulda kuusõ otsast,
Tei ta hinel tarõkõsõ,
Elo jo ilma veere pääle.
Tie õks lätsi tiigi poolõ,
Jäle lätsi järve poolõ,
Tie tiigini tirisi,
Jäle järveni jõrisi.
Kes säält tarõst sõs müödä käüse?
Müöda jos käüse Mündi säksä,
Müödä Mündi härräkese,
Müöda Münditse emändä.
Küsitelli, rõvõtelli:
Kelles sii jo liinakõnõ?
Ei sie olõ liinakõnõ,
Sie om sandi sannakõnõ,
Vaesõ mehe varjukõnõ.
Malle vend Karl Vool kirjutas 1976.a. oma lellepojale Leo Sumerile (minu isale): “Ema hauasambale lasksin ma vana kandle raiuda seepärast, et ema kogus neiupõlves Jakob Hurdale eesti vanu rahvalaule ja need on trükitud raamatus “Vana kannel”. Kui Mahta seal muusikadoktori tööd tegi ja vanu rahvalaule uuris, leidis ta ühes saksakeelses raamatus ka oma ema üleskirjutatud rahvalaule”.
Ema teine vend Paul Kirotosk oli Ristipalol ettevõtja – kiviraidur.
“ Papa poolt on mul tahtejõud, tugev iseloom, vastupidavus, positiivne mõtlemine ja hea tervis. Mul oli ja on suur armastus oma vanemate vastu. Suurmanni nimi loeb mulle palju”. Veel 2001. aastal kirjutas ta minu palvel oma vanavanematest: “Peedost ja Leenost ei ole midagi palju öelda. Nad elasid jõukalt meie kõrval omas majas ja suures ilusas aias, kus ka saun oli. Seal meie käisime saunas ja ilusaid sireleid lõikamas. Leeno oli enamasti omas toas, tal oli nõrk silmanägemine. Peedo käis iga päev meil juttu ajamas. Tal olid head jalad, meie majja olid kõrged trepid. Peedo kinkis oma poegadele talusid. Minu vanem vend Aabel oli vallaline, perekonda ei olnud. Elas enamasti Leningradis”.
NIMEDEST
Malle Mägi saatis teiste dokumentide koopiate hulgas mulle ka sünnitunnistuse. Koopia on tehtud 1943. aasta jaanuaris, selles on vene-, saksa- ja ka eesti keelt:
“1904. a novembrikuu 15. päeval kell 5 hommikul sündis Marie Magdalena Suurmann. Ristitud 12. detsembril. Isa maaomanik Hindrik Suurmann. Ema Alide Leontine Helene. Mõlemad luterlased. Sünnikoht Võuküla, Tolama. Ristis kodus külakoolmeister Jaan Siilanarusk.
Vaderid:
1. õmbleja Magdalina Tishland,
2. kangakuduja Magdalina Kirrotosk,
3. maaomanik David Suurmann”.
Marie Magdalena Suurmanni puhul ei saa mööda minna tema paljudest nimedest. Noorena kutsuti teda lihtsalt Mahta või Magda. (minu vanaisa kõnepruugis käis tema vendade pereliikmete nime ette ikka ka venna nimi. Nii teadsin ma lapsena Ado Liisit, Ado Ellit, Ado Hannest, Hindreku Lonnit, Hindreku Aabelit, Hindreku Mahtat jne.). 1992. a kirjas kirjutab Malle. “Tuudor Vettik ristis mind Malleks. Võtsingi ametlikult. Talle ei meeldinud minu nimi”.
Et asi selgem oleks, püüan veel rääkida nimedest, nii nagu mina seda tean. Perekonnanimed anti talupoegadele XIX sajandi esimesel poolel. Suurmanni nime anti üsna mitmes vallas: Toolamaal, Räpinas, Oraval, Kahkvas, Verioral. Enamus ei ole sugulased. Kolmekümnendatel aastatel oli Eesti Wabariigis nimede eestistamise kampaania. Peedo Suurmanni neljast pojast jäi oma nime juurde Ado, Jakob oma poegadega võttis nimeks Sumeri, David oli pärast eestistamist Taavet Suurmaa, Hindreku pojad võtsid nimedeks Abel Suurma ja Karl Vool. XIX sajandil ja XX saj alguses pandi lastele 2- 3 eesnime. Tarvitati vaid ühte ja sedagi mugandatult: Malle ema ( Alide Leontine Helene ) kutsuti Lonni.
Et edaspidi ei tekiks arusaamatusi Malle Mägi erinevate perekonnanimedega, olgu siinkohal ära toodud ka tema 4 abielu.
On koopia laulatuse päeva mälestuslehest:
Johannes Richard Mägi ja Marie Magdalene Suurman
laulatati Rakvere kirikus 11. veebruaril 1928. a.
/ Rakvere koguduse õpetaja allkiri /
Joh. Mägi oli jurist.
Järgmine dokument on saksakeelne, raskestiloetav:
“Der Propagandist Nikolaus Viktor Georg Justinus von Schulz, gottglänbig, wohnhaft in Bayreuth Maxstrasse 60.
geboren am 21 Dezember 1895 in Marienburg/Lettland (Aluksne)
und
Sängeris Malle Mägi, geborene Suurmann, evangelisch, wohnhaft in Bayreuth, Maxstrasse 60,
geboren am 28. November 1904 in Tolama/Estland
haben am 30. Mai 1945
vor dem Standesamt Bayreuth die Ehe geschlossen.
/ Pitsat, allkirjad /
Järgmine abielu: venna Karl Vooli paberite hulgas on Malle kiri 1956. aastast. Muuhulgas:” Ma abiellusin 9. 9. 55. ameeriklasega” ja allkiri mrs. M. Schwarz. (Malle paksust mälestustekaustikust, mille ta palus üle anda Räpina muuseumile, kirjutasin välja mõned elulugu puudutavad andmed): 1961. a 9. juunil suri Julius Schwartz.
Malle 4. mees oli eestlane, Saaremaalt pärit Oskar Koor. Koos Oskariga käis Malle 1991. aastal ka Räpinas. Oli tore vanapaar, rõõmsameelne ja ameerikalikult viisakas. Nad oskasid kõiges näha head ja ilusat, kõige kohta ütlesid: ”Tore – tore, oi kui tore”. Meeles on meie esimene kohtumine Räpinas Raigla mnt 5. Autost astus välja väikesekasvuline, rõõmsa ja reipa olekuga keskealine (tegelikult 86 a. vana) naisterahvas väga kõrgetel kontsadel, kallistas mind ja ütles: “Oi Lehvi, Sa ei ole ka sugugi vanemaks jäänud”! Tegelikult mina nägin teda küll elus esimest korda…
Malle ise rääkis uhkelt, et tema esimene ja viimane mees on eestlased. Oskar haigestus 93. a, vasakpoolne halvatus. Jäi aastateks haiglasse (mis Ameerikas on väga kallis) ratastooli. Oskaril oli 2 poega ja piisavalt varandust – majad, rantšo Connecticutis, metsa ja pangaarveid. Malle käis teda pidevalt Floridas Sarasotas (siin oli neil maja) haiglas vaatamas. Oskar suri 9. VII 2000.
1904. aastal sündis Marie Magdalena Suurmann. 1928.a sai abielludes perekonnanimeks Mägi, eesnime muutis T. Vettiku ettepanekul Malleks . Nii sai tema kodanikunimeks MALLE MÄGI, seda nime on ta eluaeg kasutanud ka kunstnikunimena. Kontsertide kavalehtedel on tavaliselt Malle Mägi, mõnel juhul 40-el aastatel ka Malle von Schultz – Mägi, viiekümnendatel Malle Shwartz ja 70-el Magi Koor. Aga dokumentidel, diplomitel on ta Malle von Schultz, ka kirjad olen talle kogu aeg saatnud Malle von Schultzi nimele.
Tundsin puht naiselikku huvi tema abielude ja eksabikaasade kohta. Hakkasime kord Malle Terepsoniga talle sellekohaseid küsimusi esitama. Vastanud paarile küsimusele, ütles ta väga kindlalt ja resoluutselt: “Kuulge, kas see on tähtis”. Loobusime edaspidisest urgitsemisest.
LAPSEPÕLV JA KOOLIAASTAD
Malle võis olla umbes kolmeaastane, kui talu Võukülas müüdi ja koliti Võõpsusse. 1992.a. käisime Võukülas Malle sünnikodus mülgetu peal, Pari talus. Meid võttis vastu lahke vanapaar Eduard – Martin ja Meeta Pedosk. Kuigi Malle midagi konkreetset ei mäletanud, tunnetas kohe, et siin on midagi kodust ja omast. Pererahvas kinkis Mallele purgitäie mett, mille keelitasime tal Ameerikasse kaasa võtma.
Malle kirjutab oma kirjas 1992.a.: “Papa ostis klaveri ja ütles: “Tüdi, mängi”. Mina olin tüdi ja Karli oli Kritza. Mu esimene muusikariist oli Hurdi – Kurdi, leierkast. Väntasin alalõpmata, kui olin väike. Tegin, andsin külalistele (lina- ja jahukaupmeestele) “kontserte”. Hiljem mängisin kannelt ja kitarri, xylofoni, ka viiulit”.
Kooliaastate kohta andmed jälle Malle Mägi kirjast: “Võõpsu alevi algkool, Räpina kihelkonnakool 1915 – 16, kõrgem algkool 1916 – 17, Räpina reaalgümnaasium kuni 1920, Tartus õhtugümnaasium ja muusikakool. Tallinnas poeglaste gümnaasiumi juures tegin eksternina küpsuseksamid.
Klaveritunnid pr. Hoppe juhtimisel Räpinas, Frieda Võsobergi juures Võõpsus. Tartu Muusikakoolis pr. Berensi juures.”
Pisut ajalugu Malle kooliaastate ajast. Käis I maailmasõda, seejärel Vabadussõda. 1917. a. suri peaaju põletikku vanem õde Meta – Hildegard. Vabadussõjas jäi 1919. a. teadmata kadunuks isa Hindrek Suurmann. Tema nimi on Räpina Vabadussambal teadmata kadunute hulgas. Uskumatu, kuidas sai hakkama ema Lonni Suurmann pärast perekonnapea kadumist! Vanim poeg Aabel oli küll juba 26 aastat vana, kuid temast pole kunagi midagi räägitud. Emal oli 2 õpihimulist last: 15-aastane Magda ja 12-aastane Karl… Kujutage ette nende kooliteed Võõpsust Räpinasse, käike klaveritundidesse. Malle on rääkinud, et enamasti tuli see vahemaa läbida jalgsi, ka tuisu ja vihmaga, külmetada.
Minu ees on koltunud ja raskestiloetav Magda kiri lelletütar Elsile 1926. aastast. Tavaline tütarlaste kiri pidudest, karskusseltsi olengutest lossi juures, saksa keele tundidest prl. Glaeseri juures ja info “kes kellega käib”. Tähelepanu väärib lõik: ”12. dets. on kooli pidu. Lauldakse “Mustlaste elu”. Soolo on mul, ah Jumal, päris hirmu ajab peale, kui mõtlen: Läheb ehk vussi!”
Tartu perioodil mängis viiulit, klaverit või tšellot gümnaasiumi orkestris. Mängiti Watmani kohvikus, Vanemuise teatri kohvikus või mujal Tartus. Andis ka lastele klaveritunde. Rääkis kord, et tal oli kohutavalt piinlik tundide eest raha võtta.
KÕRGKOOLID
Kogu Malle Mägi elu on olnud õppimine, püüd hariduse poole.
Ma ei tea, millal ta astus konservatooriumi, dokumendid räägivad, et Tallinna Konservatooriumis lõpetas professor Arthur Lemba klaveriklassi 1939. aastal ja professor Hellat – Lemba lauluklassi 1942. aastal helikunstniku diplomiga. Õpingute ajal töötas Malle Mägi Tallinna Töölisteatri orkestris pianistina 10 aastat ja Riigi Ringhäälingus laulusolistina. Sõja aastatel töötas ka Tallinna Draamateatris.
1942. aastal immatrikuleeriti Tartu Ülikooli eesmärgiga õppida slaavi keeli, kuid õppida siin ei jõudnud. 1943. a. alguses siirdus end täiendama Viini ja Saksamaale, naasis 1944.a. suvel kodumaale ja põgenes siis koos tütrekese Helle Mägiga ( 16. IV 1936 – 15. IV 1960 ) läheneva rinde eest sama aasta sügisel Läände (Saksamaale).
NY Vaba Eesti Sõnas 31. dets. 1953. (Malle elas siis Torontos) on kirjutatud, et M. Mägi lõpetas Tallinna Konservatooriumis 2-aastased ooperikursused, täiendades end hiljem Berliinis prof. Neumanni ja Hedvig Priskilla Kaufmanni juures. Praegu (1953) on ta pidevalt viimistlemas laulukunsti läti ooperibassi Niedra ja Metropolitani lauljatari Irene Jessneri juures.
Õppimist jätkas Columbia ülikoolis New Yorgis. Magistrikraadi omandas Ypsilanti ülikoolis Michiganis 1970. Õppis siin muusikat ja maalikunsti. Ph D kraadiks vajaliku doktoritöö tegi Florida riiklikus Christian College’is 1972 cum laude. (Malle oli siis 68 aastat vana). Teema: ”Tonal and Formal structure of Estonian archaic melodies and their relation of the original text” . Alo Põldmäe on oma Eesti Päevalehe artiklis “Eesti muusik – kosmopoliit” 1999. a sõnastanud selle eesti keeles nii: väitekirja teema käsitles eesti rahvaviiside struktuuri ja nende seost algupärase tekstiga.
Malle Mägi kuulus naismuusikute korporatsiooni Fidentia.
ELU- JA TÖÖKOHAD VÄLISMAAL
KONTSERTREISID
Malle Mägi põgenes sõja eest Saksamaale. 1944. – 1950. aastani töötas lauluõpetajana, oli solist ja saatja Geislingeni pagulaslaagris Saksamaal. Siin juhatas ka meeskoori. Andis soolokontserte (sopran), esines Malle von Schultz – Mägi nime all.
1950. a saabus Kanadasse. Oli organist kirikutes, laulusolist ja pianist Toronto televisioonis. Kanadas on Malle Mägi esinenud kontserditel koos tenor Lembit Aimrega, läti tuntud bassi Janis Niedraga ja bass R. Trallaga, lauldes ooperiaariaid. 30. jaanuaril 1954. andis sopran Malle Mägi esimese kontserdi New Yorgis, kavas eesti ja teiste rahvaste helitöid. Kontserdi arvustuses on muu hulgas:” Malle Mägis kuulsime andekat lauljat, kelle ilusatämbriline sopran omab hea ulatuse ja kandvuse”.
1955. aastast alates elas USA-s. 2 aastat töötas Mount Vernoni Konservatooriumis lauluõpetajana. Tal oli New Yorgis oma klaveristuudio. Olid pidevalt esinemised New Yorgi eesti kogukonnas ja väljaspool. Juhatas ka eesti meeskoori. Klaverisaatjana on ta koos läti kunstnikega 1958. aastatel ja tenor Heinz Riivaldiga 1960. aastal Ameerika risti – põiki läbi reisinud. Andis ka iseseisvaid soolokontserte. On säilinud kavaleht: MALLE MAGI – SCHWARZ, soprano, Carnegie Recital Hall, January 22, 1956. Kavas Handel, Beethoven, Schuman, R. Strauss, Hindemith, Mart Saar, Heino Eller, Juhan Aavik jt. Ja kavaleht kontserdist 1961. aastal Malle Schwarz´i nime all, New York Citis.
Seitsmekümnendatel aastatel esineb juba Malle Magi Koor nime all.
Nooremas eas esines ta laulusolistina, hiljem, kuni surmani pianistina. Karl Vool kirjutas lellepojale Leo Sumerile aprillis 1976: “Mahta kaugelt kirjutas viimases kirjas, et tal oli 6. märtsil nn soololaulu kontsert. Ta laulis 22 laulu 11 keeles, neist ühe laulu oma loodud. Muide, Mahta võib vabalt kõnõlda ja kirjutada 6 keeles ning laulda 16 keeles”.
Kontsertreisid pianistina on olnud Rootsis, Argentiinas, Brasiilias, Šveitsis, Lõuna – Aafrikas, Belgias, Austraalias, Alaskal ja paljudes teistes USA osariikides.
On hämmastav, kuidas Malle Mägi on säilitanud aastakümneid oma kontserdite kavalehti ja ajaleheartikleid oma esinemiste kohta ning need toimetanud sünnimaale. Tänu sellele saame mingi ettekujutuse tema interpreedi ja helilooja teest.
Mõned näited:
17. II 54 Vaba Eestlane. Toronto. “Malle Mägi, Eestist pärit ja nüüd Kanadas elunev lauljatar esitas NY laulude- ja aariateõhtul ulatusliku programmi ja tutvustas ennast kui kogenud ja mitmekülgset kunstnikku. — Õhtu kõige nauditavamad olid põhjamaised rahvalaulud lüürilises miniatüürvormis. — M. Mägi evib tasakaalustatud resonantsirikast häält, usaldusväärset tehnikat ja loomulikku kujundamisannet”.
30. juuni 54. Meie Elu. Toronto. “Eesti lauljannad Toronto ooperitrupis”: “Torontos moodustati hiljuti Lawrence Lamberti poolt uus ooperitrupp, mille rahvusvahelise ilmega koosseisu kuuluvad ka kaks eesti lauljannat – sopran Malle Mägi ja koloratuursopran Ellen Kuuskne. Sellel ooperitrupil on praegu ettevalmistamisel Bizet ooper “Carmen””.—-
17. sept. 1983 Estniska Dagebladet. Stokholm. Pianist N. Yorgist esineb Stockholmis: “ 25. sept. esineb pianist M. Mägi, külaline New Yorgist, kontserdiga Stockholmi Medborgarhuseti suures saalis. Kavas on klaverimuusikat Chopinilt ja Lisztilt, eesti heliloojailt Artur Lembalt ja Jaan Räätsilt, rootsi heliloojalt Einar Englundilt ja ameeriklaselt Theodore Harriselt, viimase helind koguni esiettekandena. M. Mägi lõpetab kontserdi oma kompositsiooniga “Soome rapsoodia”.
23. II 1984. NY Vaba Eesti Sõna. “Malle Mägi kontsert Shweitsis”.: “Imiteerimatu vitaalsusega kontsertpianist – helilooja M. Mägi naasus järjekordselt edukalt kunstireisilt Euroopas. Vallutanud 31. I iseseisva klaveriõhtuga Prantsuse piirilähedase Baseli kaunima, 1500-lise mahutavusega täissaali Shweitsis, tõendas M.M. taaskordselt oma kutsumust professionaalse võimekusega. Aplaus olnud spontaanselt üksmeelne ja entusiastlik, nagu kinnitab kunstnik. — Malle Mägi on üks vähestest E. V. helikunstnikest, kes oma kutselist staaži on hoidnud temale omase optimistliku energia ja temas küdeva kunstitulega…”
SIDEMED KODUMAAGA
1944. aasta sügisel põgenes Malle Mägi rinde ees Läände, varsti saabus rinde järel kodumaale Idast vend Karl Vool. Asus elama õe korterisse Tallinn Tehnika tn 12 – 8.
Aastaid ei teatud teineteise käekäigust ega olemasolustki mitte.
Minu ees on Karl Vooli avalduse mustand 15. XI 1976. aastast ENSV julgeolekuorganitele kodumaa külastamise viisa saamise asjus oma õele ultz, Mallele. See on pikk ja põhjalik ja venekeelne, sisaldades nii Malle kui ka Karli eluloo ja kõigi lähisugulaste eluloolised andmed. Enda kohta kirjutab selles Karl Vool: “Töötasin 1931. – 1941. aastatel õpetajana. 1941. a. mobiliseeriti ja saadeti tagalasse. 1942. – 1943. aastatel olin Eesti Laskurkorpuses. 1943.a. saadeti mind Moskvasse ENSV valitsuse käsutusse. Mulle usaldati ENSV vabastatud territooriumil põllumajanduslike tehnikumide, koolide ja kursuste ettevalmistus ja organiseerimine. Seoses sellega suunati mind õppima Timirjäzevi nimelisse Põllumajanduse Akadeemiasse. 1944. a septembris saabusin Võrru, seejärel Tallinna. 1948. aastast kuni pensionile jäämiseni 1967. a töötasin toimetajana kirjastuses “Valgus””.
Karl Vooli abikaasat Emilie Vooli (Mintsi) mäletavad ehk võõrkeelte õpetajad: ta töötas VÕT-is võõrkeelte metoodikuna.
Sellest dokumendist selgub, et Šultz, Malle on viibinud kodumaal Tallinnas kutsega 1965., 1968. ja 1971. aastal. 1973. ja 1975. keelduti talle viisat andmast. 1980.a taotluselt saan teada, et 1978. aastal viibis Eestis turistina. Tallinnasse lubati teda ka 80 -el aastatel korduvalt. Sõita tuli muidugi läbi Moskva.
Teatavasti lubati tollal väliseestlastel viibida ainult Tallinnas ja elada hotellis. Ometi said Malle ja Karl hakkama sellega, et salaja käidi ka Võõpsus ja kohtuti sugulastega Leevaku lähistel Punni külas tädi Helene Roosi pool. Isa rääkis mulle kord, et ta kohtus lelletütre Hindreku Mahtaga Ameerikast. Ma ei teadnud sellest persoonist suurt midagi. Oskasin vaid küsida, milline ta oli? Isa vaatas mulle otsa ja ütles: “Väljanägemiselt sinust palju noorem”. (Tegelikult 30 aastat vanem).
Kuna minu vend Harri Sumeri elas õpingute ajal K. Vooli juures, olid neil ka hiljem lähedased suhted. Karl käis koos Mallega ikka ka Harri pool. Mallele meeldis väga Harri abikaasa, meditsiiniõde Tiiu. Juba 1968.a. tutvustati neid ka Tuudur Vettikule ja Malle soovitusel sai Tiiust T. Vettiku (1898 – 1982) hooldaja tema viimastel eluaastatel.
K. Vool suri 1983. a ja E. Vool 1989. a. Sellest ajast on Malle Mägi peatuspaigaks Tallinnas olnud Tiiu Sumeri kodu Tanuma tänaval. 1989. aastal viibis Tiiu kuu aega Malle kutsel Ameerikas. Sellest ajast olen ka mina Mallega olnud kirjavahetuses. Mind huvitas Malle elukäik, tema õpingud ja loomingulised saavutused. Malle saatis postiga dokumentide, kavalehtede, ajaleheartiklite koopiaid, noote, fotosid. Ka mõne raamatu, kirjapaberit, kohvi, hiljem hakkas saatma ka riideesemeid. Kohtumisel torkas pihku mõne dollari või sajakroonise.
Olen saanud Mallelt palju kirju, eriti 1991., 1992. ja 1993. aastatel. Kõik kirjad on korralikult dateeritud, kirjutatud selge käekirjaga ja korrektses eesti keeles. Mõned lõigud Malle kirjadest, mis puudutavad tema isikut ja muusikalist tegevust.
FL. 13. I 92. “Siin Floridas olen juba 3 nädalat. Oskar armastab olla talvel siin. Mind ootab New Yorgis töö. Mängin televiisoris ja esinen kontserditel. Selleks teadagi on igapäevane mitmetunniline harjutamine. Seda teen hea meelega. See on minu elu”.
NY 30. III 92. “Mul on kiire. Esinen 5. aprillil siin Naisklubis klaveri soolodega. Mu uus kompositsioon ei ole veel peas”.
NY 6. VII 92 “Minu onutütar Helmi Kirotosk Hein kirjutas, et tema vend Leo saab 9. augustil 90 aastat elatud. Leo isa pärandas oma sõrmed mulle. Tahaks väga mängida Leo sünnipäeval Räpinas. Ka Sinu isale mängiksin ja teile kõigile. Kes teab, kui kaua mina elan. Mul on palju aastaid (87). Olen terve ja jaksan veel klaverikontserte anda. Aga aeg jookseb kiiresti eest ära. Ma mängiksin teile Mozarti, Beethoveni, Chopini ja ka kergemaid palasid.—– Praegu on Festival ESTO puhul. Tulin kinost. nägin Lutsu Kevadet. Mängin reedel eesti kompositsioone: Lemba Eesti Rapsoodiat, Aaviku polkat ja Saare paar asja. Ka oma “Hiir hüppas””.
Sarasota, 28. XII 92. “Valmistan aprilli kontserdi vastu ette. New Yorgis mängisin viimati 29. nov. Olin aasta vanem ja ka “targem””? (See oli Malle 88. sünnipäeval)
NY 11. III 93. “Mulle tuli kiri, et aprillis on kontsert. Peatun Tiiu pool. Seal on klaver. Teadagi, et ma tahaks ka Räpinas veel esineda. Kontserdi korraldaja on Heino Keskpalu”.
Sarasota 30. märts ´93. “ Ma tulen Tallinna aprilli kuu keskel. Tiiu kirjutas, et mul saab kontsert olema 29. aprillil Tallinnas Raekoja saalis. Tiiu kutsub mind enese poole. Nagu tead, seal on klaver, saan sõrmi soojendada. Tingimata saame kokku”.
NY 29. nov. ´93. “Tiiu saatis mulle kirjas Põlva maakonna komisjoni otsuse 29. okt. 1993 nr. 4050, Toimik 90358 Räpina vallas “Ehituskrunt 4” Hindrek Suurmanni pärand minu nimele, 0,36 ha. Kas see on ehk Võukülas? Kus see on?” (Kord hiljem Mallega Võõpsus olles, oli sellest jälle juttu. Oli selgunud, et maatükk on H. Suurmanni krunt, kus asus enne tulekahju avar maja, kauplus ja suur õunaaed. Malle ütles, et see maatükk saab Luule Kangrole). — “Mul on mure. Oskar on haiglas — Tal on halvatus vasakul poolel — Oskari poeg Robert on juba Sarasotas — Ta peab jääma voodi pikemaks ajaks — Kulud on suured. Inimene mõtleb – Jumal juhib. Oskar on 81 a. vana. Hiljuti veel rääkisime, et on õnn olla terve. Ja võlgu meil ei ole. Maja (Sarasotas) hinna maksime ostmise ajal välja. Auto anname Robertile. Ka Voluntowni maja metsaga saavad pojad Robert ja Allan endale”.
NY 4. aug. ´98. “Loodan, et olete kõik terved. Mina elan kahes kohas. Floridas käin maja korras hoidmas ja Oskarit vaatamas. Oskar (86) lamab ja istub ratastoolis endiselt. Õnneks valusid tal ei ole. Seista ei saa”.
NY 23. jaan. 2001 (see on Malle viimane kiri mulle, ta on 96 aastat vana. Selles kirjas vastab ta veel minu küsimustele oma esivanemate kohta). “Mul on au olla Maailma Muusika Entsüklopeediasse valitud, minu teadmata. Saadan kompuutrist välja kirjutatud tekstid. — Nüüd ma sõidan Tallinnasse aprilli 2.-seks kuupäevaks. Mulle korraldatakse minu helitööde kontsert Estonia Suveaias. Mul on kirjutatud 2 sümfooniat. Üks on klaver ja sümfoonia. 50 inimest mängivad. Siis kaks lauljat, vist 6 – 8 lauluga. Tahan näha ja teada, mis ma olen enesest teinud. Mul oleks hea meel, kui mu sugulased kuuleksid ka minu helitöid. — 9. märtsil sõidan Argentiinasse Buenos Airesi. Mängin seal. Nädala pärast tagasi. — Mul oli vahepeal kopsupõletik. Sain külma. Haiglas olin 2 pool päeva. Ma pole harjunud haige olema. Lubati koju tulla. — Mul on koduabiline, aitab mind raskust kanda. — Aprillis tuleme ka Räpina. Nüüd olen terve— “.
Räpinasse sel korral ta enam ei tulnud ja ka kodumaalkäik jäi viimaseks. Kontserdil ma ei käinud, helistasin talle Tiiu poole. Ta tundus väsinuna, kuid ikka optimistlikuna.
Eelmise sajandi 90-el aastatel külastas Malle 4 – 5 korral ka noorusmaid Räpina kihelkonnas. Alati oli saatjana kaasas Tiiu Sumeri, keda ta väga hindas ja usaldas, voorimeheks tavaliselt Tarmo Sumeri. Esimest korda nägin teda ja Oskarit 1991.a. Seekord käisime Võukülas ja Kanasaares, kus külastasime Malle tädipoega Kirotoski Leod. Hilisematel Räpinaskäikudel oli neil rohkem aega. Käisime Võukülas “mülgetu pääl” – Malle sünnimajas. Iga kord viis ta lilli oma esivanematele Ristipalo kalmistul. Ta orienteerus hästi kalmistul, leidis eksimatult üles oma esivanemate kalmud. Ristipalolt sõitsime alati Võõpsusse, kus kohtus Kangro Luulega.
Viimane käik Räpinasse oli Mallel 1997. aasta septembris. Seekord tulid nad Tiiuga liinibussiga ja neil oli piisavalt aega. Käisime muidugi surnuaial, kus ta otsis üles kõik esivanemate hauad. Jalutasime kaua mööda Võõpsut, vaatasime uut ja Malle rääkis meile sajandialguse alevist, sadamast ja elust ning inimestest siin. Sõitsime ka Lämmijärve äärde, kuid see ei pakkunud talle erilist huvi. Külastasime Malle Terepson – Madissoni Toostes. Oli see talu ju tema lelletütre, nimekaimu Magda Terepsoni kodu.
See oli tema viimane hüvastijätt noorusmaa Räpinaga. Kaua – kaua seisis Vabadussamba juures, pühkis silmi. Millest ta mõtles? Me ei seganud teda. Ainult ühte kahetsen, ma ei taibanud kunagi küsida, mida ta mäletab isast ja teab tema kadumisest Vabadussõja keerises.
KONTSERDID KODUMAAL
Malle Mägi von Schultz oli alates 1965. aastast käinud korduvalt Eestis, kuid paljudel maailmalavadel esinenud kunstnikku siin ei tuntud, talle polnud keegi teinud ettepanekut laulda või mängida taas kodumaal. Tema nime ei ole EE “Eesti elulugudes” ega “Eesti muusika biograafilises leksikonis”. Hakkasime meie, sugulased, talle sellest rääkima. Soostus andma oma esimest kontserti taasvabanenud Eestis koduses Räpinas. Kunagi kaheksakümnendatel aastatel oli ta kinkinud oma Tallinna tiibklaveri Räpina Kultuurimajale. Arvas, et oma klaverit ta tunneb nii hästi, et on võimeline mängima ka ilma harjutamata. Meie, sugulased, – Terepsonid, Kangrod, Kirotoskid, Samuelid olime kimbatuses. Teadsime küll meie kultuurimaja – kõledat kaarhalli, Malle klaveri seisukorrast ei teadnud aga midagi. See oli Malle Terepsoni idee ja ettevõtmine, et kontsert sai läbi viidud Räpina Muusikakoolis. Ka oma Räpina kolmetoalise korteri loovutasid Tõnu ja Malle Terepsonid nendeks päevadeks muusikule ja tema saatjatele. Minu peres oli sel ajal alaliselt 6, suviti 9 inimest, nii et küllaltki kitsas.
See kontsert toimus 9. augustil 1992. a, täpselt Malle onupoja Kirotoski Leo 90. sünnipäeval. Oli liigutav vaadata eakaid sugulasi Leod ja Helmit istumas esimeses reas ja heldinult kuulamas – vaatamas oma tsõdsõtütre esinemist. Õhtusöögi korraldas Ülo Kangro oma korteris.
Räpina rahvas võttis kontserdi hästi vastu. Eriti liigutas Mallet Adolf Vaigla punutud tammeokstest pärg, mille ta pakkis kohvrisse ja viis kaasa New Yorki.
27. aprillil 1993. toimus Malle Mägi klaverikontsert juba Tallinna raekojas, mänedzer Heino Keskpalu korraldatud. Malle säras klaveri taga, säras ka dineel, mis oli pärast kontserti raekojas. M. Mägi kontsert leidis kajastust Eesti Raadios ja Rahva Hääles kirjutas Ivalo Randalu.
Kõik maailmajaod ja eksootilised kohad olid Mallel läbi käidud, kuid nõukogude Venemaal ei olnud ta esinenud. Sama 1993. a sügisel lendas ta Moskvasse, andis siin kontserdi Moskva Eesti Saatkonnas. Selle kohta on põhjalik artikkel NY “Vaba Eesti Sõnas” Juta Kurmani sulest.
Kui Malle Mägi 1992. a Räpinas lõpetas kontserdi, lausus ta, et kahe aasta pärast saab ta 90 aastat vanaks. Siis ta tuleb ja mängib jälle. Ta pidas sõna. 11. septembril 1994 oli taas Räpina Muusikakoolis klaverikontsert. Klaverile, saalile ja publikule andis ta kõrge hinnangu. Pärast kontserti andis ta toimus vastuvõtt Räpina Pizzabaaris.
2. aprill 2001. Korraldati Malle Mägi autorikontsert Estonia Talveaias. Malle oli juba 96 aastat vana, kuid lendas NY-st kohale.
Esinesid Rahvusooper “Estonia” sümfooniaorkester, dirigent Endel Nõgene, solist Mihhail Hertz (klaver), mezzosopran Urve Tauts ja bariton Jassi Zahharov. Klaveril Zoja Hertz. Õhtut juhtis Viktoria Jagomägi.
Kui Malle tundus kontserdi alguses pisut väsinud, siis kiiduavalduste, sõnavõttude ja lillede vastuvõtmisel säras nagu ikka. Lõpetuseks ütles vaid, et tuleb 2 -3 aasta pärast uuesti ja mängib siis juba ise. See olnuks tänavu sügisel, tema 100. sünnipäeval.
MALLE MÄGI LOOMING
HELILOOMING
Malle ise kirjutab mulle 30. III ´92. a.: “Heliloomingut on mul orkestrile ja klaverile, klaverisoolosid ja üle 50 soololaulu”. Saatis mulle hulgaliselt noote oma loominguga, kuid jagasin need enamuses edasi muusikainimestele .
Tema helitöödest annavad ülevaate tema heliloomingu tutvustamise õhtu 18. mail 1986 NY Eesti Majas ja Malle Mägi autoriõhtu Estonia Talveaias 2. aprillil 2001. Siia on lisatud kavalehed ja vastukajad ajakirjanduses: NY Vaba Eesti Sõna 1986 “Malle Mägi helitööde õhtu. New Yorgi Eesti Majas, 18. mail 1986.” ja “Helikunstnik Malle Mägi autoriõhtu Estonia Talveaias Tallinnas 2. aprillil 2001”, mõlemad artiklid Juta Kurmani sulest.
“Eesti teadlaste biograafilises leksikonis” on tema loomingust ära toodud: ”Im blauen verwunschenem Meere” 1978 (häälele ja klaverile)
“Finnisch Rhapsoy” (Soome rapsoodia) 1983 (klaverile).
“Six Chinese Songs in Western Style” (6 Hiina laulu läänelikus laadis) 1985.
“Seven Songs” (Seitse laulu), Florida 1981.
“Nordland” (Põhjamaa) 1979, klaver ja sümfooniaorkester.
Rida kompositsioone klaverile ja häälele.
Malle Mägil on ilmunud ka heliplaate. Üks nendest kindlasti sooloplaat eesti heliloojate Eduard Tubina, Heino Elleri, Kaljo Raidi, Juhan Aaviku, Mart Saare ja Arthur Lemba klaveripaladega.
MAALILOOMING
1998. aastal saatis Malle oma käsikirjalise päevikuvormis mälestusteraamatu nii Tallinnasse Teatri- ja Muusikamuuseumi kui ka minu vahendusel Räpina Koduloo- ja Aiandusmuuseumi. See on ulatuslik ülevaade põhiliselt kontserttegevusest ja -reisidest. Mind huvitas rohkem Malle isiklik elu ja kirjutasin sellest välja vaid mõne lause: “Helleke sündis 16. apr. 1936 ja 15. apr. 1960 läks Taeva Isa juurde”.— “Aug. 1960. Esimesed maalid õlis. — 5. dets.: 32. õlimaal käsil. — 1961 9. juunil suri Julius”.
Kuuekümnendate aastate algus oli Mallele vapustavalt kurb. Ta on kunagi Tiiule öelnud, et ta valas oma valu ja kurbuse värvidesse – hakkas maalima ja uuesti õppima. Michigani Ülikoolis õppis peale elektroonilise muusika ka maalimist. On tuliselt kahju, et ühtegi tema maali ei ole jõudnud Eestisse. Kord olid tal kaasas oma maalide reprod, postkaardisuurused. Vaatasime ja imetlesime neid. Ei tulnud selle pealegi, et küsida mõnd endale.
Juba 1961. aasta detsembris oli New Yorgis Malle Schwarzi maalinäitus 20 maaliga.
Maalikunstis tuntakse teda Ameerikas abstraktse kunsti eredate värviplahvatuste viljelejana.
Ise pidas ta kõige tähtsamaks maali, mille ta kinkis 1976. aastal USA 200. sünnipäeva puhul president Gerald Fordile. Ta on saatnud ka mulle kirjavahetuse koopiad presidendi kantseleiga – Kõigepealt Malle küsimus, kas ta võiks maalida oma visiooni esimesest eestlasest Ameerikas 1654. a, trummar Johnist. Jaatav vastus sellele. Tänukiri valminud ja kingitud maali eest ja lõpuks vabandus, et kirjad on saadetud mister von Schultzile. Mallet peeti mehe eesnimeks. Maal on väljas Ann Arboris Michigani ülikooli Gerald Fordi nimelises raamatukogus.
Toon siinkohal ära lõigud NY Vaba Eesti Sõna 1997. a aprilli- ja 1998. a. juuninumbrist: “Ameerikas elavate eesti päritoluga kunstnike tööde kevadnäitus toimus New Yorgi Eesti Majas 11.- 13. aprillini.—Mitmekesiselt andeka Malle Mägi filosoofilises abstraktsionistlikus stiilis maalist “Linna rütmid” õhkus vitaalsust ja ettekujutusvõimu”. Ja “USA eesti kunstnike Kevadnäitus 1998“. “Erakordse fantaasiarikkuse ja elujaatavalt julge koloriidiga mõjusid PhD Malle Mägi maalid. Tema müstikahõngulisest pildist “Ateljee” justkui purskus välja värvide kanonaad, mis avas vaatajale loomemaailma salapärased võlud. Lisaks maalidele oli Malle Mägil näitusel väljas ka üks mõnusalt nostalgiline John Lenoni graafiline portree”.
IN MEMORIAM
Järelhüüdeid ilmus Malle Mägile kodumaal ajalehtedes Koit ja Sirp.
Tooksin siinkohas ära paar lõiku USA-s NY Vaba Eesti Sõnas ilmunud nekroloogist: “Dipl. helikunstnik – helilooja Malle Mägi viimne eesriie langes vaikselt 11. veebruaril tema New Yorgi kodus, Upper Manhattanil, 99. eluaastal. Leinama jäid naismuusikute korporatsioon Fidentia, Eesti Helikunsti Keskus USA-s, kujutavkunstnikud, kolleegid, sõbrad ja sugulased Eestis. Tema tuhastatud põrm on maetud end. off – Broadway näitlejannast tütre Heleni kõrvale L. I. Westchester maakonnas Ferncliffi Mausoleumis.
Malle Mägis mälestame üht mitmekülgselt kunstiandelist ja produktiivset eesti kunstnikku ja vitaalset inimest. Lahkunu hariduskäik on olnud üks väsimatu eneseotsingu ja saavutuste rida looval ja interpreteerival alal. — Ta on kõige ulatuslikumalt reisinud kontsertpianiste, pürginud kunstiliste kõrguste poole”.
VARIA
Kord oli Malle Mägi rääkinud Harri Sumerile, et noores põlves oli tal platooniline armastus muusikamees Richard Ritsingu vastu. Rääkisin sellest Virve Naruskile. Ma ei tea, kas Virve rääkis selle edasi oma onule. Ka ei tea ma, kas Malle teadis, et Richard Ritsingu abikaasa oli tema vanaisa Peedo venna Iisaku tütretütar Mari Vassus. Juured samuti Võukülas – Kanasaares.
Malle ema Aliide Leontine Helene Kirrotosk kogus neiupõlves Jakob Hurda üleskutsel vanu rahvalaule. Neid on avaldatud Soomes ilmunud kogumikes Monumenta Estoniae antiquae. Abielludes sai temast taluperenaine Võukülas “mülgetu pääl” enam kui 15 aastaks. Talu müüdi XX saj. esimesel kümnendil Pedoskile. Praegu, XXI saj. alguses, elab siin Jakob Hurda kauge sugulane Meta Pedosk.
Malle Mägi oli palju reisinud, ka 90 aastaselt ei valmistanud pikad reisid talle probleeme. Sõidud NY-st Tallinna kulgesid kas läbi Moskva, üle Helsingi või Stockholmi kaudu. See võis olla 1993.aastal, kui Tarmo Sumeri ei jõudnud talle õigeks ajaks või õigesse kohta vastu sadamasse või lennujaama. Malle oma rohkete pampudega (kingitused, esinemiskostüümid) hõikas takso. Korraga tundus talle, et see taksojuht ei ole usaldusväärne – kolis oma kraamiga teise taksosse.
Rääkis sellest meile, sugulastele kui tühisest huvitavast seiklusest, meie ahhetasime. Siis ta rahustas meid:”Ega mina ei karda, mul on käekotis üks asi, mis mind kaitseb. Tahate, ma näitan teile”! Olime igaüks jõudnud oletada, mis see võiks olla – püstol või midagi muud… Malle näitas meile – peopesasuurust piiblit…
